Kiivas arusaamadega mürinal Euroopasse
28.06.2004 00:01Gaabriel Tavits, Humboldti ülikool, Berliin
Kui me soovime Eestis tööpuuduse vähenemist ja normaalset tööturupoliitikat, eeldab see, et meil on ka paindlik töösuhete regulatsioon.
Et Eestis on olemas tööpuudus, pole enam kellelegi uudis. Ka tõsiasi, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti, ei tohiks meid üllatada, sest nüüdseks juba käivitunud pensionireform viidi läbi just sel eesmärgil, et vähendada tulevikus survet pensionisüsteemile.
Leevendamaks töötute olukorda ning tagamaks igale soovijale töökoht, on sotsiaalministeerium välja töötanud tööturumeetmete kontseptsiooni. Sotsiaalpartnerid on selle dokumendi heaks kiitnud. Nimetatud dokument pole iseenesest halb, sest tööpuudust leevendada tuleb ning see on vähemalt kõikides ELi liikmesriikides sotsiaalteema number üks. Hämmastusega tuleb aga tõdeda, et tööturumeetmete kontseptsioon on poolik.
Dokumendi puudus
Selles dokumendis nähakse küll ette, mida peab riik tegema, kuidas toetusi suurendada, missuguseid konsultante oleks vaja ametisse võtta jne. Puudub aga nägemus selle kohta, kuidas inimesi töösuhtes hoida, kuidas ära hoida inimese töötuks jäämist. Teisiti öeldes tulnuks kajastada ka tööõiguslike normide tähtsust ja mõju töökohtade loomisele ning tööotsijate väljavaadetele töökohta saada.
Seda aga ei tehtud või ei julgetud teha. Selgeks tuleb teha üks tõsiasi: töösuhete õigusliku reguleerimise ja tööpuuduse taseme vahel on otsene seos – mida kõrgemad on töötajate kaitsebarjäärid, seda suurem on ka tööpuudus.
Kui kaitsebarjäärid on kõrged, puudub tööandjal huvi uusi töötajaid tööle võtta ja nii on ka tööotsijal lootused tööd saada nullilähedased, ükskõik kui palju ta end ümber ei koolitaks. Ilmselge on see, et tööturumeetmete kontseptsioon ei peagi kandma endas terviklikku visiooni, kuidas töösuhteid reguleerida, kuid kohustusliku osana oleksid ka need seisukohad pidanud selle juurde kuuluma.
Seni aset leidnud väitlused töölepingu seaduse üle on selgelt näidanud, et ei riigil ega sotsiaalpartneritel pole selget arusaama, kuidas töösuhteid reguleerida ja mida regulatsioonilt oodatakse. Samuti näitavad vaidlused, et töösuhete õigusregulatsiooni tähtsusest nii majandussüsteemile kui ka tööjõuturule tervikuna pole aru saadud või pole tahetud aru saada.
Kõige parem vahend tööpuuduse vastu on anda töötule tööd. Kui aga töösuhetes vajalikku paindlikkust ei ole, pole ka töötule tööd pakkuda. Seejuures võivad riigipoolsed tööturumeetmed olla nii efektiivsed kui tahes. Töötegijate arvust ei sõltu mitte ainult töötajate enda heaolu, vaid ka see, kuivõrd olulisel määral on koormatud sotsiaalkindlustus.
Hiljutine Praxise uuring kinnitab veel kord, et Eesti töötajaskond (elanikkond) vananeb kiiresti. See tähendab omakorda, et suureneb pensionäride arv. Kuna noorem põlvkond piisavalt kiiresti peale ei kasva, võibki see viia sotsiaalkindlustussüsteemi pankrotini. Et sellest probleemist välja tulla, ongi üheks lahenduseks inimese võimalikult pikk tööiga. Selles osas Praxise uuring iseenesest mingit uut informatsiooni ei paku.
