31. märtsil on Lillekülas Eesti ja Põhja-Iirimaa sõpruskohtumine. Ikka veel poolelioleval staadionil, sest positiivse stsenaariumi järgi saab see päris valmis ehk aasta lõpuks.
«A.Le Coq Arena vajab lõpuni ehitamist. Kuid peame olema õnnelikud, et meil selleski seisus staadion on, muidu mängiks Eesti koondis MMi ja EMi valikmänge kas Riias või Helsingis,» ütleb Eesti Jalgpalli Liidu president ja kaitseministeeriumi kantsler Indrek Kannik.
Ehituse venimisel on igihaljas põhjus: rahapuudus.
«Isegi tõeliselt suurtes jalgpallimaades ehitavad staadione ja treeningukomplekse eelkõige munitsipaal-, aga ka riigiorganid. Meil on kahjuks kujunenud olukord, kus Aivar Pohlaku aktiivne tegutsemine on loonud paljudele tunde, nagu oleks jalgpall tema isiklik äriprojekt, ja seega peab ta suutma ise ka kõike rahastada, kuni staadionide ehitamiseni välja. Tean, et selle ehitus ja eelkõige järsk suhete jahenemine Tallinna linnavõimuga oli FC Florale nii rängaks majanduslikuks hoobiks, et sellest pole siiani päriselt toibutud,» märgib kümme aastat alaliidu juhatuses istunud Kannik. Kellelegi näpuga näitama ta ei hakka ja jätab nimed enda teada. Süüdistamine ei aita staadioni praegusest seisust edasi.
Kui Pohlakut poleks, poleks ka staadioni ja Lillekülas oleks Kanniku arvates praegu veel alles mitteametlik prügimägi.
Ta loodab, et staadion saab lõplikult valmis selle aasta lõpuks. «Läbirääkimised, mida peame, annavad lootust, aga kindlat garantiid paraku pole.»
Sama optimistlik on ka staadioniomanik Pohlak. Kuigi sajaprotsendilist garantiid ei anna temagi. Nii nagu Kannikul, lipsab ka tema vastusesse sõna «usun».
Pohlak peab praegu suuremateks puudusteks seda, et staadion on hoonena sulgemata, puudub katus ja tribüünid pole veekindlad. Pikad juuksed mütsi alt lehvimas, seletab FC Flora boss staadionisaaga minevikku ja tulevikku.
Kui talle kahe aasta eest kontrollid kaela saadeti (kui Pohlak oli linnapea Savisaarega nugade peal – toim.), siis leidsid nood, et staadion pole turvaline. «Öeldi, et võid siit pinnud kätte saada, ja väljaspool staadioni olid poldialused, sellised nürid, mutrid otsas… No panime siis puust plated peale.»
Enam pole ettekirjutusi tegemas käidud. «Muidugi võib öelda, et Pohlak ei suuda staadioni valmis ehitada, aga…» arutleb ta. Ja räägib anekdoodi. «Kui venelased ei suutnud kosmoses Miriga põkkuda, siis narriti Miri komandöri poega, et su isa ei oska raketiga sõita. See on sama tase! Aga me saame praegu Eestis mängida.»
240 miljonit
Staadioni, mis praegu mahutab 8000 pealtvaatajat valmisehitamine koos infrastruktuuriga läheb maksma 240 miljonit krooni.
Seni on staadioniehitus neelanud 140 miljonit. «Umbes 60 miljonit ja natuke peale on veel vaja; lisaks treeningukeskus, nii et kokku vajame umbes 90 miljonit. Praegu nikerdame omal jõul. Olukorra järsuks muutmiseks vajame välist abi,» tunnistab ta. Kust raha tuleb, Pohlak praegu veel ei ütle.
Kelle oma staadion ikkagi on?
«Ta on klubi oma. Sajaprotsendiliselt.»
«Aga linnavalitsusest öeldi mulle, et nad ikkagi tahavad loo?i. Et see on normaalne, et nad seda loo?i peavad ja et linnajuhtidel on, kus mängu ajal olla. Seda raha (1,7 miljonit) nad enam tagasi ei nõua, vähemalt suusõnaliselt on nii öeldud.»
