Eksteletäht Kisseljov: Venemaa on metsik maa Kadri Liik, Moskva-Tallinn, 01.04.2004
Putini populaarsuse saladus on selles, et Venemaa on jätkuvalt metsik ja harimatu maa, Putin aga kehastab keskmist venelast, väidab intervjuus Postimehele riigi poolt üle võetud telekanalite NTV, TV6 ja TVS endine peadirektor Jevgeni Kisslejov.
Kas te presidenti valimas käisite?
Ei. Esimest korda pärast 1989. aastat jätsin käimata. Nõukogude ajal ma loomulikult käisin valimas, sest siis oleks mitteminemine tähendanud endale ebameeldivuste loomist.
Kas nüüd pole nii?
Nüüd on veel teisiti. Nõukogude ajal, kui valimas ei käinud, võidi ka töö juurde teatada. Ja tööl võidi sulle korraldada täiendavaid ebameeldivusi.
Lisaks, mõnedki käisid nõukogude ajal valimas sellepärast, et neil oli kahju agitaatoritest, valimiskomisjonide töötajatest, kes tulid õhtuti sulle koju ja anusid – palun tulge valima, kui te ei tule, siis jääme meie madala osalusprotsendi tõttu preemiast ilma. Tundke ometi meile kaasa! Noh, ja seetõttu ma nõukogude ajal enamasti valimas käisin ja andsin hääle kommunistide ja parteitute võimsa bloki poolt.
Ent alates Gorbatðovi ajast ja perestorikast, kui meil hakkas toimuma mingi tõeline poliitiline elu, siis käisin ma valimas südame sunnil – et toetada Jeltsinit 1989. aastal, kui ta võitis Moskvas, kus tema vastu oli terve riigi propagandamasin, aga tema populaarsus oli nii suur, et teda ei peatanud miski, ta sai ligi 98% häältest.
Ja sellest peale käisin ma kõigil presidendi- ja parlamendivalimistel.
Ka viimastel duumavalimistel?
Duumavalimistel ma tõtt-öelda käisin pika hambaga. Oleksin tahtnud, et mul ei oleks tulnud valida SPSi ja Jabloko vahel, oleks tahtnud, et Venemaal oleks ühtne poliitiline opositsioon, mis väljendaks nende jõudude huve, kes ei ole päriselt rahul praeguse valitsuse ja presidendi poliitikaga.
Ent SPS läks üht teed, Jalboko teist, mina rebestasin ennast nende vahel, sest nii üks kui teine ei rahuldanud mind selles osas, mis puudutas nende positsiooni võimu ebademokraatlike toimingute suhtes.
Millega ei rahuldanud?
Ah, kõigega. SPS praktiliselt Putinit ei kritiseerinud, alles valimiskampaania lõpul, kui tajusid, et pind kaob jalge alt, hakkasid rääkima mõningaid võimule ebameeldivaid asju. Aga enne nad põhiliselt tegelesid Putini toetamisega kõiges, mis puudutas majandusreforme ja välispoliitikat; kritiseerisid aga mitte Putinit, vaid kaitseministeeriumi juhtkonda – selle eest, et sõjaväereform ei kulge nagu peaks. Millega ma põhimõtteliselt olen nõus.
Jabloko aga rääkis ainult tuumajäätmetest, kõigest ülejäänust aga kiirkõnes. Selline kohustuslik kiirkõne oli neil mõlemal – ühe fraasiga öeldakse, et meile ei meeldi võimu ja eriteenistuste pealtung vabadustele. Selline päheõpitud fraasikene, 30 sekundit kestab. Mina aga oleks tahtnud, et oleks olnud sisukas ja tõsine opositsioon Putinile nende poliitikute poolt, kes esindavad neid kodanikke, kel on mure, et demokraatia Venemaal hakkab otsa lõppema.
Mis aga puudutab presidendivalimisi, siis nendele ma ei läinud, kuigi mulle isiklikult oli väga sümpaatne Irina Hakamada – see, et ta püüdis enda järel tõmmata neid liberaalse tiiva poliitikuid, kes kartsid valimistele minna. Ma kahtlustan, et kui kas või Boriss Nemtsov oleks valimistel osalenud, oleks tulemus olnud parem. Kahjuks on Hakamada esiteks naine ja teiseks Jaapani juurtega ning see järsult vähendas tema võimalusi. Ent kokkuvõttes pole asi aga isegi Hakamadas, asi on selles, et need valimised olid farss.
Kas teie ei arva nii, nagu paljud Moskva analüütikud, et Hakamada ikkagi oli Kremli poolt manipuleeritud?
