Riina Kionka tuleb koju
07.08.2004 00:01Hindrek Riikoja
Meie naissuursaadikute read on taas lühenenud – Eestit Saksamaal esindanud Riina Ruth Kionka on tagasi Tallinnas. Tõenäoliselt aga näeme teda mõne aasta pärast taas mõnes maailma suurlinnas.
Ameerikas sündinud Riina Ruth Kionka on oma hinges tõenäoliselt rohkem eestlane kui nii mõnigi kogu elu Eestis elanud inimene. Ega muidu oleks kunagi diplomaaditööle kategoorilise «ei» öelnud naine pärast Eesti iseseisvuse taastamist just välisministeeriumi tööle tulnud.
Ja pärast nelja-aastast suursaadiku ametit Saksamaal on ta taas koju naasmas. Seekord aga veidi teisiti kui kunagi varem – nimelt jõuavad koos ema-isaga esimest korda koju ka tema kaks last, kellele Eesti on seni olnud koht, kus vahetevahel vanavanematel külas käiakse. Nagu Ameerikagi, kus elavad Kionka vanemad.
Olete oma elu jooksul elanud kolmes riigis. Kus on teie kodu ja kodumaa?
Minu lahkumislõunasöögil küsis sedasama Saksa välisministeeriumi riigisekretär Klaus Schariot. Saksamaal olen elanud kokku ligi kümme aastat, Eestis neli, ülejäänud aeg on möödunud Ameerika Ühendriikides. Samas – Münchenis Vaba Euroopa toimetuses tegin tööd eesti keeles ja Eestiga seotult, nii et olin ka siis justkui poole kohaga siin ja poolega seal.
Ameerikas öeldakse, et kodu on koht, kuhu sa oma kübara riputad, kus on pere, raamatud, klaver ja kass. Ma ei saa öelda, et tunnen end mõnel maal mugavamalt ja kodusemalt kui mujal.
Identiteedikriisi selle kõige tulemusena ei teki?
Minul ei ole seda küll kunagi tekkinud. Igas uues kohas leian hetki ja asju, mis mulle meeldivad ja on justkui kodused. Ja samas on ka seda, mis nii hästi ei istu.
Ju mu kohanemisvõime on siis suurem kui tavalisel inimesel.
Aga kus te kõige rohkem olla tahaks?
Praegu tahan olla Eestis. Olen küll sisuliselt kaheksa aastat mujal veetnud, aga meie riigi arengutempo juures on äärmisel oluline aeg-ajalt koju tulla.
Kauaks te Eestisse jääte?
Ma ei tea, diplomaadil oleneb see peamajast.
Aga millal võiks uuesti tulla see kihk, et tahan kuhugi minna?
Viimasel nädalal kodus asju pakkides ma just mõtlesin, et tegelikult pole ma pärast vanematekodust lahkumist kusagil üle nelja aasta järjest elanud. Tavakorras vahetuvadki Eesti diplomaadid kahe kuni nelja aasta tagant. See rütm on ka minu jaoks suhteliselt hea.
Asute taas tööle välisministeeriumi asekantslerina. Kui palju on diplomaadil tegelikult võimalik valida, kuhu minna, ja teha seda, mida ta tegelikult tahab?
Valikuvõimalus on päris suur. See on isegi uskumatult suur, kui võrrelda suuremate riikidega, kus pead valima mõne üksiku võimaluse vahel. Eestis on asi vabam. Kui sa vastad kvalifikatsioonile, võid taotleda ükskõik mis kohta. Ja tegelikkuses see ka käib nii.
Aga sellist mõtet ei olnud, et astuks hoopis välisministeeriumi ringist välja?
Praegu mul seda mõtet ei ole. Tulevikus ei välista ma aga midagi – meil on hulgaliselt inimesi, kes mujale lähevad. Ministeerium läbib praegu identiteedikriisi nii sihtides, struktuuris kui ka personalipoliitikas.
Pärast Euroopa Liidu ja NATO tulekut on meile avanenud täiesti uus olukord. Eks näis, kuidas kõik välja kukub. Kohanemine võtab kaks-kolm aastat aega ning kindlasti on see kohati valuline.
Mis on olnud teie kui mujalt tulnud inimese kõige suurem Eesti välisministeeriumiga seotud pettumus?
Vast see, et kohati suhtutakse ministeeriumis inimestesse teistmoodi kui teistes kohtades. Kuigi inimesed on välisteenistuse kõige olulisem vara, suhtutakse nende muredesse teinekord kergekäeliselt.