Selle aasta jooksul saavad ka loo?id valmis.
«Ülejärgmisel nädalal loodame valmis ehitada lõunatribüüni teisel korrusel asuva garderoobide ploki,» loetleb Pohlak töid, mis tegemist ootavad, «samal ajal peaks algama töö lõunatribüünile lõpliku veekindluse andmiseks ning lõunatribüüni esimesel korrusel asuva klubi kontori ja meeskonda teenindavate ruumide viimistlemine. Veel on lähiajal plaanis paigutada lõuna- ja läänetribüüni kolmandale korrusele puuduv klaasfassaad. Ja siis saada katuse alla lõuna- ja idatribüünid.»
Kas läinuks odavamalt, kui staadioni oleks 2001. aastal kohe lõplikult valmis saanud?
«Raske öelda. Iga asi, mis venib, läheb kallimaks. Mõned miljonid, oletan.»
Seda, et taas ja taas arutletakse teemal, kas staadionil on publikul ohtlik viibida – ehitus ju pooleli, võrdleb Pohlak nõukogudeaegse propagandaga. «Kas teie uskusite N. Liidu ajal jutte sellest, kuidas «on vabade riikide murdmatu liidu loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim»?»
Öödiskod staadionil
Täpselt aasta pärast, märtsis, on Tallinnas UEFA (Euroopa jalgpalli föderatsioonide liit) kongress. «Ja kui siis on staadion samas seisus, annaks see Eestist vildaka signaali,» hoiatab Indrek Kannik, sest «meie Lääne sõbrad saavad üllatunult küsida, miks riigis, mis eelmisel aastal sai Euroopa Liitu ja mille majandus jõudsalt kasvab, pole ühtegi korralikku valmis staadioni. Ja meie venelastest naabrid saavad muiata, et staadion on ikka samas seisus kui 2002. aasta märtsis.» Siis käisid venelased viimati Tallinnas mängimas.
Kanniku arvates pole loota, et Eesti oludes staadion tulu tooma hakkaks. «Küll aga olen kindel, et FC Flora saab pärast staadioni valmimist igapäevaste kuludega hakkama.»
Pohlak plaanib Arenale ka muid üritusi. Näiteks kontserte, milleks on olemas vajalik murukate. «Üks noorte diskorite seltskond on käinud rääkimas soovist proovida staadionil suviseid öödiskosid.»
Pohlaku ja linnaisade suhted on paranenud. Keskerakondlasest abilinnapea Toomas Vitsutiga on ta viimasel ajal korduvalt kohtunud. «Rünnakud staadioni vastu on lõpetatud.»
Kuid Vitsut SL Õhtulehe küsimustele ei vasta. «Kuna midagi kindlat veel pole, ei saa ka praegu vastata,» vahendab sekretär abilinnapea öeldut.
Rahvusvahelistele nõuetele vastava staadioni rajamist nimetab Pohlak ise minimaalseks, mida jalgpalli arendamiseks vaja. Selle paneb ta staadionisaaga plusspoolele. «Miinus on see, et taas sai kinnitust vana tõde – iga initsiatiiv saab karistatud. Inimesi on igasuguseid, nii ka poliitikuid. Osa toetab, osa paneb jala ette, osa parastab.»
Kuid isegi linnapea Edgar Savisaarega, kellega Pohlak pikka aega sõjajalal oli, tahab ta üsna pea kohtuda ja vutistaadioni käekäigust vestelda.
«Ei jõua ära oodata!»
Vutifänne koondava MTÜ Jalgpallihaigla liige Steve Vili: «Ei jõua ära oodata, millal valmis saab! Mis kõige rohkem häirib? Ehk see, et külje pealt on ta lahtine ja natuke ohtlik. Sealt võib keegi alla kukkuda, seni pole midagi juhtunud õnneks ja ega seal erilist tormamist ka pole. Kuid: poolik ehitis on poolik ehitis. Ega ta erilist vaimustust ei paku. Aga samas on fännid ikka rohkem jalgpalli peal väljas: kui hea mäng, võib ka kehvas kohas vaadata,» arvas Vili.
