Grease on tõeline publikumagnet
03.04.2004
Eesti Nukuteatri muusikali “Grease” piletid olid välja müüdud juba enne esietendust ning õnnelikud piletiomanikud ei pea pettuma: lavastuses on energiat, liikuvust ja mängurõõmu.
Tallinna Linnahall oli esietenduse õhtul, 24. märtsil täis ootusärevust — on ju tegemist maailmakuulsa muusikaliga, mis on tuntud suurepärase muusika ja igihalja armastusloo järgi.
On üks poiss Danny (Ugala näitleja Priit Võigemast) ja tüdruk Sandy (Liisi Koikson), kes kohtuvad suvel, armuvad ning kellest saab nappideks suvekuudeks paar.
See on vaid eellugu, sest mõlemad teavad, et nad lähevad õppima eri koolidesse. Kui aga Sandyt tema lakk-kingade pärast kloostrikooli vastu ei võeta, satub ta koos Dannyga Rydelli kooli õpilaseks.
Koolis selgub, et suvel Sandyga õrn ja tundlik olnud noormees on tegelikult ilueedi ja kamba pealik ning oma reputatsiooni tõttu peab ta tüdrukutesse suhtuma üleolevalt. Korralik ja viisakas tüdruk pettub Dannys ning püüab sõbruneda Roosade Leedide sõpruskonnaga. Danny omakorda otsustab näidata, et temas on ka sügavamat sisu, ning ta hakkab oma sõprade, Burgeripalee poiste imestuseks ja pahameeleks sporti tegema.
Mitme arusaamatuse järel otsustab Sandy, et talle aitab halli hiirekesega sarnanemisest, ning ta muudab kapitaalselt nii oma välimust kui ellusuhtumist. See viib Danny ja Sandy uuesti kokku.
See on eelkõige lugu noortest ja 1950. aastate populaarsetest ajaveetmisviisidest.
Nukuteater võttis suure noortemuusikali projekti ette juba teist korda — paar aastat tagasi mängiti Nukuteatri hoovis edukalt vabaõhulavastust “Risk”.
Nii “Riskis” kui “Grease’is” hoolitseb muusikalise poole eest ansambel Terminaator laiendatud koosseisus ning mõlemas on rolli saanud Veikko Täär, Jaagup Kreem ja Andres Roosileht.
“Grease” on loomulikult palju suurem amps, kuid lavastaja Andres Dvinjaninov on saanud Linnahalli avara lava täitmisega väga hästi hakkama.
Üks väga oluline lavastust iseloomustav element on värvikirevus. Kui esimeses stseenis astuvad treppidest alla lava ette hallides ürpides inimesed, tekivad pinge ja ootus, mis kulmineeruvad pärast pealisrõivaste eemale heitmist ja värviliste noorte lavale tormamist.
Kunstnik Ene-Liis Semper üllatab omapäraste kostüümidega kogu etenduse jooksul.
Lavakujunduslikult on absoluutne tipp valgus, mida kasutatakse väga julgelt. Kogu lava eredavärviliseks muutvad laulu- ja tantsunumbrid on midagi sellist, mis ei meenu ühestki teisest lavastusest. Juba valguse mäng üksi on teatrikülastust väärt.
Suureks kordaminekuks võib “Grease” puhul pidada ka hämmastavalt head liikumist ja laulude esitust. Lavastaja Andres Dvinjaninovi ning koreograafide Jüri Naela ja Jane Milleri koostöö on suutnud vältida karisid, kus paljud Eestis lavastatud muusikalid on jänni jäänud.
“Grease” ei ole staatiline laulude esitamine, vaid elav tantse ja laule sulatav tervik.
Näitlejate valik on ideaalne, sest mitte keegi ei tõuse liigselt esile ega jää tagaplaanile.
Liisi Koikson ja Priit Võigemast moodustavad särava ja keemiliselt kokkusobiva paari. Nad mängivad oma osad just nii erinevaks, et see tundub usutav.
Veikko Tääri kutsutakse hoolimata “soliidsest” east ikka veel mängima teismelisi pahasid poisse, nagu “Riskis” või Vanemuise “Verevendades” ning taas võib tõdeda, et ta on sellises rollis täiesti loomulik.
Suurim üllataja oli aga kindlasti Evelin Pang (Rizzo), keda ma hoolimata paljude tema rollide nägemisest algul ära ei tundnud. See habras ja naiselik näitlejanna on seni enamasti korralikke ja häid tüdrukuid mänginud. Rizzo oma bravuursuse, jultumuse ja robustse kehakeelega on midagi hoopis teistsugust. Rizzo laulus Sandyle on valu, kurbust ja samas ükskõiksust.
Osalistele võiks ette heita vaid seda, et vahepeal oli laulusõnadest raske aru saada.
“Grease” on kindlasti üks viimase aja õnnestunumaid muusikale.
Kristiina Vaarik
kristiina@sakalakirjastus.ee
xxx
1950ndate aastate Ameerika noorsookultuuri kajastava muusikali «Grease» autoriteks on Jim Jacobs ja Warren Casey, loomisaasta 1972.
Eesti versiooni lavastaja on Andres Dvinjaninov. Osades on Liisi Koikson, Priit Võigemast, Mart Sander, Evelin Pang, Veikko Täär, Karin Tammaru, Jaagup Kreem, Sepo Seeman, Reet Linna jpt.
