|
Okupatsioonid võtsid Eestilt 180 000 inimest
Anneli Ammas, 10.05.2004
Täna annab 12 aastat tagasi veel Eesti ülemnõukogu kokku kutsutud okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees Vello Salo riigikogule üle “Valge raamatu”, milles on kokku arvatud Eestile okupatsioonidega tehtud kahju.
Kas “Valge raamat” puudutab ainult kaotusi või ka analüüse sellest, mida Eesti rahvale Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal kurja tehti?
See puudutab ainult kaotusi. Nii inim- kui ka materiaalseid kaotusi ja muid kahjusid, näiteks tervise püsikahjud. Rahvastiku kaotus oli 180 000 inimest, kellest pool on surnud ja teine pool kadunud. See on 17–18 protsenti elanikkonnast, mis võivad olla Teise maailmasõja kõige rängemad kaotused. Nende hulka on loetud ka need, kes jäid praeguse Eesti piirijoone taha. Meil pole vähimatki võimalust kontrollida, mis neist sai. Andmed, mis praegu teada, on hinnangulised ja kõige täpselt kindlaks tegemiseks kuluks veel palju aastaid.
Millised kaotused on siin veel kokku võetud?
Näiteks tippteadlaste väljakihutamine maalt või et teadustööd ei saanud siin teha sellisel moel nagu vabades tingimustes, sest ei saanud tutvuda mujal maailmas tehtuga. Või tervise püsikahjud piinamisest, mille kohta arvestatakse, et need kestavad kolmandaski generatsioonis ehk 50 aastat hiljem. See tähendab, et ainult selle arvel on meil kuni 2040. aastani kõrgendatud oht enesetappudele, narkomaaniale.
Kuidas hinnata näiteks eesti kirjandusele tehtud kahju? Et Uku Masingut ei publitseeritud kodumaal, vaid mina publitseerisin välismaal ja siin loeti seda salaja?
Küllaltki täpselt oleme saanud selgitada, kui palju venelased reostasid meie maad ja mitu aastat tagasi valminud eelmises töös ongi teaduslikult välja arvutatud, et nõukogude armee järelt koristamise võtab neli miljardit dollarit.
Kuidas see summa Venemaalt kätte saada?
Pole lootuski seda saada, sest venelastel pole kopikatki maksta. Nad pole siiani meie ees vabandanudki.
Milleks siis üldse niisugust uurimust teha, kui nagunii kahjutasu ei saaks?
Minu põhjendus on, et eba-määrane hirm on palju suurem kui täpne hirm. Kardame vanu haavu lahti rebida ja see on ebatervislik ning seepärast on vaja kindlaks teha, mis tegelikult oli.
Mida me Venemaalt siis ikkagi küsima peaksime?
Kõigepealt, et nad end süüdi tunnistaksid. Ja lõpuks peaks tulema rahvusvaheline kohus venelaste üle, nagu oli sakslaste üle Nürnbergi kohus.
Olete nimetanud, et ühe kaotatud inimese eest võiks küsida 250 000 dollarit. Mille alusel selline number?
Sakslased maksid 250 000 dollarit hüvitist juutidele, kes töötasid sunniviisil Saksa tehastes. Meie asi pole olnud rahalisi arvestusi teha. Võime ju öelda, et ühe inimese hind riigi seisukohast praegu on näiteks miljon krooni või arvutada, et kui üks mees oli laagris ja raius 15 aastat 12 tundi päevas seitse päeva nädalas puid, siis palju on Venemaa talle võlgu. Andku näiteks Novosibirski oblast meile asumaaks, kus saaksime teatud aastad metsa teha.
Kas see raamat sai selline nagu lootsite, kui tööle hakkasite?
Ei saanud. See on vahepealne raport praeguse uurimiste seisu kohta. Kui pole raha edasi uurida, kestab uurimine veel aastaid.
Kas maailmas on selliseid kahjude kokku liitmisi kusagil tehtud?
