TOOMAS HENDRIK ILVES,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond,
Euroopa Parlamendi liige
Juba euroreferendumi eel lõkkele puhutud kired, et Euroopa Liit toob endaga kaasa tohutu hinnatõusu, jõudsid haripunkti aprillis-mais.
Alarmeerivad pealkirjad karjusid bensiini, suhkru ja kala hinna tõusust, kõik ELiga liitumise tagajärjel. Nüüd tuleks heita pilk muutunud hindade tegelikele tagamaadele. Jah, hinnad tõusid, aga enamasti mitte ELi tõttu, vaid ELi kattevarjus ehk liigkasumiotsijate süül.
Kütuse hinna tõusul mitmed mõjurid
Autokütuse aktsiisimäärade kaudu tuli bensiini ja diislikütuse hinnale otsa ligi 1,5 krooni. Tegelik hinnatõus viimastel kuudel on olnud palju suurem. Selle põhjuseks on viimase 13 aasta rekordkõrgele tasemele kerkinud maailmaturuhind, mille põhjused on rahvusvahelised: jätkuv ebastabiilsus Iraagi piirkonnas, pommiplahvatused Lõuna-Venemaal, aga ka majanduskasvuga kaasnev kõrgendatud nõudlus Euroopa turul. Hind tõusis kõvasti nii Ameerikas kui Jaapanis.
Tuleb tunnistada, et ka Eesti kütuseturul ei saa väga suurest konkurentsist kõnelda, sest hinna dikteerimine on kahe suure, Statoili ja Neste käes.
Kütuse kallim hind peaks loomuldasa kajastuma ka ühistranspordi, näiteks taksoteenuste ja bussipiletite hindades. Mis Tallinna puutub, siis seal pole taksod oma tariife kergitanud. Miks? Konkurents on nii suur. Pealegi näitab elementaarne rehkendus, et krooni võrra kallim kütuseliiter lisab taksokilomeetri hinnale 10 senti. Või veelgi vähem, sest taksoks kasutatav keskmise suurusega sõiduauto tarbib alla 10 liitri kütust 100 kilomeetri kohta.
Suhkur otsib oma hinda
Suhkru hinnaga toimuvad samasugused segadused nagu 1992. aasta rahareformi ajal. Eesti krooni tulles ei osanud kaupmehed esimestel päevadel kuidagi kaupadele õiget hinda panna. Pakk lääne sigarette maksis 25-30 krooni. Võttis paar nädalat aega, kui konkurents asjad paika pani ja hind üle kahe korra kukkus.
Samamoodi läks nüüd ka suhkruga, sest kuidagi teisiti pole lihtsalt võimalik seletada fakti, et suhkru kilo Tallinnas maksis ühtäkki kolmandiku võrra rohkem kui Helsingis. See on selge ja mööduv ülepingutamine. Mõnevõrra võib muidugi tõtt olla ka väites, et ostubuumi ajal tehti laod suhkrust lagedaks ning uute saadetiste saabumiseni tuligi hind lakke ajada.
Kui eelnevad hinnatõusud on seotud ELiga liitumisega, siis teiste kaupade puhul on lugu hoopis nigelam. Pärast liitumist teatasid kalapoed, et ELi tõttu tõusevad väljastpoolt tulnud kala hinnad. Näitena toodi Islandi ja Norra lõhe 30protsendiline hinnatõus. Kõlab loogiliselt, kuna need kaks kalariiki pole ELis. Paraku on hinnatõus täiesti põhjendamatu. Ja paraku jätsid ajakirjanikud selle väite uurimata. (Ei tea, mida tarbijakaitse inspektsioon asjast arvab? Või valitsus?)
Mõlemad riigid on tänu EEA lepingule osa ELi ühisturust ehk ei mingeid tolle nende kahe riigi lõhele! Tõsi, ELi määrus EC-102/76 näeb ette paari protsenti tolli makrellile, kuid mitte lõhele. Kui Norra ja Islandi lõhe peale pole tollitariife, siis lugeja võib ise järeldada, kelle taskusse 30 protsendi suurune hinnatõus on läinud.
