Rännak Eino Baskiniga
17.06.2004 00:01Andres Keil, reporter
Täna tähistab 75. sünnipäeva Eesti teatri grand old man Eino Baskin. Mees, kes on asutanud Vanalinnastuudio, mille kaudu teda viimased veerand sajandit defineeritud on. Ometi on tema teatritee olnud enam kui poole võrra pikem, ja jätkub aktiivselt – televisioonis, estraadil, teatrisaalis.
Postimees vestles teatrimehega paar päeva enne juubelit teatrist. Nii üleüldiselt kui konkreetselt. Nii eilsest kui tänasest. Ning veendus, et Baskin on endiselt terav, tahtmist ja kirge täis.
Te olete juba 60 aastat töötanud aktiivselt teatris. Näitleja ja lavastajana, kuidas on selle aja jooksul muutunud teie isiklikud töömeetodid?
Ärme unustame, et ma alustasin ikkagi näitlejana. Kui kooli lõpetasin, ei mõelnud ma kunagi lavastamisele. Töötasin draamateatris ja mängisin põhiliselt ikkagi suurrolle. Ja palju. Aga siis, kui majja tuli Voldemar Panso, tegi ta mulle ettepaneku, et äkki lavastaks midagi naljakat – ta teadis minu estraaditegemisi.
Ta oli ise väga estraadilembeline inimene. Keegi Pansot selle koha pealt ei tunne, aga Panso tegi 1949. aastal draamateatris estraadishow – maja oli pilgeni välja müüdud. Tegi üksinda kaks tundi, nii et rahvas röökis saalis.
Ma dubleerisin Pansoga ühte rolli, «Kuues majakorrus» oli selle tüki nimi, kui ta ükspäev ütles, et tee ise mõni hea tükk. Vali ise välja.
Valisin «12 tooli». Ise lavastasin ja ise mängisin peaosa. See oli mu esimene töö. Siis Panso ütles, et tee veel midagi. Ja nii see hakkas peale – tasapisi. Ühtekokku olen ma draamateatris lavastanud kümmekond tükki.
Siis viis elu mind Leningradi Komöödiateatrisse, aastal 1958 vist, sattusin väga tugeva peanäitejuhi Akimovi juurde. Seal ma tegin kolm aastat näitlejatööd. Siis ma töötasin väga kuulsa Vene lavastaja Tovstonogovi juures ühe aasta. Jälle näitlejana.
Venemaalt tekkiski see pisik, et avaks komöödiateatri. Avasingi Vanalinnastuudio ja hakkasin seal pidevalt lavastama. Nii et – kuuekümnest aastast olin ma kolmkümmend ainult näitleja ja kolmkümmend näitleja ja lavastaja.
Siiski, kas on võimalik paari märksõnaga öelda, mismoodi teie isiklik töömeetod selle ajaga muutunud on?
Kahtlemata ei ole alguses absoluutselt mingisuguseid kogemusi. Näiteks minu arvates on suur viga, kui näitleja ise mängib oma lavastuses peaosa. Väga paljud teevad seda, kahjuks. Mina ise olen seda ka teinud. See ei ole hea – ei ole kõrvaltvaataja pilku.
Aga meetod muutub muidugi. Esiteks, alguses oled sa hästi toores, kogemusteta, ei oska näitlejatega ümber käia. Sa oled nendest rippuv, kardad solvata, tigedalt öelda, oma mina maksma panna.
Aastate jooksul hakkad autoriteetsemaks muutuma – kui sa oled midagi väärt. Näitlejad hakkavad sind uskuma ja kuulama. Need näidendid, mida sa teed, toovad publiku saali ja saavad hea arvustuse. Mis seal muud ikka on – need kaks faktorit.
See, mis ütleb üks või teine kriitik, ei ole veel nii tähtis, aga kui juhtivad kriitikud on ühel meelel, et see on hea tükk ja publik ka, siis… See on muidugi haruldane kokkusattumus.