Nii palju kui minule on teada, tal algselt Kremliga mingeid kokkuleppeid ei olnud. Ma võin küll eksida. Võimalik, et temaga hakati pidama mingeid läbirääkimisi hiljem. Niipalju kui mina tean, mõtles Irina tõsiselt sellest, et võtta osa kampaaniast ja kasutada ära neid tagasihoidlikke agitatsioonivõimalusi, mis tal olid riiklikes telekanalites, pärast aga ikka oma kandidatuur maha võtta.
Ma arvan, et kui kandidaadid, kes kritiseerisid Putinit, oleks ikkagi kuulanud üleskutseid loobuda osalemisest, oleks resultaat olnud teistsugune. Kui Haritonov, Hakamada ja Glazev oleksid osalemast loobunud ja nende poolt hääletanutest suur osa oleks jätnud valima minemata, siis võimalik, et osalusprotsent oleks olnud teistsugune ja võib-olla oleks valimised osutunud õigustühiseks.
Kui valimised oleks läbi kukkunud, siis oleks see olnud õppetund võimule. Riigiga ei oleks sellest mitte midagi juhtunud – kuigi Putin väidab, et tulnuks katastroof. Ent võimule oleks kogu maailma silme all kätte näidatud, et demokraatiast palagani teha ei tohi.
Miks sellistest plaanidest kunagi midagi välja ei tule? Miks Vene poliitikud kunagi ei lähe tõeliselt teravale vastasseisule võimuga, vaid eelistavad alati rünnata pehmelt?
Kardavad, ma arvan. Mõistate, faktoreid on siin väga palju. Ühest küljest on vene hing muidugi tume, vene valijad peavad ennast üleval täiesti ennustamatult. Vaadake, mis juhtus Hispaanias – pärast terroriakte valitsus kaotas võimu. Maksis selle eest, et ei suutnud tagada kodanike turvalisust, ning pälvis kodanike hinnangu.
Meil Moskvas oli plahvatus hotelli Natsional juures, oli plahvatus metroos, kukkus sisse veekeskuse katus. Mõnes neist õnnestustest süüdistatakse terroriste, kellega siin juba aastaid võideldakse, aga võita ei suudeta, kuigi juba ammu lubati nad peldikus «ära kustutada» («motðit v sortire»). Peldik on olemas, aga «ära kustutada» ei õnnestu kedagi.
Bassajev hüppab ühel jalal mööda Tðetðeenia mägesid ringi, aga meie FSB muudkui võitleb Hodorkovskiga. Ent vaatamata kõigile neile tragöödiatele on Putini reiting 70%.
Äkki olid tragöödiad liiga väikesed? Poliitilise dünaamika muutmiseks läheks vaja sellist paanikat nagu 1999. aastal, kui õhku lendasid elumajad.
Ma olen absoluutselt veendunud, et elumajade õhkulendamisse olid segatud poliitilised jõud, kes tahtsid õigustada kõike või vähemalt paljut sellest, mis hiljem Venemaal toimuma hakkas. Tõestada pole seda võimalik. Ja ma ei usu näiteks, et sellega olid otseselt seotud eriteenistused. Ma ei usu, et kusagil FSBs või siseministeeriumis oli põrandaalune staap, mis plaanis neid hirmsaid kuritegusid. Ent ma usun, et olid inimesed – ja võimalik, et nad töötasid FSBs –, kes raha eest – ja kelle raha eest, seda võin ma vaid oletada – soostusid üles ostma eriteenistuste korrumpeerunud kaastöötajaid, kes omakorda kasutasid ära oma agentuurisidemeid ja värbasid neid kuritöid toime panema Tðetðeeniast või Põhja-Kaukaasiast pärit inimesi. Ei Jandarbijevil ega Mashadovil olnud nende plahvatustega midagi tegemist.
Ent praegu, ma arvan, on probleem väsimuses. Vene ühiskond on paari aasta jooksul nii palju üle elanud, et tal on võhm väljas.
Kujutage ette sport
last, kes jookseb sadat meetrit – ning pärast seda ta sörgib hulk aega hingamist taastades ringi, ei märka ei publikut ega midagi. Vene ühiskond sarnaneb selle jooksjaga, kes on just äsja ennast ületanud. Me oleme vähem kui kümne aasta jooksul läbinud distantsi kommunistlikust totalitaarsest ühiskonnast demokraatliku ja vaba ühiskonnani. Mäletate, kus me olime aastal 1985 ja kuhu me jõudsime kümne aastaga – isegi vaatamata kõigile puudustele oli see ikkagi demokraatlik ühiskond, mis oli kukutanud NLKP võimu, kus oli mitmeparteisüsteem, ajakirjandusvabadus, valimised, eraomandus, ettevõtlus. Vabaks olid lastud kunagised kommunistliku reþiimi vangis olnud riigid, sealhulgas Eesti. Toimunud olid igasugused kataklüsmid – 199.1 aasta riigipöördekatse, 1993. aasta tulevahetus, majanduse kokkuvarisemine, needsamad elumajade plahvatused…
See ühiskond on lihtsalt väsinud. Tal on poliitikast ükskõik. On Putin – no olgu siis Putin, leiavad inimesed.
