Vastuhaku maaletoojaKalev Kesküla / Barbi Pilvre / Madis Jürgen Eesti Ekspress, 17.06.2004
Tähtajakirjanikust poliitikuks tõusnud Marianne Mikko lubab tuua teoorjusega harjunud rahvale Euroopast eneseväärikust.
Päeval pärast “tõehetke”, sotside võiduööd, on Marianne Mikko õnnelik. Ta tunnnistab puiklemata, et tema unistus on täitunud ning viis ja pool kuud kestnud puhkepäevadeta töö ning kohtumised tuhandete valijatega on ennast tasunud. Marianne oli Toomas Hendrik Ilvese järel teine number nii veebruaris toimunud erakonnasisesel hääletusel kui pühapäeval kogutud häälte (5246!) arvult.
Kuidas ta need hääled ikkagi sai? “Tema ja tema meeskond, ütleme nii, jooksid selle koha endale välja. Käisid kultuurimajast kultuurimajasse. Ta andis endast tõesti palju. Ja sai tagasi kah. No ta on veetelev ja sümpaatne,” arvab sotsiaaldemokraatide juht Ivari Padar.
Samas kinnitab televisioonirahvas, et saatejuhina tema reitingud just väga kõrged polnud. “Väikeses kultuurimajas mõjub inimene alati lähedasemalt kui läbi ekraani,” arvab Padar. Me oleme mõlemad Võrust pärit. Ma rääkisin ka Võru kandi inimestega ja mulle kohe öeldi, et kuule, anna andeks Ivari, aga me teadsime juba Marianne ema ja isa ja meie valime Marianne! No Marianne oli rahva südames.”
Juba enne kooli pinnis väike Marianne vanematelt inimestelt, kes on selle või teise riigi juht. 12aastaselt võitis ta saatesarja “Mis on uudist poliitikutel?” viktoriini. Saate juht oli Toomas Alatalu, kes töötas lastega väga entusiastlikult. Seepärast peab Marianne Alatalu oma poliitiliseks ristiisaks.
Kampaania käigus ei häbenenud Marianne endistele kolleegidele helistada ega oma artiklite avaldamist nõuda. Mõne vihastas välja ka.
“No Mariane on meil ju härg! Ta on selline et vahel ei saa vedama ja enamasti juhtub, et ei saa pidama ka,” nendib abikaasa, kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko. “Vaat tema puhul see loosung sobib – murrame läbi! Seda ta püüdis, ja seda ta ka tegi – murdis läbi. See oli väga sihikindel töö.”
Ene Hion, Marianne ämm aga meenutab Marju Lauristini kunagi öeldud lauset, et Marianne läheb läbi halli kivi. See, et 10 aastat tagasi Isamaa valitsus just Marianne Mikkole Brüsselisse nimelise korrespondenikoha lõi, annab tunnistust jõulisest lobby-töö andest.
Kui noorpoliitik Mikko läinud aastal Mõõdukate nimekirjas parlamenti kandideeris polnud selle erakonna seis just kiita. Samal ajal kutsuti Mariannet ka tõusvasse Res Publicasse. Aga projektierakond polnud tema jaoks tõsiselt võetav. Pealegi häiris nende parempoolsus. “Ma ei tunne ühtki ajakirjanikku, kes oleks sügavalt parempoolne või konsrvatiivne. Kuus aastat lääne ühiskonnas tegi mulle selgeks, mis asi on sotsiaaldemokraatia.”
Vahest pole jõulisemat tähtreporterit kui Marianne Eestis olnudki. Ta on lööv, aktiivne, selge, eksperdi jaoks ehk mitte kõige sügavam, aga alati on huvitav lugeda, kelle ta on kätte saanud ja mida ta kelletki küsib. Vahel on need küsimused ehmatavad oma lihtsuses ja selguses.
Samas ei meenutanud Marianne oma eelmises, ajakirjaniku-elus sugugi sotsiaaldemokraati.
Soome kultuuriajakirja Ny Tid toimetaja Peter Lodenius rääkis hiljuti üllatunult Barbi Pilvrele, et tema vana tuttav Marianne Mikko ei ilmutanud varemalt küll mingit huvi sotsiaaldemokraatia ja vasakpoolsuse vastu.
Paistab, et Eesti kolleege on Marianne ehmatunud eeskätt oma palganõudmistega, mis ei harmoneeru kuidagi sotsiaaldemokraatliku mõõdukusega. Ta küsis kaks korda rohkem, kui ta tegelikult väärt on, ütleb üks palkajaid otsekoheselt. Ja et tema töö Brüsselis läinud ülemäära kalliks.
Marianne raportid Brüsselist olid esitatud üsna karmitoonilises kiirkõnes, justkui oleks tegu uute käskude dikteerimisega. Raporteerija tunnistab, et ilmselt võttis ta märkamatult üle oma välismaa kolleegide kõnemaneeri, sest Euroopas käivad ju asjad kiiremini, iga sekund maksab.
