Enne «Kevade» filmi polnud Ain Lutsepp näitleja elukutsele kordagi mõelnud. Ometi määras Tõnissoni roll edaspidise elutee. Kuigi ta ise kahtles veel kaua valitud tee õigsuses. Pärast esimest kuud lavakunstikateedris laskis Lutsepp sealt jalga.
Toodi poolvägisi tagasi. «Ma ei tea ka praegu, kas see on päris töö,» ütleb ta tänagi. «Tean aga, et see on raske elukutse.»
Mingid teetähised on ikka tagasivaatamise ajad, ka lapsepõlve.
Lapsepõlv oli üks suur ilus aeg, see oli üldse läbi aegade üks paremaid aegu.
Koolieelse aja, hiljem ka koolivaheajad veetsin ma Pandivere kõrgustikul Emumäe külas, kus elas vanaema ja kus praegu elab põllumehest vend, kes seal talu peab. Seal olid fantastilised ujumispaigad ja sealt sai pihta ka minu töömehe põli. 12aastaselt olin juba hobuse taga või käisin kapsataimi istutamas. Kõik suved käisin tööl, teenisin endale taskusaha.
Kes palka maksis?
Eks ikka kolhoos või sovhoos. Keegi ei keelanud nii noorelt juba tööl käia.
Kas tööl käia meeldis?
Muidugi! Oma hobune oli, ratsutada sai. Eks kukkusin ikka ka päris palju. Said matsu ära, aga tõusid püsti ja ronisid uuesti hobuse selga. Alles nüüd hiljem on avastatud, kui jubedad need matsud ikka olid.
Olid sa kraage poiss?
Ega ma väga korralik pole kunagi olnud, aga mingisugune eriline pätt ka mitte. Eks see olene ikka kodust ka. Kõik keelud ja käsud said täidetud.
Oled kolmest vennast keskmine. Kas said vanema venna käest vahel tappa ka?
Tuleb ette igasuguseid asju…. (ei saa naeru pidama).
Mida sa taskurahaga tegid?
Mõne asja sai ikka osta. Siis ma kogusin… (hakkab naerma) no marke kogusin. Peamiselt looduse- ja sporditeemalisi. Tollal oli margipood veel Roosikrantsi tänava otsas. Igasugused vennad käisid seal äri ajamas, sai käest-kätte osta. Nüüd on selle koguga nii, et niipalju kui on, on alles ja mida ei ole, seda ei ole. Aeg-ajalt satun kuskil kapi põhjas vedelevale kogule peale. Aga mis tast ikka saab? Tüdrukud ju marke tavaliselt ei korja, nii et ega tütar Anu selle vastu eriti huvi pole ilmutanud. Las ta siis seisab. Võib-olla kunagi keegi vaatab, mis seal on.
Ja siis oli mul veel akvaarium. Kasvatasin kalu, püüdsin neid aretada. «Kevade» filmi raha eest ostsin veel suurema akvaariumi, see oli ikka päris suur. Ei tea, kas nüüd viitsiks selliste asjadega enam jamada, kuigi olen aeg-ajalt looduspoes käinud vaatamas, mis imeasjad nüüd kõik olemas on. Sel ajal pidi liiva ka ise segama…
Kuivõrd tähenduslik tänane päev sulle on?
Pole ma kunagi suur pidutseja olnud. Kunagi mõtlesin: mis siis, kui ma peaksin viiskümmend saama – olin siis kolmekümneaastane. Tollal tundus see jube kauge aeg olevat. Aga nüüd on ta käes. Mingeid kokkuvõtteid ei kavatse teha ning kui tervis ja muud asjad lubavad, siis tahaks ikka seda edasi teha, mida seni teinud.
Kingisoovi oled endale juba valmis mõelnud?
Üks mõte on peas küll, aga seda ei saa ma ju välja öelda… Et hinges oleks ikka rahu ja head tööd.
Tööga on sind viimastel aastatel küll õnnistatud, niipalju suurepäraseid rolle.
Muidugi on hea, kui on palju tööd, ent liiga palju pole ka hea. Kuidas öelda… Vähe on aega süvenemiseks. Võib-olla olen ma väga kriitiline, aga võiks nagu rohkem süveneda. Kuid see nõuab rohkem aega, kui prooviperiood pahatihti lubab.
Ent kõik rollid sünnivad ikka koostööna, see on kõige olulisem. Ega üksinda lava peal sõita saa.