Kui ma Vanalinnastuudiot juhtisin, olid minu etendused alati täis ja ka näitlejad on suhtunud minusse küllaltki hästi. Aga viimastel aastatel, kui hakkas see jama Vanalinnastuudios… Milles ma olen absoluutselt ise süüdi.
Mis siis Vanalinnastuudios juhtus?
Andsin vabatahtlikult teatri Roman Baskinile ja Järvetile. Mitte keegi mind ei sundinud. Seal ei läinud nii, nagu oleks pidanud. Siis ma andsin iseseisvalt veel Veesaarele ka. Ma olin komisjonis. Ja kuna mind toetas ka endine teatridirektor Karindi, siis me andsime Veesaarele. See oli ka viga. Ega me ei teadnud, et ta Malviuse sisse toob. See oli kõige suurem viga.
Ka minu isiklik vahekord trupiga muutus sellepärast. Tuli peanäitejuht ja vallandas palju näitlejaid, kellega ma töötasin. Siis tuli Veesaar ja vallandas omakorda. Siis hakkas Malvius endale otsima igasuguseid näitlejaid, töötas võõrastega, kellega mina pole üldse töötanud või olen seda teinud haruharva.
Näitlejaskond muutus närviliseks. Tekkis hirmutunne. Muidugi inimene kardab, kui ta ripub juuksekarva otsas. Ja täielik konflikt tekkis siis, kui Malvius hakkas lavastama muusikale ega kasutanud Vanalinnastuudio näitlejaid. «Cabaret’s» ei olnud ühtegi meie näitlejat, samuti «Oliveris». «Bentis» ka peaaegu mitte. Ta ignoreeris. Ja ignorantsus kui selline tekitas näitlejates kohutavat sisemist protesti.
Selleks et mässu tõsta – juhtub ka selliseid asju, Draamateatris tõusti Merle Karusoo vastu – peab näitlejate seltskond olema suur. Kui teatris on 8-9 näitlejat, mis kuradi mässu sa seal teed!? Peaks olema 40, kes ütlevad, et homsest me ei mängi. Siis hakatakse asja uurima.
Meil ei uurita ju enne, kui asi on kapitaalselt pees. Aga kui ministrid vahetuvad sagedamini kui teatrijuhid, on ministril väga raske orienteeruda.
Kuidas on aastate jooksul arenenud eesti näitlejad, nende tase?
Kui mina teatrisse tulin, ei olnud neid rahalisi ahvatlusi. Reklaamida hambapastat, telefone, Tampaxit. Ei olnud võimalust mängida muusikalides, mingisugustel tuuridel. Ainukeste asjadena olid raadio ja televisioon. Ja kes suutis ja oskas – estraad.
Nüüd on kohutavalt palju võimalusi. Pakutakse sulle elektripliidi reklaami – sa saad selle eest kümme tonni! Su kuupalk on viis tonni! No mõtelge nüüd ise! Ma räägin reaalsetest summadest. Aga selle elektripliidi peale läheb tal energiat ja aega….
Näitlejad on muutunud närvilisemaks ja rabelevamaks. Rabavad tööd teha, mis viib põhitööst eemale.
Kui rääkida eesti teatri tasemest üleüldse, siis kuidas see praegu paistab?
Mina ütleksin niimoodi – hiljuti ilmus Sirbis suur teatrikriitikute vestlusring. Kui te seda loete, tuleb masendus peale. Ma-sen-dus!
Eesti kriitik ei ole viimasel ajal võimeline üldse midagi kiitma, midagi head ütlema. Hommikust õhtuni käib üks pähe andmine, ilkumine, mögisemine, lõugamine, kisamine. Ainus inimene selles kambas oli Jaak Allik, kes veel nägi midagi helget ja ilusat.
Teised on kõik solvunud, haavunud. Nendega ei saa isegi sellist head lahtist, huumoriga, mõnusat juttu ajada, sest nad on kõik täis protesti ja kõik mida nad näevad on jama. See on muidugi masendav.