Pärast kuue aastast tööd Brüsselis teatas ETV peadirektor, et raha on otsas. “Kui mulle tundus, et mulle tehti ETVs liiga, et minu areng pannakse seisma, siis ma lahkusin sealt. Ma olen väga õnnelik, et tegin selle julge liigutuse.”
See, et Eestist on Brüsselis vaid üks ajakirjanik (Lätist ja Leedust kolm, Soomest üle 20), on Mikko arvates täiesti ebaadekvaatne. “Me ei hoia kokku vaid lugejaid pimeduses. “Küsimus on selles, kas neljas võim kontrollib olukorda. Mina küll tahan, et mind Brüsselis kontrollitaks.”
Marianne ei usu, et asi oleks kitsastes oludes. “Asi on suhtumises inimesesse. 700aastane teoorjapõli on emapiimaga kaasas. Kodanikuks olemist ja eneseväärtustamist, tuleb meil Euroopast importida. Tuleb vastu hakata. Ajakirjanik peab tööandajale selgeks tegema, et reisimine ja tootmiskulud on talle kui loojale kvaliteedi nimel hädavajalikud. Olen elanud kuus aastat teises keskkonnas, kus kvaliteet on elunorm ja kvaliteet maksab. Aga siin kultiveeritakse teoorjust. Sa ei saa kiita, kui sa oled saanud hakkama suurepärase ajakirjandusliku artikliga. Heale ajakirjanikule muutub see pikapeale ruineerivaks.”
Eesti ajakirjanduse häda on Marianne meelest mõttevaesus. “Meil on analüüse vähe ja kolumnistid on sageli poliitikud. Mulle tundub, et niipalju ei pea mitte koolitama ajakirjanikke kuivõrd neid kes väljaannete eest vastutavad. Näiteks peatoimetajaid”.
Marianne on saanud maha mitme uue algatusega. Puuetega inimestele suunatud saate “Homo homini” tegemine Eesti Raadios nõudnud kõva võitlust. Järgnes hiilgav reporterikarjäär esialgu veel toimetajatest hõredas Eesti Ekspressis. Marianne rajas Brüsselis korrespondendipunkti. Järgnes niisuguste erinevate väljaannete nagu Ekspressi luksuslisa Hai, kuukirja Diplomaatia ja raadiosaate Välismääraja käima panemine. “Ja nüüd Europarlament, kurat, jälle uus asi!”
Oma rolli Brüsselis näeb sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Mikko eeskätt naiste õiguste eest seismises. “Nüüd, kus ma olen 42 on see teema mulle väga oluline. Selles vanuses maailm selgineb. Kui oled üle kahekümne, siis tundub sulle, et sa jaksad kõike, et maailm on avatud, aga sa ei tunneta ennast kui naist maailmas.
Tulles tagasi Eestisse, panin tähele, et sõna sekka ütlemine nõuab minult teatud pingutust. Naisesse suhtutakse on nagu lapsesse, kes räägib siis kui kana pissib. Aga ega ma ei jäta, mul on ka omad arvamused ja kodanikutunne.”
Marianne usub, et naised toovad poliitikasse, pehmust, ausust, otsekohesust ja koostööaldis olemist. Eesti meespoliitikute enesekeskne ja ennast kehtestav stiil on Mariannele vastuvõtmatu.
Teine oluline valdkond, mida värske poliitik usub ennast tundvat on kaitseküsimused ja välispoliitika. “Kui ma varem olin kaamera kõrval ja küsisin kellegi arvamust, siis nüüd olen ma kaamera ees ja avaldan oma arvamust.”
Millal saabub Eestisse Ilvese lubatud inimväärne elu? “Siis kui Eesti maakohtade ja väikelinnade palgast rääkides – mis on 3500 krooni, 200 eurot – ei pea enam vastama küsimusele, kas see on päeva- või nädalapalk. See võtab aega mitte vähem kui 5 aastat. Ja siis kui sa oled valmis vastu hakkama. Kui sa ei mõtle, et tööandja on sinu peremees või omanik, kui sa töövõtjana väärtustad ennast. See väga suur samm Euroopa kodanikuks saamisel.”
Uudised
VE: Mikko, Marianne – ajakirjanik-poliitik
Vastuhaku maaletoojaKalev Kesküla / Barbi Pilvre / Madis Jürgen Eesti Ekspress, 17.06.2004
Marianne Mikko poliitilised eeskujud
Vaclav Havel. Mulle läks väga hinge, kui ta ütles, et Euroopale on üldiselt kasulik, kui intellektuaalid tulevad võimule lähemale ja hakkavad oma vaimuga seda mõjutama. See oli üheks tõukeks ka minu poliitikasse tulekul.