Väike turg ja vähe konkurentsi
Väga värske näide Eesti ettevõtjate ahnusest on Rakvere lihakombinaadis toimunu. Firma kasum kasvas hüppeliselt. Selle asemel, et oma töötajatel palka tõsta, otsustasid omanikud nende palku hoopistükkis alandada. Tagajärjeks mitme hinnatud lihameistri välismaale tööle siirdumine.
Eesti probleemiks on ja jääb turu väiksus ning sealtkaudu konkurentsi nappus. Mõni aeg tagasi oli “Pealtnägijas” saatelõik, kus vaadeldi toidukaupade hindu Põltsamaal. Need osutusid olevat palju kõrgemad kui Tallinnas ja Tartus. Põhjus: kauplus dikteeris hinda ning väidetavalt pidurdas samal ajal konkureeriva Säästumarketi ehitamist. Konkurentsi puudumisel on aga üks selge tagajärg: kaupmees saab rikkamaks.
Sama pilt avaneb ka, kui võrrelda toidukorvi hinda Brüsselis ja Tallinnas. Nigel konkurents ja madalad palgad võimaldavad Eesti kaupmeestel võtta toidukaupade eest märgatavalt kõrgemat hinda kui euroliidu südames.
Mis tahes hinnataseme paneb lõpuks ikkagi paika elanike ostuvõime, seejärel siseturu konkurents ning alles siis pääsevad hindu mõjutama Euroopa Liidu regulatsioonid. Hinnad Euroopa Liitu mitte kuuluvas Ðveitsis, Islandil ja Norras ületavad ju tunduvalt Euroopa Liidu keskmist taset. Eesti probleem peitub pigem sissetulekute nappuses, see tähendab kesistes palkades ja nirudes pensionides.
Ma olen selle poolt, et Eestis võiks diferentseerida käibemaksupoliitikat ja kehtestada sarnaselt teiste Euroopa riikidega toidukaupadele väiksema käibemaksu. See parandaks selgelt madalama sissetulekuga inimeste olukorda. Oleks ainult valitsusliidul tahtmist ükskord ometi nägu inimeste poole pöörata.
Laupäev, 15.05.2004
Uudised
VE: Ilves, Toomas Hendrik – poliitik
TOOMAS HENDRIK ILVES,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond,
Euroopa Parlamendi liige
Juba euroreferendumi eel lõkkele puhutud kired, et Euroopa Liit toob endaga kaasa tohutu hinnatõusu, jõudsid haripunkti aprillis-mais.
Alarmeerivad pealkirjad karjusid bensiini, suhkru ja kala hinna tõusust, kõik ELiga liitumise tagajärjel. Nüüd tuleks heita pilk muutunud hindade tegelikele tagamaadele. Jah, hinnad tõusid, aga enamasti mitte ELi tõttu, vaid ELi kattevarjus ehk liigkasumiotsijate süül.
Kütuse hinna tõusul mitmed mõjurid
Autokütuse aktsiisimäärade kaudu tuli bensiini ja diislikütuse hinnale otsa ligi 1,5 krooni. Tegelik hinnatõus viimastel kuudel on olnud palju suurem. Selle põhjuseks on viimase 13 aasta rekordkõrgele tasemele kerkinud maailmaturuhind, mille põhjused on rahvusvahelised: jätkuv ebastabiilsus Iraagi piirkonnas, pommiplahvatused Lõuna-Venemaal, aga ka majanduskasvuga kaasnev kõrgendatud nõudlus Euroopa turul. Hind tõusis kõvasti nii Ameerikas kui Jaapanis.
Tuleb tunnistada, et ka Eesti kütuseturul ei saa väga suurest konkurentsist kõnelda, sest hinna dikteerimine on kahe suure, Statoili ja Neste käes.
Kütuse kallim hind peaks loomuldasa kajastuma ka ühistranspordi, näiteks taksoteenuste ja bussipiletite hindades. Mis Tallinna puutub, siis seal pole taksod oma tariife kergitanud. Miks? Konkurents on nii suur. Pealegi näitab elementaarne rehkendus, et krooni võrra kallim kütuseliiter lisab taksokilomeetri hinnale 10 senti. Või veelgi vähem, sest taksoks kasutatav keskmise suurusega sõiduauto tarbib alla 10 liitri kütust 100 kilomeetri kohta.
