Seitsmes keeles hakkama saava ema Ksenja ülesanne on olla 1906. aastal asutatud kloostris giidiks ja pidada kirjavahetusi. Et sealse kuueastmelise hierarhia viiendas astmes olevale nunnale on intervjuude andmine väljaspool kloostrit keelatud, käis SL Õhtuleht ema Ksenjaga vestlemas Maidla lastekodus, kuhu ta juba mitu aastat oma Eesti reisidel sisse põikab. Kauge külalise sõnul on lastekodu ja klooster tegelikult üsna sarnased – mõlemad on üks suur ja ühine pere.
Ema Ksenja, te paistate nii vitaalne ja energiline, kui vana te õieti olete?
Kui kuni 39. eluaastani püsib naine üks paarkümmend aastat, siis minu eas pole vanus enam saladus – 75.
Tänu taevale, vana nagu ma olen, olen veel päris hea tervise juures.
Miks te kloostrisse läksite?
See on väga isiklik. Ma ei oskagi seda maises keeles väljendada. Ja kui oskaksin, ma siiski ei ütleks.
Elus juhtub tihti, et üks juhuslik sündmus viib teiseni. Olin võrdlemisi palju maailmas reisinud. Kuskilt tuli mulle stiimul – õieti luba -, et mine siis ka pühale maale püha linna vaatama. Kui ma Jeruusalemma tänavail käisin, tundsin oma koha ära. Võib kõlada natukene müstiline, aga see on tõsi. Muidugi, ega ma kohe kloostrisse jäänud. Käisin ikka iga paari kuu tagant Austraaliast Jeruusalemma – veendumaks, kas see tõesti on minu paik.
Kuidas kloostrisse tullakse ja mis elu seal elatakse?
Alla 18aastasi me ei võta. Noorim õde on praegu 21. Nunnasid on meil igas kümnendis, kuni üheksakümneaastasteni. Kui sõjaväes on leitnant, kapten, major jne., siis meil on kuus astet. Mina olen viiendas astmes. Kui oleksin kuuendas, poleks ma teiega rääkimas, sest siis minnakse juba vaikuse teed ja palvesse. Tavaliselt on kuuendas astmes üle 90aastased, aga siiski täie mõistuse juures nunnad.
Kõigepealt võetakse nunnaks tahtjad proovile. Tihti on nii, et need, kes pole kindlad, jäävad. Kes aga algul kindlad on, ei jää. Sest nad on oma kujutluses loonud illusiooni, et kloostris saab läbi ilma töötamata. Alguses antakse aga proovijale just kõige raskemad tööd, mida ta ehk pärast ei peagi tegema: saadetakse kööki kartuleid koorima, põrandat pesema ja õue pühkima. Prooviaeg on paarist kuust kuni poole aastani.
Kloostris peavad kõik midagi tegema. Meie teeme palju peent käsitööd: maalime ikoone, tikime, õmbleme välja. Näiteks preestrite ja piiskoppide rõivaid, kõrgeid mütse, mis on tikitud vääriskividega ja mis maksavad suure hunniku rohelisi dollareid.
Elamiseks on kaks pikka maja, lisaks terve rodu väikesi elamuid. Igal õel on oma tuba, enamikul ka väike aiakene toa ees.
Pean ütlema, minul on terve maja käes. See on veider vaguni moodi maja, milles on viis ruumi. Üks näiteks ehitatud naiskülastajate poolt – katus nagu sõel, seinad samuti. Uksedki on nii viltu, et kassipojad mahuvad vahelt sisse, suur kass aga mitte.
Talviti on jahedavõitu. Mul on ahi, mille juures ma kaartide tegemiseks kasutatavaid taimi kuivatan, paljudel õdedel on elektriradiaatorid. Aga elektrivärk on meil vana ja korgid põlevad ilmast ilma läbi!
Kui on külm õhtu, võib küünla juba varakult valmis võtta – teada on, et varsti läheb elekter ära.