Olen püüdnud Berliinis oma alluvatega natukene teistmoodi ringi käia. Põhimõte on see, et kui töötaja tunneb ennast hästi, siis teeb ta ka paremini tööd.
Olete julge inimene?
Ma arvan, et olen. Mul pole kunagi olnud probleeme enesekindlusega, ja elu on näidanud, et üldjuhul saan hakkama, kui asi on korralikult ette valmistatud.
Liigse enesekindluse pärast kunagi vastu näppe olete saanud?
Loomulikult. On juhtunud, et olen avaldanud kirjas või sõnas oma seisukohti natukene julgemini, kui teised seda soovinuks. Kui töötasin Vabas Euroopas, siis avaldasin 1990. aasta detsembris, enne Riia ja Vilniuse verevalamist, koos ühe kolleegiga kommentaari Wall Street Journal Europe’is, kus ühtlasi ennustasime, mis juhtuma hakkab.
Avaldasime selle oma nimede all, kuid ametinimetust ei lisanud, sest meie mõtted said liiga selgelt välja öeldud. Pärast seda veetsin nädal aega ülemuste kabinettides, et selgitada, miks ma nii tegin. Hiljem ei jäänud tulemata ka sanktsioonid ja Vaba Euroopa direktor isiklikult luges kõik minu tööd enne avaldamist läbi, et ega seal ole mingeid lahkuminekuid raadio ametlikust poliitikast.
Kas teil on ka välisministeeriumi liinis juhtunud apse või väljaütlemisi, mis teevad peamajja tagasimineku mõnevõrra raskeks?
Kui see kriis läbi töötatakse, saab kõik korras olema. Aga teatud sünnitusvalud käivad küll. Eks vastu näppe saamisi tule ette igal pool.
Kaks aastat tagasi astusite välja ministeeriumi tollase kantsleri Indrek Tarandi kaitseks, kellel oli Sangaste suvepäevadel olnud konflikt minister Kristiina Ojulandiga. Kas pärast seda saite vastu näppe?
Ma ei ütleks, et formaalselt, kuid tagajärgi on tunda küll. Selle loo järellainetus pole terves ministeeriumis seniajani päriselt üle läinud.
Mis seal siis ikkagi juhtus? Ehk oli hoopis tegu mulliga, mis suureks puhuti?
Juhtus see, mida ma ka juba tollal ütlesin. Sangastes toimus ministeeriumi juhtkonna ja saadikute kohtumine, ja nagu alati, oli üks õhtu, kus inimesed pühendusid asja tegelikule arutelule, see arutelu aga läks pikaks ja jätkus õllelaua taga. Ja paljud, nende hulgas ka mina, väljendasid ennast selgemini, kui seda tehakse päise päeva ajal kuskil konverentsisaalis. Aga seal ei juhtunud midagi vapustavat, mitte midagi, mis oleks olnud väga teistmoodi kui varasematel saadikute konverentsidel.
Mida too õhtu ja sellele järgnenu teie jaoks muutis?
See tekitas minus kerge pettumuse, sest kuni selle ajani olin veendunud, et välisministeerium on teistmoodi kui teised suured bürokraatiad. Et seal on sõbralikum, rohkem on meeskonnatunnet ja saab asjad selgeks rääkida.
Sel hetkel sain aga aru, et nagu Eesti tervikuna, nii on ka välisministeerium ja välisteenistus arenenud nii kaugele, et see ei ole enam väike kamp, kus saab kõike rääkida ka kohvi- või õllelaua taga.
Olete ministeeriumist rääkides ettevaatlik, kuid suhteliselt kriitiline. Miks?
Ma ei ütleks, et kriitiline – see on faktide konstateering. Tänapäeva välisministeerium ei erine palju teistest suurtest bürokraatiatest, kus ma olen töötanud. Kui ma aga sinna läksin, olid asjad teisiti.
Aga eks see ole mingil määral ka minu enda hoiakutes kinni. Kui ma pole aru saanud, et aeg on edasi läinud ja bürokraatia arenenud, on see minu probleem, mitte välisministeeriumi oma. Sellega tuleb ise toime tulla. Muutustega tuleb leppida.
Jätame selle ministeeriumi. Teie abikaasa on pärit Eestist. Aga miks mitte näiteks USAst?
Olin varem abielus väliseestlase Mart Laanemäega. Kui mõtlesin uuesti abiellumisele, olin juba tihedalt Eestiga seotud ja mu tuttavad olid samuti siin. Ma ei otsinud sihikindlalt eestlast või mitte-eestlast, see lihtsalt läks nii.