Kunagi pritsisid tuld ja tõrva, et oled teatris usaldusmees, kelleks kolleegid sind valisid ennekõike sinu ääretu õiglustunde pärast. Nüüd oled sa ometi teatris selles osas tagasi?
Kui teatris asjad sujuvad, pole see usaldusmehe amet sugugi keeruline. Kui aga on kriisid, on see äärmiselt raske. Nüüd õnneks on teatris täiesti normaalne õhkkond.
Oled kunagi öelnud, et enne iga etendust lava kõrval seistes küsid endalt, miks sa seal seisad. Kas teed seda ka veel nüüd, kui seljataga on sedavõrd rikkalik ja aukartustäratav rollide nimistu?
Mõne etenduse eel küsid jätkuvalt, midagi ei ole teha. Kuigi eks järgmine hetk see ununeb, astud lihtsalt üle selle serva. Kui kõik on paigas, siis tajud ainult seda ruumi, kõiki helisid, siis asi töötab. Pole mingit probleemi. Aga mõnikord, jah… Ometi ära minna ka ei saa, rahvas ju saalis. Pead mängima ja midagi pole parata. Koristamine ka teinekord ei meeldi, kuid ühel hetkel on prahti nii palju, et tuleb koristada.
Pärast lavakooli lõpetamist oled olnud vaid Draamateatri palgal. Kas sa teatri vahetamisele ka kunagi oled mõelnud?
Olen küll, üsna tõsiselt. Aga Eestis on väga vähe kohti, kuhu minna. Pealegi olen saanud siin ikka väga head tööd, ei saa ega tohi millegi üle kurta. On ka vabakutselise tee, kuid selleks olen ma liiga mugav, ei taha sõita eri linnade vahet.
Oled ennegi tunnistanud, et oled laisk ja mugav inimene.
Laisk vist eriti ei olegi, mugav aga küll. Ja kuna ma tahan, et kõik oleks mugav, siis sellest tuleb ka laiskus. Kuid kuna kõik olukorrad ei ole mugavad, siis ei saa ka laisk olla. Nii et kui töötegemist on, siis üldiselt ma ei viili.
Kui aga naine annab kätte tolmulapi?
Sellest me ei räägi. Seda küsi naise käest. Ausalt öeldes ma ei teagi, et ta kunagi seda teinud oleks.
Lapsepõlve hobid olid margid ja kalad, missugused on nüüdsed?
Eks need looduse asjad ikka ole. Kevadel on eriti raske toas istuda, tahan ikka vaadata, kuidas lill tärkab ja kuidas ta kasvab.
Juba kooliajal romantilise noorukina käsid sa Klooga rannas varakevadet nautimas.
Need olid pikad reisid, sest siis sai jalgsi käidud ning nendel retkedel on nähtud erakordseid asju. Näiteks olen ma suurele ussimängule peale sattunud.
Tulpe kasvatad endiselt?
Ma pole mingisugune eriline kasvataja, ehk tosin sorti neid on. Esimesed õitsesid juba ära, ühed lõpetavad praegu õitsemist ja ühed alustavad. Sordid ongi nii ostetud, et nad peaaegu jaanipäevani välja õitsevad. Tegelikult suhtun ma kõikidesse lilledesse suure sümpaatiaga, välja arvatud ehk vaasililled. Kui nad vaasis on, siis las nad olla, aga ise ma neid sinna toppima ei hakkaks.
Sa räägid küll mugavusest, aga aias müttaksid igal vähemalgi võimalusel.
Lihtsalt peab, siin ei ole midagi teha. Ühest otsast alustad ja teisest otsast laguneb.
Kas loed endiselt palju?
Võiks rohkem lugeda, sest raamatuid on endiselt palju ja koju koguneb neid kogu aeg juurde.
Miks sa pärast «M-klubi» pole enam üheski seriaalis kaasa teinud?
Ei ole kutsutud. Ja ega igale poole läheks ka. «M-klubis» oli lihtsalt koos sedavõrd hea seltskond. Lihtsalt suurepärane seltskond! Tõeline klubi!
Millal ja millise etendusega teatris juubelit tähistatakse? Millal tuleb etenduse lõppedes pro?ektorivalguses arvukaid lillebukette vastu võtta?
Ei ole kuulnud sellest. Ja pole ka ise initsiatiivi üles näidanud.
