Laulva rahva ühispidu kõige kiuste! 05.07.2004 00:01Joosep Sang, muusikakriitik
Tänaseks on taas üks laulu- ja tantsupidu maha peetud – sandi ilma ning kõikide kahtlejate ja mürgisuude kiuste. Ja kindlasti oli seegi üks täisvereline rahvapidu, mis ei ilmutanud noid väsimise märke, mida iga laulupeo eel pead tõstvad kolumnistid, kommentaatorid ja «arvajad» näha ihkavad.
Laulupeo jõudu näitab seegi, et ka nii dramaatilistes ilmaoludes, nagu paiguti näha saime, pole loobujaid ning laulupeotuli põleb kümnetel tuhandetel sügaval sees.
Kiirelt muutuvas ajas püüab ka laulupidu ajaga kaasas käia ning uue aja eestlasele sõnumeid saata, justkui peljates, et kaua püsinud üldrahvalik tugi suurürituse alt ära libiseb. Tegelikult on Eesti ühiskonnas nii palju pidevalt muutuvat, et laulupidu peaks olema nimelt kindel konstant, mis ei tohiks peljata süüdistusi konservatiivsuses ja paigalseisus.
Seda see seni on ka olnud, kuigi iga aastaga lisandub asjaolusid, mis panevad osavõtjaid ja kuulajaid vaidlema – kas tasub ikka suurt koori üles võimendada, kas klassikapalad pole mõistmiseks liialt keerulised ja popilood ülearu lihtsad.
Õnneks on endiselt laule ja toiminguid, mille tähendus on kõigile sama: tule süütamisel kõlav «Koit» ja lõpuplokis esitatavad «Tuljak», «Mu isamaa on minu arm», «Ta lendab mesipuu poole» ja «Kodumaa», autorite väljakutsumine ja koorijuhtide austamine ning kindlasti lustlik rongkäik lauluväljakule, olgu ilm kas või nii pöörane nagu seekord. Arvan, et kuni need püsivad, on elujõus ka laulupidu.
Laulupeo kahest kontserdist saaks kirjutada ka klassikalise kontserdiarvustuse, kuid laulude interpretatsioon ning tempode ja dünaamika valik pole suure ühislaulmise juures sugugi peamine, vaatamata sellele, et kava on hoolega läbi mõeldud ning puldis juhatavad parimatest parimad.
Laulupeo erakordsust ei tähista mitte selle muusikaline kvaliteet, vaid erakordne ühistunne, mis suure kaare all valitseb.
Seda tunnetavad eelkõige nood 21 000 ja enam lauljat, kes ühendkooris kokku saavad, ja nii ongi laulupidu esmajärjekorras lauljate pidu. Virisejad, kes näevad platsil vaid õlleläbu ja ringisaalimist, on ehk hoopis ise toimuvat jälginud eemalt, pooltoores ðaðlõkk ja leige õlu käes.
Olles Lõuna-Eestis kaasas käinud laulupeotulega ning seisnud laulukaare all kõrvuti Maali ja Elmari ja Maie ja Valduriga, võin kinnitada, et meie lauljates pakitseb mingi eriline energia, sügavale sisemusse maetud, nagu eestlastel ikka. Iga terve rahvas vajab väljundit oma ühtekuuluvustundele – ning üritust, mis seda tunnet taastoodaks.
Kui selleks pole laulupidu, siis mis küll? Kui järele jääksid vaid mööda maad tuuritavad suvejandid ja Meie Mehe kontsert kodukandi pubis laupäeva õhtul, siis võiks küll poe nimega Eesti kinni panna.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Sang, Joosep – muusikakriitik
Laulva rahva ühispidu kõige kiuste! 05.07.2004 00:01Joosep Sang, muusikakriitik
Laulupeo jõudu näitab seegi, et ka nii dramaatilistes ilmaoludes, nagu paiguti näha saime, pole loobujaid ning laulupeotuli põleb kümnetel tuhandetel sügaval sees.
Kiirelt muutuvas ajas püüab ka laulupidu ajaga kaasas käia ning uue aja eestlasele sõnumeid saata, justkui peljates, et kaua püsinud üldrahvalik tugi suurürituse alt ära libiseb. Tegelikult on Eesti ühiskonnas nii palju pidevalt muutuvat, et laulupidu peaks olema nimelt kindel konstant, mis ei tohiks peljata süüdistusi konservatiivsuses ja paigalseisus.
Seda see seni on ka olnud, kuigi iga aastaga lisandub asjaolusid, mis panevad osavõtjaid ja kuulajaid vaidlema – kas tasub ikka suurt koori üles võimendada, kas klassikapalad pole mõistmiseks liialt keerulised ja popilood ülearu lihtsad.
Õnneks on endiselt laule ja toiminguid, mille tähendus on kõigile sama: tule süütamisel kõlav «Koit» ja lõpuplokis esitatavad «Tuljak», «Mu isamaa on minu arm», «Ta lendab mesipuu poole» ja «Kodumaa», autorite väljakutsumine ja koorijuhtide austamine ning kindlasti lustlik rongkäik lauluväljakule, olgu ilm kas või nii pöörane nagu seekord. Arvan, et kuni need püsivad, on elujõus ka laulupidu.
Laulupeo kahest kontserdist saaks kirjutada ka klassikalise kontserdiarvustuse, kuid laulude interpretatsioon ning tempode ja dünaamika valik pole suure ühislaulmise juures sugugi peamine, vaatamata sellele, et kava on hoolega läbi mõeldud ning puldis juhatavad parimatest parimad.
Laulupeo erakordsust ei tähista mitte selle muusikaline kvaliteet, vaid erakordne ühistunne, mis suure kaare all valitseb.
Seda tunnetavad eelkõige nood 21 000 ja enam lauljat, kes ühendkooris kokku saavad, ja nii ongi laulupidu esmajärjekorras lauljate pidu. Virisejad, kes näevad platsil vaid õlleläbu ja ringisaalimist, on ehk hoopis ise toimuvat jälginud eemalt, pooltoores ðaðlõkk ja leige õlu käes.
Olles Lõuna-Eestis kaasas käinud laulupeotulega ning seisnud laulukaare all kõrvuti Maali ja Elmari ja Maie ja Valduriga, võin kinnitada, et meie lauljates pakitseb mingi eriline energia, sügavale sisemusse maetud, nagu eestlastel ikka. Iga terve rahvas vajab väljundit oma ühtekuuluvustundele – ning üritust, mis seda tunnet taastoodaks.
Kui selleks pole laulupidu, siis mis küll? Kui järele jääksid vaid mööda maad tuuritavad suvejandid ja Meie Mehe kontsert kodukandi pubis laupäeva õhtul, siis võiks küll poe nimega Eesti kinni panna.