«Fännisektoris seistakse nagunii kogu mängu ajal püsti. Oleme sellised ekstreemsed fännid, et tulgu kas või pussnuge taevast, me ikka vahime. Seal on üsna ükskõik… aga eks teisi inimesi, kes nii hirmsad fännid pole, see poolik asi häirib.»
Mis fännisektoris muutub? «Ega muud pole, kui et katus on puudu ja küljed. Põhikonstruktsioonid on paigas, rohkem selline iluosa ongi puudu, mis parema mulje jätaks. Natuke tunneme sellest puudust, et läheks paar tundi enne mängu kohale. Pole sellist paika, kus natuke istuda ja olla. Ehk tuleb kunagi ka mõni kõrts või muu istumisekoht.»
«Loodame, et nad saavad selle ikka valmis, kuigi nüüd on nii kaua ehitatud… väike kõhklus on. Aga ju siis nüüd on Pohlakul suuri rahalaevu saabumas, kui ta loodab, et aasta lõpuks valmis jõuab.»
«Kahju ei tee.»
Ehituskonsultant Tiit Masso: «Betoonile ei tee vesi mitte midagi, tänapäeval on betoonitööd, võrreldes Vene ajaga, niivõrd hea kvaliteediga. Tõsi, vee läbivoolamine võib mõningast kahju teha.
Terasega on sama lugu. Terasel on tänapäeval korralik korrosioonikaitse peal.
Igasugused isolatsioonid, need tehakse valmis ja kaitstakse ära, neid ei jäeta kunagi niimoodi pooleli ja ripakile, et sealt kuskilt midagi vahele pääseks. Esimene mulje on küll selline, et kui kõik on korralikult ehitatud ja midagi pole laokile jäetud, siis vahepeal peatamine ja mõne aasta pärast edasitegemine kahju ei tee.»
«Kui kuskil on viimistlused tehtud, elekter pandud ja vesi lastakse vahele – see rikub. Aga ükski mõistlik inimene nii ei tee: ehitus kavandatakse järkude kaupa.»
Aivar Pohlaku sõnul on ehitusfirma Roxor tööd teinud juba ette sellise arvestusega, et asi võib venima jääda. «Ja seda tugevamalt on ka betoon valatud,» märkis Pohlak.
Staadion poliitika tõmbetuultes
Lilleküla staadion sai mänguvalmis 2001. aasta kevadel. 2. juunil peeti esimene rahvusvaheline vutimatš Eesti-Holland. Kraanad olid püsti ja ümbrus ehitusprahti täis.
Publik täitis staadioni ja pisarad voolasid. Lipud, plakatid… Nagu rahvuspüha! Eesti koondis oleks äärepealt võitnudki…
Kirgi, sedapuhku küll poliitilisi, puhkes staadioni ümber edaspidi küllaga.
Aivar Pohlak vedas vägikaigast tollase abilinnapea Priit Vilbaga. Neelas isegi pärast viimasega kohtumist rahusteid. 2002. aasta sügisel nimetas Pohlak Vilbat lurjuseks, viimane omakorda Pohlakut haigeks ja süüdimatuks.
Isamaaliitlase Jüri Mõisaga klappis Pohlak hästi.
Siis tuli tüli keskerakondlasest linnapea Edgar Savisaarega.
Abiprefekt Peeter Moora saatis Savisaarele märgukirja ja viitas, et staadion on ohtlik ja täis prahti ning ehitusdetaile.
Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet tegi sama aasta suvel FC Florale ettekirjutuse staadioni korralageduse pärast ja palus puudused likvideerida.
Sama aasta hilissuvel kutsusid mõõdukad, linnavolikogu liikme Mart Meriga eesotsas, linnapead osalema staadioni korrastamise talgutel ja lõpetama jalgpallivaenulikku poliitikat.
Abilinnapea Vitsut andis kohe vastulöögi: mõõdukad vastutavad staadionijama pärast, kuna rahalised segadused tekkisid siis, kui neil oli võimalus staadioni otsuste juures sõna sekka öelda.
Ajalehtedes ilmus ridamisi teateid Pohlaku tülist linnavalitsusega. Muu hulgas tituleeris Pohlak linnapea Savisaart türanniks.