Uudised
VE: Lutsepp, Ain – Tõnissonist näitlejaks
Ain Lutsepp: «Üksinda lava peal ei sõida.»Jaanus Kulli, SLÕL, 6. mai 2004
Punnispõskne käharpäine linalakk Tõnisson, kes 35 aastat tagasi «Kevade» filmis sakste parve jõepõhja lastes mängis ennast iga eestlase südamesse kui õigluse kehastuse võrdkuju ja võõrale võimule vastuhakkaja, astub täna üle esimese suure juubeli lävepaku.
Toodi poolvägisi tagasi. «Ma ei tea ka praegu, kas see on päris töö,» ütleb ta tänagi. «Tean aga, et see on raske elukutse.»
Mingid teetähised on ikka tagasivaatamise ajad, ka lapsepõlve.
Lapsepõlv oli üks suur ilus aeg, see oli üldse läbi aegade üks paremaid aegu.
Koolieelse aja, hiljem ka koolivaheajad veetsin ma Pandivere kõrgustikul Emumäe külas, kus elas vanaema ja kus praegu elab põllumehest vend, kes seal talu peab. Seal olid fantastilised ujumispaigad ja sealt sai pihta ka minu töömehe põli. 12aastaselt olin juba hobuse taga või käisin kapsataimi istutamas. Kõik suved käisin tööl, teenisin endale taskusaha.
Kes palka maksis?
Eks ikka kolhoos või sovhoos. Keegi ei keelanud nii noorelt juba tööl käia.
Kas tööl käia meeldis?
Muidugi! Oma hobune oli, ratsutada sai. Eks kukkusin ikka ka päris palju. Said matsu ära, aga tõusid püsti ja ronisid uuesti hobuse selga. Alles nüüd hiljem on avastatud, kui jubedad need matsud ikka olid.
Olid sa kraage poiss?
Ega ma väga korralik pole kunagi olnud, aga mingisugune eriline pätt ka mitte. Eks see olene ikka kodust ka. Kõik keelud ja käsud said täidetud.
Oled kolmest vennast keskmine. Kas said vanema venna käest vahel tappa ka?
Tuleb ette igasuguseid asju…. (ei saa naeru pidama).
Mida sa taskurahaga tegid?
Mõne asja sai ikka osta. Siis ma kogusin… (hakkab naerma) no marke kogusin. Peamiselt looduse- ja sporditeemalisi. Tollal oli margipood veel Roosikrantsi tänava otsas. Igasugused vennad käisid seal äri ajamas, sai käest-kätte osta. Nüüd on selle koguga nii, et niipalju kui on, on alles ja mida ei ole, seda ei ole. Aeg-ajalt satun kuskil kapi põhjas vedelevale kogule peale. Aga mis tast ikka saab? Tüdrukud ju marke tavaliselt ei korja, nii et ega tütar Anu selle vastu eriti huvi pole ilmutanud. Las ta siis seisab. Võib-olla kunagi keegi vaatab, mis seal on.
Ja siis oli mul veel akvaarium. Kasvatasin kalu, püüdsin neid aretada. «Kevade» filmi raha eest ostsin veel suurema akvaariumi, see oli ikka päris suur. Ei tea, kas nüüd viitsiks selliste asjadega enam jamada, kuigi olen aeg-ajalt looduspoes käinud vaatamas, mis imeasjad nüüd kõik olemas on. Sel ajal pidi liiva ka ise segama…
Kuivõrd tähenduslik tänane päev sulle on?
Pole ma kunagi suur pidutseja olnud. Kunagi mõtlesin: mis siis, kui ma peaksin viiskümmend saama – olin siis kolmekümneaastane. Tollal tundus see jube kauge aeg olevat. Aga nüüd on ta käes. Mingeid kokkuvõtteid ei kavatse teha ning kui tervis ja muud asjad lubavad, siis tahaks ikka seda edasi teha, mida seni teinud.
Kingisoovi oled endale juba valmis mõelnud?
Üks mõte on peas küll, aga seda ei saa ma ju välja öelda… Et hinges oleks ikka rahu ja head tööd.
Tööga on sind viimastel aastatel küll õnnistatud, niipalju suurepäraseid rolle.
Muidugi on hea, kui on palju tööd, ent liiga palju pole ka hea. Kuidas öelda… Vähe on aega süvenemiseks. Võib-olla olen ma väga kriitiline, aga võiks nagu rohkem süveneda. Kuid see nõuab rohkem aega, kui prooviperiood pahatihti lubab.