Uudised
VE: Grease – muusikal
Grease on tõeline publikumagnet
03.04.2004
Eesti Nukuteatri muusikali “Grease” piletid olid välja müüdud juba enne esietendust ning õnnelikud piletiomanikud ei pea pettuma: lavastuses on energiat, liikuvust ja mängurõõmu.
Tallinna Linnahall oli esietenduse õhtul, 24. märtsil täis ootusärevust — on ju tegemist maailmakuulsa muusikaliga, mis on tuntud suurepärase muusika ja igihalja armastusloo järgi.
On üks poiss Danny (Ugala näitleja Priit Võigemast) ja tüdruk Sandy (Liisi Koikson), kes kohtuvad suvel, armuvad ning kellest saab nappideks suvekuudeks paar.
See on vaid eellugu, sest mõlemad teavad, et nad lähevad õppima eri koolidesse. Kui aga Sandyt tema lakk-kingade pärast kloostrikooli vastu ei võeta, satub ta koos Dannyga Rydelli kooli õpilaseks.
Koolis selgub, et suvel Sandyga õrn ja tundlik olnud noormees on tegelikult ilueedi ja kamba pealik ning oma reputatsiooni tõttu peab ta tüdrukutesse suhtuma üleolevalt. Korralik ja viisakas tüdruk pettub Dannys ning püüab sõbruneda Roosade Leedide sõpruskonnaga. Danny omakorda otsustab näidata, et temas on ka sügavamat sisu, ning ta hakkab oma sõprade, Burgeripalee poiste imestuseks ja pahameeleks sporti tegema.
Mitme arusaamatuse järel otsustab Sandy, et talle aitab halli hiirekesega sarnanemisest, ning ta muudab kapitaalselt nii oma välimust kui ellusuhtumist. See viib Danny ja Sandy uuesti kokku.
See on eelkõige lugu noortest ja 1950. aastate populaarsetest ajaveetmisviisidest.
Nukuteater võttis suure noortemuusikali projekti ette juba teist korda — paar aastat tagasi mängiti Nukuteatri hoovis edukalt vabaõhulavastust “Risk”.
Nii “Riskis” kui “Grease’is” hoolitseb muusikalise poole eest ansambel Terminaator laiendatud koosseisus ning mõlemas on rolli saanud Veikko Täär, Jaagup Kreem ja Andres Roosileht.
“Grease” on loomulikult palju suurem amps, kuid lavastaja Andres Dvinjaninov on saanud Linnahalli avara lava täitmisega väga hästi hakkama.
Üks väga oluline lavastust iseloomustav element on värvikirevus. Kui esimeses stseenis astuvad treppidest alla lava ette hallides ürpides inimesed, tekivad pinge ja ootus, mis kulmineeruvad pärast pealisrõivaste eemale heitmist ja värviliste noorte lavale tormamist.
Kunstnik Ene-Liis Semper üllatab omapäraste kostüümidega kogu etenduse jooksul.
Lavakujunduslikult on absoluutne tipp valgus, mida kasutatakse väga julgelt. Kogu lava eredavärviliseks muutvad laulu- ja tantsunumbrid on midagi sellist, mis ei meenu ühestki teisest lavastusest. Juba valguse mäng üksi on teatrikülastust väärt.
Suureks kordaminekuks võib “Grease” puhul pidada ka hämmastavalt head liikumist ja laulude esitust. Lavastaja Andres Dvinjaninovi ning koreograafide Jüri Naela ja Jane Milleri koostöö on suutnud vältida karisid, kus paljud Eestis lavastatud muusikalid on jänni jäänud.
“Grease” ei ole staatiline laulude esitamine, vaid elav tantse ja laule sulatav tervik.
Näitlejate valik on ideaalne, sest mitte keegi ei tõuse liigselt esile ega jää tagaplaanile.
Liisi Koikson ja Priit Võigemast moodustavad särava ja keemiliselt kokkusobiva paari. Nad mängivad oma osad just nii erinevaks, et see tundub usutav.
Veikko Tääri kutsutakse hoolimata “soliidsest” east ikka veel mängima teismelisi pahasid poisse, nagu “Riskis” või Vanemuise “Verevendades” ning taas võib tõdeda, et ta on sellises rollis täiesti loomulik.
Suurim üllataja oli aga kindlasti Evelin Pang (Rizzo), keda ma hoolimata paljude tema rollide nägemisest algul ära ei tundnud. See habras ja naiselik näitlejanna on seni enamasti korralikke ja häid tüdrukuid mänginud. Rizzo oma bravuursuse, jultumuse ja robustse kehakeelega on midagi hoopis teistsugust. Rizzo laulus Sandyle on valu, kurbust ja samas ükskõiksust.
Osalistele võiks ette heita vaid seda, et vahepeal oli laulusõnadest raske aru saada.
“Grease” on kindlasti üks viimase aja õnnestunumaid muusikale.
Kristiina Vaarik
kristiina@sakalakirjastus.ee
xxx
1950ndate aastate Ameerika noorsookultuuri kajastava muusikali «Grease» autoriteks on Jim Jacobs ja Warren Casey, loomisaasta 1972.
Eesti versiooni lavastaja on Andres Dvinjaninov. Osades on Liisi Koikson, Priit Võigemast, Mart Sander, Evelin Pang, Veikko Täär, Karin Tammaru, Jaagup Kreem, Sepo Seeman, Reet Linna jpt.