Mis on Putini populaarsuse saladus?
Rääkige inimestega, kes toetavad Putinit – nad teile midagi mõistlikku ei vasta. «Ma toetan Putinit, sest ta on noor ja energiline,» ütlevad inimesed. No aga Vladimir Rõþkov? Samuti noor ja energiline. Või Anatoli Tðubais? Nad ei jää selles plaanis kuidagi Putinile alla, on nooremad ja energilisemad ja lisaks pikemat kasvu.
Teised ütlevad, et mulle meeldib, kuidas president räägib, et valdab võõrkeeli. Sama võib öelda Tðubaisi kohta, keeli valdab ta rohkemgi… Mõistate, mitte et ma Tðubaisi toetaks, aga ma ei näe siin loogikat – miks Putinit kiidetakse, aga Tðubaisi vihatakse, kuigi mitmete parameetrite poolest ei ole neil mingit vahet, mitmes asjas on Tðubais Putinist üle.
Üks mu suurärimehest sõber, kes vähemalt väliselt on Putinile väga lojaalne, sisemiselt võib-olla äraootav, räägib, et Putin on nagu kõik. Ja selles on tema jõud. Inimesed suhtuvad temasse kui ühesse meie hulgast. Tðubais on liiga tark, Nemtsov on liiga ilus…
Hakamada on liiga naine?
Liiga naine ja liiga jaapanlanna. Aga Putin on just see, mis vaja – ei liiga pikk ega liiga lokkispäine. Ja tegeleb spordiga, mis kõigile kättesaadav, aga mitte mingi aristokraatse tennisega või näiteks jalgpalliga, mis Venemaal samuti ei ole üldsegi kõigile kättesaadav, erinevalt näiteks Inglismaast, kus iga kooli juures on jalgpalliplats.
Teine asi, et mind see faktor Putini juures just peletab, sest mulle tundub, et poliitik peab enda järel püüdma vedada maa eliiti, ent mitte töötama lakkamatult oma reitingu nimel. Putin aga apelleerib eliiti ignoreerides just valijate massile, sealjuures küllaltki tumedale massile. Nemad võivad küll hulgakesi valima tulla, ent paljalt nendele toetudes riiki kusagile välja ei vii.
Vaadake näiteks, kuidas suhtuvad Putinisse internetikasutajad – ja selge ju on, et need on keskmisest haritumad, jõukamad ja nooremad inimesed. Seal on Putini populaarsus hulga väiksem, ta ei ole seal edukam kui näiteks seesama Hakamada. Tðubais või Hodorkovski aga ületaksid teda.
Mulle üks noor venelane ütles, et ta hääletas Putini poolt, sest Þirinovski ei osalenud, aga Stalin on ammu surnud. Tegelikult tahtnuks ta hääletada Stalini poolt, sest Stalini ajal maad austati ja kardeti.
Jah, ma olen samasuguseid arvamusi kuulnud. Paljud inimesed leiavad, et natuke totalitarismi ei teeks Venemaale paha.
Mina, tõsi küll, lööge või maha, ei saa aru, miks on vaja, et su riiki kardetakse ja austatakse. No austada, seda küll – oleks ju paha hakata häbenema, et oled venelane. Ent karta? See on minu jaoks juba skisofreeniline.
Mihhail Hodorkovski, kes on Venemaa üks andekamaid inimesi ja istub vangis just sellepärast, et ta on andekas ja julges presidendist erinevalt mõelda – vaat tema on sageli rääkinud, et meie maa päästab ainult valgustus. Ma arvan, et Putin on nõnda populaarne selle tõttu, et meie maa on jätkuvalt metsik ja harimatu. Kui rahvas oleks haritud, valgustatud, siis… Putin ehk oleks võinud võita, sest ka Bush on ju võitnud USAs, kuigi ma pole kohanud ühtegi USA intelligenti, kes peaks teda targaks inimeseks. Ent tema võimul oleks piirid, see oleks kontrollitud.
Ent Putin on selline agressiivne patsaan Vassili saare tagahoovidest. Ta on agressiivne ja ülbe ning kõik ehmuvad, löövad kartma.
Muide, millest see tuleb, et inimesed nii kardavad? Ajakirjanike pealt on see väga näha – paljud, kes varem olid head ajakirjanikud, teenivad ju praegu võimu.
