Albi talu otsib ilumeelega peremeest 17.07.2004 00:01Aime Jõgi, reporter
Margus Karbus seisab Albi talu suures toas ja osutab lakke. «Selle kronsteini küljes rippus liikuva keti otsas pronksikarva kandelaaber,» räägib ta. «Küünalde vahetamiseks või keskel olevasse tahiga lampi õli valamiseks sai seda alla lasta.»
Tänaseks peaaegu tühjaks varastatud Albi talu häärber on Margus Karbuse lapsepõlvesuvede kodu. Vana talumaja päiksepoolne saal on oma alastuses nukker, aga kaunis, sest põrandalt laeni tõusvad ja laes omakorda edasi liuglevad värvilised maalingud on möbleerimata toas hästi vaadeldavad.
Mulgi häärberite uurija Heiki Pärdi ütles mõni aeg tagasi neid nähes, et ta ei ole kohanud niisugust pilti mitte üheski teises Eesti talumajas.
«See ei tähenda muidugi, et neid ei oleks võinud mujal olla. Aga neid ei ole lihtsalt säilinud. Kohe tuli ju tapeediajastu,» seletab etnograaf. «Ja mõelge, missugused ajad ootasid neid Mulgi talude peremehi XX sajandil ees! Niisugused häärberid muudeti pärast pererahva küüditamist kolhoosiklubideks ja -kontoriteks või jaotati need kortereiks mujalt toodud töölisperekondade vahel…»
Maalingud on õnneks vargakindlad
Margus Karbus võib kaduma läinud interjöörist kirjeldada veel lõvikäpa kujutisega toole ja kolme jalaga lauda ning kummutit. Ka rõivakapi ehisliistu, mis on kapi ülevalt servast lihtsalt kaasa murtud.
«Kõik kurikaelte töö! Nad ei saanud ilmselt olla küla kontvõõrad,» arvab ta. «Sees käidi juba ka siis, kui majas veel elati, aga ikka neil tundidel, mil kedagi kodus polnud.»
Viimati elasid Albil Karbuse vanaema ja isa. Ta ütleb, et isa matustest on nüüd 10 kuud möödas. Praegu juba tublisti üle 90 vana memm koliti aga mõni aasta enne seda Pärnusse tütre juurde.
Praegu on Albi tühi ning omanikeks jäänud sugulaste ring on otsustanud koha müüki panna. Vaid valge klaasist ustega arstikapp on nurgas, üks voodi seina ääres ja vanaema ratastool keset tuba.
«Kõigil sugulastel on elud mujal. Minagi ei jõuaks kahte kohta korras hoida,» ütleb Margus Karbus, kes ise on naabruses asuva Suure-Lobina peremees.
Tema vanaema nimi on Liidia Karbus, neiupõlvenime järgi Vakermann. Endisest kirjutustoast toob mees vana albumi ja paneb selle söögitoa ühest nurgast diagonaalselt üle põranda ulatuva endise peielaua peale.
«Ega siin palju enam alles ole,» vabandab Karbus piltide pärast. «Eks sugulased ja omaksed on siit nüüd oma mälestustega seotud fotosid ära viinud.»
Albumi lehtede vahelt pudeneb vaid vanu pulma- ja matusekutseid ning Vene sõjaväe vormis noorte meeste pilte. Nemad on ilmselt Liidia poegade teenistusaegsed sõbrad. Ja siis satub ette vanaema Liidia Halliste kiriku leeritunnistus 1942. aasta suve 28. juunist.
Arst Viira kodu
Halliste valla Albi talu loost väga palju teada ei ole. Arstiriistade kapil ses majas on aga kindel tähendus ja seda mäletab vanaema Liidia hästi.
Liidia Vakermann tuli Albile teenijatüdrukuks 1930. aastate lõpul. Siis kuulus maja Pärnumaal Tali vallas arstikutset pidavale Märt Viirale, kes oli selle saanud oma isalt Peeter Viiralt. Märt Viira oli tunnustatud arst, kes Liidia sõnutsi pidas ühe talve oma praksist ka Albil.
Märdi isa Peeter Viira oli aga see mees, kes XIX sajandi lõpukümnendil niisuguse uhke elumaja Albile üles ehitas. Peetri rahakott ja vaimsed eeskujud olid sedavõrd head, et ta vähemaga kui maalingud saalis ja söögitoas ei leppinud. (Vanaema mäletamist mööda on söögitoa maalingud tapeedi all säilinud.)
Samuti olid algselt hoone tubade uksed amfiteatrilaadse asetusega nagu mõnes mõisamajas. Neid toast tuppa juhatavaid täpselt kohakuti asetsevaid uksekohti mõistab Margus Karbus kätega mööda seinu libistades praegugi veel üles leida.