Aga kes teie lapsed on?
Nemad on eestlased, kuigi pärast Euroopa Liidu laienemist ka selle kodanikud, samuti Ameerika kodanikud, sest nad sündisid seal.
Ja mis keeli nad räägivad?
Kolme – eesti, saksa ja inglise. Kodus räägin mina nendega inglise ja abikaasa eesti keeles, lasteaias räägivad nad saksa keeles. Mõni aasta tagasi vastasid lapsed mulle ikkagi eesti keeles, sest mõistsid, et saan sellest aru. Nüüd on nad hakanud siiski ka inglise keeles vastama. Poiss läks aasta tagasi ingliskeelsesse kooli ja möödunud suvel saatsime nad kuueks nädalaks minu vanemate juurde Ameerikasse, et nad saaks keele aktiivselt suhu.
Äkki olete koos abikaasaga laste elu liiga keeruliseks teinud – kolm keelt ja hulgaliselt elukohti?
Keele suhtes küll mitte, sest laps on nagu svamm, imeb kõik endasse. See tuleb loomulikult. Kolimistega on muidugi raskem lugu. Eriti nüüd, kui nad on vanemad ja lähevad kooli. Varem nad ei tajunud seda muudatust, nüüd aga küll. Kuulen seda viimasel ajal iga päev – istume ju sama hästi kui kastide otsas, aga lastele on see esimene tõeline kolimine. Kuigi tegelikult oleme koos nendega juba neli-viis korda elukohta vahetanud. Aga nüüd esitavad nad igasuguseid küsimusi, mis täiskasvanule tunduvad tihti naljakad. Et kas kass tuleb meiega kaasa, mänguasjad ja raamatud…
Tütrega on veel selline lugu, et kuna oleme Eestis käinud peamiselt talvel, on ta veendunud, et tal läheb kindlasti kohe salli vaja. Eks me siis selgitame, et Eestiski on suvi. Nende mured on lihtsalt sellised.
Mida vanemaks lapsed saavad, seda valusamalt nad kolimist tajuvad. Ja kunagi võib saabuda aeg, mil keelduvad üldse kaasa tulemast.
Lapsed pole öelnud, et ärme lähe Eestisse, jääme parem siia?
Ei, nad just tahavad Eestisse minna. Seal on vanavanemad, mõned sõbrad, sugulased, tuttavad kohad. Nad ei lähe uude kohta, nad lähevad tagasi. Nad teavad, kus elavad vanavanemad ja nende koer.
Aga kas teil endal on natuke nukker tunne ära minna, ikkagi neli aastat Berliinis elatud?
Muidugi on. Siin on ajaga armsaks saanud kohti ja inimesi. Oleks ju ebanormaalne, kui lahkuksin ilma igasuguste tunneteta. Ma pole kunagi kolinud nii, et ei tunneks uue koha ärevuse kõrval veidi nostalgiat vana järele.
Kui suur tükk teist Berliini maha jääb?
Küllalt suur, sest tööelus olid need murdeaastad ja siin sai palju tehtud. Isiklikus plaanis samuti, sest lapsed on siin kasvanud. Õppinud jalgrattaga sõitma või keksima või vilistama… Kõik see on juhtunud ju siin ja see on minu jaoks osa Berliinist.
Kas Berliini jääb maha mõni inimene, kellega olete ka väljaspool tööülesannete täitmist suhelnud?
Neid inimesi ikka on, ja eriti üks seltskond, kellest on raske lahkuda. See on minu orkester, mis koosneb enamjaolt mittediplomaatidest. Käisime ka Eestis esinemas. Neist on mul küll kahju. Hoian ka Eestis silmad lahti, et leida selline asjaarmastajate orkester, kellega koos muusikat teha.
Kust see trompetiarmastus?
Ma olen mänginud kümnendast eluaastast peale, ja ikka trompetit. Intensiivse töö- ja pereelu kõrvalt olid need reedeõhtused harjutuskorrad justkui väike puhkus. Abikaasa mul pilli ei mängi.
Kuidas on abikaasale mõjunud neli aastat ilma igapäevase rakenduseta?
Viimane aeg on olnud abikaasale töörohke, sest kolimine on ikkagi peamiselt tema õlul. Ega ta ka varem lausa käed rüpes ei istunud. Aga sellist elu saavad elada ainult tugevad inimesed. Meestel on diplomaadist naise kõrval alati raskem kui vastupidi, sest ühiskond ootab, et koduse rollis on ikkagi naised.