See ei ole nii ühene. Ajalehtedes kirjutatakse sageli veel väga teravalt. Aga televisioonis on tõesti häda käes. Televisiooni kontrollitakse väga karmilt. Televisioon on väga tugev magnet, sellesse armutakse ja sealt on raske lahkuda. Inimesed sattuvad sellest lausa narkootilisse sõltuvusse. Lisaks on asjal materiaalne külg – televisioonis teenitakse raha kolm-neli korda rohkem kui sama tasemega ajakirjanikud ajalehtedes. Nii et tuntus ja raha ajendavad inimesi selle töö külge klammerduma. Ja et mitte seda kaotada, lähevad ajakirjanikud kahjuks nii suurtele kui väikestele kompromissidele oma südametunnistusega. Mõnele on see raksem, mõnele lihtsam, aga teevad seda kõik.
Kas teie tegite ka?
Ma ei tööta televisioonis.
Aga kas te näiteks ei leia, et te 1996. aastal toetasite kõiki vahendeid kasutades ja ausust ohverdades Jeltsinit, näidates sel moel nii oligarhidele kui tðekistidele ära, milline relv on meedia – ja seeläbi pühkisite ise meediavabaduse minema?
Ma ei arva nii. Ma olen seda etteheidet palju kordi kuulnud ja oli aeg, kus ma olin valmis sellega nõustuma ja isegi kahetsesin avalikult, et nii läks.
Ent nüüd, olles natuke järele mõelnud, tundub mulle, et meil ikkagi oli õigus. Esiteks, pole vaja pidada võimuinimesi täiesti rumalateks. Nad ju teadsid ilma meietagi, milline võimas relv on meedia. Me ei öelnud neile midagi uut. Lihtsalt, Gorbatðovi ajal võim veel suutis televisiooni kontrollida, vahepeal see võime kadus, aga nüüd on nad selle taas ära õppinud – raha, võimu, hirmutamise ja mille iganes abil.
Mis puudutab toetust Jeltsinile, siis ma jätkuvalt arvan, et me tegime õigesti, kui teda toetasime. Alternatiiv oleks olnud Zjuganov. Ning Zjuganov on valge ja kohev ainult praegu, kui talt on ausate ja mitteausate vahenditega ära võetud suur osa duumakohtadest.
Praegu, jah, räägib ta inimõigustest ja ajakirjandusvabadustest ja valimiste aususest. Ent toona, 1996. aasta valimiste eel, kui tal oli taevani ulatuv reiting ja Jeltsinil 5%, siis laulis ta teist laulu. Praegu on kommunistlikku parteisse tõesti tekkinud mõned sotsiaaldemokraatliku meelelaadiga poliitikud. Ent toona olid kommunistid revanðipartei, mis oleks tahtnud maad viia tagasi 91. aasta eelsesse aega. Seega ma leian, et me tegime kõik õigesti, kui segasime kommunistlikku revanði; me kaitsesime nii maa kui terviku kui ka omaenese klanni huve. Putini ajal on vähemalt ajalehtedel suhteline vabadus olemas. Kui 1996. aastal oleks aga Zjuganov presidendiks saanud, siis oleks ta sisse seadnud totaalse tsensuuri nii televisioonis kui lehtedes. Sestap pole 1996. aastat mõtet kahetseda.
Ent aega pärast seda?
Pigem, jah, aega pärast seda. Siin ma olen valmis tunnistama, et kui Kremlisse pärast 1996. aasta valimisi ilmus mitmeid meile sotsiaalselt lähedasi inimesi – kui Tðubais tuli Kremli administratsiooni juhiks; kui ta pärast koos Nemtsoviga läks valitsusse ja hakkas seda noorendama ja reformima –, siis väga paljud ajakirjanikud hakkasid ilma igasuguse kriitikameeleta sõbrustama võimuga. Nad ei arvestanud, et võim rikub inimesi, et needsamad meeldivad inimesed muutuvad vaid paari valitsuses veedetud kuuga bürokraatiahaideks. Neist saavad korrumpeerunud ametnikud, kes neidsamu ajakirjanikke küüniliselt ära kasutavad. Ja siin oleme me tõesti patustanud.
Mis tuleb? Üks teie kolleege, samuti Vene meediaväljaande peatoimetaja, ütles enne valimisi, et praegu on Venemaal poliitiline november, ent peagi saabub pikk külm talv.
Ma ei usu, et läheb päris nii. Arvan, et kui tal tulebki, siis mitte väga pikk. Kui Putin tuli võimule 2000. aastal, siis tõesti paistis, et ees on terve igavik. Ent praegu on 2008. aasta juba näha; kell juba tiksub lõpu poole. Midagi peab muutuma, mingi liikumine peab tekkima.