Ja see mõjub näitlejatele. Kui te mängite ja lavastate ja saate pidevalt vastu hambaid ja pidevalt on kehv. Isegi kui on artikli alguses positiivne kriitika, siis lõpuks ikka antakse pähe. Või vastupidi, alguses antakse pähe ja lõpuks kokkuvõttes: «üldiselt pole viga, käib kah.»
See on primitiivne. Ma olen viimasel ajal lugenud Vene suurte teatrikriitikute esseesid, suuri arvustusi – hoopis teine värk. Eesti suuri teatrikriitikuid – Valdeko Tobrot ja teisi, neid kahjuks ei ole enam elavate kirjas. Neil oli sisuline jutt, näitleja sai aru, mis talle öeldakse.
Siin ei ole ju absoluutselt mitte ühtegi märkust näitlejale. Ja kellele on see kriitika adresseeritud? Ega siis tavaline publik seda loe, või kui loebki, siis teda ei huvita. Ta läheb ikka naabri juurde – sa käisid eile vaatamas, kuidas oli?
Aga näitlejad-lavastajad?
On alati olnud häid näitlejaid, ka halbu ja keskmikke. Ka 30 ja 60 aastat tagasi. Draamateater oli täis suurkujusid – Eskola, Karm, Talvi, Möldre, Tarmo, Randviir. Praegu on samamoodi. On Lutsepp, Üksküla, Ever, Malmsten, Vaarik ja nõnda edasi.
On suurepäraseid lavastajaid. Minu arvates on suurepärane lavastaja Elmo Nüganen. Vaatamata sellele – kriitikud kögisevad, et tema viimane lavastus ei ole enam nii hea. Kas te kujutate endale ette, et Leonardo da Vinci maalis kogu aeg perfektselt? Ma olen kindel, et tal on 200 kehva tööd, mis ta nurka viskas.
Ei saa üks loominguline inimene, eriti veel, kui ta väga andekas on, alati kõike perfektselt teha. Aga sellest ei saada aru. Inimest tuleb toetada – kunstnik on väga hella hingega.
Ma pean väga andekateks inimesteks ka Hendrik Toompere juuniori, Tiit Ojasood, Mati Unti. Eestis on lavastajaid, kes on oma ala meistrid. Noortest on huvitav Mart Koldits.
Olete 60 aastat näinud eesti teatrit seestpoolt. Kas on võimalik välja tuua mingeid ajajärke, mida võiks nimetada «eesti teatri kuldajaks»?
Mina arvan, et väga tugev ajastu on Panso tulek draamateatrisse. Need lavastused – «Inimene ja inimene», kogu Tammsaare-epopöa… Ka Mikiver tegi ilusaid töid. Veel oli väga tugev ajastu Linnateatris, kui Nüganen 1992. aastal «Romeo ja Juliaga» alustas. Ma ei ütleks, et ta on nõrgem, kui draamateater omal ajal.
Kas on üldse võimalik kuidagi defineerida ideaalset näitlejat, lavastajat, teatrit?
Ma arvan, et ei ole võimalik. Tovstonogovi teater, BDT Leningradis, oli küll ideaalne teater. Kuskil kümmekond aastat. Kui Tovstonogov sinna majja tuli ja kui Smoktunovski oli seal näitleja. Kui lavale ilmus Dostojevski «Idioot».
Vaat see oli shedööver. Ma ei ole oma elus rohkem midagi niisugust näinud. Smoktunovski oli ime, ta oli geenius, saate aru! Nõukogude ajal me ei julgend seda öelda, aga nüüd me võime öelda.
Aga siinsamas ma vaatan Shapiro lavastust «Isad ja pojad» – kuidas Lembit Peterson mängib peaosa, kuidas Üksküla mängib. Ärme paneme silmi kinni, ütleme ausalt – see on erakordne anne. Ma ei tea, kas see on geniaalsus või ei ole.