Heiki Pärdi on jõudnud Eesti Ajaloo Arhiivist välja uurida, et Albi koha ostis 1865. aastal Uue-Kariste mõisalt endale Märt Viira. Tema oli siis omakorda selle Peetri isa. Koha hind on piinliku täpsusega paberites kirjas — 2651 rubla 66 kopikat.
Teenijatüdrukust perenaiseks
Peeter ja tema arstist poeg Märt Viira surid mõlemad viimase sõja ajal. Teenijatüdruk Liidia jõudis vajalikud paberid heade käendajate toel aga nii kaugele ära ajada, et uuel Eesti ajal arvati just tema Albi õigusjärgseks pärijaks.
Niisiis sai teenijatüdrukust perenaine. Ta läks mehele ja kasvatas üles neli last, kellest ühest sai Margus Karbuse isa.
Perenaine Liidia pidi oma majas Vene ajal üürilisena elama ning vahepealsetel aegadel seda koguni Peipsi äärest toodud töölisperedega jagama. Aga igal juhul on Albi kõigi oma vargakindlate detailidega seniajani ilusti hoitud.
Selles on kiviköök ehk roovipealne. (Heiki Pärdi seletab, et roovipealne tähendab mantelkorstna sarnast neljakandilist kivist seintega ruumi, mille lagi ulatub korstnasse ja milliseid tema on kohanud näiteks Pärnumaal Tali vallas, kus on olnud veelgi võimsamad Mulgi peremeeste talud.)
Albil on kõneväärt asi veel kuivkäimla, mis kempsukultuuri edenedes toodi õue pealt ära majja. Albil ehitati see esikunurka antiiksesse seinakappi.
Albil on ka kõlisevate palkidega ait ja kolme suuga T-kujuline maapealne kivikelder ning kaunis sissesõidutee, mida piiravad põlised tammed ja vahtrad.
Oh tule, hea peremees!
Halliste vallavanem Andres Rõigas, kes on paaril viimasel aastal hoolega tööd teinud selle nimel, et nii mõnigi unustusse jäänud talukoht taas huvitatud omaniku leiaks, ütleb, et Albi väärib seda eriti.
«See on vallas üks omapärasemaid maju. Sinna on vaja peremeest, kes mõistaks häärberi ilu hinnata ja neid suurepäraseid maalinguid hoida,» sõnab ta.
Uudised
VE: Albi talu Mulgimaal
Albi talu otsib ilumeelega peremeest 17.07.2004 00:01Aime Jõgi, reporter
Tänaseks peaaegu tühjaks varastatud Albi talu häärber on Margus Karbuse lapsepõlvesuvede kodu. Vana talumaja päiksepoolne saal on oma alastuses nukker, aga kaunis, sest põrandalt laeni tõusvad ja laes omakorda edasi liuglevad värvilised maalingud on möbleerimata toas hästi vaadeldavad.
Mulgi häärberite uurija Heiki Pärdi ütles mõni aeg tagasi neid nähes, et ta ei ole kohanud niisugust pilti mitte üheski teises Eesti talumajas.
«See ei tähenda muidugi, et neid ei oleks võinud mujal olla. Aga neid ei ole lihtsalt säilinud. Kohe tuli ju tapeediajastu,» seletab etnograaf. «Ja mõelge, missugused ajad ootasid neid Mulgi talude peremehi XX sajandil ees! Niisugused häärberid muudeti pärast pererahva küüditamist kolhoosiklubideks ja -kontoriteks või jaotati need kortereiks mujalt toodud töölisperekondade vahel…»
Maalingud on õnneks vargakindlad
Margus Karbus võib kaduma läinud interjöörist kirjeldada veel lõvikäpa kujutisega toole ja kolme jalaga lauda ning kummutit. Ka rõivakapi ehisliistu, mis on kapi ülevalt servast lihtsalt kaasa murtud.
«Kõik kurikaelte töö! Nad ei saanud ilmselt olla küla kontvõõrad,» arvab ta. «Sees käidi juba ka siis, kui majas veel elati, aga ikka neil tundidel, mil kedagi kodus polnud.»
Viimati elasid Albil Karbuse vanaema ja isa. Ta ütleb, et isa matustest on nüüd 10 kuud möödas. Praegu juba tublisti üle 90 vana memm koliti aga mõni aasta enne seda Pärnusse tütre juurde.
Praegu on Albi tühi ning omanikeks jäänud sugulaste ring on otsustanud koha müüki panna. Vaid valge klaasist ustega arstikapp on nurgas, üks voodi seina ääres ja vanaema ratastool keset tuba.