Mida ebamugavam, seda armsam see elu on.
Magamisasemeks on mul kõva pink. Voodiriideid otseselt ei kasuta, me magame täies riides. Ette on nähtud ka üks riiul, taburet ja laud. Kuna ma teen kaarte, on minul mitu lauda. Mul on isegi kaks ehtsat tooli. Ja üks kapp ka tegelikult, esikus…
Mul on kaunis suur raamatukogu, üks sein on raamatuid täis. Kloostrisse minnes andsin oma ilmaliku kogu ära, kirikualased ja usuteaduslikud raamatud tõin aga kaasa.
Suur osa nunna elust on teiste eest palvetamine. Mul on terve pakk lehekesi, mis inimesed on mulle saatnud. Tihti tulevad need koos rahaga, mis läheb kloostrile.
Meie klooster on nagu korrespondents-nõuandja. Igale kirjutajale vastame, 95 protsenti kirjalikest vastustest kirjutan mina.
Lisaks palume eestpalveid, isegi Eestist on mulle helistatud. Meie kiriklik keel on slaavi keel. Oma isiklikud palved loeme igaüks selles keeles, milles ise soovime. Mina loen enamasti slaavi keeles, sest ma olen seda lapsest peale õppinud. Lihtsalt huvi pärast, keeled on mind alati huvitanud. Aga kui palveid koguneb väga palju, loen neid päevade kaupa viies eri keeles. Vahelduse mõttes.
Öörahu valvavad kurjad koerad
Milline on Õlimäe kloostri kodukord?
Argipäeviti on äratus kell viis. Eesti keeles öeldakse vist lokulaud – see, mida pulgaga taotakse. Hommikune teenistus algab 5.30. Olin varem Kalifornias kloostrielu proovimas, aga sealset äratuseaega – 2.30 – pidasin absurdseks. Olen hiline inimene ja ma ei saanud päris hästi aru, kas ma nüüd pean magama või kirikusse minema.
Õlimäel kestab hommikune teenistus 2,5 tundi. Siis hommikusöök. Kell üheksa algab töö. Kell üks on lõuna. Kell kaks taas töö, mis kestab ametlikult kolmveerand neljani. Kell neli on õhtune jumalateenistus, mis kestab kolm-neli tundi.
Söök on võrdlemisi üksluine, aga saab söönuks.
Paastupäeval (esmaspäev, kolmapäev, reede) on puder, leib, või, tomatid ja kurgid. Mittepaastupäevadel on ka juustu, koort, kohupiima, mune jne.
Liha me ei söö kunagi, kala küll. Aga vähem, sest see on väga kallis.
Mis paastu puutub, siis tegelikult on vaimne paastumine palju tähtsam. See ei käi ainult usklike kohta. Vaimne paast on see, kui inimene püüab olla parem: loobuda vihastamisest, kritiseerimisest, kadestamisest, sõbra peale keele kandmisest. Meil nimetakse seda kõike patuks, ilmalikus elus paheks.
Pärast õhtust kirikuteenistust on igaüks oma toas, majas on täielik vaikus (millest küll väga täpselt kinni ei peeta).
Kell üheksa lastakse koerad lahti. Koerte eest hoolitsemiseks on meil munk, koerad on päris kurjad. Kunagi rotveiler tõmbas ühe õe säärest tüki välja. Aga see oli ka õe enda süü – läks liiga lähedale, kuigi teha oli hoiatatud.
Miks teil nii tigedad koerad peavad olema?
Oi, meil on väga palju sissemurdmisi olnud!
Kuigi kloostri ala on nelja meetri kõrguse raudbetoonaiaga piiratud, viskavad röövlid konksuga köie üle aia ja ronivad üle, lootuses röövida annetajate ja rikaste nunnaks tulnud leskede kulda, raha ja kalliskive. Kuigi kloostris püütakse vältida moodsat tehnikat, on kirikus siiski alarmsüsteem – pärast seda, kui ligi saja aasta jooksul kogunenud ja kirikusse viidud varandus röövlite saagiks langes.