Hiljem valis Jalgpallihaigla Savisaare Eesti jalgpallijobuks. Kuid kandidaatide hulgas oli ka Pohlak ise.
Allikas: ajakirjandus
Geniaalne idee lennukiaknast
«Olin just hakanud klubistaadioni ja treeningukeskuse jaoks Tallinna ümbrusest maad otsima,» meenutab Aivar Pohlak. «Lendasin üle linna ja mõtlesin, et… vaatan korra ülevalt, et ehk hakkab mõni suurem plats silma. Ja hakkaski silma just see koht siin. See oli minu arust geniaalne mõte! Leida kesklinnas veel XXI sajandi alguses maa, kuhu mahuks ära staadion ja 4-5 treeninguväljakut. See on ju tegelikult üle mõistuse.»
Riigilt veel 10 miljonit
Kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles kinnitab, et koostöö Pohlakuga on praegu hea.
«Korralik jalgpallistaadion on riigile samavõrd tähtis nagu rahvusooper või kunstimuuseum. Kohtusin just Aivar Pohlakuga ja rääkisime, et lõplikuks valmimiseks on veel vaja riigipoolset tuge. Summa jääks 10 000 000 krooni piirile. Täpseid summasid veel paika ei pannud, seega ei saa praegu kinnitada 2005. aasta toetussumma olemasolu või suurust (eelarveprognoosi rahandusministeeriumist pole veel saabunud).
Sukles on kindel, et riik peaks A. Le Coq Arenat toetama, sest see on Eesti esindusstaadion. Ja staadion peab lõpuks valmis saama.
«Piinlik on – nagu mul on alati piinlik, kui näen pooleli või räämas spordi- või kultuuriprojekti.»
Riigi senine toetus:
2001 – 4 000 000 krooni
2002 – 4 000 000 krooni
2003 – 2 000 000 krooni
2004 – 3 000 000 krooni
Uudised
VE: Pohlak, Aivar – riigi esimene jalgpallifanaatik
Aivar Pohlak: «Usun, et aasta lõpuks on staadion päris valmis!»Eve Heinla, SLÕL, 29. märts 2004
«Osa inimesi arvab muidugi senini, et ma pean selle staadioni üksi valmis ehitama,» põrutab FC Flora boss Aivar Pohlak, «kuid õnneks on rünnakud lõppenud ja suhted linnavalitsusega paranenud.» Staadioniehituseks vajab ta veel 60 miljonit.
«A.Le Coq Arena vajab lõpuni ehitamist. Kuid peame olema õnnelikud, et meil selleski seisus staadion on, muidu mängiks Eesti koondis MMi ja EMi valikmänge kas Riias või Helsingis,» ütleb Eesti Jalgpalli Liidu president ja kaitseministeeriumi kantsler Indrek Kannik.
Ehituse venimisel on igihaljas põhjus: rahapuudus.
«Isegi tõeliselt suurtes jalgpallimaades ehitavad staadione ja treeningukomplekse eelkõige munitsipaal-, aga ka riigiorganid. Meil on kahjuks kujunenud olukord, kus Aivar Pohlaku aktiivne tegutsemine on loonud paljudele tunde, nagu oleks jalgpall tema isiklik äriprojekt, ja seega peab ta suutma ise ka kõike rahastada, kuni staadionide ehitamiseni välja. Tean, et selle ehitus ja eelkõige järsk suhete jahenemine Tallinna linnavõimuga oli FC Florale nii rängaks majanduslikuks hoobiks, et sellest pole siiani päriselt toibutud,» märgib kümme aastat alaliidu juhatuses istunud Kannik. Kellelegi näpuga näitama ta ei hakka ja jätab nimed enda teada. Süüdistamine ei aita staadioni praegusest seisust edasi.
Kui Pohlakut poleks, poleks ka staadioni ja Lillekülas oleks Kanniku arvates praegu veel alles mitteametlik prügimägi.
Ta loodab, et staadion saab lõplikult valmis selle aasta lõpuks. «Läbirääkimised, mida peame, annavad lootust, aga kindlat garantiid paraku pole.»