Kogu teie meeletus lavapartnerite kaskaadis – kes on olnud teie parimad lavapartnerid?
No Ever kindlasti. Kaljo Kiisk ka mingil moel – kellega ma olen palju mänginud. «Revidendis», «Anekdoodis», «Sügissonaadis», Kiisk on väga hea partner. Mikiver on väga hea näitleja ja Jüri Järvet oli muidugi suurepärane partner.
Naistest – kellega ma olen mänginud – kindlaste Anne Paluver on väga tugev partner. Ines Aru.
Nooremate ja keskealiste nätlejate intervjuudes on üks banaalsuseks kulunud stammküsimusi, et mis rolli te tahaksite mängida. Mina küsin teie käest nõnda – kellega noorema põlve näitlejatest, kellega te ei ole laval koos olnud, tahaksite kokku mängida?
Koos mängida oleks hea Vaariku, Malmsteniga. Tiit Sukk oleks päris tore partner. Nüganeniga oleks huvitav mängida, Egon Nuteriga. Martin Veinmann on päris hea partner ja mu oma poeg on huvitav partner – Roman Baskin. Temaga me polegi eriti koos mänginud.
Päris noortest… Linnateatris on noored näitlejannad – Katariina Lauk-Tamm, Hele Kõre, Piret Kalda, Evelin Pang, nendega oleks tore mängida. Meie oma teatrist – Marika Korolev. Kadri Adamson on andekas plika, andekas näitleja.
Lõpetuseks. Andke palun kolm soovitust noorele näitlejale, kes täna teatrisse tööle läheb.
Mitte igat haltuurat, mis pakutakse, vastu võtta. Hästi läbi mõtelda, kes seda teeb, kes lavastab, kes on partnerid, mis materjal.
Punkt kaks. Ärme unustame, et distsipliin, eneses ja teatris, peab olema ikka kõige kõrgem. Ei tohi suhtuda nii, et tuled esietendusele kolm minutit enne algust, viskad paruka pähe ja jooksed lavale.
Ja muidugi natuke vähemaks võtta kriitilist meelt ja ambitsioone. Kolm aastat tuleks ikka ära töötada, enne kui üldse hakata rääkima, kas sa oled näitleja või ei ole. Siis võid sa sisemiselt endale öelda, kas valisid õige elukutse. Või leida eneses jõudu ütlemaks, et ma lähen nüüd teisele tööle.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
Kuidas Baskin pagunid sai
Mati Eliste, ETV Reklaamiklubi tegija:
Oli juuni 25 aastat tagasi. Draamateatrisse juubelile olid kogunenud maestro austajad. Õnnitlejate rivi oli pikk. Õhkkond ülemeelik, sest sai nalja. Päevakangelane parimas vormis ja populaarsuse tipul. Meelejahutaja, Reklaamiklubi, teater…
Mihhail Zvanetski, kuulus satiirik, õnnitles NSV Liidu teeneteta rahvakunstnikku. Ta õnnistas juubilari tiitliga, mida rahvas on andnud, aga presiidium mitte. Tavaliselt neid tiitleid juubeliteks jagati.
Mõned päevad varem, kui selgus, et Eino Baskini loomingut ametlikult ei tunnustata, oli Reklaamiklubis väike arutelu ja keegi soovitas: sõida viimase rongiga Iisraeli. «Viimane rong» oli üks populaarne estraadikava ja juudid juba sõitsid.
Baskin küsis vastu – mida ma seal teen? «Nõukogude tegelikkus on ammendamatu allikas minu naljadele, seal aga on ainult seks ja meeste–naiste naljad.»
Viis aastat hiljem tulidki esimesed teenelise kunstniku pagunid, siis Meie Matsi aastapreemia ja 1986. aastal koos «Revidendiga» ka rahvakunstniku tiitel. Nii Baskin siia jäigi ja meil on selle otsuse üle hea meel.
Õnnitlen maestrot Reklaamiklubi tegijate nimel!