Ema Ksenja räägib lustakalt mõne aasta taguse juhtumise: Oli üks umbes saja-aastane nunn, kurt ja pime. Käis kepiga, mida alati enda ligi hoidis. Tuleb siis too nunn ühel hommikul kirikusse, kepi asemel mingi haruline toigas. No mis juhtus? Aga see, et õhtul olid kolm meest tema juurde sisse murdnud. Esimesele lajatanud eakas nunn kepiga pähe nõnda, et kepp pooleks läks ja bandiit meelemärkuseta maha kukkus. Teised kaks bandiiti võtnud oma kamraadi kaenlasse ja teinud minekut.
Kloostri maa-ala paikneb oma pool kilomeetrit piki mäejalamit, kõige kõrgemal on kirik. Kord oli seal all Palestiina vabastusvägede laager. Tulid üle müüri, tegid tuld, elasid. Jätsid meile kirja, et kui teie meid ei näe, siis meie teid ei puutu.
Nad olid ju meie juures kaitstud – iisraellased ei tohi kloostri väravast ilma ülemuse kirjata siseneda. Ja kuni kiri saadakse, on palestiinlased ammu läinud.
Ka nunnad on inimesed
Kuigi tühja jutu ajamine, ammugi siis riidlemine, pole kloostris lubatud, on ema Ksenja sõnul nunnad siiski inimesed. Giidina suundus ta kord ühe välismaalastest külalisgrupiga peakirikusse. Poolel teel kuuleb: kirikust kostab karjumist, nunnad kisklevad. Ema Ksenja jättis külalised ja ruttas kirikusse. Enda sõnul haaras ta õel lausa riietest ja käratas – no kas saad vait! Kuhu see kõlbaks, kui külalised, kellelt küsitakse, et kuidas siis kloostris oli, kostavad 0 nunnad kaklesid kirikus.
Aga juhtub ka meil – ega vanakuri ei maga. Tühipaljaid inimlikke hõõrumisi tuleb ikka ette. Ja need kõlbaksid pigem lasteaeda. Tüli võib tõusta kas või sellest, et keegi pani oma seebikarbi sinna, kuhu tavaliselt käib teise õe seebikarp! Et keegi jätab kätepesukausi mustaks, juuksed duðiruumi põrandale jne.
Palju nunnadel isiklikke aju on? Ühine suur pesuruum, hambaharjad kenasti rivis…
Suurtes majades on mitme toa peale üks pesuruum ja paar tualetti. Minimaalsed tualetitarbed tuleb ise osta, klooster annab selleks 25 dollarit kuus. Ameerikast tulnutel on pension küllalt suur, nemad ostavad ise ka kingad või mõne vajaliku riideeseme, mis muidu kloostrist antakse.
Käite ka kloostrist väljaspool, pühitsete tähtpäevi?
Meil on viis-kuus korda aastas ühised väljasõidud. Näiteks kui lõpetatakse oliivide korjamine, mis on väga raske töö, sõidame bussiga järve äärde. Teeme pikniku. Võtame toidukorvid kaasa. Ja jõulu esimesel pühal sõidame Petlemma.
Sünnipäevi me ei tunnista, meil on uuesti sündimise nimepäevad, mida tähistatakse nii kirikus kui ka söögisaalis – laual on küünaldega tort, antakse kingitusi.
Kirjutatud seadus on, et kes kloostrisse läinud, sealt enam ise välja ei lähe – Õlimäel on ka hooldehospidal ja kalmistu. Et loobume kõigist, isegi oma isast ja emast. Aga sellest ei peeta juba ammu-ammu. Noored ei tohi kaks aastat kloostrist lahkuda, ainult erandjuhul. Hiljem on pikem äraolek lubatud kord aastas. Maksimum kuus nädalat.