Sama optimistlik on ka staadioniomanik Pohlak. Kuigi sajaprotsendilist garantiid ei anna temagi. Nii nagu Kannikul, lipsab ka tema vastusesse sõna «usun».
Pohlak peab praegu suuremateks puudusteks seda, et staadion on hoonena sulgemata, puudub katus ja tribüünid pole veekindlad. Pikad juuksed mütsi alt lehvimas, seletab FC Flora boss staadionisaaga minevikku ja tulevikku.
Kui talle kahe aasta eest kontrollid kaela saadeti (kui Pohlak oli linnapea Savisaarega nugade peal – toim.), siis leidsid nood, et staadion pole turvaline. «Öeldi, et võid siit pinnud kätte saada, ja väljaspool staadioni olid poldialused, sellised nürid, mutrid otsas… No panime siis puust plated peale.»
Enam pole ettekirjutusi tegemas käidud. «Muidugi võib öelda, et Pohlak ei suuda staadioni valmis ehitada, aga…» arutleb ta. Ja räägib anekdoodi. «Kui venelased ei suutnud kosmoses Miriga põkkuda, siis narriti Miri komandöri poega, et su isa ei oska raketiga sõita. See on sama tase! Aga me saame praegu Eestis mängida.»
240 miljonit
Staadioni, mis praegu mahutab 8000 pealtvaatajat valmisehitamine koos infrastruktuuriga läheb maksma 240 miljonit krooni.
Seni on staadioniehitus neelanud 140 miljonit. «Umbes 60 miljonit ja natuke peale on veel vaja; lisaks treeningukeskus, nii et kokku vajame umbes 90 miljonit. Praegu nikerdame omal jõul. Olukorra järsuks muutmiseks vajame välist abi,» tunnistab ta. Kust raha tuleb, Pohlak praegu veel ei ütle.
Kelle oma staadion ikkagi on?
«Ta on klubi oma. Sajaprotsendiliselt.»
«Aga linnavalitsusest öeldi mulle, et nad ikkagi tahavad loo?i. Et see on normaalne, et nad seda loo?i peavad ja et linnajuhtidel on, kus mängu ajal olla. Seda raha (1,7 miljonit) nad enam tagasi ei nõua, vähemalt suusõnaliselt on nii öeldud.»
Selle aasta jooksul saavad ka loo?id valmis.
«Ülejärgmisel nädalal loodame valmis ehitada lõunatribüüni teisel korrusel asuva garderoobide ploki,» loetleb Pohlak töid, mis tegemist ootavad, «samal ajal peaks algama töö lõunatribüünile lõpliku veekindluse andmiseks ning lõunatribüüni esimesel korrusel asuva klubi kontori ja meeskonda teenindavate ruumide viimistlemine. Veel on lähiajal plaanis paigutada lõuna- ja läänetribüüni kolmandale korrusele puuduv klaasfassaad. Ja siis saada katuse alla lõuna- ja idatribüünid.»
Kas läinuks odavamalt, kui staadioni oleks 2001. aastal kohe lõplikult valmis saanud?
«Raske öelda. Iga asi, mis venib, läheb kallimaks. Mõned miljonid, oletan.»
Seda, et taas ja taas arutletakse teemal, kas staadionil on publikul ohtlik viibida – ehitus ju pooleli, võrdleb Pohlak nõukogudeaegse propagandaga. «Kas teie uskusite N. Liidu ajal jutte sellest, kuidas «on vabade riikide murdmatu liidu loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim»?»
Öödiskod staadionil
Täpselt aasta pärast, märtsis, on Tallinnas UEFA (Euroopa jalgpalli föderatsioonide liit) kongress. «Ja kui siis on staadion samas seisus, annaks see Eestist vildaka signaali,» hoiatab Indrek Kannik, sest «meie Lääne sõbrad saavad üllatunult küsida, miks riigis, mis eelmisel aastal sai Euroopa Liitu ja mille majandus jõudsalt kasvab, pole ühtegi korralikku valmis staadioni. Ja meie venelastest naabrid saavad muiata, et staadion on ikka samas seisus kui 2002. aasta märtsis.» Siis käisid venelased viimati Tallinnas mängimas.
