VE: Kalmaru, Ain – energeetik ja omavalitsustegelane

Sinimustvalgele võinuks punase siilu lisada
Ajalugu “Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul oli küll võrdlemisi kõhe tunne,” meenutab Tallinna raadiomaja kaitsma kihutanud kaitseliitlane Raivo Reinbärk 13 aasta tagust 20. augustit, mis tipnes samal õhtul Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisega. Tollaseid ärevaid hetki meenutavad veel Gennadi Golubkov, Avo Kiir ja Ain Kalmaru.

Raivo Reinbärk, kaitseliidu Alutaguse maleva propagandapealik:

“20. augusti lõuna ajal sõitis Jõhvist Tallinna bussitäis kaitseliitlasi. Mehed korjati käsu korras poole tunni jooksul kokku; raadiomaja juurde jõudsime kella viie-kuue ajal. Sinna oli juba tohutult inimesi kogunenud ja neid tuli pidevalt juurde.

Rahvas oli ärevil, aga samal ajal küllaltki ülevas meeleolus. Raadiomaja oli ümber piiratud kolhoosidest ja sovhoosidest toodud suurtest kalluritest, traktoritest ja betoonikoormatest. Ümberringi olid tänavad kinni pandud, nii et raadiomajale pääses ligi ainult jalgsi. Raadiomaja 3. ja 4. korruse aknad olid lahti, nii et meile oli pidevalt kuulda, mis raadios toimus.

Kui Jõhvist välja sõitsime, tundus olukord pingeline, kuid kohale jõudes enam otsest ohtu ei tunnetanud. Aga ärev tunne oli küll, sest meid oli saadetud raadiomaja kaitsma, aga mingisuguseid relvi ega kaitsevahendeid meil ei olnud. Otsisime kogu aeg käepäraseid vahendeid, kas või kaigast, aga midagi ei leidnud. Selles mõttes oli loll tunne küll, et kui sõjavägi tuleb automaatide ja kumminuiadega, siis mida me oleksime saanud paljaste kätega teha? Varjuda polnud ka kusagile.

Sellega seoses oli üks huvitav seik: raadiomaja juurde kogunenud rahva hulgas käisid julgustuseks ringi õllepudelid. Ühes kangialuses märkasime, et üks mees kallab midagi kanistrist pudelitesse. Läksime lähemale ning nägime, et keegi oli toonud toast voodilinu ja rebis neid ribadeks. Ühesõnaga korjati tühjad õllepudelid kokku, sinna kallati bensiin ja voodilina ribadest tehti süütelondid. Et kui tankid tulevad, siis vähemalt saame neid Molotovi kokteilidega veidi kõrvetada. Nii palju meil siis relvastust oli. Igaüks varus neid pudeleid, aga õnneks ei läinud neid tarvis.

Olime terve öö Tallinnas, tagasi sõitsime alles hommikul, kui juba valgeks läks. Ka ülejäänud rahvas ei läinud laiali. Kui Eesti Vabariik välja kuulutati, oli palju juubeldamist. Järgmisel hommikul, kui koju jõudsime, toimus Kohtla-Järvel töölismalevlaste miiting. Nii et seda, et riigikord on muutunud, ei olnud siin veel tunda.

Igal juhul jääb see sündmus eluks ajaks meelde. Küllaltki põnev oli, ma ei tea, kuidas teistel inimestel, aga minul oli võrdlemisi kõhe tunne. Olen sõjaväes olnud ja tean, mismoodi Vene sõjavägi tegutseb. Pidasin täiesti reaalseks, et võib madinaks minna, sest enne seda oli see Riias ja Vilniuses juhtunud. Kartsin, et see võib Eestis korduda.”

Gennadi Golubkov, tollane Edgar Savisaare valitsuse ehitusminister, praegu Aseri pagariettevõtte omanik:

“Mäletan, et iga minister sai ülesande. Kui Pihkva dessantdiviisi kolonn tuli Eestisse sisse, käisime vaatamas, mis olukord on, ja nägime, millise vungiga nad tulid. Siis sai Savisaar informatsiooni, et sõdureid tuli ka lennukiga. Minu ülesanne oli käia piirivalvurite staabis ja sellest ettekanne teha. Kuna ma ei teadnud, kus täpselt on staapi sissepääs, sattusin hoovi, kus nägin täisrelvastuses sõdureid – ainult anna käsk ja nad lähevad, kuhu vaja. Teletornis mina ei käinud, sellega tegeles Savisaar.