Ma olen aritmeetikas eluaeg vilets olnud, kuidagiviisi venitan selle kuus nädalat kaheks kuuks. Matemaatiliste eksituste tõttu. Sellest ei tule probleemi, sest teatakse, et ma ei käi lõbureisil. Nüüdki olin kuu aega Austraalias, laadisin ennast oma pihiisa juures – oma töö tõttu lähen minagi tühjaks, nii nagu akugi.
Ema Ksenja ja mesi
Frankfurdi lennujaamas läks ema Ksenjal kord poolteist tundi, enne kui tehti kindlaks, et tema Eestist kostiks saadud meepurkides pole midagi kahtlast.
«See oli üks suur jändamine. Purke ei lõhutud ega avatud, pandi masinatest läbi. Mind juba kutsuti, et tulge nüüd kiiresti lennukile! Mina ikka, et mina ei saa, minu mesi on tulemata! Kus on minu mesi?» (Inglise keeles tähendab mesi ehk honey ka kallimat.)
«Lennujaamas mõtlesid vist, et vanamutt on lolliks läinud. Eks nad pidid viisakad olema, ei tohi ju vanamuti peale kärkida. Viimaks nad küsisid, üle saali, valjuhääldi kaudu, natuke nagu irooniliselt, et kas seal (tollis) on mingisugust mett? Vastati, et jah, selle daami «honey» on siin. Oodake veel veidi. Kui purgid olid põhjalikult läbi vaadatud, toodi need mulle ilusti koti sees kätte,» naerab ema Ksenja.
Uudised
VE: ema Ksenja – Õlimäe kloostri nunn
Õlimäe kloostri nunn ema Ksenja: «Magamisasemeks on mul kõva pink.»Kadi Viljak, SLÕL, 10. aprill 2004
Ema Ksenja on Jeruusalemmas Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris jumalat teeninud 15 aastat. Kuigi tema igapäevane eesti keele kasutus lõppes emigreerumisega 1944. aastal, on enne «loori alla minekut» Austraalias elanud vanaproua eesti keel täiesti aktsendivaba ja veatu. Ja tema «nunnajutt» pole sugugi igav ning kammitsetud – ema Ksenja viskab nalja ja räägib kloostrielust pikantseid seiku.
Seitsmes keeles hakkama saava ema Ksenja ülesanne on olla 1906. aastal asutatud kloostris giidiks ja pidada kirjavahetusi. Et sealse kuueastmelise hierarhia viiendas astmes olevale nunnale on intervjuude andmine väljaspool kloostrit keelatud, käis SL Õhtuleht ema Ksenjaga vestlemas Maidla lastekodus, kuhu ta juba mitu aastat oma Eesti reisidel sisse põikab. Kauge külalise sõnul on lastekodu ja klooster tegelikult üsna sarnased – mõlemad on üks suur ja ühine pere.
Ema Ksenja, te paistate nii vitaalne ja energiline, kui vana te õieti olete?
Kui kuni 39. eluaastani püsib naine üks paarkümmend aastat, siis minu eas pole vanus enam saladus – 75.
Tänu taevale, vana nagu ma olen, olen veel päris hea tervise juures.
Miks te kloostrisse läksite?
See on väga isiklik. Ma ei oskagi seda maises keeles väljendada. Ja kui oskaksin, ma siiski ei ütleks.
Elus juhtub tihti, et üks juhuslik sündmus viib teiseni. Olin võrdlemisi palju maailmas reisinud. Kuskilt tuli mulle stiimul – õieti luba -, et mine siis ka pühale maale püha linna vaatama. Kui ma Jeruusalemma tänavail käisin, tundsin oma koha ära. Võib kõlada natukene müstiline, aga see on tõsi. Muidugi, ega ma kohe kloostrisse jäänud. Käisin ikka iga paari kuu tagant Austraaliast Jeruusalemma – veendumaks, kas see tõesti on minu paik.