«Kõigil sugulastel on elud mujal. Minagi ei jõuaks kahte kohta korras hoida,» ütleb Margus Karbus, kes ise on naabruses asuva Suure-Lobina peremees.
Tema vanaema nimi on Liidia Karbus, neiupõlvenime järgi Vakermann. Endisest kirjutustoast toob mees vana albumi ja paneb selle söögitoa ühest nurgast diagonaalselt üle põranda ulatuva endise peielaua peale.
«Ega siin palju enam alles ole,» vabandab Karbus piltide pärast. «Eks sugulased ja omaksed on siit nüüd oma mälestustega seotud fotosid ära viinud.»
Albumi lehtede vahelt pudeneb vaid vanu pulma- ja matusekutseid ning Vene sõjaväe vormis noorte meeste pilte. Nemad on ilmselt Liidia poegade teenistusaegsed sõbrad. Ja siis satub ette vanaema Liidia Halliste kiriku leeritunnistus 1942. aasta suve 28. juunist.
Arst Viira kodu
Halliste valla Albi talu loost väga palju teada ei ole. Arstiriistade kapil ses majas on aga kindel tähendus ja seda mäletab vanaema Liidia hästi.
Liidia Vakermann tuli Albile teenijatüdrukuks 1930. aastate lõpul. Siis kuulus maja Pärnumaal Tali vallas arstikutset pidavale Märt Viirale, kes oli selle saanud oma isalt Peeter Viiralt. Märt Viira oli tunnustatud arst, kes Liidia sõnutsi pidas ühe talve oma praksist ka Albil.
Märdi isa Peeter Viira oli aga see mees, kes XIX sajandi lõpukümnendil niisuguse uhke elumaja Albile üles ehitas. Peetri rahakott ja vaimsed eeskujud olid sedavõrd head, et ta vähemaga kui maalingud saalis ja söögitoas ei leppinud. (Vanaema mäletamist mööda on söögitoa maalingud tapeedi all säilinud.)
Samuti olid algselt hoone tubade uksed amfiteatrilaadse asetusega nagu mõnes mõisamajas. Neid toast tuppa juhatavaid täpselt kohakuti asetsevaid uksekohti mõistab Margus Karbus kätega mööda seinu libistades praegugi veel üles leida.
Heiki Pärdi on jõudnud Eesti Ajaloo Arhiivist välja uurida, et Albi koha ostis 1865. aastal Uue-Kariste mõisalt endale Märt Viira. Tema oli siis omakorda selle Peetri isa. Koha hind on piinliku täpsusega paberites kirjas — 2651 rubla 66 kopikat.
Teenijatüdrukust perenaiseks
Peeter ja tema arstist poeg Märt Viira surid mõlemad viimase sõja ajal. Teenijatüdruk Liidia jõudis vajalikud paberid heade käendajate toel aga nii kaugele ära ajada, et uuel Eesti ajal arvati just tema Albi õigusjärgseks pärijaks.
Niisiis sai teenijatüdrukust perenaine. Ta läks mehele ja kasvatas üles neli last, kellest ühest sai Margus Karbuse isa.
Perenaine Liidia pidi oma majas Vene ajal üürilisena elama ning vahepealsetel aegadel seda koguni Peipsi äärest toodud töölisperedega jagama. Aga igal juhul on Albi kõigi oma vargakindlate detailidega seniajani ilusti hoitud.
Selles on kiviköök ehk roovipealne. (Heiki Pärdi seletab, et roovipealne tähendab mantelkorstna sarnast neljakandilist kivist seintega ruumi, mille lagi ulatub korstnasse ja milliseid tema on kohanud näiteks Pärnumaal Tali vallas, kus on olnud veelgi võimsamad Mulgi peremeeste talud.)
Albil on kõneväärt asi veel kuivkäimla, mis kempsukultuuri edenedes toodi õue pealt ära majja. Albil ehitati see esikunurka antiiksesse seinakappi.
Albil on ka kõlisevate palkidega ait ja kolme suuga T-kujuline maapealne kivikelder ning kaunis sissesõidutee, mida piiravad põlised tammed ja vahtrad.
Oh tule, hea peremees!
Halliste vallavanem Andres Rõigas, kes on paaril viimasel aastal hoolega tööd teinud selle nimel, et nii mõnigi unustusse jäänud talukoht taas huvitatud omaniku leiaks, ütleb, et Albi väärib seda eriti.
«See on vallas üks omapärasemaid maju. Sinna on vaja peremeest, kes mõistaks häärberi ilu hinnata ja neid suurepäraseid maalinguid hoida,» sõnab ta.