Lauril polnud selles osas mingeid probleeme, ta on aega hästi veetnud. Tegi Humboldti ülikoolis magistrikraadi, kirjutas Eesti ajalehtedele ja osales välispoliitika instituudi töös. Alguses olid muidugi omad hirmud, et nelja aastaga unustatakse Eestis inimene ära. Saan sellest aru, sest kui tema Ameerikasse diplomaadiks läks, tundsin samamoodi.
Tegelikult on asjad läinud palju paremini, kui me abikaasaga enne arvasime. Eestis tuleb ta samuti ministeeriumi tagasi. Praegu oleme palju koos, sest meie korter asub saatkonnahoone kolmandal korrusel ja ma käin päevas mitu korda kodus.
Kas see korter on rohkem teie kodu või osa saatkonnast?
Nii ja naa. Pool on seal nii-öelda esinduspind ja ülejäänu meie kodu. Saatkonna inimesed seal üldiselt väga tihti ei käi, rohkem pühade ja tähtpäevade ajal või siis, kui on mingid vastuvõtud.
Kas elate sellist elu, millest olete unistanud?
Käisin 1982. aastal ülikooli ajal Lääne-Berliinis, olin Ameerika missioonis praktikal. Tahtsin teada, kas selline elu sobiks mulle. Pärast suve leidsin, et mitte mingil juhul. Just isiklik elu näis väga veider, eriti naiste oma, kes seal töötasid.
Miks?
Eranditult kõik need naised olid õnnetud. Isiklik elu oli neil nässu läinud ja nad ei nautinud oma tööd. Oli näha, kui raske oli noorematel diplomaatidel väljendada oma mõtteid nii, et need jõuaksid ka nende peamajja. Suures välisteenistuses, nagu näiteks Ühendriikides, ootad sa aastakümneid, kuni saad midagi ka tegelikult korda saata.
Sa oled hästi väike kala hästi suure tiigis. Ja need kaks momenti koos tegid mulle selgeks, et ma ei taha kunagi diplomaat olla.
Aga kellena te ennast näiteks kümnendas klassis ette kujutasite?
Ma olin kõike muud kui muretu lillelaps. Olin suhteliselt sihikindel ja konkreetsete eesmärkidega. Siis ma tahtsin veel professionaalne muusik olla, kuid umbes aasta pärast otsustasin pigem juristiks saada, sest see tundus intellektuaalselt huvitav.
On see kurb, et teist muusikut ei tulnud?
Ei ole, sest praegu on rõõm pillimängust tõenäoliselt suurem, kui oleks elukutselise puhul. Iga asi, mis on amet, kaotab veidi oma särast.
Eestisse jõudsite esimest korda 1986. aastal. Milline see maa siis tundus?
Minu ettekujutust Eestist kujundasid sugulaste kirjad, ema ja vanaema jutustused ning mu enda teadmised Nõukogude Liidu kohta. Suurim üllatus oli ikka see, et kõike sai teha eesti keeles, näiteks lähed poodi ja küsid just selles keeles leiba. Või astud raamatupoodi ja ümberringi on eestikeelsed raamatud. Esimene Eestis käimine muutis mustvalge pildi värviliseks.
Mida te praegu Eestis kõige rohkem naudite?
Eestlase hoiakut, seda vaba suhtlemist ja laiemalt mõtlemist kui Berliinis.
Ja mis on kõige rohkem vastukarva?
Võib-olla ühiskonna väiksus. Eestis pole võimalik olla anonüümne, ükskõik kuhu sa lähed, ikka näed kedagi, kes tahaks sind näha hoopis teistsuguses rollis. Ma märkan seda, aga ei lase ennast sellest häirida.
— — — — — — — — — — — — — — — — — —
Mall Kionka, ema
Riina oli juba lapsest peale iseseisev mõtleja, tegi oma otsused ja järgis neid. Meenub üks juhtum suvepuhkuselt Kanadas. Olime unustanud koju kahe ja poole aastase Riina armsa tekikese, milleta ta kunagi ei uinunud. Kui ma ütlesin Riinale, et mine ise järele, kui tahad tekki kätte saada, kadus laps silmist. Kui teda otsima hakkasime, selgus, et laps oligi mööda metsateed kodu poole astuma hakanud. Saime ta lõpuks poole kilomeetri kauguselt kätte.