Kuidas kloostrisse tullakse ja mis elu seal elatakse?
Alla 18aastasi me ei võta. Noorim õde on praegu 21. Nunnasid on meil igas kümnendis, kuni üheksakümneaastasteni. Kui sõjaväes on leitnant, kapten, major jne., siis meil on kuus astet. Mina olen viiendas astmes. Kui oleksin kuuendas, poleks ma teiega rääkimas, sest siis minnakse juba vaikuse teed ja palvesse. Tavaliselt on kuuendas astmes üle 90aastased, aga siiski täie mõistuse juures nunnad.
Kõigepealt võetakse nunnaks tahtjad proovile. Tihti on nii, et need, kes pole kindlad, jäävad. Kes aga algul kindlad on, ei jää. Sest nad on oma kujutluses loonud illusiooni, et kloostris saab läbi ilma töötamata. Alguses antakse aga proovijale just kõige raskemad tööd, mida ta ehk pärast ei peagi tegema: saadetakse kööki kartuleid koorima, põrandat pesema ja õue pühkima. Prooviaeg on paarist kuust kuni poole aastani.
Kloostris peavad kõik midagi tegema. Meie teeme palju peent käsitööd: maalime ikoone, tikime, õmbleme välja. Näiteks preestrite ja piiskoppide rõivaid, kõrgeid mütse, mis on tikitud vääriskividega ja mis maksavad suure hunniku rohelisi dollareid.
Elamiseks on kaks pikka maja, lisaks terve rodu väikesi elamuid. Igal õel on oma tuba, enamikul ka väike aiakene toa ees.
Pean ütlema, minul on terve maja käes. See on veider vaguni moodi maja, milles on viis ruumi. Üks näiteks ehitatud naiskülastajate poolt – katus nagu sõel, seinad samuti. Uksedki on nii viltu, et kassipojad mahuvad vahelt sisse, suur kass aga mitte.
Talviti on jahedavõitu. Mul on ahi, mille juures ma kaartide tegemiseks kasutatavaid taimi kuivatan, paljudel õdedel on elektriradiaatorid. Aga elektrivärk on meil vana ja korgid põlevad ilmast ilma läbi!
Kui on külm õhtu, võib küünla juba varakult valmis võtta – teada on, et varsti läheb elekter ära.
Mida ebamugavam, seda armsam see elu on.
Magamisasemeks on mul kõva pink. Voodiriideid otseselt ei kasuta, me magame täies riides. Ette on nähtud ka üks riiul, taburet ja laud. Kuna ma teen kaarte, on minul mitu lauda. Mul on isegi kaks ehtsat tooli. Ja üks kapp ka tegelikult, esikus…
Mul on kaunis suur raamatukogu, üks sein on raamatuid täis. Kloostrisse minnes andsin oma ilmaliku kogu ära, kirikualased ja usuteaduslikud raamatud tõin aga kaasa.
Suur osa nunna elust on teiste eest palvetamine. Mul on terve pakk lehekesi, mis inimesed on mulle saatnud. Tihti tulevad need koos rahaga, mis läheb kloostrile.
Meie klooster on nagu korrespondents-nõuandja. Igale kirjutajale vastame, 95 protsenti kirjalikest vastustest kirjutan mina.
Lisaks palume eestpalveid, isegi Eestist on mulle helistatud. Meie kiriklik keel on slaavi keel. Oma isiklikud palved loeme igaüks selles keeles, milles ise soovime. Mina loen enamasti slaavi keeles, sest ma olen seda lapsest peale õppinud. Lihtsalt huvi pärast, keeled on mind alati huvitanud. Aga kui palveid koguneb väga palju, loen neid päevade kaupa viies eri keeles. Vahelduse mõttes.
Öörahu valvavad kurjad koerad
Milline on Õlimäe kloostri kodukord?
