Toomas Paul kirjutab, kuidas inimesed rahvuslikest juurtest loobuvad, et maailmakodanikuks saada.
Kas mäletate, kui popp oli eesti haritlaste meelest vene aja lõpul Saaremaal suvitada? Krimm ja Must meri olid nähtud ja sealne liha mass ära tüüdanud. Tasus pingutada, et pääseda puutumatusse ja põnevasse piiritsooni.
Tutvus mõne saarlasega ei andnud küll seda kasu mis “oma soomlane”, aga temalt sai küsida küllakutse, milleta passilaud ei andnud sissesõiduluba. Leningradi ja Moskva intelligents saartele ei pääsenud! Seal oli piirivalve selja taga genuiinne eesti värk. Saarlastel oli mandri omadest lahedam liikumisvabadus. Kummatigi oli küllalt neid, kes ei olnud kunagi käinud suuremas linnas kui Kingissepa. Polnud lihtsalt asja. Milleks, kui kogu suvi oli nagunii koorekiht külas.
Kui Vene impeerium lagunes, tulid kaubamajad koju kätte. Milleks minna Münchenisse, kui sama trendikaupa saab siit? Muidugi on huvireisijaid, kes tahavad oma silmaga Towerit ja Big Beni näha. Aga uurige tuttavatelt, kui paljud (või vähesed) on viitsinud vabatahtlikult isegi üle lahe Lahtis käia? Jah, vabadus millestki ja vabadus millekski on kaks eri asja.
Vastandamise printsiip
Nõukogude impeeriumis oli mitmes mõttes lahe elada, ega siis muidu mõned sinna tagasi ei igatseks. Elasime nagu vabakäigu vangid. Laagri rahatähtede eest sai kõhu täis ning riide selga. Õnneseened, kes pääsesid teispoole raudset eesriiet, tõid sealt kaasa imeasju. Banaane ja kaneeli ja muud. Eks see loomulikult ärritas teisi, et “midagi pole saada”. Liiga rahulolematutega tegeles KGB, liiga rahulolevatega SORVVO. Aga inimene kohaneb kõigega, ja nii elati see aeg üle. Mis üle! Paljudele oligi see nende ainukene elu, sünni aeg ja koht ei ole ju oma teha.
Nii oli see üksikisiku tasandil. Rahvuste jaoks oli nõukogude aeg aga kas konsolideeriv või hävitav. Veelahe läks piki kirjakeele olemasolu. Etnosed ilma kirjakeeleta surid välja või peaaegu välja. Ent oma kirjakeelega etnosed, nagu armeenlased ja Baltikumi rahvad, muutusid surve all eneseteadlikumaks ja vintskemaks.
Edward H. Spicer on öelnud, et just vastandamisprotsess toodab või tugevdab neid, mida ta nimetab “püsivateks identiteedisüsteemideks”. Vähemuskultuuride tagakiusamine suuremate poolt on kaasa toonud rõhutud rahvaste seda kindlameelsema klammerdumise oma identiteedi külge.
Vastandamise printsiip on nii isikliku kui ka rühmaidentiteedi üks põhijoontest. Üht gruppi ei saa mõtestada ilma mõne teise grupita. Kuna vähemused kogevad vastandumist tugevamalt kui enamused, on täiesti mõistetav, et minoriteetsete kultuuride liikmetel on (eriti nende endi) identiteedi määratlemisel rohkem kaalul kui majoriteetsete kultuuride liikmetel.
Kaardid tegid rahvusi
Ajalugu on nii pidevuse kui ka katkestuste jada. Seda võib ehk kõige hõlpsamini hoomata maakaarti silmitsedes. Maailma poliitilisel kaardil on umbes 190 riiki, kõik kindlates piirides ja kindlat värvi. Need kaardid, mida õppides me oleme üles kasvanud, on uusaja, konkreetselt aga Euroopa kolonialismi sünnitis. Renessanss ja valgustus tõid üheskoos ilmale uusaegse teaduse. Inimestes tärkas kirg kõike lahterdada ja defineerida. Teaduslikule mõõtetehnikale tuginev kaart andis võimaluse klassifitseerida uusi rahvuslikke moodustisi, tekitades paberile erivärviliste tükikeste sigrimigri, mille vahel enam ei eksisteerinud üleminekualasid. “Riigipiir” – Aafrikas kohati joonlauaga tõmmatud – on mõiste, mida antiikne ja feodaalne mõte ei sisaldanud.