Uudised
VE: Kisseljov, Jevgeni – vene eksteletäht
Eksteletäht Kisseljov: Venemaa on metsik maa Kadri Liik, Moskva-Tallinn, 01.04.2004
Kas te presidenti valimas käisite?
Ei. Esimest korda pärast 1989. aastat jätsin käimata. Nõukogude ajal ma loomulikult käisin valimas, sest siis oleks mitteminemine tähendanud endale ebameeldivuste loomist.
Kas nüüd pole nii?
Nüüd on veel teisiti. Nõukogude ajal, kui valimas ei käinud, võidi ka töö juurde teatada. Ja tööl võidi sulle korraldada täiendavaid ebameeldivusi.
Lisaks, mõnedki käisid nõukogude ajal valimas sellepärast, et neil oli kahju agitaatoritest, valimiskomisjonide töötajatest, kes tulid õhtuti sulle koju ja anusid – palun tulge valima, kui te ei tule, siis jääme meie madala osalusprotsendi tõttu preemiast ilma. Tundke ometi meile kaasa! Noh, ja seetõttu ma nõukogude ajal enamasti valimas käisin ja andsin hääle kommunistide ja parteitute võimsa bloki poolt.
Ent alates Gorbatðovi ajast ja perestorikast, kui meil hakkas toimuma mingi tõeline poliitiline elu, siis käisin ma valimas südame sunnil – et toetada Jeltsinit 1989. aastal, kui ta võitis Moskvas, kus tema vastu oli terve riigi propagandamasin, aga tema populaarsus oli nii suur, et teda ei peatanud miski, ta sai ligi 98% häältest.
Ja sellest peale käisin ma kõigil presidendi- ja parlamendivalimistel.
Ka viimastel duumavalimistel?
Duumavalimistel ma tõtt-öelda käisin pika hambaga. Oleksin tahtnud, et mul ei oleks tulnud valida SPSi ja Jabloko vahel, oleks tahtnud, et Venemaal oleks ühtne poliitiline opositsioon, mis väljendaks nende jõudude huve, kes ei ole päriselt rahul praeguse valitsuse ja presidendi poliitikaga.
Ent SPS läks üht teed, Jalboko teist, mina rebestasin ennast nende vahel, sest nii üks kui teine ei rahuldanud mind selles osas, mis puudutas nende positsiooni võimu ebademokraatlike toimingute suhtes.
Millega ei rahuldanud?
Ah, kõigega. SPS praktiliselt Putinit ei kritiseerinud, alles valimiskampaania lõpul, kui tajusid, et pind kaob jalge alt, hakkasid rääkima mõningaid võimule ebameeldivaid asju. Aga enne nad põhiliselt tegelesid Putini toetamisega kõiges, mis puudutas majandusreforme ja välispoliitikat; kritiseerisid aga mitte Putinit, vaid kaitseministeeriumi juhtkonda – selle eest, et sõjaväereform ei kulge nagu peaks. Millega ma põhimõtteliselt olen nõus.
Jabloko aga rääkis ainult tuumajäätmetest, kõigest ülejäänust aga kiirkõnes. Selline kohustuslik kiirkõne oli neil mõlemal – ühe fraasiga öeldakse, et meile ei meeldi võimu ja eriteenistuste pealtung vabadustele. Selline päheõpitud fraasikene, 30 sekundit kestab. Mina aga oleks tahtnud, et oleks olnud sisukas ja tõsine opositsioon Putinile nende poliitikute poolt, kes esindavad neid kodanikke, kel on mure, et demokraatia Venemaal hakkab otsa lõppema.
Mis aga puudutab presidendivalimisi, siis nendele ma ei läinud, kuigi mulle isiklikult oli väga sümpaatne Irina Hakamada – see, et ta püüdis enda järel tõmmata neid liberaalse tiiva poliitikuid, kes kartsid valimistele minna. Ma kahtlustan, et kui kas või Boriss Nemtsov oleks valimistel osalenud, oleks tulemus olnud parem. Kahjuks on Hakamada esiteks naine ja teiseks Jaapani juurtega ning see järsult vähendas tema võimalusi. Ent kokkuvõttes pole asi aga isegi Hakamadas, asi on selles, et need valimised olid farss.
Kas teie ei arva nii, nagu paljud Moskva analüütikud, et Hakamada ikkagi oli Kremli poolt manipuleeritud?
