Eestimaa kõik umbrohus ja söötis põllud vajavad harimist…
Euroopa Parlamendi valimised on selleks korraks möödas. Räägitakse üllatustest ja ootamatustest. Kahtlen, kas see on ikka nii – pigem on need saamatusest tulenevad tagajärjed.
Rahvas ei tea, mis on hea
Hetkepoliitikud panevad oma-truude valijate ja rahva vahele võrdusmärgi. See on esimene veerev kivi nende unelmate vundamendis. Enamik neist ei paista märkavat rahva (eestlaslikku?) kivist kannatust ja pikameelsust enne valiku tegemist. Et euroasju on nigelalt selgitatud, siis on loomulik, et uuele ja tundmatule reageeritakse käsu korras pigem eitavalt või välditakse üldse otsustamist.
Eestlane teab “ise-oma-enese” tarkusest suurepäraselt, et midagi vastu andmata eurovoogusid Eestisse tulema ei hakka. Liiati tema kukrusse.
Veelgi enam – poliitikud on osanud europoliitika, riigi, rahva, erakonna ja isiklikud huvid ühte patta panna. Ebapädevus ja enesepettus ning sallimatus ligemise vastu ilmnes kõige ebamugavamal hetkel. Saime nüüd vähemalt Euroopa silmis naerualusteks.
Rahvas andis poliitikutele õppetunni andes märku,et meil polegi ühtki päris tõsiselt võetavat erakonda! Erakondade kindel usk oma toetajaskonda osutus blufiks. Või nagu teada rahvaütlusest – truudus on juhuse puudus.
Samas siiras lugupidamine Riigikogule, kes tosin-aastase kemplemise järel avatud nimekirjade rea valimisseadusesse lõpuks ikkagi sisse kirjutas. Vaatamata mõnele ebaloogilisusele (nt erinevus erakonna nimekirja pikkuse ja mandaatide arvu vahel) on see tubli samm edasi ja sunnib erakondi enesepuhastumisele.
Avatud nimekirjad
Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos nägi rahvas üleriigiliselt valituks osutunud kandidaate kui isikuid,kes said enamuse toetuse.
Tõsi, erakonna kangus tagas valimistel mandaadi ka väiksema arvu hääli saanud kandidaatidele, võrreldes teiste erakondade nimekirjade liidrite või üksikkandidaatidega. Ja siin seisnebki nn erakondlike avatud nimekirjade loogilisus ja omapära, kui soovite.
Mitmed meediaväljaanded ja hävinud erakondade esindajad on nimetanud Europarlamendi valimisi isikuvalimisteks. Nii see nüüd küll pole – tegemist on ikkagi parlamentaarse riigi erakondlike valimistega nn avatud nimekirjadega. Ei tarvitse kõiki ja kõike uskuda, usaldamisest rääkimata.
Avatud nimekirjad eraldasid läinud valimistel sikud lammastest: tühjade lubaduste andjad, ärplejad, hämajad, autokraadid, suured sugulased jne esikuuikusse ei mahtunud… Eelistati ausameelseid, tagasihoidlikke, sihikindlaid tegijaid.
Pühapäeval tegi valija parima valiku tänase Eesti tõsimeelsetest tegijatest – eliidist kui soovite…
Era(konna)elu võimalikkusest
Selge see, et erakonnad analüüsivad hetkeseisu “valimistulemuste valguses”. Kes mida näeb, on erakonna ja tema liikmete oma asi. Küll aga tuleb mitmel erakonnal oma eksistentsi nimel aadrit lasta…
Eesti riik ilmselt ei vaja selliseid erakonnakesi, mis ei taha ja suuda kõrgema võimu kandjale tagada sotsiaalset turvalisust vaatamata üksikkodaniku maailmavaatele.
Erakond pole sõpruskond.
Avo Blankin & www.virumaa.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Umbrohus ja söötis põllud vajavad harimist…
Eestimaa kõik umbrohus ja söötis põllud vajavad harimist…
Euroopa Parlamendi valimised on selleks korraks möödas. Räägitakse üllatustest ja ootamatustest. Kahtlen, kas see on ikka nii – pigem on need saamatusest tulenevad tagajärjed.
Rahvas ei tea, mis on hea
Hetkepoliitikud panevad oma-truude valijate ja rahva vahele võrdusmärgi. See on esimene veerev kivi nende unelmate vundamendis. Enamik neist ei paista märkavat rahva (eestlaslikku?) kivist kannatust ja pikameelsust enne valiku tegemist. Et euroasju on nigelalt selgitatud, siis on loomulik, et uuele ja tundmatule reageeritakse käsu korras pigem eitavalt või välditakse üldse otsustamist.
Eestlane teab “ise-oma-enese” tarkusest suurepäraselt, et midagi vastu andmata eurovoogusid Eestisse tulema ei hakka. Liiati tema kukrusse.
Veelgi enam – poliitikud on osanud europoliitika, riigi, rahva, erakonna ja isiklikud huvid ühte patta panna. Ebapädevus ja enesepettus ning sallimatus ligemise vastu ilmnes kõige ebamugavamal hetkel. Saime nüüd vähemalt Euroopa silmis naerualusteks.
Rahvas andis poliitikutele õppetunni andes märku,et meil polegi ühtki päris tõsiselt võetavat erakonda! Erakondade kindel usk oma toetajaskonda osutus blufiks. Või nagu teada rahvaütlusest – truudus on juhuse puudus.
Samas siiras lugupidamine Riigikogule, kes tosin-aastase kemplemise järel avatud nimekirjade rea valimisseadusesse lõpuks ikkagi sisse kirjutas. Vaatamata mõnele ebaloogilisusele (nt erinevus erakonna nimekirja pikkuse ja mandaatide arvu vahel) on see tubli samm edasi ja sunnib erakondi enesepuhastumisele.
Avatud nimekirjad
Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos nägi rahvas üleriigiliselt valituks osutunud kandidaate kui isikuid,kes said enamuse toetuse.
Tõsi, erakonna kangus tagas valimistel mandaadi ka väiksema arvu hääli saanud kandidaatidele, võrreldes teiste erakondade nimekirjade liidrite või üksikkandidaatidega. Ja siin seisnebki nn erakondlike avatud nimekirjade loogilisus ja omapära, kui soovite.
Mitmed meediaväljaanded ja hävinud erakondade esindajad on nimetanud Europarlamendi valimisi isikuvalimisteks. Nii see nüüd küll pole – tegemist on ikkagi parlamentaarse riigi erakondlike valimistega nn avatud nimekirjadega. Ei tarvitse kõiki ja kõike uskuda, usaldamisest rääkimata.
Avatud nimekirjad eraldasid läinud valimistel sikud lammastest: tühjade lubaduste andjad, ärplejad, hämajad, autokraadid, suured sugulased jne esikuuikusse ei mahtunud… Eelistati ausameelseid, tagasihoidlikke, sihikindlaid tegijaid.
Pühapäeval tegi valija parima valiku tänase Eesti tõsimeelsetest tegijatest – eliidist kui soovite…
Era(konna)elu võimalikkusest
Selge see, et erakonnad analüüsivad hetkeseisu “valimistulemuste valguses”. Kes mida näeb, on erakonna ja tema liikmete oma asi. Küll aga tuleb mitmel erakonnal oma eksistentsi nimel aadrit lasta…
Eesti riik ilmselt ei vaja selliseid erakonnakesi, mis ei taha ja suuda kõrgema võimu kandjale tagada sotsiaalset turvalisust vaatamata üksikkodaniku maailmavaatele.
Erakond pole sõpruskond.
Avo Blankin & www.virumaa.ee