Uudised
VE: Baskin, Eino – näitleja ja teatriasutaja
Rännak Eino Baskiniga
Täna tähistab 75. sünnipäeva Eesti teatri grand old man Eino Baskin. Mees, kes on asutanud Vanalinnastuudio, mille kaudu teda viimased veerand sajandit defineeritud on. Ometi on tema teatritee olnud enam kui poole võrra pikem, ja jätkub aktiivselt – televisioonis, estraadil, teatrisaalis.
17.06.2004 00:01Andres Keil, reporter
Postimees vestles teatrimehega paar päeva enne juubelit teatrist. Nii üleüldiselt kui konkreetselt. Nii eilsest kui tänasest. Ning veendus, et Baskin on endiselt terav, tahtmist ja kirge täis.
Te olete juba 60 aastat töötanud aktiivselt teatris. Näitleja ja lavastajana, kuidas on selle aja jooksul muutunud teie isiklikud töömeetodid?
Ärme unustame, et ma alustasin ikkagi näitlejana. Kui kooli lõpetasin, ei mõelnud ma kunagi lavastamisele. Töötasin draamateatris ja mängisin põhiliselt ikkagi suurrolle. Ja palju. Aga siis, kui majja tuli Voldemar Panso, tegi ta mulle ettepaneku, et äkki lavastaks midagi naljakat – ta teadis minu estraaditegemisi.
Ta oli ise väga estraadilembeline inimene. Keegi Pansot selle koha pealt ei tunne, aga Panso tegi 1949. aastal draamateatris estraadishow – maja oli pilgeni välja müüdud. Tegi üksinda kaks tundi, nii et rahvas röökis saalis.
Ma dubleerisin Pansoga ühte rolli, «Kuues majakorrus» oli selle tüki nimi, kui ta ükspäev ütles, et tee ise mõni hea tükk. Vali ise välja.
Valisin «12 tooli». Ise lavastasin ja ise mängisin peaosa. See oli mu esimene töö. Siis Panso ütles, et tee veel midagi. Ja nii see hakkas peale – tasapisi. Ühtekokku olen ma draamateatris lavastanud kümmekond tükki.
Siis viis elu mind Leningradi Komöödiateatrisse, aastal 1958 vist, sattusin väga tugeva peanäitejuhi Akimovi juurde. Seal ma tegin kolm aastat näitlejatööd. Siis ma töötasin väga kuulsa Vene lavastaja Tovstonogovi juures ühe aasta. Jälle näitlejana.
Venemaalt tekkiski see pisik, et avaks komöödiateatri. Avasingi Vanalinnastuudio ja hakkasin seal pidevalt lavastama. Nii et – kuuekümnest aastast olin ma kolmkümmend ainult näitleja ja kolmkümmend näitleja ja lavastaja.
Siiski, kas on võimalik paari märksõnaga öelda, mismoodi teie isiklik töömeetod selle ajaga muutunud on?
Kahtlemata ei ole alguses absoluutselt mingisuguseid kogemusi. Näiteks minu arvates on suur viga, kui näitleja ise mängib oma lavastuses peaosa. Väga paljud teevad seda, kahjuks. Mina ise olen seda ka teinud. See ei ole hea – ei ole kõrvaltvaataja pilku.
Aga meetod muutub muidugi. Esiteks, alguses oled sa hästi toores, kogemusteta, ei oska näitlejatega ümber käia. Sa oled nendest rippuv, kardad solvata, tigedalt öelda, oma mina maksma panna.
Aastate jooksul hakkad autoriteetsemaks muutuma – kui sa oled midagi väärt. Näitlejad hakkavad sind uskuma ja kuulama. Need näidendid, mida sa teed, toovad publiku saali ja saavad hea arvustuse. Mis seal muud ikka on – need kaks faktorit.
See, mis ütleb üks või teine kriitik, ei ole veel nii tähtis, aga kui juhtivad kriitikud on ühel meelel, et see on hea tükk ja publik ka, siis… See on muidugi haruldane kokkusattumus.