Nii palju kui minule on teada, tal algselt Kremliga mingeid kokkuleppeid ei olnud. Ma võin küll eksida. Võimalik, et temaga hakati pidama mingeid läbirääkimisi hiljem. Niipalju kui mina tean, mõtles Irina tõsiselt sellest, et võtta osa kampaaniast ja kasutada ära neid tagasihoidlikke agitatsioonivõimalusi, mis tal olid riiklikes telekanalites, pärast aga ikka oma kandidatuur maha võtta.
Ma arvan, et kui kandidaadid, kes kritiseerisid Putinit, oleks ikkagi kuulanud üleskutseid loobuda osalemisest, oleks resultaat olnud teistsugune. Kui Haritonov, Hakamada ja Glazev oleksid osalemast loobunud ja nende poolt hääletanutest suur osa oleks jätnud valima minemata, siis võimalik, et osalusprotsent oleks olnud teistsugune ja võib-olla oleks valimised osutunud õigustühiseks.
Kui valimised oleks läbi kukkunud, siis oleks see olnud õppetund võimule. Riigiga ei oleks sellest mitte midagi juhtunud – kuigi Putin väidab, et tulnuks katastroof. Ent võimule oleks kogu maailma silme all kätte näidatud, et demokraatiast palagani teha ei tohi.
Miks sellistest plaanidest kunagi midagi välja ei tule? Miks Vene poliitikud kunagi ei lähe tõeliselt teravale vastasseisule võimuga, vaid eelistavad alati rünnata pehmelt?
Kardavad, ma arvan. Mõistate, faktoreid on siin väga palju. Ühest küljest on vene hing muidugi tume, vene valijad peavad ennast üleval täiesti ennustamatult. Vaadake, mis juhtus Hispaanias – pärast terroriakte valitsus kaotas võimu. Maksis selle eest, et ei suutnud tagada kodanike turvalisust, ning pälvis kodanike hinnangu.
Meil Moskvas oli plahvatus hotelli Natsional juures, oli plahvatus metroos, kukkus sisse veekeskuse katus. Mõnes neist õnnestustest süüdistatakse terroriste, kellega siin juba aastaid võideldakse, aga võita ei suudeta, kuigi juba ammu lubati nad peldikus «ära kustutada» («motðit v sortire»). Peldik on olemas, aga «ära kustutada» ei õnnestu kedagi.
Bassajev hüppab ühel jalal mööda Tðetðeenia mägesid ringi, aga meie FSB muudkui võitleb Hodorkovskiga. Ent vaatamata kõigile neile tragöödiatele on Putini reiting 70%.
Äkki olid tragöödiad liiga väikesed? Poliitilise dünaamika muutmiseks läheks vaja sellist paanikat nagu 1999. aastal, kui õhku lendasid elumajad.
Ma olen absoluutselt veendunud, et elumajade õhkulendamisse olid segatud poliitilised jõud, kes tahtsid õigustada kõike või vähemalt paljut sellest, mis hiljem Venemaal toimuma hakkas. Tõestada pole seda võimalik. Ja ma ei usu näiteks, et sellega olid otseselt seotud eriteenistused. Ma ei usu, et kusagil FSBs või siseministeeriumis oli põrandaalune staap, mis plaanis neid hirmsaid kuritegusid. Ent ma usun, et olid inimesed – ja võimalik, et nad töötasid FSBs –, kes raha eest – ja kelle raha eest, seda võin ma vaid oletada – soostusid üles ostma eriteenistuste korrumpeerunud kaastöötajaid, kes omakorda kasutasid ära oma agentuurisidemeid ja värbasid neid kuritöid toime panema Tðetðeeniast või Põhja-Kaukaasiast pärit inimesi. Ei Jandarbijevil ega Mashadovil olnud nende plahvatustega midagi tegemist.
Ent praegu, ma arvan, on probleem väsimuses. Vene ühiskond on paari aasta jooksul nii palju üle elanud, et tal on võhm väljas.
Kujutage ette sport
last, kes jookseb sadat meetrit – ning pärast seda ta sörgib hulk aega hingamist taastades ringi, ei märka ei publikut ega midagi. Vene ühiskond sarnaneb selle jooksjaga, kes on just äsja ennast ületanud. Me oleme vähem kui kümne aasta jooksul läbinud distantsi kommunistlikust totalitaarsest ühiskonnast demokraatliku ja vaba ühiskonnani. Mäletate, kus me olime aastal 1985 ja kuhu me jõudsime kümne aastaga – isegi vaatamata kõigile puudustele oli see ikkagi demokraatlik ühiskond, mis oli kukutanud NLKP võimu, kus oli mitmeparteisüsteem, ajakirjandusvabadus, valimised, eraomandus, ettevõtlus. Vabaks olid lastud kunagised kommunistliku reþiimi vangis olnud riigid, sealhulgas Eesti. Toimunud olid igasugused kataklüsmid – 199.1 aasta riigipöördekatse, 1993. aasta tulevahetus, majanduse kokkuvarisemine, needsamad elumajade plahvatused…
See ühiskond on lihtsalt väsinud. Tal on poliitikast ükskõik. On Putin – no olgu siis Putin, leiavad inimesed.