Ei ole.
|
Uudised
VE: Valge raamat
Okupatsioonid võtsid Eestilt 180 000 inimest
Anneli Ammas, 10.05.2004
Täna annab 12 aastat tagasi veel Eesti ülemnõukogu kokku kutsutud okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees Vello Salo riigikogule üle “Valge raamatu”, milles on kokku arvatud Eestile okupatsioonidega tehtud kahju.
Kas “Valge raamat” puudutab ainult kaotusi või ka analüüse sellest, mida Eesti rahvale Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal kurja tehti?
See puudutab ainult kaotusi. Nii inim- kui ka materiaalseid kaotusi ja muid kahjusid, näiteks tervise püsikahjud. Rahvastiku kaotus oli 180 000 inimest, kellest pool on surnud ja teine pool kadunud. See on 17–18 protsenti elanikkonnast, mis võivad olla Teise maailmasõja kõige rängemad kaotused. Nende hulka on loetud ka need, kes jäid praeguse Eesti piirijoone taha. Meil pole vähimatki võimalust kontrollida, mis neist sai. Andmed, mis praegu teada, on hinnangulised ja kõige täpselt kindlaks tegemiseks kuluks veel palju aastaid.
Millised kaotused on siin veel kokku võetud?
Näiteks tippteadlaste väljakihutamine maalt või et teadustööd ei saanud siin teha sellisel moel nagu vabades tingimustes, sest ei saanud tutvuda mujal maailmas tehtuga. Või tervise püsikahjud piinamisest, mille kohta arvestatakse, et need kestavad kolmandaski generatsioonis ehk 50 aastat hiljem. See tähendab, et ainult selle arvel on meil kuni 2040. aastani kõrgendatud oht enesetappudele, narkomaaniale.
Kuidas hinnata näiteks eesti kirjandusele tehtud kahju? Et Uku Masingut ei publitseeritud kodumaal, vaid mina publitseerisin välismaal ja siin loeti seda salaja?
Küllaltki täpselt oleme saanud selgitada, kui palju venelased reostasid meie maad ja mitu aastat tagasi valminud eelmises töös ongi teaduslikult välja arvutatud, et nõukogude armee järelt koristamise võtab neli miljardit dollarit.
Kuidas see summa Venemaalt kätte saada?
Pole lootuski seda saada, sest venelastel pole kopikatki maksta. Nad pole siiani meie ees vabandanudki.
Milleks siis üldse niisugust uurimust teha, kui nagunii kahjutasu ei saaks?
Minu põhjendus on, et eba-määrane hirm on palju suurem kui täpne hirm. Kardame vanu haavu lahti rebida ja see on ebatervislik ning seepärast on vaja kindlaks teha, mis tegelikult oli.
Mida me Venemaalt siis ikkagi küsima peaksime?
Kõigepealt, et nad end süüdi tunnistaksid. Ja lõpuks peaks tulema rahvusvaheline kohus venelaste üle, nagu oli sakslaste üle Nürnbergi kohus.
Olete nimetanud, et ühe kaotatud inimese eest võiks küsida 250 000 dollarit. Mille alusel selline number?
Sakslased maksid 250 000 dollarit hüvitist juutidele, kes töötasid sunniviisil Saksa tehastes. Meie asi pole olnud rahalisi arvestusi teha. Võime ju öelda, et ühe inimese hind riigi seisukohast praegu on näiteks miljon krooni või arvutada, et kui üks mees oli laagris ja raius 15 aastat 12 tundi päevas seitse päeva nädalas puid, siis palju on Venemaa talle võlgu. Andku näiteks Novosibirski oblast meile asumaaks, kus saaksime teatud aastad metsa teha.
Kas see raamat sai selline nagu lootsite, kui tööle hakkasite?
Ei saanud. See on vahepealne raport praeguse uurimiste seisu kohta. Kui pole raha edasi uurida, kestab uurimine veel aastaid.
Kas maailmas on selliseid kahjude kokku liitmisi kusagil tehtud?
Ei ole.