Kui ma Vanalinnastuudiot juhtisin, olid minu etendused alati täis ja ka näitlejad on suhtunud minusse küllaltki hästi. Aga viimastel aastatel, kui hakkas see jama Vanalinnastuudios… Milles ma olen absoluutselt ise süüdi.
Mis siis Vanalinnastuudios juhtus?
Andsin vabatahtlikult teatri Roman Baskinile ja Järvetile. Mitte keegi mind ei sundinud. Seal ei läinud nii, nagu oleks pidanud. Siis ma andsin iseseisvalt veel Veesaarele ka. Ma olin komisjonis. Ja kuna mind toetas ka endine teatridirektor Karindi, siis me andsime Veesaarele. See oli ka viga. Ega me ei teadnud, et ta Malviuse sisse toob. See oli kõige suurem viga.
Ka minu isiklik vahekord trupiga muutus sellepärast. Tuli peanäitejuht ja vallandas palju näitlejaid, kellega ma töötasin. Siis tuli Veesaar ja vallandas omakorda. Siis hakkas Malvius endale otsima igasuguseid näitlejaid, töötas võõrastega, kellega mina pole üldse töötanud või olen seda teinud haruharva.
Näitlejaskond muutus närviliseks. Tekkis hirmutunne. Muidugi inimene kardab, kui ta ripub juuksekarva otsas. Ja täielik konflikt tekkis siis, kui Malvius hakkas lavastama muusikale ega kasutanud Vanalinnastuudio näitlejaid. «Cabaret’s» ei olnud ühtegi meie näitlejat, samuti «Oliveris». «Bentis» ka peaaegu mitte. Ta ignoreeris. Ja ignorantsus kui selline tekitas näitlejates kohutavat sisemist protesti.
Selleks et mässu tõsta – juhtub ka selliseid asju, Draamateatris tõusti Merle Karusoo vastu – peab näitlejate seltskond olema suur. Kui teatris on 8-9 näitlejat, mis kuradi mässu sa seal teed!? Peaks olema 40, kes ütlevad, et homsest me ei mängi. Siis hakatakse asja uurima.
Meil ei uurita ju enne, kui asi on kapitaalselt pees. Aga kui ministrid vahetuvad sagedamini kui teatrijuhid, on ministril väga raske orienteeruda.
Kuidas on aastate jooksul arenenud eesti näitlejad, nende tase?
Kui mina teatrisse tulin, ei olnud neid rahalisi ahvatlusi. Reklaamida hambapastat, telefone, Tampaxit. Ei olnud võimalust mängida muusikalides, mingisugustel tuuridel. Ainukeste asjadena olid raadio ja televisioon. Ja kes suutis ja oskas – estraad.
Nüüd on kohutavalt palju võimalusi. Pakutakse sulle elektripliidi reklaami – sa saad selle eest kümme tonni! Su kuupalk on viis tonni! No mõtelge nüüd ise! Ma räägin reaalsetest summadest. Aga selle elektripliidi peale läheb tal energiat ja aega….
Näitlejad on muutunud närvilisemaks ja rabelevamaks. Rabavad tööd teha, mis viib põhitööst eemale.
Kui rääkida eesti teatri tasemest üleüldse, siis kuidas see praegu paistab?
Mina ütleksin niimoodi – hiljuti ilmus Sirbis suur teatrikriitikute vestlusring. Kui te seda loete, tuleb masendus peale. Ma-sen-dus!
Eesti kriitik ei ole viimasel ajal võimeline üldse midagi kiitma, midagi head ütlema. Hommikust õhtuni käib üks pähe andmine, ilkumine, mögisemine, lõugamine, kisamine. Ainus inimene selles kambas oli Jaak Allik, kes veel nägi midagi helget ja ilusat.
Teised on kõik solvunud, haavunud. Nendega ei saa isegi sellist head lahtist, huumoriga, mõnusat juttu ajada, sest nad on kõik täis protesti ja kõik mida nad näevad on jama. See on muidugi masendav.