Riina isa soovis, et tütre nimi kirjutataks sünnitunnistusele ühe i-ga, et siis oleks tal USAs lihtsam. Huvi Eesti vastu tekkis Riinal juba keskkoolipäevil, ta osales alati siinsetel rahvuslikel üritustel. Ühel päeval teatas ta, et tahab oma nime ametlikult eestipärasemaks muuta, ja tegigi seda advokaadi abil. Ta oli küll alles 16-aastane, aga oma tahtmises kaljukindel.
Riina on olnud alati veendunud, et tüdrukud suudavad teha kõike sama hästi kui poisid. Ta oli oma koolis esimene tüdruk, kes võitles kätte loa olla tänavanurgal teistele lastele liikluspatrulliks – seni olid seda teinud ainult poisid.
Ja kooli puhkpilliorkestris, kus varem istus «esimesel toolil» alati poiss, saavutas Riina oma järjekindlusega sama koha. Kes teab, võib-olla leidis orkestrijuht, et kergem on Riinale alla anda.
Uudised
VE: Kionka, Riina – suursaadik
Riina Kionka tuleb koju
Meie naissuursaadikute read on taas lühenenud – Eestit Saksamaal esindanud Riina Ruth Kionka on tagasi Tallinnas. Tõenäoliselt aga näeme teda mõne aasta pärast taas mõnes maailma suurlinnas.
07.08.2004 00:01Hindrek Riikoja
Ameerikas sündinud Riina Ruth Kionka on oma hinges tõenäoliselt rohkem eestlane kui nii mõnigi kogu elu Eestis elanud inimene. Ega muidu oleks kunagi diplomaaditööle kategoorilise «ei» öelnud naine pärast Eesti iseseisvuse taastamist just välisministeeriumi tööle tulnud.
Ja pärast nelja-aastast suursaadiku ametit Saksamaal on ta taas koju naasmas. Seekord aga veidi teisiti kui kunagi varem – nimelt jõuavad koos ema-isaga esimest korda koju ka tema kaks last, kellele Eesti on seni olnud koht, kus vahetevahel vanavanematel külas käiakse. Nagu Ameerikagi, kus elavad Kionka vanemad.
Olete oma elu jooksul elanud kolmes riigis. Kus on teie kodu ja kodumaa?
Minu lahkumislõunasöögil küsis sedasama Saksa välisministeeriumi riigisekretär Klaus Schariot. Saksamaal olen elanud kokku ligi kümme aastat, Eestis neli, ülejäänud aeg on möödunud Ameerika Ühendriikides. Samas – Münchenis Vaba Euroopa toimetuses tegin tööd eesti keeles ja Eestiga seotult, nii et olin ka siis justkui poole kohaga siin ja poolega seal.
Ameerikas öeldakse, et kodu on koht, kuhu sa oma kübara riputad, kus on pere, raamatud, klaver ja kass. Ma ei saa öelda, et tunnen end mõnel maal mugavamalt ja kodusemalt kui mujal.
Identiteedikriisi selle kõige tulemusena ei teki?
Minul ei ole seda küll kunagi tekkinud. Igas uues kohas leian hetki ja asju, mis mulle meeldivad ja on justkui kodused. Ja samas on ka seda, mis nii hästi ei istu.
Ju mu kohanemisvõime on siis suurem kui tavalisel inimesel.
Aga kus te kõige rohkem olla tahaks?
Praegu tahan olla Eestis. Olen küll sisuliselt kaheksa aastat mujal veetnud, aga meie riigi arengutempo juures on äärmisel oluline aeg-ajalt koju tulla.
Kauaks te Eestisse jääte?
Ma ei tea, diplomaadil oleneb see peamajast.
Aga millal võiks uuesti tulla see kihk, et tahan kuhugi minna?
Viimasel nädalal kodus asju pakkides ma just mõtlesin, et tegelikult pole ma pärast vanematekodust lahkumist kusagil üle nelja aasta järjest elanud. Tavakorras vahetuvadki Eesti diplomaadid kahe kuni nelja aasta tagant. See rütm on ka minu jaoks suhteliselt hea.
Asute taas tööle välisministeeriumi asekantslerina. Kui palju on diplomaadil tegelikult võimalik valida, kuhu minna, ja teha seda, mida ta tegelikult tahab?
Valikuvõimalus on päris suur. See on isegi uskumatult suur, kui võrrelda suuremate riikidega, kus pead valima mõne üksiku võimaluse vahel. Eestis on asi vabam. Kui sa vastad kvalifikatsioonile, võid taotleda ükskõik mis kohta. Ja tegelikkuses see ka käib nii.
Aga sellist mõtet ei olnud, et astuks hoopis välisministeeriumi ringist välja?