Just nagu Euroopas
Samasuguse probleemi ees seisavad ka teised ELi liikmesriigid. Et lahendust leida, eeldab see suhtumise muutmist vanematesse töötajatesse nii tööturu meetmete kui ka töösuhete õigusliku reguleerimise juures. Paraku aga sellest aru ei saada ning nii jääb ka Praxise uuringu sõnum luuluks kurtidele kõrvadele. Ilmekas näide on töölepingu seaduse eelnõu menetlemine. Enne veel kui töölepingu seaduse eelnõu Riigikokku jõudis, sõlmisid eelduslikud sotsiaalpartnerid kokkuleppe, et kui töötaja saab 65 aasta vanuseks, on teda võimalik töölt vallandada üksnes vanuse saabumise tõttu. Nimetatud kokkulepet siiani keegi tühistanud pole. Pigem vastupidi, ka valitsus on seda kokkulepet toetanud. Et juba sotsiaalpartnerite kokkuleppe sõlmimise ajal oli aru saada, et nimetatud kokkulepe on sisutühi paber ning ei arvesta Euroopas levivate arusaamadega tööjõu arengust tervikuna, kinnitab Praxise uuring ilmekalt selle kokkuleppe paikapidamatust vähemalt vanemate töötajate osas.
Kui me soovime Eestis tööpuuduse vähenemist ja normaalset tööturupoliitikat, eeldab see, et meil on ka paindlik töösuhete regulatsioon. Selleks et töölepingu seadusesse tekiks Eestile vajalik paindlik regulatsioon, tuleb sotsiaalpartneritel loobuda nende kokkuleppest töölepingu seaduse mõningate aspektide kohta ning arvestada nii tööjõuturul aset leidvate muudatustega kui ka muudatustega tööjõuturul Euroopa Liidus tervikuna. Tagasipöördumine nimetatud kokkuleppe juurde töölepinguseaduse eelnõu menetlemisel on viga, mida teha ei tohi.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Tavits, Gaabriel – tööhõivespetsialist
Kiivas arusaamadega mürinal Euroopasse
Kui me soovime Eestis tööpuuduse vähenemist ja normaalset tööturupoliitikat, eeldab see, et meil on ka paindlik töösuhete regulatsioon.
28.06.2004 00:01Gaabriel Tavits, Humboldti ülikool, Berliin
Et Eestis on olemas tööpuudus, pole enam kellelegi uudis. Ka tõsiasi, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti, ei tohiks meid üllatada, sest nüüdseks juba käivitunud pensionireform viidi läbi just sel eesmärgil, et vähendada tulevikus survet pensionisüsteemile.
Leevendamaks töötute olukorda ning tagamaks igale soovijale töökoht, on sotsiaalministeerium välja töötanud tööturumeetmete kontseptsiooni. Sotsiaalpartnerid on selle dokumendi heaks kiitnud. Nimetatud dokument pole iseenesest halb, sest tööpuudust leevendada tuleb ning see on vähemalt kõikides ELi liikmesriikides sotsiaalteema number üks. Hämmastusega tuleb aga tõdeda, et tööturumeetmete kontseptsioon on poolik.
Dokumendi puudus
Selles dokumendis nähakse küll ette, mida peab riik tegema, kuidas toetusi suurendada, missuguseid konsultante oleks vaja ametisse võtta jne. Puudub aga nägemus selle kohta, kuidas inimesi töösuhtes hoida, kuidas ära hoida inimese töötuks jäämist. Teisiti öeldes tulnuks kajastada ka tööõiguslike normide tähtsust ja mõju töökohtade loomisele ning tööotsijate väljavaadetele töökohta saada.
Seda aga ei tehtud või ei julgetud teha. Selgeks tuleb teha üks tõsiasi: töösuhete õigusliku reguleerimise ja tööpuuduse taseme vahel on otsene seos – mida kõrgemad on töötajate kaitsebarjäärid, seda suurem on ka tööpuudus.