Ja see mõjub näitlejatele. Kui te mängite ja lavastate ja saate pidevalt vastu hambaid ja pidevalt on kehv. Isegi kui on artikli alguses positiivne kriitika, siis lõpuks ikka antakse pähe. Või vastupidi, alguses antakse pähe ja lõpuks kokkuvõttes: «üldiselt pole viga, käib kah.»
See on primitiivne. Ma olen viimasel ajal lugenud Vene suurte teatrikriitikute esseesid, suuri arvustusi – hoopis teine värk. Eesti suuri teatrikriitikuid – Valdeko Tobrot ja teisi, neid kahjuks ei ole enam elavate kirjas. Neil oli sisuline jutt, näitleja sai aru, mis talle öeldakse.
Siin ei ole ju absoluutselt mitte ühtegi märkust näitlejale. Ja kellele on see kriitika adresseeritud? Ega siis tavaline publik seda loe, või kui loebki, siis teda ei huvita. Ta läheb ikka naabri juurde – sa käisid eile vaatamas, kuidas oli?
Aga näitlejad-lavastajad?
On alati olnud häid näitlejaid, ka halbu ja keskmikke. Ka 30 ja 60 aastat tagasi. Draamateater oli täis suurkujusid – Eskola, Karm, Talvi, Möldre, Tarmo, Randviir. Praegu on samamoodi. On Lutsepp, Üksküla, Ever, Malmsten, Vaarik ja nõnda edasi.
On suurepäraseid lavastajaid. Minu arvates on suurepärane lavastaja Elmo Nüganen. Vaatamata sellele – kriitikud kögisevad, et tema viimane lavastus ei ole enam nii hea. Kas te kujutate endale ette, et Leonardo da Vinci maalis kogu aeg perfektselt? Ma olen kindel, et tal on 200 kehva tööd, mis ta nurka viskas.
Ei saa üks loominguline inimene, eriti veel, kui ta väga andekas on, alati kõike perfektselt teha. Aga sellest ei saada aru. Inimest tuleb toetada – kunstnik on väga hella hingega.
Ma pean väga andekateks inimesteks ka Hendrik Toompere juuniori, Tiit Ojasood, Mati Unti. Eestis on lavastajaid, kes on oma ala meistrid. Noortest on huvitav Mart Koldits.
Olete 60 aastat näinud eesti teatrit seestpoolt. Kas on võimalik välja tuua mingeid ajajärke, mida võiks nimetada «eesti teatri kuldajaks»?
Mina arvan, et väga tugev ajastu on Panso tulek draamateatrisse. Need lavastused – «Inimene ja inimene», kogu Tammsaare-epopöa… Ka Mikiver tegi ilusaid töid. Veel oli väga tugev ajastu Linnateatris, kui Nüganen 1992. aastal «Romeo ja Juliaga» alustas. Ma ei ütleks, et ta on nõrgem, kui draamateater omal ajal.
Kas on üldse võimalik kuidagi defineerida ideaalset näitlejat, lavastajat, teatrit?
Ma arvan, et ei ole võimalik. Tovstonogovi teater, BDT Leningradis, oli küll ideaalne teater. Kuskil kümmekond aastat. Kui Tovstonogov sinna majja tuli ja kui Smoktunovski oli seal näitleja. Kui lavale ilmus Dostojevski «Idioot».
Vaat see oli shedööver. Ma ei ole oma elus rohkem midagi niisugust näinud. Smoktunovski oli ime, ta oli geenius, saate aru! Nõukogude ajal me ei julgend seda öelda, aga nüüd me võime öelda.
Aga siinsamas ma vaatan Shapiro lavastust «Isad ja pojad» – kuidas Lembit Peterson mängib peaosa, kuidas Üksküla mängib. Ärme paneme silmi kinni, ütleme ausalt – see on erakordne anne. Ma ei tea, kas see on geniaalsus või ei ole.