Praegu mul seda mõtet ei ole. Tulevikus ei välista ma aga midagi – meil on hulgaliselt inimesi, kes mujale lähevad. Ministeerium läbib praegu identiteedikriisi nii sihtides, struktuuris kui ka personalipoliitikas.
Pärast Euroopa Liidu ja NATO tulekut on meile avanenud täiesti uus olukord. Eks näis, kuidas kõik välja kukub. Kohanemine võtab kaks-kolm aastat aega ning kindlasti on see kohati valuline.
Mis on olnud teie kui mujalt tulnud inimese kõige suurem Eesti välisministeeriumiga seotud pettumus?
Vast see, et kohati suhtutakse ministeeriumis inimestesse teistmoodi kui teistes kohtades. Kuigi inimesed on välisteenistuse kõige olulisem vara, suhtutakse nende muredesse teinekord kergekäeliselt.
Olen püüdnud Berliinis oma alluvatega natukene teistmoodi ringi käia. Põhimõte on see, et kui töötaja tunneb ennast hästi, siis teeb ta ka paremini tööd.
Olete julge inimene?
Ma arvan, et olen. Mul pole kunagi olnud probleeme enesekindlusega, ja elu on näidanud, et üldjuhul saan hakkama, kui asi on korralikult ette valmistatud.
Liigse enesekindluse pärast kunagi vastu näppe olete saanud?
Loomulikult. On juhtunud, et olen avaldanud kirjas või sõnas oma seisukohti natukene julgemini, kui teised seda soovinuks. Kui töötasin Vabas Euroopas, siis avaldasin 1990. aasta detsembris, enne Riia ja Vilniuse verevalamist, koos ühe kolleegiga kommentaari Wall Street Journal Europe’is, kus ühtlasi ennustasime, mis juhtuma hakkab.
Avaldasime selle oma nimede all, kuid ametinimetust ei lisanud, sest meie mõtted said liiga selgelt välja öeldud. Pärast seda veetsin nädal aega ülemuste kabinettides, et selgitada, miks ma nii tegin. Hiljem ei jäänud tulemata ka sanktsioonid ja Vaba Euroopa direktor isiklikult luges kõik minu tööd enne avaldamist läbi, et ega seal ole mingeid lahkuminekuid raadio ametlikust poliitikast.
Kas teil on ka välisministeeriumi liinis juhtunud apse või väljaütlemisi, mis teevad peamajja tagasimineku mõnevõrra raskeks?
Kui see kriis läbi töötatakse, saab kõik korras olema. Aga teatud sünnitusvalud käivad küll. Eks vastu näppe saamisi tule ette igal pool.
Kaks aastat tagasi astusite välja ministeeriumi tollase kantsleri Indrek Tarandi kaitseks, kellel oli Sangaste suvepäevadel olnud konflikt minister Kristiina Ojulandiga. Kas pärast seda saite vastu näppe?
Ma ei ütleks, et formaalselt, kuid tagajärgi on tunda küll. Selle loo järellainetus pole terves ministeeriumis seniajani päriselt üle läinud.
Mis seal siis ikkagi juhtus? Ehk oli hoopis tegu mulliga, mis suureks puhuti?
Juhtus see, mida ma ka juba tollal ütlesin. Sangastes toimus ministeeriumi juhtkonna ja saadikute kohtumine, ja nagu alati, oli üks õhtu, kus inimesed pühendusid asja tegelikule arutelule, see arutelu aga läks pikaks ja jätkus õllelaua taga. Ja paljud, nende hulgas ka mina, väljendasid ennast selgemini, kui seda tehakse päise päeva ajal kuskil konverentsisaalis. Aga seal ei juhtunud midagi vapustavat, mitte midagi, mis oleks olnud väga teistmoodi kui varasematel saadikute konverentsidel.
Mida too õhtu ja sellele järgnenu teie jaoks muutis?
See tekitas minus kerge pettumuse, sest kuni selle ajani olin veendunud, et välisministeerium on teistmoodi kui teised suured bürokraatiad. Et seal on sõbralikum, rohkem on meeskonnatunnet ja saab asjad selgeks rääkida.
Sel hetkel sain aga aru, et nagu Eesti tervikuna, nii on ka välisministeerium ja välisteenistus arenenud nii kaugele, et see ei ole enam väike kamp, kus saab kõike rääkida ka kohvi- või õllelaua taga.
Olete ministeeriumist rääkides ettevaatlik, kuid suhteliselt kriitiline. Miks?