Kui kaitsebarjäärid on kõrged, puudub tööandjal huvi uusi töötajaid tööle võtta ja nii on ka tööotsijal lootused tööd saada nullilähedased, ükskõik kui palju ta end ümber ei koolitaks. Ilmselge on see, et tööturumeetmete kontseptsioon ei peagi kandma endas terviklikku visiooni, kuidas töösuhteid reguleerida, kuid kohustusliku osana oleksid ka need seisukohad pidanud selle juurde kuuluma.
Seni aset leidnud väitlused töölepingu seaduse üle on selgelt näidanud, et ei riigil ega sotsiaalpartneritel pole selget arusaama, kuidas töösuhteid reguleerida ja mida regulatsioonilt oodatakse. Samuti näitavad vaidlused, et töösuhete õigusregulatsiooni tähtsusest nii majandussüsteemile kui ka tööjõuturule tervikuna pole aru saadud või pole tahetud aru saada.
Kõige parem vahend tööpuuduse vastu on anda töötule tööd. Kui aga töösuhetes vajalikku paindlikkust ei ole, pole ka töötule tööd pakkuda. Seejuures võivad riigipoolsed tööturumeetmed olla nii efektiivsed kui tahes. Töötegijate arvust ei sõltu mitte ainult töötajate enda heaolu, vaid ka see, kuivõrd olulisel määral on koormatud sotsiaalkindlustus.
Hiljutine Praxise uuring kinnitab veel kord, et Eesti töötajaskond (elanikkond) vananeb kiiresti. See tähendab omakorda, et suureneb pensionäride arv. Kuna noorem põlvkond piisavalt kiiresti peale ei kasva, võibki see viia sotsiaalkindlustussüsteemi pankrotini. Et sellest probleemist välja tulla, ongi üheks lahenduseks inimese võimalikult pikk tööiga. Selles osas Praxise uuring iseenesest mingit uut informatsiooni ei paku.
Just nagu Euroopas
Samasuguse probleemi ees seisavad ka teised ELi liikmesriigid. Et lahendust leida, eeldab see suhtumise muutmist vanematesse töötajatesse nii tööturu meetmete kui ka töösuhete õigusliku reguleerimise juures. Paraku aga sellest aru ei saada ning nii jääb ka Praxise uuringu sõnum luuluks kurtidele kõrvadele. Ilmekas näide on töölepingu seaduse eelnõu menetlemine. Enne veel kui töölepingu seaduse eelnõu Riigikokku jõudis, sõlmisid eelduslikud sotsiaalpartnerid kokkuleppe, et kui töötaja saab 65 aasta vanuseks, on teda võimalik töölt vallandada üksnes vanuse saabumise tõttu. Nimetatud kokkulepet siiani keegi tühistanud pole. Pigem vastupidi, ka valitsus on seda kokkulepet toetanud. Et juba sotsiaalpartnerite kokkuleppe sõlmimise ajal oli aru saada, et nimetatud kokkulepe on sisutühi paber ning ei arvesta Euroopas levivate arusaamadega tööjõu arengust tervikuna, kinnitab Praxise uuring ilmekalt selle kokkuleppe paikapidamatust vähemalt vanemate töötajate osas.
Kui me soovime Eestis tööpuuduse vähenemist ja normaalset tööturupoliitikat, eeldab see, et meil on ka paindlik töösuhete regulatsioon. Selleks et töölepingu seadusesse tekiks Eestile vajalik paindlik regulatsioon, tuleb sotsiaalpartneritel loobuda nende kokkuleppest töölepingu seaduse mõningate aspektide kohta ning arvestada nii tööjõuturul aset leidvate muudatustega kui ka muudatustega tööjõuturul Euroopa Liidus tervikuna. Tagasipöördumine nimetatud kokkuleppe juurde töölepinguseaduse eelnõu menetlemisel on viga, mida teha ei tohi.