Välismaa eakatel on tavaks vahetada pensionieas mitu korda elamispinda. Esimest korda vahetab abielupaar oma elamise väiksema vastu pensionile jäämisel – et tõmmata kokku kulusid, et vabaneda suurest koristamistööst, et vabalt reisida.
Teine kord tekib vajadus vahetada elamispind väiksema vastu siis, kui üks abikaasadest sureb. Nii mõnelgi on vaja vahetada elamispinda ka kolmandat korda – minna vanadekodusse, kui üksi enam hakkama ei saa. Kõike seda tehakse vabatahtlikult kaine kaalutluse alusel.
Eestiski on kadumas traditsioon, kus ühise perena elavad koos kolm-neli põlvkonda. Paratamatult tekitab see hiljem vanematele probleeme: kuidas tasuda pensionist korteriüüri, kuidas saada hakkama koduste tegemistega, kuidas lahkuda aastaid omaseks saanud kodust?
Kahjuks on Eesti korteriturust vanematele inimestele vähe abi. Tallinnas on raske vahetada (müüa-osta) suurt eluaset pensionärile sobiva ühetoalise korteri vastu. Tallinna kinnisvaraarendajad on valel teel, kui nad rajavad kesklinna kalleid luksuskortereid ja unustavad Eesti vananeva elanikkonna vajadused.
Paljud vanemad inimesed on Tallinnast lahkunud – müünud korteri ja ostnud uue Türil, Põlvas vm. Ei rutata elama Ida-Virumaale, kus pidevalt pakutakse ääretult odavaid kortereid.
Raugaikka – olukorda, kui enam enda eest ei suudeta hoolitseda – jõudjatele võiks riik, aga miks mitte ka erasektor pakkuda rohkem võimalusi mitmesuguste vanurimajade näol. Mis tähendaks eraldi elamist, aga ka vanureile vajalikke teenuseid.
Ehk oleks kasulik arendada ka eakate kooselamist ühes majas koos vaimupuudega noortega – rakendades vaimupuudega noori koristustöödel eakate kodudes, teisalt aga rakendades vanemaid inimesi toena vaimupuudega noortele.
Põhja-Soomes on maal üksi elavate eakate probleemide leevendamiseks algatatud nn sotsiaaltalude projekt, kus maal elav noor lastega pere sõlmib lepingu läheduses üksi elavate vanurite hooldamiseks. Sageli toimib see nii, et kõige külmemal talveajal kolivad hoolealused elama noore pere juurde, suvel aga elavad oma kodus.
Saksamaal on olemas ühing “Eakate kooselamise soodustamiseks”. Soodustatakse seda, et näiteks kaks-kolm üksikut eakat kolivad ühisesse kodusse ning jagavad omavahel elamiskulusid ja kohustusi. Olen kohanud selliseid kooselavaid kolmikuid, kuid ei usu siiski, et Eestis selline mudel hästi toimiks, arvestades meie rahvuslikku kinnisust.
Minu põlvkonnal on raske enam midagi muuta, aga tänased keskealised võiksid küll juba hakata tegema kaugeleulatuvaid plaane. Vanadus saabub alati ootamatult.
Aili Kogerman, MTÜ Puruvanakesed esinaine
|
Uudised
VE: Kogerman, Aili – põlevkivikeemik
Lisandusi:
Aili Kogerman: vunki tuleb juurde…
xxx
AILI KOGERMAN: Kus elada, kui saabub vanadus?
14.07.2004
Välismaa eakatel on tavaks vahetada pensionieas mitu korda elamispinda. Esimest korda vahetab abielupaar oma elamise väiksema vastu pensionile jäämisel – et tõmmata kokku kulusid, et vabaneda suurest koristamistööst, et vabalt reisida.
Teine kord tekib vajadus vahetada elamispind väiksema vastu siis, kui üks abikaasadest sureb. Nii mõnelgi on vaja vahetada elamispinda ka kolmandat korda – minna vanadekodusse, kui üksi enam hakkama ei saa. Kõike seda tehakse vabatahtlikult kaine kaalutluse alusel.
Eestiski on kadumas traditsioon, kus ühise perena elavad koos kolm-neli põlvkonda. Paratamatult tekitab see hiljem vanematele probleeme: kuidas tasuda pensionist korteriüüri, kuidas saada hakkama koduste tegemistega, kuidas lahkuda aastaid omaseks saanud kodust?
Kahjuks on Eesti korteriturust vanematele inimestele vähe abi. Tallinnas on raske vahetada (müüa-osta) suurt eluaset pensionärile sobiva ühetoalise korteri vastu. Tallinna kinnisvaraarendajad on valel teel, kui nad rajavad kesklinna kalleid luksuskortereid ja unustavad Eesti vananeva elanikkonna vajadused.
Paljud vanemad inimesed on Tallinnast lahkunud – müünud korteri ja ostnud uue Türil, Põlvas vm. Ei rutata elama Ida-Virumaale, kus pidevalt pakutakse ääretult odavaid kortereid.
Raugaikka – olukorda, kui enam enda eest ei suudeta hoolitseda – jõudjatele võiks riik, aga miks mitte ka erasektor pakkuda rohkem võimalusi mitmesuguste vanurimajade näol. Mis tähendaks eraldi elamist, aga ka vanureile vajalikke teenuseid.
Ehk oleks kasulik arendada ka eakate kooselamist ühes majas koos vaimupuudega noortega – rakendades vaimupuudega noori koristustöödel eakate kodudes, teisalt aga rakendades vanemaid inimesi toena vaimupuudega noortele.
Põhja-Soomes on maal üksi elavate eakate probleemide leevendamiseks algatatud nn sotsiaaltalude projekt, kus maal elav noor lastega pere sõlmib lepingu läheduses üksi elavate vanurite hooldamiseks. Sageli toimib see nii, et kõige külmemal talveajal kolivad hoolealused elama noore pere juurde, suvel aga elavad oma kodus.
Saksamaal on olemas ühing “Eakate kooselamise soodustamiseks”. Soodustatakse seda, et näiteks kaks-kolm üksikut eakat kolivad ühisesse kodusse ning jagavad omavahel elamiskulusid ja kohustusi. Olen kohanud selliseid kooselavaid kolmikuid, kuid ei usu siiski, et Eestis selline mudel hästi toimiks, arvestades meie rahvuslikku kinnisust.
Minu põlvkonnal on raske enam midagi muuta, aga tänased keskealised võiksid küll juba hakata tegema kaugeleulatuvaid plaane. Vanadus saabub alati ootamatult.
Aili Kogerman, MTÜ Puruvanakesed esinaine
xxx
Loe lisaks Aili Kogermani CV