 “Pole midagi ilusamat kui inimesed, kellele laulupidu korda läheb ja kellel rõõmust pudrumulk kõrvuni,” kirjeldas oma laulupeojärgseid emotsioone tõrviku tuletorni viinud Peet Paurson, meeskoori Kaevur laulja ja laulupeo tuletoimkonna vanem.
Lauluväljakutäis inimesi rõkkas iga kord, kui laulupeotuld tuletorni viinud Jõhvi linnavalitsuse arvutispetsialist ja meeskoori Kaevur pikaaegne laulja Peet Paurson (54) torni iga korruse rõdurinnatisel kombekohaselt peatus ning põlevat tõrvikut rahvale näitas.
Proovide ajal mõõtis Paurson oma sammud ära, et Mihkel Lüdigi “Koidu” viimaste sõnade ajal tuli tuletorni tippu jõuaks. “Ma pidin tipus olema täpselt siis, kui kõlab “…taevasse tõusku me lootuste loit”,” rääkis Paurson. “Seega mõõtsin oma sammud proovi ajal ära, et hiljaks ei jääks.”
Esmaspäeval kodus peoväsimust välja tukkunud Paurson tunnistas, et peotule tuletorni viimine on ühtlasi nii ülev kui ka füüsiliselt kurnav. “Sinna on ikkagi kolmteist korrust ning ülev tunne on tuld viies segamini väsimuse ja vastutuspingega,” rääkis ta.
Ka laulupeole eelnenud vihmane ja spontaanne rongkäik jättis Paursonile vägeva mulje. “Istusin Vabaduse väljakul hotelli Palace ees, tõrvik autoaknast väljas, ja vihma kallas mis hirmus. Siis tuli Eri Klas ja ütles: “Tervitan teid kategooriliselt! Hakkame minema!” Ning siis läks rongkäik liikuma. Hiljem võtsin Klasilt autogrammi ja ta kirjutas täpselt needsamad sõnad, mis ta enne rongkäiku oli öelnud,” meenutas Paurson.
Tänavu viis Paurson laulupeotuld Tartust Tallinna teist korda ning laulupeotule teekonda hindab ta emotsionaalselt kõige tänuväärsemaks. “Inimesed, kes tee äärde tulevad, näitavad, et neile läheb see väga korda. Pole midagi ülevamat. Selle nimel lähed järgmisel korral jälle, kas või käpuli,” tunnistas ta.
Ainus, mis tuletoimkonna vanemat häiris, oli liigseks muutunud ettevaatlikkus pealinna raekojas. Tallinna raekotta laulupeotulega tõrvikut ei lubatud ning pärast pealinna saabumist viidi põlev tõrvik hoopis Toompeale Pika Hermanni torni. “Pähe ei mahu. Kuuesaja aasta vanuses raekojas on elekter sees kuuskümmend aastat ning seni käidi seal ikka tõrvikuvalgel. Nüüd aga ei lastud põlevat laulupeotõrvikut sisse,” rääkis Paurson.
xxx
ARGO SOOLEP, Põhjarannik, 6.07.2004
|
Uudised
VE: Paurson, Peet – tuletooja
Lauluväljakutäis inimesi rõkkas iga kord, kui laulupeotuld tuletorni viinud Jõhvi linnavalitsuse arvutispetsialist ja meeskoori Kaevur pikaaegne laulja Peet Paurson (54) torni iga korruse rõdurinnatisel kombekohaselt peatus ning põlevat tõrvikut rahvale näitas.
Proovide ajal mõõtis Paurson oma sammud ära, et Mihkel Lüdigi “Koidu” viimaste sõnade ajal tuli tuletorni tippu jõuaks. “Ma pidin tipus olema täpselt siis, kui kõlab “…taevasse tõusku me lootuste loit”,” rääkis Paurson. “Seega mõõtsin oma sammud proovi ajal ära, et hiljaks ei jääks.”
Esmaspäeval kodus peoväsimust välja tukkunud Paurson tunnistas, et peotule tuletorni viimine on ühtlasi nii ülev kui ka füüsiliselt kurnav. “Sinna on ikkagi kolmteist korrust ning ülev tunne on tuld viies segamini väsimuse ja vastutuspingega,” rääkis ta.
Ka laulupeole eelnenud vihmane ja spontaanne rongkäik jättis Paursonile vägeva mulje. “Istusin Vabaduse väljakul hotelli Palace ees, tõrvik autoaknast väljas, ja vihma kallas mis hirmus. Siis tuli Eri Klas ja ütles: “Tervitan teid kategooriliselt! Hakkame minema!” Ning siis läks rongkäik liikuma. Hiljem võtsin Klasilt autogrammi ja ta kirjutas täpselt needsamad sõnad, mis ta enne rongkäiku oli öelnud,” meenutas Paurson.
Tänavu viis Paurson laulupeotuld Tartust Tallinna teist korda ning laulupeotule teekonda hindab ta emotsionaalselt kõige tänuväärsemaks. “Inimesed, kes tee äärde tulevad, näitavad, et neile läheb see väga korda. Pole midagi ülevamat. Selle nimel lähed järgmisel korral jälle, kas või käpuli,” tunnistas ta.
Ainus, mis tuletoimkonna vanemat häiris, oli liigseks muutunud ettevaatlikkus pealinna raekojas. Tallinna raekotta laulupeotulega tõrvikut ei lubatud ning pärast pealinna saabumist viidi põlev tõrvik hoopis Toompeale Pika Hermanni torni. “Pähe ei mahu. Kuuesaja aasta vanuses raekojas on elekter sees kuuskümmend aastat ning seni käidi seal ikka tõrvikuvalgel. Nüüd aga ei lastud põlevat laulupeotõrvikut sisse,” rääkis Paurson.
xxx
ARGO SOOLEP, Põhjarannik, 6.07.2004