Ma ei ütleks, et kriitiline – see on faktide konstateering. Tänapäeva välisministeerium ei erine palju teistest suurtest bürokraatiatest, kus ma olen töötanud. Kui ma aga sinna läksin, olid asjad teisiti.
Aga eks see ole mingil määral ka minu enda hoiakutes kinni. Kui ma pole aru saanud, et aeg on edasi läinud ja bürokraatia arenenud, on see minu probleem, mitte välisministeeriumi oma. Sellega tuleb ise toime tulla. Muutustega tuleb leppida.
Jätame selle ministeeriumi. Teie abikaasa on pärit Eestist. Aga miks mitte näiteks USAst?
Olin varem abielus väliseestlase Mart Laanemäega. Kui mõtlesin uuesti abiellumisele, olin juba tihedalt Eestiga seotud ja mu tuttavad olid samuti siin. Ma ei otsinud sihikindlalt eestlast või mitte-eestlast, see lihtsalt läks nii.
Aga kes teie lapsed on?
Nemad on eestlased, kuigi pärast Euroopa Liidu laienemist ka selle kodanikud, samuti Ameerika kodanikud, sest nad sündisid seal.
Ja mis keeli nad räägivad?
Kolme – eesti, saksa ja inglise. Kodus räägin mina nendega inglise ja abikaasa eesti keeles, lasteaias räägivad nad saksa keeles. Mõni aasta tagasi vastasid lapsed mulle ikkagi eesti keeles, sest mõistsid, et saan sellest aru. Nüüd on nad hakanud siiski ka inglise keeles vastama. Poiss läks aasta tagasi ingliskeelsesse kooli ja möödunud suvel saatsime nad kuueks nädalaks minu vanemate juurde Ameerikasse, et nad saaks keele aktiivselt suhu.
Äkki olete koos abikaasaga laste elu liiga keeruliseks teinud – kolm keelt ja hulgaliselt elukohti?
Keele suhtes küll mitte, sest laps on nagu svamm, imeb kõik endasse. See tuleb loomulikult. Kolimistega on muidugi raskem lugu. Eriti nüüd, kui nad on vanemad ja lähevad kooli. Varem nad ei tajunud seda muudatust, nüüd aga küll. Kuulen seda viimasel ajal iga päev – istume ju sama hästi kui kastide otsas, aga lastele on see esimene tõeline kolimine. Kuigi tegelikult oleme koos nendega juba neli-viis korda elukohta vahetanud. Aga nüüd esitavad nad igasuguseid küsimusi, mis täiskasvanule tunduvad tihti naljakad. Et kas kass tuleb meiega kaasa, mänguasjad ja raamatud…
Tütrega on veel selline lugu, et kuna oleme Eestis käinud peamiselt talvel, on ta veendunud, et tal läheb kindlasti kohe salli vaja. Eks me siis selgitame, et Eestiski on suvi. Nende mured on lihtsalt sellised.
Mida vanemaks lapsed saavad, seda valusamalt nad kolimist tajuvad. Ja kunagi võib saabuda aeg, mil keelduvad üldse kaasa tulemast.
Lapsed pole öelnud, et ärme lähe Eestisse, jääme parem siia?
Ei, nad just tahavad Eestisse minna. Seal on vanavanemad, mõned sõbrad, sugulased, tuttavad kohad. Nad ei lähe uude kohta, nad lähevad tagasi. Nad teavad, kus elavad vanavanemad ja nende koer.
Aga kas teil endal on natuke nukker tunne ära minna, ikkagi neli aastat Berliinis elatud?
Muidugi on. Siin on ajaga armsaks saanud kohti ja inimesi. Oleks ju ebanormaalne, kui lahkuksin ilma igasuguste tunneteta. Ma pole kunagi kolinud nii, et ei tunneks uue koha ärevuse kõrval veidi nostalgiat vana järele.
Kui suur tükk teist Berliini maha jääb?
Küllalt suur, sest tööelus olid need murdeaastad ja siin sai palju tehtud. Isiklikus plaanis samuti, sest lapsed on siin kasvanud. Õppinud jalgrattaga sõitma või keksima või vilistama… Kõik see on juhtunud ju siin ja see on minu jaoks osa Berliinist.
Kas Berliini jääb maha mõni inimene, kellega olete ka väljaspool tööülesannete täitmist suhelnud?
Neid inimesi ikka on, ja eriti üks seltskond, kellest on raske lahkuda. See on minu orkester, mis koosneb enamjaolt mittediplomaatidest. Käisime ka Eestis esinemas. Neist on mul küll kahju. Hoian ka Eestis silmad lahti, et leida selline asjaarmastajate orkester, kellega koos muusikat teha.
