 1. septembril pidas üks perekond meeles oma liikmete lemmikõpetajaid ja autasustas kuut Järve gümnaasiumi pedagoogi omalaadsete kuldmedalitega. Üks “kullavõitja” oli õpetaja Jõumees.
Aasta õpetaja tiitlit kandnu ning paljude endiste ja praeguste õpilaste lemmik tunnistab pärast järjekordset tunnustusavaldust, et muidugi on kiitus parem kui sõim. “Aga üheltpoolt on see ka piinlikkust tekitav, sest liigse tähelepanu alla sattumine ei ole eesmärk,” ütleb Lehho Jõumees. Samas ei kõnele tema lehviv juus siiski liigsest püüust massi sulanduda.
Karvane lemmik
Kui praegune veteran-õpetaja omal ajal Tartu ülikooli füüsika-keemia teaduskonda lõpetama asus, anti talle mõista, et säärase parukaga küll nõukogude noorsugu harima ei saa minna. Jõumehe vastus sellisele vabaduse piiramisele oli konkreetne: pea nulliga paljaks. Nii asuski 1974. aasta septembris Kohtla-Järve 1. keskkoolis füüsikat õpetama peaaegu kiilas noormees. Hiljem kasvasid juuksed muidugi tagasi ja taas oli nende pikkusega probleeme, aga tollane koolidirektor suutis “karvase hipi” õppealajuhatajate rünnakute eest hoida.
Jõumehe välimusest veel niipalju, et osa tema õpilasi teab rääkida vene tädikestest, kes teda nähes koogutavad ja risti ette löövad, sest peavad teda õigeusu papiks.
“Õpetaja Jõumees on isegi paljude nende õpilaste lemmik, kes füüsikast midagi ei tea ega teada taha,” räägib oma lemmikõpetajast kunagine õpilane, “ja põhjus on see, et ta leiab iga õpilasega ühise vektori. Tal endal on nii palju huvisid – see hõlbustab kontakti leidmist.” Selle väite kinnituseks võib öelda, et Jõumehel on arvestatav raamatu-, margi- ja plaadikogu.
Jõumehel, nagu paljudel tõsistel “raamatuinimestel”, on olemas isiklik eksliibris. “Selle peal olen mina kunstniku karikatuuri-laadsel kujutisel äratuntav: prillidega, karvane, raamat süles…” kirjeldab ta enda eksliibrisekujutist.
“Kooli ajal oli kirjandus mulle kõige vastikum õppeaine,” tunnistab raamatusõbrana tuntud õpetaja, “mulle ei meeldinud see igavene kirjandusteoste analüüs. Ja luuletused: mul ei ole rütmitaju, kuid luule mõistmise juures on seda vaja. Küll aga olen ma valmis kuulama, kui keegi näitleja neid kenasti esitab.”
Pelutav pedagoogika
Jõumees räägib 1. septembri puhul, et palju enam kui õpinguteajast, on tal mälestusi oma õpetajateest. “Mäletan, et vähemalt esimesel kümnel-kaheteistkümnel aastal esimeses klassijuhatajatunnis mul põlved värisesid,” esineb Jõumees ootamatu ülestunnistusega, “kuigi õpilased olid enamikus tuttavad ja mul ei olnud midagi karta.” Praegu on Jõumees paljudele õpilastele pettumuseks juba teist aastat klassijuhataja kohustustest prii.
Jõumees on olnud kaasautor ühe füüsikaõpiku juures. Sellest teadmisest inspireeritud küsimusele, kas ta ka pedagoogika-alast õpikut ei tahaks kirjutada, vastab Jõumees eitavalt. “Kui olen lugenud näiteks ingliskeelset pedagoogikakirjandust, ei ole mul kunagi tekkinud sellist tunnet nagu eestikeelse puhul, mis on kõik minu meelest ängistavas kõneviisis. Tõlkes tähendab see seda, et kogu aeg hõõrutakse sulle küll otse, küll kaude nina alla, mis sul õpetajana on tegemata ja mida sa pead tegema,” põhjendab pedagoog oma pelgu vastava ainese suhtes.
Jõumees tunnistab ka seda, et ei unistanud õpetajakutsest: “See, et ma olen 30 aastat õpetaja olnud ning seda ühes ja samas koolis ning paljudega siin koolis hästi läbi saanud, näitab, et ma ennast selle külje pealt varem ei tundnud.”