Suhkur otsib oma hinda
Suhkru hinnaga toimuvad samasugused segadused nagu 1992. aasta rahareformi ajal. Eesti krooni tulles ei osanud kaupmehed esimestel päevadel kuidagi kaupadele õiget hinda panna. Pakk lääne sigarette maksis 25-30 krooni. Võttis paar nädalat aega, kui konkurents asjad paika pani ja hind üle kahe korra kukkus.
Samamoodi läks nüüd ka suhkruga, sest kuidagi teisiti pole lihtsalt võimalik seletada fakti, et suhkru kilo Tallinnas maksis ühtäkki kolmandiku võrra rohkem kui Helsingis. See on selge ja mööduv ülepingutamine. Mõnevõrra võib muidugi tõtt olla ka väites, et ostubuumi ajal tehti laod suhkrust lagedaks ning uute saadetiste saabumiseni tuligi hind lakke ajada.
Kui eelnevad hinnatõusud on seotud ELiga liitumisega, siis teiste kaupade puhul on lugu hoopis nigelam. Pärast liitumist teatasid kalapoed, et ELi tõttu tõusevad väljastpoolt tulnud kala hinnad. Näitena toodi Islandi ja Norra lõhe 30protsendiline hinnatõus. Kõlab loogiliselt, kuna need kaks kalariiki pole ELis. Paraku on hinnatõus täiesti põhjendamatu. Ja paraku jätsid ajakirjanikud selle väite uurimata. (Ei tea, mida tarbijakaitse inspektsioon asjast arvab? Või valitsus?)
Mõlemad riigid on tänu EEA lepingule osa ELi ühisturust ehk ei mingeid tolle nende kahe riigi lõhele! Tõsi, ELi määrus EC-102/76 näeb ette paari protsenti tolli makrellile, kuid mitte lõhele. Kui Norra ja Islandi lõhe peale pole tollitariife, siis lugeja võib ise järeldada, kelle taskusse 30 protsendi suurune hinnatõus on läinud.
Väike turg ja vähe konkurentsi
Väga värske näide Eesti ettevõtjate ahnusest on Rakvere lihakombinaadis toimunu. Firma kasum kasvas hüppeliselt. Selle asemel, et oma töötajatel palka tõsta, otsustasid omanikud nende palku hoopistükkis alandada. Tagajärjeks mitme hinnatud lihameistri välismaale tööle siirdumine.
Eesti probleemiks on ja jääb turu väiksus ning sealtkaudu konkurentsi nappus. Mõni aeg tagasi oli “Pealtnägijas” saatelõik, kus vaadeldi toidukaupade hindu Põltsamaal. Need osutusid olevat palju kõrgemad kui Tallinnas ja Tartus. Põhjus: kauplus dikteeris hinda ning väidetavalt pidurdas samal ajal konkureeriva Säästumarketi ehitamist. Konkurentsi puudumisel on aga üks selge tagajärg: kaupmees saab rikkamaks.
Sama pilt avaneb ka, kui võrrelda toidukorvi hinda Brüsselis ja Tallinnas. Nigel konkurents ja madalad palgad võimaldavad Eesti kaupmeestel võtta toidukaupade eest märgatavalt kõrgemat hinda kui euroliidu südames.
Mis tahes hinnataseme paneb lõpuks ikkagi paika elanike ostuvõime, seejärel siseturu konkurents ning alles siis pääsevad hindu mõjutama Euroopa Liidu regulatsioonid. Hinnad Euroopa Liitu mitte kuuluvas Ðveitsis, Islandil ja Norras ületavad ju tunduvalt Euroopa Liidu keskmist taset. Eesti probleem peitub pigem sissetulekute nappuses, see tähendab kesistes palkades ja nirudes pensionides.
Ma olen selle poolt, et Eestis võiks diferentseerida käibemaksupoliitikat ja kehtestada sarnaselt teiste Euroopa riikidega toidukaupadele väiksema käibemaksu. See parandaks selgelt madalama sissetulekuga inimeste olukorda. Oleks ainult valitsusliidul tahtmist ükskord ometi nägu inimeste poole pöörata.
Laupäev, 15.05.2004