Kogu teie meeletus lavapartnerite kaskaadis – kes on olnud teie parimad lavapartnerid?
No Ever kindlasti. Kaljo Kiisk ka mingil moel – kellega ma olen palju mänginud. «Revidendis», «Anekdoodis», «Sügissonaadis», Kiisk on väga hea partner. Mikiver on väga hea näitleja ja Jüri Järvet oli muidugi suurepärane partner.
Naistest – kellega ma olen mänginud – kindlaste Anne Paluver on väga tugev partner. Ines Aru.
Nooremate ja keskealiste nätlejate intervjuudes on üks banaalsuseks kulunud stammküsimusi, et mis rolli te tahaksite mängida. Mina küsin teie käest nõnda – kellega noorema põlve näitlejatest, kellega te ei ole laval koos olnud, tahaksite kokku mängida?
Koos mängida oleks hea Vaariku, Malmsteniga. Tiit Sukk oleks päris tore partner. Nüganeniga oleks huvitav mängida, Egon Nuteriga. Martin Veinmann on päris hea partner ja mu oma poeg on huvitav partner – Roman Baskin. Temaga me polegi eriti koos mänginud.
Päris noortest… Linnateatris on noored näitlejannad – Katariina Lauk-Tamm, Hele Kõre, Piret Kalda, Evelin Pang, nendega oleks tore mängida. Meie oma teatrist – Marika Korolev. Kadri Adamson on andekas plika, andekas näitleja.
Lõpetuseks. Andke palun kolm soovitust noorele näitlejale, kes täna teatrisse tööle läheb.
Mitte igat haltuurat, mis pakutakse, vastu võtta. Hästi läbi mõtelda, kes seda teeb, kes lavastab, kes on partnerid, mis materjal.
Punkt kaks. Ärme unustame, et distsipliin, eneses ja teatris, peab olema ikka kõige kõrgem. Ei tohi suhtuda nii, et tuled esietendusele kolm minutit enne algust, viskad paruka pähe ja jooksed lavale.
Ja muidugi natuke vähemaks võtta kriitilist meelt ja ambitsioone. Kolm aastat tuleks ikka ära töötada, enne kui üldse hakata rääkima, kas sa oled näitleja või ei ole. Siis võid sa sisemiselt endale öelda, kas valisid õige elukutse. Või leida eneses jõudu ütlemaks, et ma lähen nüüd teisele tööle.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
Kuidas Baskin pagunid sai
Mati Eliste, ETV Reklaamiklubi tegija:
Oli juuni 25 aastat tagasi. Draamateatrisse juubelile olid kogunenud maestro austajad. Õnnitlejate rivi oli pikk. Õhkkond ülemeelik, sest sai nalja. Päevakangelane parimas vormis ja populaarsuse tipul. Meelejahutaja, Reklaamiklubi, teater…
Mihhail Zvanetski, kuulus satiirik, õnnitles NSV Liidu teeneteta rahvakunstnikku. Ta õnnistas juubilari tiitliga, mida rahvas on andnud, aga presiidium mitte. Tavaliselt neid tiitleid juubeliteks jagati.
Mõned päevad varem, kui selgus, et Eino Baskini loomingut ametlikult ei tunnustata, oli Reklaamiklubis väike arutelu ja keegi soovitas: sõida viimase rongiga Iisraeli. «Viimane rong» oli üks populaarne estraadikava ja juudid juba sõitsid.
Baskin küsis vastu – mida ma seal teen? «Nõukogude tegelikkus on ammendamatu allikas minu naljadele, seal aga on ainult seks ja meeste–naiste naljad.»
Viis aastat hiljem tulidki esimesed teenelise kunstniku pagunid, siis Meie Matsi aastapreemia ja 1986. aastal koos «Revidendiga» ka rahvakunstniku tiitel. Nii Baskin siia jäigi ja meil on selle otsuse üle hea meel.
Õnnitlen maestrot Reklaamiklubi tegijate nimel!