Kust see trompetiarmastus?
Ma olen mänginud kümnendast eluaastast peale, ja ikka trompetit. Intensiivse töö- ja pereelu kõrvalt olid need reedeõhtused harjutuskorrad justkui väike puhkus. Abikaasa mul pilli ei mängi.
Kuidas on abikaasale mõjunud neli aastat ilma igapäevase rakenduseta?
Viimane aeg on olnud abikaasale töörohke, sest kolimine on ikkagi peamiselt tema õlul. Ega ta ka varem lausa käed rüpes ei istunud. Aga sellist elu saavad elada ainult tugevad inimesed. Meestel on diplomaadist naise kõrval alati raskem kui vastupidi, sest ühiskond ootab, et koduse rollis on ikkagi naised.
Lauril polnud selles osas mingeid probleeme, ta on aega hästi veetnud. Tegi Humboldti ülikoolis magistrikraadi, kirjutas Eesti ajalehtedele ja osales välispoliitika instituudi töös. Alguses olid muidugi omad hirmud, et nelja aastaga unustatakse Eestis inimene ära. Saan sellest aru, sest kui tema Ameerikasse diplomaadiks läks, tundsin samamoodi.
Tegelikult on asjad läinud palju paremini, kui me abikaasaga enne arvasime. Eestis tuleb ta samuti ministeeriumi tagasi. Praegu oleme palju koos, sest meie korter asub saatkonnahoone kolmandal korrusel ja ma käin päevas mitu korda kodus.
Kas see korter on rohkem teie kodu või osa saatkonnast?
Nii ja naa. Pool on seal nii-öelda esinduspind ja ülejäänu meie kodu. Saatkonna inimesed seal üldiselt väga tihti ei käi, rohkem pühade ja tähtpäevade ajal või siis, kui on mingid vastuvõtud.
Kas elate sellist elu, millest olete unistanud?
Käisin 1982. aastal ülikooli ajal Lääne-Berliinis, olin Ameerika missioonis praktikal. Tahtsin teada, kas selline elu sobiks mulle. Pärast suve leidsin, et mitte mingil juhul. Just isiklik elu näis väga veider, eriti naiste oma, kes seal töötasid.
Miks?
Eranditult kõik need naised olid õnnetud. Isiklik elu oli neil nässu läinud ja nad ei nautinud oma tööd. Oli näha, kui raske oli noorematel diplomaatidel väljendada oma mõtteid nii, et need jõuaksid ka nende peamajja. Suures välisteenistuses, nagu näiteks Ühendriikides, ootad sa aastakümneid, kuni saad midagi ka tegelikult korda saata.
Sa oled hästi väike kala hästi suure tiigis. Ja need kaks momenti koos tegid mulle selgeks, et ma ei taha kunagi diplomaat olla.
Aga kellena te ennast näiteks kümnendas klassis ette kujutasite?
Ma olin kõike muud kui muretu lillelaps. Olin suhteliselt sihikindel ja konkreetsete eesmärkidega. Siis ma tahtsin veel professionaalne muusik olla, kuid umbes aasta pärast otsustasin pigem juristiks saada, sest see tundus intellektuaalselt huvitav.
On see kurb, et teist muusikut ei tulnud?
Ei ole, sest praegu on rõõm pillimängust tõenäoliselt suurem, kui oleks elukutselise puhul. Iga asi, mis on amet, kaotab veidi oma särast.
Eestisse jõudsite esimest korda 1986. aastal. Milline see maa siis tundus?
Minu ettekujutust Eestist kujundasid sugulaste kirjad, ema ja vanaema jutustused ning mu enda teadmised Nõukogude Liidu kohta. Suurim üllatus oli ikka see, et kõike sai teha eesti keeles, näiteks lähed poodi ja küsid just selles keeles leiba. Või astud raamatupoodi ja ümberringi on eestikeelsed raamatud. Esimene Eestis käimine muutis mustvalge pildi värviliseks.
Mida te praegu Eestis kõige rohkem naudite?
Eestlase hoiakut, seda vaba suhtlemist ja laiemalt mõtlemist kui Berliinis.
Ja mis on kõige rohkem vastukarva?
Võib-olla ühiskonna väiksus. Eestis pole võimalik olla anonüümne, ükskõik kuhu sa lähed, ikka näed kedagi, kes tahaks sind näha hoopis teistsuguses rollis. Ma märkan seda, aga ei lase ennast sellest häirida.
— — — — — — — — — — — — — — — — — —