Nendel ärevatel hetkedel pakkus Savisaar, et kellel on võimalus välismaale minna, mingu Eestist ära. Teadsin, mis olukord oli, kõik kohad olid juba ära planeeritud, kes millise ministri ja maavanema asemele tuleb. Teadsin, et see nimekiri oli olemas. Andsin endale aru, et kui midagi juhtub, on mul vangiminek, kui mitte rohkem. Sellest hoolimata ei mõelnud ma välismaale pagemisele.

Tean, et Lennart Meri (toonane Savisaare valitsuse välisminister – toim.) oli sel hetkel välismaal komandeeringus, võib-olla paar ministrit veel, aga neist, kes olid Eestis, ei kasutanud seda võimalust keegi. Mõtlesin, et mida seal ikka karta: kui juhtub, siis juhtub, ise ma selle elu valisin.

Mis puudutab Savisaart, siis mulle tundus, et ta ei kartnud. Minu arvates oli ohtlik moment, kui ta putði alates kaatriga Soomest tuli – juhtuda oleks võinud ükskõik mis. Aga Toompeal oli 20-30 relvastatud meest ja mingit paanikat ei olnud. Ma ei tea, mida keegi mõtles, aga igatahes kui meil olid koosolekud, valitses normaalne tööõhkkond.”

Avo Kiir, tollane Eesti Komitee liige, Eesti Kongressi delegaat ja ERSP juhatuse liige; praegune EELK Viru praost ja Iisaku vallavanem:

“Ise olin paar päeva enne seda Leedus ja jõudsin tagasi just siis, kui putð algas. 20. augustil olin Ida-Virumaal ja loomulikult jälgisin sündmusi. Kõige olulisem oli sel ajal muidugi see, et saadi siiski kokkuleppele Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vahel, sest kõige rohkem kartsime, et luuakse uus Eesti Vabariik Eesti NSV baasil. See oli kõige suurem ja üsna reaalne oht. Selles suhtes oli hea, et kaubale saadi ja Eesti Vabariik siiski taastati.

Neil päevil ei mõelnud ma ausalt öeldes hetkekski sellele, et tuleb mingi suur katastroof või verevalamine. Muidugi oleks see võinud juhtuda, aga ma ei tunnetanud seda ega tundnud selles mõttes mingit hirmu ega paanikat, ehkki olin tugevalt kogu selle tegevusega seotud.”

Ain Kalmaru, toonane Kohtla-Järve elektrijaama juht, Kohtla-Järve linnapea 1990. aastate esimesel poolel:

“Saabusin just turismireisilt Ðveitsist ja tulin 19. augusti hommikul tööle. Mulle oli kõik uus, istusin elektrijaamas pärast pikemat puhkust, kus ma olin olnud käeulatusest väljas – mobiiltelefone tollal ei olnud ja töömuredega mind kätte ei saadud. Nii et sattusin hommikul kabinetti ja siis selgus, et on mingisugune putð.

Loomulikult jälgisid sündmusi Moskvas ja Tallinnas ka elektrijaama töötajad, kellest lõviosa kuulus sellesse rahvusse, kelle huvi oli võib-olla teistsugune kui eestlastel. Üldiselt elektrijaama kollektiiv putði eriti heaks ei kiitnud, suhtudes sellesse mõningase kahtlusega. Ega Gorbatðovi tegevust samuti heaks kiidetud, sest sisuliselt nägid kõik, et see on impeeriumi lagundamine (talle pandi süüks impeeriumi lagundamist), ja impeeriumit armastati. Aga samas ei usaldanud nad ka putðiste.

Mingid nõupidamised toimusid linnavalitsuses, millestki seal räägiti, aga mina ausalt öeldes seda eriti ei mäleta. Mul oli hinge peal rohkem see, et sügis lähenes ja elektrijaam pidi selleks valmis olema.

Mis puudutab Eesti iseseisvuspüüdlusi, siis üht-teist elektrijaama töötajate seas aktsepteeriti, üht-teist aga mitte. Minu arvates annab nende meeleolust kõige parema pildi see, et meil oli seal üsna palju passiivseid ja natukene aktiivseid KGB töötajaid ning nende arvamus oli umbes selline, et ega see sinimustvalge – tont temaga – paha ole, aga tõmbame talle ühe punase siilu ka juurde. Et, näe, lätlastel ja leedulastel on lipul punane olemas, aga teil ei ole – peaksite ka panema, siis saab kuidagi selle asja maha rahustada.