Lennart Meri. Ta on olnud nii unikaalne, nii loominguline, nii intellektuaalne, nii arrogantne ja nii elegantne. Lennart Meri karisma ja kõnede esitusviis oli just selline, nagu meie riigi suurus poleks mitte 1,4 miljonit vaid 14 miljonit.
Margaret Thatcher. Väga loogilise, süsteemse, meheliku mõtlemisega. Naispoliitikut tema lähenemine ja stiil vist väga palju ei aita. Aga tema töökust ja sihti võiks küll silme ees hoida.
Tarja Halonen. Väga inimliku olemusega, soomlastele väga lähedane ja armas ning väga tark naine.
Tähtajakirjanikust poliitikuks tõusnud Marianne Mikko lubab tuua teoorjusega harjunud rahvale Euroopast eneseväärikust.
Päeval pärast “tõehetke”, sotside võiduööd, on Marianne Mikko õnnelik. Ta tunnnistab puiklemata, et tema unistus on täitunud ning viis ja pool kuud kestnud puhkepäevadeta töö ning kohtumised tuhandete valijatega on ennast tasunud. Marianne oli Toomas Hendrik Ilvese järel teine number nii veebruaris toimunud erakonnasisesel hääletusel kui pühapäeval kogutud häälte (5246!) arvult.
Kuidas ta need hääled ikkagi sai? “Tema ja tema meeskond, ütleme nii, jooksid selle koha endale välja. Käisid kultuurimajast kultuurimajasse. Ta andis endast tõesti palju. Ja sai tagasi kah. No ta on veetelev ja sümpaatne,” arvab sotsiaaldemokraatide juht Ivari Padar.
Samas kinnitab televisioonirahvas, et saatejuhina tema reitingud just väga kõrged polnud. “Väikeses kultuurimajas mõjub inimene alati lähedasemalt kui läbi ekraani,” arvab Padar. Me oleme mõlemad Võrust pärit. Ma rääkisin ka Võru kandi inimestega ja mulle kohe öeldi, et kuule, anna andeks Ivari, aga me teadsime juba Marianne ema ja isa ja meie valime Marianne! No Marianne oli rahva südames.”
Juba enne kooli pinnis väike Marianne vanematelt inimestelt, kes on selle või teise riigi juht. 12aastaselt võitis ta saatesarja “Mis on uudist poliitikutel?” viktoriini. Saate juht oli Toomas Alatalu, kes töötas lastega väga entusiastlikult. Seepärast peab Marianne Alatalu oma poliitiliseks ristiisaks.
Kampaania käigus ei häbenenud Marianne endistele kolleegidele helistada ega oma artiklite avaldamist nõuda. Mõne vihastas välja ka.
“No Mariane on meil ju härg! Ta on selline et vahel ei saa vedama ja enamasti juhtub, et ei saa pidama ka,” nendib abikaasa, kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko. “Vaat tema puhul see loosung sobib – murrame läbi! Seda ta püüdis, ja seda ta ka tegi – murdis läbi. See oli väga sihikindel töö.”
Ene Hion, Marianne ämm aga meenutab Marju Lauristini kunagi öeldud lauset, et Marianne läheb läbi halli kivi. See, et 10 aastat tagasi Isamaa valitsus just Marianne Mikkole Brüsselisse nimelise korrespondenikoha lõi, annab tunnistust jõulisest lobby-töö andest.
Kui noorpoliitik Mikko läinud aastal Mõõdukate nimekirjas parlamenti kandideeris polnud selle erakonna seis just kiita. Samal ajal kutsuti Mariannet ka tõusvasse Res Publicasse. Aga projektierakond polnud tema jaoks tõsiselt võetav. Pealegi häiris nende parempoolsus. “Ma ei tunne ühtki ajakirjanikku, kes oleks sügavalt parempoolne või konsrvatiivne. Kuus aastat lääne ühiskonnas tegi mulle selgeks, mis asi on sotsiaaldemokraatia.”
Vahest pole jõulisemat tähtreporterit kui Marianne Eestis olnudki. Ta on lööv, aktiivne, selge, eksperdi jaoks ehk mitte kõige sügavam, aga alati on huvitav lugeda, kelle ta on kätte saanud ja mida ta kelletki küsib. Vahel on need küsimused ehmatavad oma lihtsuses ja selguses.
Samas ei meenutanud Marianne oma eelmises, ajakirjaniku-elus sugugi sotsiaaldemokraati.
Soome kultuuriajakirja Ny Tid toimetaja Peter Lodenius rääkis hiljuti üllatunult Barbi Pilvrele, et tema vana tuttav Marianne Mikko ei ilmutanud varemalt küll mingit huvi sotsiaaldemokraatia ja vasakpoolsuse vastu.