Mis on Putini populaarsuse saladus?
Rääkige inimestega, kes toetavad Putinit – nad teile midagi mõistlikku ei vasta. «Ma toetan Putinit, sest ta on noor ja energiline,» ütlevad inimesed. No aga Vladimir Rõþkov? Samuti noor ja energiline. Või Anatoli Tðubais? Nad ei jää selles plaanis kuidagi Putinile alla, on nooremad ja energilisemad ja lisaks pikemat kasvu.
Teised ütlevad, et mulle meeldib, kuidas president räägib, et valdab võõrkeeli. Sama võib öelda Tðubaisi kohta, keeli valdab ta rohkemgi… Mõistate, mitte et ma Tðubaisi toetaks, aga ma ei näe siin loogikat – miks Putinit kiidetakse, aga Tðubaisi vihatakse, kuigi mitmete parameetrite poolest ei ole neil mingit vahet, mitmes asjas on Tðubais Putinist üle.
Üks mu suurärimehest sõber, kes vähemalt väliselt on Putinile väga lojaalne, sisemiselt võib-olla äraootav, räägib, et Putin on nagu kõik. Ja selles on tema jõud. Inimesed suhtuvad temasse kui ühesse meie hulgast. Tðubais on liiga tark, Nemtsov on liiga ilus…
Hakamada on liiga naine?
Liiga naine ja liiga jaapanlanna. Aga Putin on just see, mis vaja – ei liiga pikk ega liiga lokkispäine. Ja tegeleb spordiga, mis kõigile kättesaadav, aga mitte mingi aristokraatse tennisega või näiteks jalgpalliga, mis Venemaal samuti ei ole üldsegi kõigile kättesaadav, erinevalt näiteks Inglismaast, kus iga kooli juures on jalgpalliplats.
Teine asi, et mind see faktor Putini juures just peletab, sest mulle tundub, et poliitik peab enda järel püüdma vedada maa eliiti, ent mitte töötama lakkamatult oma reitingu nimel. Putin aga apelleerib eliiti ignoreerides just valijate massile, sealjuures küllaltki tumedale massile. Nemad võivad küll hulgakesi valima tulla, ent paljalt nendele toetudes riiki kusagile välja ei vii.
Vaadake näiteks, kuidas suhtuvad Putinisse internetikasutajad – ja selge ju on, et need on keskmisest haritumad, jõukamad ja nooremad inimesed. Seal on Putini populaarsus hulga väiksem, ta ei ole seal edukam kui näiteks seesama Hakamada. Tðubais või Hodorkovski aga ületaksid teda.
Mulle üks noor venelane ütles, et ta hääletas Putini poolt, sest Þirinovski ei osalenud, aga Stalin on ammu surnud. Tegelikult tahtnuks ta hääletada Stalini poolt, sest Stalini ajal maad austati ja kardeti.
Jah, ma olen samasuguseid arvamusi kuulnud. Paljud inimesed leiavad, et natuke totalitarismi ei teeks Venemaale paha.
Mina, tõsi küll, lööge või maha, ei saa aru, miks on vaja, et su riiki kardetakse ja austatakse. No austada, seda küll – oleks ju paha hakata häbenema, et oled venelane. Ent karta? See on minu jaoks juba skisofreeniline.
Mihhail Hodorkovski, kes on Venemaa üks andekamaid inimesi ja istub vangis just sellepärast, et ta on andekas ja julges presidendist erinevalt mõelda – vaat tema on sageli rääkinud, et meie maa päästab ainult valgustus. Ma arvan, et Putin on nõnda populaarne selle tõttu, et meie maa on jätkuvalt metsik ja harimatu. Kui rahvas oleks haritud, valgustatud, siis… Putin ehk oleks võinud võita, sest ka Bush on ju võitnud USAs, kuigi ma pole kohanud ühtegi USA intelligenti, kes peaks teda targaks inimeseks. Ent tema võimul oleks piirid, see oleks kontrollitud.
Ent Putin on selline agressiivne patsaan Vassili saare tagahoovidest. Ta on agressiivne ja ülbe ning kõik ehmuvad, löövad kartma.
Muide, millest see tuleb, et inimesed nii kardavad? Ajakirjanike pealt on see väga näha – paljud, kes varem olid head ajakirjanikud, teenivad ju praegu võimu.