Euroopa rahvusriigid tähistasid oma võimupiirkondi ajal, kui trükitehnoloogia muutis kaartide valmistamise hõlpsaks ja kartograafia kujunes tegevuseks, mis meie maailmataju muutes produtseeris uusi “fakte”. Benedict Anderson väidab, et kaart lubas koloniaalvõimudel käsitleda oma valdusi “totaalse klassifitseerimise võrgu” kaudu, “nii olid need piiritletud, määratletud ja vähemalt põhimõtteliselt loetletavad”. Koloniaalvõimule olid maakaardid sama mis raamatupidajale pearaamat. Anderson ütleb, et kaardid “kujundasid grammatika”, mis muutis võimalikuks nii küsitavad üksused nagu Iraak, Indoneesia, Sierra Leone ja Nigeeria.
Keskajal oli mingisse seisusesse kuulumine palju olulisem isamaast ja emakeelest, rüütel võis ükskõik millist senjoori teenida. Teiselt poolt olid seisuste vahed ületamatult kõrged, ja talupojad ei tohtinud üldse liikuda. Rahvusriikides tagab üldine haridus, vähemalt teoreetiliselt, kõigile karjääriks võrdsed võimalused. Aga haridus võimaldab enamatki – vastandamine võõrastega väheneb. Moodsa riigi piirid toimivad rohkem kaardil kui elus. Igal aastal abiellub pool tuhat eesti neidu välismaalasega. Ja seda kõike veel enne Eesti EL-i jõudmist.
Kosmopoliidi juured
Eklektiline maitse, võõrkeelte kasutamine, erikoolid lastele, parimad sõbrad kusagil kaugel – seda kõike võib nautida ka sünnimaal. Robert D. Kaplani meelest: “Kohalik pagulus või midagi sellesarnast võib muutuda keskklassi ülemise osa ja ülemklassi uueks ilmalikuks religiooniks, mida soodustab kommunikatsioonitehnoloogia. Nagu keskaja lõpul astus religiooni asemele rahvuslus, võib uusaja lõpul rahvusluse asemele tasapisi astuda segu traditsioonilisest religioonist, spiritualismist ja patriotismist, mis on suunatud pigem tervele planeedile kui mõnele konkreetsele riigile ja sobitatud meie muude emotsioonidega”. Lokaalsed maailmakodanikud moodustavad kohaliku eliidi.
Milleks on vajalik aju olemasolu, nagu see on mõningatel loomaliikidel? Aju funktsioon on genereerida käitumist, mis vastaks olendi keskkonnale. Evolutsioonilises psühholoogias käsitletakse käitumist kui liikumist vastusena keskkonnast saadud infole. Taimedel ei ole aju, sest nad ei liigu.
Theodore Zeldin leiab, et aina rohkem inimesi keeldub olemast mulda kinnitunud porgand, oma perekondlikest juurtest lahutamatu. Mõned püüa-vad ikka veel porgandina käituda, toituda täielikult üksnes omaenda mahlast, ent see on peaaegu võimatuks muutunud, ja salamahti suunavad nad juurekarvakesi mitmekesisema toiduse järele. Nüüd, kui õhku ei täida enam pelgalt hapnik, vaid ka raadio- ja televisioonisignaalid, ei saa ükski perekond, olgu ta kui tahes kõvasti seotud, end sulgeda mõtete eest, mis nagu mesilased aknast sisse lendavad, mõttekujutelmi väetavad ja õietolmu ühelt vaimult teisele kannavad, tehes neid sugulaseks inimestega, keda nad eales pole kohanud. See on juba täiesti uut laadi vennaskond, üürikesem, muutlikum, juhuslikum, kuid lämmatamisele vähem aldis.
|
Uudised
VE: Paul, Toomas – õpetaja
TOOMAS PAUL: Edasi, võidukad väed!