Ent kõik rollid sünnivad ikka koostööna, see on kõige olulisem. Ega üksinda lava peal sõita saa.
Kunagi pritsisid tuld ja tõrva, et oled teatris usaldusmees, kelleks kolleegid sind valisid ennekõike sinu ääretu õiglustunde pärast. Nüüd oled sa ometi teatris selles osas tagasi?
Kui teatris asjad sujuvad, pole see usaldusmehe amet sugugi keeruline. Kui aga on kriisid, on see äärmiselt raske. Nüüd õnneks on teatris täiesti normaalne õhkkond.
Oled kunagi öelnud, et enne iga etendust lava kõrval seistes küsid endalt, miks sa seal seisad. Kas teed seda ka veel nüüd, kui seljataga on sedavõrd rikkalik ja aukartustäratav rollide nimistu?
Mõne etenduse eel küsid jätkuvalt, midagi ei ole teha. Kuigi eks järgmine hetk see ununeb, astud lihtsalt üle selle serva. Kui kõik on paigas, siis tajud ainult seda ruumi, kõiki helisid, siis asi töötab. Pole mingit probleemi. Aga mõnikord, jah… Ometi ära minna ka ei saa, rahvas ju saalis. Pead mängima ja midagi pole parata. Koristamine ka teinekord ei meeldi, kuid ühel hetkel on prahti nii palju, et tuleb koristada.
Pärast lavakooli lõpetamist oled olnud vaid Draamateatri palgal. Kas sa teatri vahetamisele ka kunagi oled mõelnud?
Olen küll, üsna tõsiselt. Aga Eestis on väga vähe kohti, kuhu minna. Pealegi olen saanud siin ikka väga head tööd, ei saa ega tohi millegi üle kurta. On ka vabakutselise tee, kuid selleks olen ma liiga mugav, ei taha sõita eri linnade vahet.
Oled ennegi tunnistanud, et oled laisk ja mugav inimene.
Laisk vist eriti ei olegi, mugav aga küll. Ja kuna ma tahan, et kõik oleks mugav, siis sellest tuleb ka laiskus. Kuid kuna kõik olukorrad ei ole mugavad, siis ei saa ka laisk olla. Nii et kui töötegemist on, siis üldiselt ma ei viili.
Kui aga naine annab kätte tolmulapi?
Sellest me ei räägi. Seda küsi naise käest. Ausalt öeldes ma ei teagi, et ta kunagi seda teinud oleks.
Lapsepõlve hobid olid margid ja kalad, missugused on nüüdsed?
Eks need looduse asjad ikka ole. Kevadel on eriti raske toas istuda, tahan ikka vaadata, kuidas lill tärkab ja kuidas ta kasvab.
Juba kooliajal romantilise noorukina käsid sa Klooga rannas varakevadet nautimas.
Need olid pikad reisid, sest siis sai jalgsi käidud ning nendel retkedel on nähtud erakordseid asju. Näiteks olen ma suurele ussimängule peale sattunud.
Tulpe kasvatad endiselt?
Ma pole mingisugune eriline kasvataja, ehk tosin sorti neid on. Esimesed õitsesid juba ära, ühed lõpetavad praegu õitsemist ja ühed alustavad. Sordid ongi nii ostetud, et nad peaaegu jaanipäevani välja õitsevad. Tegelikult suhtun ma kõikidesse lilledesse suure sümpaatiaga, välja arvatud ehk vaasililled. Kui nad vaasis on, siis las nad olla, aga ise ma neid sinna toppima ei hakkaks.
Sa räägid küll mugavusest, aga aias müttaksid igal vähemalgi võimalusel.
Lihtsalt peab, siin ei ole midagi teha. Ühest otsast alustad ja teisest otsast laguneb.
Kas loed endiselt palju?
Võiks rohkem lugeda, sest raamatuid on endiselt palju ja koju koguneb neid kogu aeg juurde.
Miks sa pärast «M-klubi» pole enam üheski seriaalis kaasa teinud?
Ei ole kutsutud. Ja ega igale poole läheks ka. «M-klubis» oli lihtsalt koos sedavõrd hea seltskond. Lihtsalt suurepärane seltskond! Tõeline klubi!
Millal ja millise etendusega teatris juubelit tähistatakse? Millal tuleb etenduse lõppedes pro?ektorivalguses arvukaid lillebukette vastu võtta?
Ei ole kuulnud sellest. Ja pole ka ise initsiatiivi üles näidanud.