| Jaanipäeval möödub 96 aastat teise maailmasõja tunnustatuima Eesti sõjamehe Alfons Rebase sünnist. Mees kellest sai legend oma eluajal on jäänud oma rahvale ja relvavendadele meelde kui vapruse ja üllameelsuse võrdkuju.
Lihtsalt sõjamees kes tundis antipaatiat nii kommunismi kui ka faðismi vastu, geniaalne strateeg kes iialgi ei alahinnanud ega halvustanud oma vastast. Hulljulgust pidas ta samaväärseks argusega, kavalust ja leidlikust aga hindas kõrgelt. Palju kordi päästis tema eriline väepealiku anne terveid armeegruppe hävingust, 15 korral murdis ta koos oma võitlejatega välja piiramisrõngaist. Rebane ja rebasekutsikad, vanade lõukoerte pataljon, nii tunti neid mehi, kes võitlesid selle legendaarse sõjamehe juhtimise all.
Tema kohta on kirjutatud, et talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse- selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud.
Eesti Kaitsevägi
Peale Tondi sõjakooli lõpetamist sai Alfons Rebase esimeseks teenistuskohaks 1929. aastal Tapa soomusrongide rügement.
1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. Rebase peamine töö kaitseliidus oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine, samuti oli märkimisväärne tema laskealane töö koolinoortega. Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel, omajagu teeneid selles oli ka Alfons Rebasel, kelle eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.
Saatuslikul 1939. aastal määras Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks,Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Lahingud Idarindel
Sõja puhkedes alustas Alfons Rebane oma võitlust punavägedega Virumaa metsades.Saksa armeega liitus ta 1941. aasta septembris ja koos oma kompaniiga täitis ta mitmeid teenistusülesandeid Krasnoje Selos, Peipinos. Esialgu kasutas saksa armee eestlasi põhiliselt valveteenistuses, oli ka kokkupõrkeid partisanidega. Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi “katlasse”14 punaste diviisi ning 7 tankibrigaadi. Augustis määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.
See lahinguüksus sai rahva seas tuntuks kui Rebase ja rebasekutsikate, vanade lõukoerte pataljon.Veebruaris 1943 viidi pataljon taas Volhovi rindele, kus Kolpino küla juures takistati punaarmee katseid ära lõigata 18.Saksa armee Narva suunalt.
Oleks vastase läbimurre õnnestunud, seisnuks venelased juba sama aasta märtsis Narva all. 1944. aasta jaanuariks oli pataljon üle viidud Volhovi jõe idakaldale, kus punaarmee suurpealetungi ajal katsid mehed sakslaste taandumist. On kirjeldatud ühte lahingut paljudest kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua neid tervena välja võimatutena näivatest olukordadest, lisaks päästis ta mitmel korral Saksa väeosad ümberpiiramisest.
Nende lahingute eest esitas Saksa väejuhatus Alfons Rebase esimese eestlasena Rüütliristi saamiseks. Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja veel mõned eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.
Waffen-SS ja Eesti Teine Vabadussõda
Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlaste jaoks juba alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus. Nii saigi Alfons Rebasest 47. rügemendi II pataljoni ülem.
Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Eesti sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid tuhandeid tonne pomme ja mürske kaitsjatele kaela, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas veel sakslaste paanika.
Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile-Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste II maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla, hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden…
Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.
Tammelehtedega Rüütlirist sõja lõpul
1945. aasta jaanuariks olid punaarmee ületanud Oderi jõe ja märtsi alguseks oli Rebase pataljon jäänud Oppelni all piiramisrõngasse. Pärast ägedaid lahinguid õnnestus Rebasel oma mehed “kotist” välja tuua. Peale väljatulekut pidi ta isiklikult sinna tagasi minema ja tooma välja ka korpuse juhtkonna, see õnnestus hiilgavalt. Korpuse ülem kindral Koch-Erpach esitas Alfons Rebase selle kangelasteo eest Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Saatuse tahtel sai ta oma kõrgest autasust teada alles 30 aasta pärast.
Rebase pataljoni võitlejate saatus kujunes erinevaks,osa langes Elbe jõe taha minnes tðehhide kätte, osa pääses vabasse maailma andes end ameeriklastele vangi. Pääsenute hulgas oli ka Alfons Rebane.
Epiloog
Alfons Rebane suri 8.märtsil 1976.aastal. Ülipingeline elu, millest tõenäoliselt võis areneda parandamatu vähkkasvaja, lõpetas varakult sõjasangari maise teekonna. Teda olid 12.märtsil Augsburgi Westfriedhofi krematooriumi kabelist ära saatmas omaksed, relvavennad, samuti Saksamaa kaitseministeeriumi esindajad.
Tunnustatuima Eesti sõjamehe säilmed sängitati kodumaa mulda 26.juunil 1999. aastal Tallinnas Metsakalmistul.
SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebane
Sündinud: 24.juuni 1908;Valga, Eesti
Surnud: 8.märts 1976; Augsburg,Saksamaa
Autasud
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Medaille “Winterschlach im Osten 1941/42” (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)
Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs (Läti Kaitseliit) Teeneterist
Auastmed Nooremleitnant 1929
Leitnant 1933
Oberleutnant 09.1941
Hauptmann 01.1942
Major/ SS-Sturmbannführer 06.1943
SS-Obersturmbannführer 08.1944
SS-Standartenführer 03.1945
|
Uudised
VE: Rebane, Alfons Vilhelm Robert – sõjamees
22. juuni 2004 0:00
Lihtsalt sõjamees kes tundis antipaatiat nii kommunismi kui ka faðismi vastu, geniaalne strateeg kes iialgi ei alahinnanud ega halvustanud oma vastast. Hulljulgust pidas ta samaväärseks argusega, kavalust ja leidlikust aga hindas kõrgelt. Palju kordi päästis tema eriline väepealiku anne terveid armeegruppe hävingust, 15 korral murdis ta koos oma võitlejatega välja piiramisrõngaist. Rebane ja rebasekutsikad, vanade lõukoerte pataljon, nii tunti neid mehi, kes võitlesid selle legendaarse sõjamehe juhtimise all.
Tema kohta on kirjutatud, et talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse- selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud.
Eesti Kaitsevägi
Peale Tondi sõjakooli lõpetamist sai Alfons Rebase esimeseks teenistuskohaks 1929. aastal Tapa soomusrongide rügement.
1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. Rebase peamine töö kaitseliidus oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine, samuti oli märkimisväärne tema laskealane töö koolinoortega. Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel, omajagu teeneid selles oli ka Alfons Rebasel, kelle eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.
Saatuslikul 1939. aastal määras Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks,Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Lahingud Idarindel
Sõja puhkedes alustas Alfons Rebane oma võitlust punavägedega Virumaa metsades.Saksa armeega liitus ta 1941. aasta septembris ja koos oma kompaniiga täitis ta mitmeid teenistusülesandeid Krasnoje Selos, Peipinos. Esialgu kasutas saksa armee eestlasi põhiliselt valveteenistuses, oli ka kokkupõrkeid partisanidega. Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi “katlasse”14 punaste diviisi ning 7 tankibrigaadi. Augustis määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.
See lahinguüksus sai rahva seas tuntuks kui Rebase ja rebasekutsikate, vanade lõukoerte pataljon.Veebruaris 1943 viidi pataljon taas Volhovi rindele, kus Kolpino küla juures takistati punaarmee katseid ära lõigata 18.Saksa armee Narva suunalt.
Oleks vastase läbimurre õnnestunud, seisnuks venelased juba sama aasta märtsis Narva all. 1944. aasta jaanuariks oli pataljon üle viidud Volhovi jõe idakaldale, kus punaarmee suurpealetungi ajal katsid mehed sakslaste taandumist. On kirjeldatud ühte lahingut paljudest kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua neid tervena välja võimatutena näivatest olukordadest, lisaks päästis ta mitmel korral Saksa väeosad ümberpiiramisest.
Nende lahingute eest esitas Saksa väejuhatus Alfons Rebase esimese eestlasena Rüütliristi saamiseks. Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja veel mõned eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.
Waffen-SS ja Eesti Teine Vabadussõda
Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlaste jaoks juba alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus. Nii saigi Alfons Rebasest 47. rügemendi II pataljoni ülem.
Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Eesti sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid tuhandeid tonne pomme ja mürske kaitsjatele kaela, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas veel sakslaste paanika.
Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile-Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste II maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla, hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden…
Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.
Tammelehtedega Rüütlirist sõja lõpul
1945. aasta jaanuariks olid punaarmee ületanud Oderi jõe ja märtsi alguseks oli Rebase pataljon jäänud Oppelni all piiramisrõngasse. Pärast ägedaid lahinguid õnnestus Rebasel oma mehed “kotist” välja tuua. Peale väljatulekut pidi ta isiklikult sinna tagasi minema ja tooma välja ka korpuse juhtkonna, see õnnestus hiilgavalt. Korpuse ülem kindral Koch-Erpach esitas Alfons Rebase selle kangelasteo eest Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Saatuse tahtel sai ta oma kõrgest autasust teada alles 30 aasta pärast.
Rebase pataljoni võitlejate saatus kujunes erinevaks,osa langes Elbe jõe taha minnes tðehhide kätte, osa pääses vabasse maailma andes end ameeriklastele vangi. Pääsenute hulgas oli ka Alfons Rebane.
Epiloog
Alfons Rebane suri 8.märtsil 1976.aastal. Ülipingeline elu, millest tõenäoliselt võis areneda parandamatu vähkkasvaja, lõpetas varakult sõjasangari maise teekonna. Teda olid 12.märtsil Augsburgi Westfriedhofi krematooriumi kabelist ära saatmas omaksed, relvavennad, samuti Saksamaa kaitseministeeriumi esindajad.
Tunnustatuima Eesti sõjamehe säilmed sängitati kodumaa mulda 26.juunil 1999. aastal Tallinnas Metsakalmistul.
SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebane
Sündinud: 24.juuni 1908;Valga, Eesti
Surnud: 8.märts 1976; Augsburg,Saksamaa
Autasud
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Medaille “Winterschlach im Osten 1941/42” (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)
Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs (Läti Kaitseliit) Teeneterist
Auastmed Nooremleitnant 1929
Leitnant 1933
Oberleutnant 09.1941
Hauptmann 01.1942
Major/ SS-Sturmbannführer 06.1943
SS-Obersturmbannführer 08.1944
SS-Standartenführer 03.1945