Aga probleeme sinimustvalge lipuga muidugi oli. Ühel tähtpäeval enne putði, kui Eesti lippu võis juba lehvitada, lõppes asi fifty-fifty: osa ajast oli üleval sinimustvalge ja osa ajast punalipp. See tähendab seda, et mingisugune surve sel hetkel Eesti asja edasilükkamiseks oleks tähendanud vastureaktsiooni järsku kasvu. Samal ajal sai punasem pool aru ka sellest, et punalipuga ikka lehvitama minna praegu ei saa. See oli viigimäng.

Muidugi ei uskunud seda vist keegi, et Eesti pärast putði täielikult iseseisvub – see oli tegelikult kõigile ðokk. Uskusin, et nii Eesti iseseisvuspüüdlused kui ka sulaprotsess jätkuvad, aga kui kiiresti või aeglaselt see läheb, ei osanud ennustada. Öeldi ju niiviisi, et Nõukogude Liidust eraldumine võtaks umbes kümme aastat. Selle protsessi peatumisse ma ei uskunud, aga seda, et paari päeva pärast kuulutatakse välja Eesti iseseisvus ja et putðist saab Nõukogude Liidu lõpp, ei osanud ma samuti arvata. Taust tundus selleks veel liiga konservatiivne olevat.

Mäletan, et pärast iseseisvuse väljakuulutamist kardeti välja öelda, mida sellest tegelikult arvati, ja oldi hästi diplomaatilised. Meenub, et kompartei Kohtla-Järve elektrijaama rakukese koosistumisel läksin esimesse ritta. Mina sõna ei võtnud, aga see, et minu kui direktori selg seal ees figureeris, pani kõik kõned sordiini alla. Tundsin seljaga, et olin seal üleliigne. Mu selg oli kuum inimeste pilkudest, kes jälgisid ja ootasid reaktsiooni, aga ma ei öelnud midagi. See, mida keegi endale välja öelda lubas, oli mähitud sedavõrd suurde diplomaatia rüüsse, et võis küll süüdistada, aga samas süüdi mõista ei olnud võimalik. Kusagil kitsamas ringis räägiti kindlasti need jutud ära, ent üks asi on kohvilaua või õllepudeli taga rääkida, teine asi aga kusagil avalikul koosolekul oma arvamus välja öelda.

Arvan, et tegelikult kulges see protsess Kohtla-Järve elektrijaamas suhteliselt valutult, muutustega harjuti. Inimesed hakkasid rääkima asjadest, mis olid kunagi toimunud, eriti KGB liinis. Et milliseid pahategusid oli tehtud mitte ainult eestlaste, vaid ka teiste rahvuste vastu. Otsiti isegi põhjusi, miks kogu see värk viltu läks. Gorbatðovi süüdistati impeeriumi lagundamises, aga päris kindlal veendumusel ei oldud selles, missugune oleks olnud teine tee. Eks saadi aru ka sellest, et majandus oli pannud Nõukogude Liidule põõna, tegelikult ju nähti, et majandus oli ääretult kehval järjel. Olime pidevalt seotud igasuguste tarnetega üle terve liidu ja see, kuivõrd halvasti neid tarneid täideti, paistis ju kõigile silma. Suurepäraselt saadi aru, et midagi peab muutuma, ja nad ei saanud ka seda öelda, et enne Gorbatðovi oli hea, aga hiljem rikkus Gorbatðov kõik ära.

Nimetaksin ühe momendi, mis kindlasti sogas vett ega lasknud elektrijaama töötajaid väga selgete seisukohavõttudega Eesti iseseisvuse vastu välja tulla. See oli asjaolu, et tol hetkel elasid energeetikud palga mõttes suhteliselt hästi. Energeetikaga oli tol hetkel nii, et elektrist oli tegelikult meeletu põud. Rublasid trükiti teatavasti jõudsalt juurde ja nendest juurdetrükitud rubladest laekus energeetikasse suhteliselt palju. Seega olid töötajate isiklikud huvid rahuldatud, raha nagu oli, ja sellepärast ei olnud võimalik trumpi, et näe, elame halvasti, välja käia. Impeerium justkui kukkus, aga elu läks vähemalt energeetikutel paremaks.

Kui tagantjärele mõelda, oli see ääretult põnev aeg. Mina väidan küll, et putði järg oli kindlalt etteaimamatu. Kui keegi väidab, et tema nägi putðis teatud võimalust, siis jah, see võimalus tekkis, aga see tekkis ootamatult ja seda polnud võimalik kaugelt ette näha.”

SIRLE SOMMER-KALDA
Neljapäev, 19.08.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.