Argipäeviti on äratus kell viis. Eesti keeles öeldakse vist lokulaud – see, mida pulgaga taotakse. Hommikune teenistus algab 5.30. Olin varem Kalifornias kloostrielu proovimas, aga sealset äratuseaega – 2.30 – pidasin absurdseks. Olen hiline inimene ja ma ei saanud päris hästi aru, kas ma nüüd pean magama või kirikusse minema.
Õlimäel kestab hommikune teenistus 2,5 tundi. Siis hommikusöök. Kell üheksa algab töö. Kell üks on lõuna. Kell kaks taas töö, mis kestab ametlikult kolmveerand neljani. Kell neli on õhtune jumalateenistus, mis kestab kolm-neli tundi.
Söök on võrdlemisi üksluine, aga saab söönuks.
Paastupäeval (esmaspäev, kolmapäev, reede) on puder, leib, või, tomatid ja kurgid. Mittepaastupäevadel on ka juustu, koort, kohupiima, mune jne.
Liha me ei söö kunagi, kala küll. Aga vähem, sest see on väga kallis.
Mis paastu puutub, siis tegelikult on vaimne paastumine palju tähtsam. See ei käi ainult usklike kohta. Vaimne paast on see, kui inimene püüab olla parem: loobuda vihastamisest, kritiseerimisest, kadestamisest, sõbra peale keele kandmisest. Meil nimetakse seda kõike patuks, ilmalikus elus paheks.
Pärast õhtust kirikuteenistust on igaüks oma toas, majas on täielik vaikus (millest küll väga täpselt kinni ei peeta).
Kell üheksa lastakse koerad lahti. Koerte eest hoolitsemiseks on meil munk, koerad on päris kurjad. Kunagi rotveiler tõmbas ühe õe säärest tüki välja. Aga see oli ka õe enda süü – läks liiga lähedale, kuigi teha oli hoiatatud.
Miks teil nii tigedad koerad peavad olema?
Oi, meil on väga palju sissemurdmisi olnud!
Kuigi kloostri ala on nelja meetri kõrguse raudbetoonaiaga piiratud, viskavad röövlid konksuga köie üle aia ja ronivad üle, lootuses röövida annetajate ja rikaste nunnaks tulnud leskede kulda, raha ja kalliskive. Kuigi kloostris püütakse vältida moodsat tehnikat, on kirikus siiski alarmsüsteem – pärast seda, kui ligi saja aasta jooksul kogunenud ja kirikusse viidud varandus röövlite saagiks langes.
Ema Ksenja räägib lustakalt mõne aasta taguse juhtumise: Oli üks umbes saja-aastane nunn, kurt ja pime. Käis kepiga, mida alati enda ligi hoidis. Tuleb siis too nunn ühel hommikul kirikusse, kepi asemel mingi haruline toigas. No mis juhtus? Aga see, et õhtul olid kolm meest tema juurde sisse murdnud. Esimesele lajatanud eakas nunn kepiga pähe nõnda, et kepp pooleks läks ja bandiit meelemärkuseta maha kukkus. Teised kaks bandiiti võtnud oma kamraadi kaenlasse ja teinud minekut.
Kloostri maa-ala paikneb oma pool kilomeetrit piki mäejalamit, kõige kõrgemal on kirik. Kord oli seal all Palestiina vabastusvägede laager. Tulid üle müüri, tegid tuld, elasid. Jätsid meile kirja, et kui teie meid ei näe, siis meie teid ei puutu.
Nad olid ju meie juures kaitstud – iisraellased ei tohi kloostri väravast ilma ülemuse kirjata siseneda. Ja kuni kiri saadakse, on palestiinlased ammu läinud.