Tuntud on füüsikaõpetaja Jõumehe väide, et laisad inimesed on kõige nutikamad – nad lihtsalt peavad olema, et elu oleks mugavam. Jõumees peab ennastki laisaks, kuigi tema tööpäeva plaan sellele küll ei viita. “Mitte et ma ärkan: ma olen sunnitud ärkama kell 4.20. See on juba 21 aastat nii,” räägib Jõumees.
Kui muu ei aita, aitab huumor
Varasematel aegadel kuulus Jõumees elitaarsesse ja väheste liikmetega televisioonivabade inimeste klubisse, aga nüüdseks on ta selle klubi liikmestaatuse reetnud. “Ma olen muide olude ohver,” vabandab Jõumees, “mul on elu jooksul olnud kaks telekat. Esimene oli väike ja kaasaskantav ning selle omamine läheb korruptsiooni alla: õpilased kinkisid selle mulle. Teise kinkisid kolleegid ja samuti endised õpilased mulle juubelisünnipäevaks. Nii ei astunud ma vabatahtlikult sellest klubist välja.”
“Kui ma saan sellest aru, mis on ühe või teise inimese eriline külg, millega ma pean arvestama, siis ma arvestan. Näiteks iga õpilasega ma ei saa lõõpida – ta lihtsalt ei saa sellisest toonist aru,” paljastab kogenud õpetaja ühe oma pedagoogikanipi.
Kui Jõumehega rääkida huumorist koolis ja huumorimeeleta õpetajatest, ütleb ta, et praktika on tõestanud huumorimeeleta õpetajate eksisteerimise võimalikkuse: “Kuna neid on koolides küll ja küll, siis järelikult saab olla koolis ilma huumorimeeleta. Muidugi, ega sellisel õpetajal kerge ole, õpilastel sellise õpetajaga samuti mitte. Aja jooksul võib koolis paraku ka terve inimene huumorimeele kaotada.”
Õpilaste õnneks Jõumees oma huumorimeelt veel minetanud ei ole. Seda kinnitab ka Järve gümnaasiumi viimase lennu almanahh, kus on ülestähendatud kümned füüsikaõpetaja “killud”. “Õpetaja Jõumees: “Sinu info pärineb ülemaailmse ulatusega telegraafiagentuurilt OBS – Odna Baba Skazala (= Üks Mutt Ütles) , on vaid üks stiilinäide almanahhist.
TEET KORSTEN
Laupäev, 4.09.2004
|
Uudised
VE: Jõumees, Lehho – füüsikaõpetaja
Aasta õpetaja tiitlit kandnu ning paljude endiste ja praeguste õpilaste lemmik tunnistab pärast järjekordset tunnustusavaldust, et muidugi on kiitus parem kui sõim. “Aga üheltpoolt on see ka piinlikkust tekitav, sest liigse tähelepanu alla sattumine ei ole eesmärk,” ütleb Lehho Jõumees. Samas ei kõnele tema lehviv juus siiski liigsest püüust massi sulanduda.
Karvane lemmik
Kui praegune veteran-õpetaja omal ajal Tartu ülikooli füüsika-keemia teaduskonda lõpetama asus, anti talle mõista, et säärase parukaga küll nõukogude noorsugu harima ei saa minna. Jõumehe vastus sellisele vabaduse piiramisele oli konkreetne: pea nulliga paljaks. Nii asuski 1974. aasta septembris Kohtla-Järve 1. keskkoolis füüsikat õpetama peaaegu kiilas noormees. Hiljem kasvasid juuksed muidugi tagasi ja taas oli nende pikkusega probleeme, aga tollane koolidirektor suutis “karvase hipi” õppealajuhatajate rünnakute eest hoida.
Jõumehe välimusest veel niipalju, et osa tema õpilasi teab rääkida vene tädikestest, kes teda nähes koogutavad ja risti ette löövad, sest peavad teda õigeusu papiks.
“Õpetaja Jõumees on isegi paljude nende õpilaste lemmik, kes füüsikast midagi ei tea ega teada taha,” räägib oma lemmikõpetajast kunagine õpilane, “ja põhjus on see, et ta leiab iga õpilasega ühise vektori. Tal endal on nii palju huvisid – see hõlbustab kontakti leidmist.” Selle väite kinnituseks võib öelda, et Jõumehel on arvestatav raamatu-, margi- ja plaadikogu.
Jõumehel, nagu paljudel tõsistel “raamatuinimestel”, on olemas isiklik eksliibris. “Selle peal olen mina kunstniku karikatuuri-laadsel kujutisel äratuntav: prillidega, karvane, raamat süles…” kirjeldab ta enda eksliibrisekujutist.