See ei ole nii ühene. Ajalehtedes kirjutatakse sageli veel väga teravalt. Aga televisioonis on tõesti häda käes. Televisiooni kontrollitakse väga karmilt. Televisioon on väga tugev magnet, sellesse armutakse ja sealt on raske lahkuda. Inimesed sattuvad sellest lausa narkootilisse sõltuvusse. Lisaks on asjal materiaalne külg – televisioonis teenitakse raha kolm-neli korda rohkem kui sama tasemega ajakirjanikud ajalehtedes. Nii et tuntus ja raha ajendavad inimesi selle töö külge klammerduma. Ja et mitte seda kaotada, lähevad ajakirjanikud kahjuks nii suurtele kui väikestele kompromissidele oma südametunnistusega. Mõnele on see raksem, mõnele lihtsam, aga teevad seda kõik.
Kas teie tegite ka?
Ma ei tööta televisioonis.
Aga kas te näiteks ei leia, et te 1996. aastal toetasite kõiki vahendeid kasutades ja ausust ohverdades Jeltsinit, näidates sel moel nii oligarhidele kui tðekistidele ära, milline relv on meedia – ja seeläbi pühkisite ise meediavabaduse minema?
Ma ei arva nii. Ma olen seda etteheidet palju kordi kuulnud ja oli aeg, kus ma olin valmis sellega nõustuma ja isegi kahetsesin avalikult, et nii läks.
Ent nüüd, olles natuke järele mõelnud, tundub mulle, et meil ikkagi oli õigus. Esiteks, pole vaja pidada võimuinimesi täiesti rumalateks. Nad ju teadsid ilma meietagi, milline võimas relv on meedia. Me ei öelnud neile midagi uut. Lihtsalt, Gorbatðovi ajal võim veel suutis televisiooni kontrollida, vahepeal see võime kadus, aga nüüd on nad selle taas ära õppinud – raha, võimu, hirmutamise ja mille iganes abil.
Mis puudutab toetust Jeltsinile, siis ma jätkuvalt arvan, et me tegime õigesti, kui teda toetasime. Alternatiiv oleks olnud Zjuganov. Ning Zjuganov on valge ja kohev ainult praegu, kui talt on ausate ja mitteausate vahenditega ära võetud suur osa duumakohtadest.
Praegu, jah, räägib ta inimõigustest ja ajakirjandusvabadustest ja valimiste aususest. Ent toona, 1996. aasta valimiste eel, kui tal oli taevani ulatuv reiting ja Jeltsinil 5%, siis laulis ta teist laulu. Praegu on kommunistlikku parteisse tõesti tekkinud mõned sotsiaaldemokraatliku meelelaadiga poliitikud. Ent toona olid kommunistid revanðipartei, mis oleks tahtnud maad viia tagasi 91. aasta eelsesse aega. Seega ma leian, et me tegime kõik õigesti, kui segasime kommunistlikku revanði; me kaitsesime nii maa kui terviku kui ka omaenese klanni huve. Putini ajal on vähemalt ajalehtedel suhteline vabadus olemas. Kui 1996. aastal oleks aga Zjuganov presidendiks saanud, siis oleks ta sisse seadnud totaalse tsensuuri nii televisioonis kui lehtedes. Sestap pole 1996. aastat mõtet kahetseda.
Ent aega pärast seda?
Pigem, jah, aega pärast seda. Siin ma olen valmis tunnistama, et kui Kremlisse pärast 1996. aasta valimisi ilmus mitmeid meile sotsiaalselt lähedasi inimesi – kui Tðubais tuli Kremli administratsiooni juhiks; kui ta pärast koos Nemtsoviga läks valitsusse ja hakkas seda noorendama ja reformima –, siis väga paljud ajakirjanikud hakkasid ilma igasuguse kriitikameeleta sõbrustama võimuga. Nad ei arvestanud, et võim rikub inimesi, et needsamad meeldivad inimesed muutuvad vaid paari valitsuses veedetud kuuga bürokraatiahaideks. Neist saavad korrumpeerunud ametnikud, kes neidsamu ajakirjanikke küüniliselt ära kasutavad. Ja siin oleme me tõesti patustanud.
Mis tuleb? Üks teie kolleege, samuti Vene meediaväljaande peatoimetaja, ütles enne valimisi, et praegu on Venemaal poliitiline november, ent peagi saabub pikk külm talv.
Ma ei usu, et läheb päris nii. Arvan, et kui tal tulebki, siis mitte väga pikk. Kui Putin tuli võimule 2000. aastal, siis tõesti paistis, et ees on terve igavik. Ent praegu on 2008. aasta juba näha; kell juba tiksub lõpu poole. Midagi peab muutuma, mingi liikumine peab tekkima.