01.04.2004
Toomas Paul kirjutab, kuidas inimesed rahvuslikest juurtest loobuvad, et maailmakodanikuks saada.
Kas mäletate, kui popp oli eesti haritlaste meelest vene aja lõpul Saaremaal suvitada? Krimm ja Must meri olid nähtud ja sealne liha mass ära tüüdanud. Tasus pingutada, et pääseda puutumatusse ja põnevasse piiritsooni.
Tutvus mõne saarlasega ei andnud küll seda kasu mis “oma soomlane”, aga temalt sai küsida küllakutse, milleta passilaud ei andnud sissesõiduluba. Leningradi ja Moskva intelligents saartele ei pääsenud! Seal oli piirivalve selja taga genuiinne eesti värk. Saarlastel oli mandri omadest lahedam liikumisvabadus. Kummatigi oli küllalt neid, kes ei olnud kunagi käinud suuremas linnas kui Kingissepa. Polnud lihtsalt asja. Milleks, kui kogu suvi oli nagunii koorekiht külas.
Kui Vene impeerium lagunes, tulid kaubamajad koju kätte. Milleks minna Münchenisse, kui sama trendikaupa saab siit? Muidugi on huvireisijaid, kes tahavad oma silmaga Towerit ja Big Beni näha. Aga uurige tuttavatelt, kui paljud (või vähesed) on viitsinud vabatahtlikult isegi üle lahe Lahtis käia? Jah, vabadus millestki ja vabadus millekski on kaks eri asja.
Vastandamise printsiip
Nõukogude impeeriumis oli mitmes mõttes lahe elada, ega siis muidu mõned sinna tagasi ei igatseks. Elasime nagu vabakäigu vangid. Laagri rahatähtede eest sai kõhu täis ning riide selga. Õnneseened, kes pääsesid teispoole raudset eesriiet, tõid sealt kaasa imeasju. Banaane ja kaneeli ja muud. Eks see loomulikult ärritas teisi, et “midagi pole saada”. Liiga rahulolematutega tegeles KGB, liiga rahulolevatega SORVVO. Aga inimene kohaneb kõigega, ja nii elati see aeg üle. Mis üle! Paljudele oligi see nende ainukene elu, sünni aeg ja koht ei ole ju oma teha.
Nii oli see üksikisiku tasandil. Rahvuste jaoks oli nõukogude aeg aga kas konsolideeriv või hävitav. Veelahe läks piki kirjakeele olemasolu. Etnosed ilma kirjakeeleta surid välja või peaaegu välja. Ent oma kirjakeelega etnosed, nagu armeenlased ja Baltikumi rahvad, muutusid surve all eneseteadlikumaks ja vintskemaks.
Edward H. Spicer on öelnud, et just vastandamisprotsess toodab või tugevdab neid, mida ta nimetab “püsivateks identiteedisüsteemideks”. Vähemuskultuuride tagakiusamine suuremate poolt on kaasa toonud rõhutud rahvaste seda kindlameelsema klammerdumise oma identiteedi külge.
Vastandamise printsiip on nii isikliku kui ka rühmaidentiteedi üks põhijoontest. Üht gruppi ei saa mõtestada ilma mõne teise grupita. Kuna vähemused kogevad vastandumist tugevamalt kui enamused, on täiesti mõistetav, et minoriteetsete kultuuride liikmetel on (eriti nende endi) identiteedi määratlemisel rohkem kaalul kui majoriteetsete kultuuride liikmetel.
Kaardid tegid rahvusi
Ajalugu on nii pidevuse kui ka katkestuste jada. Seda võib ehk kõige hõlpsamini hoomata maakaarti silmitsedes. Maailma poliitilisel kaardil on umbes 190 riiki, kõik kindlates piirides ja kindlat värvi. Need kaardid, mida õppides me oleme üles kasvanud, on uusaja, konkreetselt aga Euroopa kolonialismi sünnitis. Renessanss ja valgustus tõid üheskoos ilmale uusaegse teaduse. Inimestes tärkas kirg kõike lahterdada ja defineerida. Teaduslikule mõõtetehnikale tuginev kaart andis võimaluse klassifitseerida uusi rahvuslikke moodustisi, tekitades paberile erivärviliste tükikeste sigrimigri, mille vahel enam ei eksisteerinud üleminekualasid. “Riigipiir” – Aafrikas kohati joonlauaga tõmmatud – on mõiste, mida antiikne ja feodaalne mõte ei sisaldanud.