Paistab, et Eesti kolleege on Marianne ehmatunud eeskätt oma palganõudmistega, mis ei harmoneeru kuidagi sotsiaaldemokraatliku mõõdukusega. Ta küsis kaks korda rohkem, kui ta tegelikult väärt on, ütleb üks palkajaid otsekoheselt. Ja et tema töö Brüsselis läinud ülemäära kalliks.
Marianne raportid Brüsselist olid esitatud üsna karmitoonilises kiirkõnes, justkui oleks tegu uute käskude dikteerimisega. Raporteerija tunnistab, et ilmselt võttis ta märkamatult üle oma välismaa kolleegide kõnemaneeri, sest Euroopas käivad ju asjad kiiremini, iga sekund maksab.
Pärast kuue aastast tööd Brüsselis teatas ETV peadirektor, et raha on otsas. “Kui mulle tundus, et mulle tehti ETVs liiga, et minu areng pannakse seisma, siis ma lahkusin sealt. Ma olen väga õnnelik, et tegin selle julge liigutuse.”
See, et Eestist on Brüsselis vaid üks ajakirjanik (Lätist ja Leedust kolm, Soomest üle 20), on Mikko arvates täiesti ebaadekvaatne. “Me ei hoia kokku vaid lugejaid pimeduses. “Küsimus on selles, kas neljas võim kontrollib olukorda. Mina küll tahan, et mind Brüsselis kontrollitaks.”
Marianne ei usu, et asi oleks kitsastes oludes. “Asi on suhtumises inimesesse. 700aastane teoorjapõli on emapiimaga kaasas. Kodanikuks olemist ja eneseväärtustamist, tuleb meil Euroopast importida. Tuleb vastu hakata. Ajakirjanik peab tööandajale selgeks tegema, et reisimine ja tootmiskulud on talle kui loojale kvaliteedi nimel hädavajalikud. Olen elanud kuus aastat teises keskkonnas, kus kvaliteet on elunorm ja kvaliteet maksab. Aga siin kultiveeritakse teoorjust. Sa ei saa kiita, kui sa oled saanud hakkama suurepärase ajakirjandusliku artikliga. Heale ajakirjanikule muutub see pikapeale ruineerivaks.”
Eesti ajakirjanduse häda on Marianne meelest mõttevaesus. “Meil on analüüse vähe ja kolumnistid on sageli poliitikud. Mulle tundub, et niipalju ei pea mitte koolitama ajakirjanikke kuivõrd neid kes väljaannete eest vastutavad. Näiteks peatoimetajaid”.
Marianne on saanud maha mitme uue algatusega. Puuetega inimestele suunatud saate “Homo homini” tegemine Eesti Raadios nõudnud kõva võitlust. Järgnes hiilgav reporterikarjäär esialgu veel toimetajatest hõredas Eesti Ekspressis. Marianne rajas Brüsselis korrespondendipunkti. Järgnes niisuguste erinevate väljaannete nagu Ekspressi luksuslisa Hai, kuukirja Diplomaatia ja raadiosaate Välismääraja käima panemine. “Ja nüüd Europarlament, kurat, jälle uus asi!”
Oma rolli Brüsselis näeb sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Mikko eeskätt naiste õiguste eest seismises. “Nüüd, kus ma olen 42 on see teema mulle väga oluline. Selles vanuses maailm selgineb. Kui oled üle kahekümne, siis tundub sulle, et sa jaksad kõike, et maailm on avatud, aga sa ei tunneta ennast kui naist maailmas.
Tulles tagasi Eestisse, panin tähele, et sõna sekka ütlemine nõuab minult teatud pingutust. Naisesse suhtutakse on nagu lapsesse, kes räägib siis kui kana pissib. Aga ega ma ei jäta, mul on ka omad arvamused ja kodanikutunne.”
Marianne usub, et naised toovad poliitikasse, pehmust, ausust, otsekohesust ja koostööaldis olemist. Eesti meespoliitikute enesekeskne ja ennast kehtestav stiil on Mariannele vastuvõtmatu.
Teine oluline valdkond, mida värske poliitik usub ennast tundvat on kaitseküsimused ja välispoliitika. “Kui ma varem olin kaamera kõrval ja küsisin kellegi arvamust, siis nüüd olen ma kaamera ees ja avaldan oma arvamust.”
Millal saabub Eestisse Ilvese lubatud inimväärne elu? “Siis kui Eesti maakohtade ja väikelinnade palgast rääkides – mis on 3500 krooni, 200 eurot – ei pea enam vastama küsimusele, kas see on päeva- või nädalapalk. See võtab aega mitte vähem kui 5 aastat. Ja siis kui sa oled valmis vastu hakkama. Kui sa ei mõtle, et tööandja on sinu peremees või omanik, kui sa töövõtjana väärtustad ennast. See väga suur samm Euroopa kodanikuks saamisel.”