Ka nunnad on inimesed
Kuigi tühja jutu ajamine, ammugi siis riidlemine, pole kloostris lubatud, on ema Ksenja sõnul nunnad siiski inimesed. Giidina suundus ta kord ühe välismaalastest külalisgrupiga peakirikusse. Poolel teel kuuleb: kirikust kostab karjumist, nunnad kisklevad. Ema Ksenja jättis külalised ja ruttas kirikusse. Enda sõnul haaras ta õel lausa riietest ja käratas – no kas saad vait! Kuhu see kõlbaks, kui külalised, kellelt küsitakse, et kuidas siis kloostris oli, kostavad 0 nunnad kaklesid kirikus.
Aga juhtub ka meil – ega vanakuri ei maga. Tühipaljaid inimlikke hõõrumisi tuleb ikka ette. Ja need kõlbaksid pigem lasteaeda. Tüli võib tõusta kas või sellest, et keegi pani oma seebikarbi sinna, kuhu tavaliselt käib teise õe seebikarp! Et keegi jätab kätepesukausi mustaks, juuksed duðiruumi põrandale jne.
Palju nunnadel isiklikke aju on? Ühine suur pesuruum, hambaharjad kenasti rivis…
Suurtes majades on mitme toa peale üks pesuruum ja paar tualetti. Minimaalsed tualetitarbed tuleb ise osta, klooster annab selleks 25 dollarit kuus. Ameerikast tulnutel on pension küllalt suur, nemad ostavad ise ka kingad või mõne vajaliku riideeseme, mis muidu kloostrist antakse.
Käite ka kloostrist väljaspool, pühitsete tähtpäevi?
Meil on viis-kuus korda aastas ühised väljasõidud. Näiteks kui lõpetatakse oliivide korjamine, mis on väga raske töö, sõidame bussiga järve äärde. Teeme pikniku. Võtame toidukorvid kaasa. Ja jõulu esimesel pühal sõidame Petlemma.
Sünnipäevi me ei tunnista, meil on uuesti sündimise nimepäevad, mida tähistatakse nii kirikus kui ka söögisaalis – laual on küünaldega tort, antakse kingitusi.
Kirjutatud seadus on, et kes kloostrisse läinud, sealt enam ise välja ei lähe – Õlimäel on ka hooldehospidal ja kalmistu. Et loobume kõigist, isegi oma isast ja emast. Aga sellest ei peeta juba ammu-ammu. Noored ei tohi kaks aastat kloostrist lahkuda, ainult erandjuhul. Hiljem on pikem äraolek lubatud kord aastas. Maksimum kuus nädalat.
Ma olen aritmeetikas eluaeg vilets olnud, kuidagiviisi venitan selle kuus nädalat kaheks kuuks. Matemaatiliste eksituste tõttu. Sellest ei tule probleemi, sest teatakse, et ma ei käi lõbureisil. Nüüdki olin kuu aega Austraalias, laadisin ennast oma pihiisa juures – oma töö tõttu lähen minagi tühjaks, nii nagu akugi.
Ema Ksenja ja mesi
Frankfurdi lennujaamas läks ema Ksenjal kord poolteist tundi, enne kui tehti kindlaks, et tema Eestist kostiks saadud meepurkides pole midagi kahtlast.
«See oli üks suur jändamine. Purke ei lõhutud ega avatud, pandi masinatest läbi. Mind juba kutsuti, et tulge nüüd kiiresti lennukile! Mina ikka, et mina ei saa, minu mesi on tulemata! Kus on minu mesi?» (Inglise keeles tähendab mesi ehk honey ka kallimat.)
«Lennujaamas mõtlesid vist, et vanamutt on lolliks läinud. Eks nad pidid viisakad olema, ei tohi ju vanamuti peale kärkida. Viimaks nad küsisid, üle saali, valjuhääldi kaudu, natuke nagu irooniliselt, et kas seal (tollis) on mingisugust mett? Vastati, et jah, selle daami «honey» on siin. Oodake veel veidi. Kui purgid olid põhjalikult läbi vaadatud, toodi need mulle ilusti koti sees kätte,» naerab ema Ksenja.