Euroopa rahvusriigid tähistasid oma võimupiirkondi ajal, kui trükitehnoloogia muutis kaartide valmistamise hõlpsaks ja kartograafia kujunes tegevuseks, mis meie maailmataju muutes produtseeris uusi “fakte”. Benedict Anderson väidab, et kaart lubas koloniaalvõimudel käsitleda oma valdusi “totaalse klassifitseerimise võrgu” kaudu, “nii olid need piiritletud, määratletud ja vähemalt põhimõtteliselt loetletavad”. Koloniaalvõimule olid maakaardid sama mis raamatupidajale pearaamat. Anderson ütleb, et kaardid “kujundasid grammatika”, mis muutis võimalikuks nii küsitavad üksused nagu Iraak, Indoneesia, Sierra Leone ja Nigeeria.
Keskajal oli mingisse seisusesse kuulumine palju olulisem isamaast ja emakeelest, rüütel võis ükskõik millist senjoori teenida. Teiselt poolt olid seisuste vahed ületamatult kõrged, ja talupojad ei tohtinud üldse liikuda. Rahvusriikides tagab üldine haridus, vähemalt teoreetiliselt, kõigile karjääriks võrdsed võimalused. Aga haridus võimaldab enamatki – vastandamine võõrastega väheneb. Moodsa riigi piirid toimivad rohkem kaardil kui elus. Igal aastal abiellub pool tuhat eesti neidu välismaalasega. Ja seda kõike veel enne Eesti EL-i jõudmist.
Kosmopoliidi juured
Eklektiline maitse, võõrkeelte kasutamine, erikoolid lastele, parimad sõbrad kusagil kaugel – seda kõike võib nautida ka sünnimaal. Robert D. Kaplani meelest: “Kohalik pagulus või midagi sellesarnast võib muutuda keskklassi ülemise osa ja ülemklassi uueks ilmalikuks religiooniks, mida soodustab kommunikatsioonitehnoloogia. Nagu keskaja lõpul astus religiooni asemele rahvuslus, võib uusaja lõpul rahvusluse asemele tasapisi astuda segu traditsioonilisest religioonist, spiritualismist ja patriotismist, mis on suunatud pigem tervele planeedile kui mõnele konkreetsele riigile ja sobitatud meie muude emotsioonidega”. Lokaalsed maailmakodanikud moodustavad kohaliku eliidi.
Milleks on vajalik aju olemasolu, nagu see on mõningatel loomaliikidel? Aju funktsioon on genereerida käitumist, mis vastaks olendi keskkonnale. Evolutsioonilises psühholoogias käsitletakse käitumist kui liikumist vastusena keskkonnast saadud infole. Taimedel ei ole aju, sest nad ei liigu.
Theodore Zeldin leiab, et aina rohkem inimesi keeldub olemast mulda kinnitunud porgand, oma perekondlikest juurtest lahutamatu. Mõned püüa-vad ikka veel porgandina käituda, toituda täielikult üksnes omaenda mahlast, ent see on peaaegu võimatuks muutunud, ja salamahti suunavad nad juurekarvakesi mitmekesisema toiduse järele. Nüüd, kui õhku ei täida enam pelgalt hapnik, vaid ka raadio- ja televisioonisignaalid, ei saa ükski perekond, olgu ta kui tahes kõvasti seotud, end sulgeda mõtete eest, mis nagu mesilased aknast sisse lendavad, mõttekujutelmi väetavad ja õietolmu ühelt vaimult teisele kannavad, tehes neid sugulaseks inimestega, keda nad eales pole kohanud. See on juba täiesti uut laadi vennaskond, üürikesem, muutlikum, juhuslikum, kuid lämmatamisele vähem aldis.