“Kooli ajal oli kirjandus mulle kõige vastikum õppeaine,” tunnistab raamatusõbrana tuntud õpetaja, “mulle ei meeldinud see igavene kirjandusteoste analüüs. Ja luuletused: mul ei ole rütmitaju, kuid luule mõistmise juures on seda vaja. Küll aga olen ma valmis kuulama, kui keegi näitleja neid kenasti esitab.”
Pelutav pedagoogika
Jõumees räägib 1. septembri puhul, et palju enam kui õpinguteajast, on tal mälestusi oma õpetajateest. “Mäletan, et vähemalt esimesel kümnel-kaheteistkümnel aastal esimeses klassijuhatajatunnis mul põlved värisesid,” esineb Jõumees ootamatu ülestunnistusega, “kuigi õpilased olid enamikus tuttavad ja mul ei olnud midagi karta.” Praegu on Jõumees paljudele õpilastele pettumuseks juba teist aastat klassijuhataja kohustustest prii.
Jõumees on olnud kaasautor ühe füüsikaõpiku juures. Sellest teadmisest inspireeritud küsimusele, kas ta ka pedagoogika-alast õpikut ei tahaks kirjutada, vastab Jõumees eitavalt. “Kui olen lugenud näiteks ingliskeelset pedagoogikakirjandust, ei ole mul kunagi tekkinud sellist tunnet nagu eestikeelse puhul, mis on kõik minu meelest ängistavas kõneviisis. Tõlkes tähendab see seda, et kogu aeg hõõrutakse sulle küll otse, küll kaude nina alla, mis sul õpetajana on tegemata ja mida sa pead tegema,” põhjendab pedagoog oma pelgu vastava ainese suhtes.
Jõumees tunnistab ka seda, et ei unistanud õpetajakutsest: “See, et ma olen 30 aastat õpetaja olnud ning seda ühes ja samas koolis ning paljudega siin koolis hästi läbi saanud, näitab, et ma ennast selle külje pealt varem ei tundnud.”
Tuntud on füüsikaõpetaja Jõumehe väide, et laisad inimesed on kõige nutikamad – nad lihtsalt peavad olema, et elu oleks mugavam. Jõumees peab ennastki laisaks, kuigi tema tööpäeva plaan sellele küll ei viita. “Mitte et ma ärkan: ma olen sunnitud ärkama kell 4.20. See on juba 21 aastat nii,” räägib Jõumees.
Kui muu ei aita, aitab huumor
Varasematel aegadel kuulus Jõumees elitaarsesse ja väheste liikmetega televisioonivabade inimeste klubisse, aga nüüdseks on ta selle klubi liikmestaatuse reetnud. “Ma olen muide olude ohver,” vabandab Jõumees, “mul on elu jooksul olnud kaks telekat. Esimene oli väike ja kaasaskantav ning selle omamine läheb korruptsiooni alla: õpilased kinkisid selle mulle. Teise kinkisid kolleegid ja samuti endised õpilased mulle juubelisünnipäevaks. Nii ei astunud ma vabatahtlikult sellest klubist välja.”
“Kui ma saan sellest aru, mis on ühe või teise inimese eriline külg, millega ma pean arvestama, siis ma arvestan. Näiteks iga õpilasega ma ei saa lõõpida – ta lihtsalt ei saa sellisest toonist aru,” paljastab kogenud õpetaja ühe oma pedagoogikanipi.
Kui Jõumehega rääkida huumorist koolis ja huumorimeeleta õpetajatest, ütleb ta, et praktika on tõestanud huumorimeeleta õpetajate eksisteerimise võimalikkuse: “Kuna neid on koolides küll ja küll, siis järelikult saab olla koolis ilma huumorimeeleta. Muidugi, ega sellisel õpetajal kerge ole, õpilastel sellise õpetajaga samuti mitte. Aja jooksul võib koolis paraku ka terve inimene huumorimeele kaotada.”
Õpilaste õnneks Jõumees oma huumorimeelt veel minetanud ei ole. Seda kinnitab ka Järve gümnaasiumi viimase lennu almanahh, kus on ülestähendatud kümned füüsikaõpetaja “killud”. “Õpetaja Jõumees: “Sinu info pärineb ülemaailmse ulatusega telegraafiagentuurilt OBS – Odna Baba Skazala (= Üks Mutt Ütles) , on vaid üks stiilinäide almanahhist.
TEET KORSTEN
Laupäev, 4.09.2004