Kanniku arvates pole loota, et Eesti oludes staadion tulu tooma hakkaks. «Küll aga olen kindel, et FC Flora saab pärast staadioni valmimist igapäevaste kuludega hakkama.»
Pohlak plaanib Arenale ka muid üritusi. Näiteks kontserte, milleks on olemas vajalik murukate. «Üks noorte diskorite seltskond on käinud rääkimas soovist proovida staadionil suviseid öödiskosid.»
Pohlaku ja linnaisade suhted on paranenud. Keskerakondlasest abilinnapea Toomas Vitsutiga on ta viimasel ajal korduvalt kohtunud. «Rünnakud staadioni vastu on lõpetatud.»
Kuid Vitsut SL Õhtulehe küsimustele ei vasta. «Kuna midagi kindlat veel pole, ei saa ka praegu vastata,» vahendab sekretär abilinnapea öeldut.
Rahvusvahelistele nõuetele vastava staadioni rajamist nimetab Pohlak ise minimaalseks, mida jalgpalli arendamiseks vaja. Selle paneb ta staadionisaaga plusspoolele. «Miinus on see, et taas sai kinnitust vana tõde – iga initsiatiiv saab karistatud. Inimesi on igasuguseid, nii ka poliitikuid. Osa toetab, osa paneb jala ette, osa parastab.»
Kuid isegi linnapea Edgar Savisaarega, kellega Pohlak pikka aega sõjajalal oli, tahab ta üsna pea kohtuda ja vutistaadioni käekäigust vestelda.
«Ei jõua ära oodata!»
Vutifänne koondava MTÜ Jalgpallihaigla liige Steve Vili: «Ei jõua ära oodata, millal valmis saab! Mis kõige rohkem häirib? Ehk see, et külje pealt on ta lahtine ja natuke ohtlik. Sealt võib keegi alla kukkuda, seni pole midagi juhtunud õnneks ja ega seal erilist tormamist ka pole. Kuid: poolik ehitis on poolik ehitis. Ega ta erilist vaimustust ei paku. Aga samas on fännid ikka rohkem jalgpalli peal väljas: kui hea mäng, võib ka kehvas kohas vaadata,» arvas Vili.
«Fännisektoris seistakse nagunii kogu mängu ajal püsti. Oleme sellised ekstreemsed fännid, et tulgu kas või pussnuge taevast, me ikka vahime. Seal on üsna ükskõik… aga eks teisi inimesi, kes nii hirmsad fännid pole, see poolik asi häirib.»
Mis fännisektoris muutub? «Ega muud pole, kui et katus on puudu ja küljed. Põhikonstruktsioonid on paigas, rohkem selline iluosa ongi puudu, mis parema mulje jätaks. Natuke tunneme sellest puudust, et läheks paar tundi enne mängu kohale. Pole sellist paika, kus natuke istuda ja olla. Ehk tuleb kunagi ka mõni kõrts või muu istumisekoht.»
«Loodame, et nad saavad selle ikka valmis, kuigi nüüd on nii kaua ehitatud… väike kõhklus on. Aga ju siis nüüd on Pohlakul suuri rahalaevu saabumas, kui ta loodab, et aasta lõpuks valmis jõuab.»
«Kahju ei tee.»
Ehituskonsultant Tiit Masso: «Betoonile ei tee vesi mitte midagi, tänapäeval on betoonitööd, võrreldes Vene ajaga, niivõrd hea kvaliteediga. Tõsi, vee läbivoolamine võib mõningast kahju teha.
Terasega on sama lugu. Terasel on tänapäeval korralik korrosioonikaitse peal.
Igasugused isolatsioonid, need tehakse valmis ja kaitstakse ära, neid ei jäeta kunagi niimoodi pooleli ja ripakile, et sealt kuskilt midagi vahele pääseks. Esimene mulje on küll selline, et kui kõik on korralikult ehitatud ja midagi pole laokile jäetud, siis vahepeal peatamine ja mõne aasta pärast edasitegemine kahju ei tee.»
«Kui kuskil on viimistlused tehtud, elekter pandud ja vesi lastakse vahele – see rikub. Aga ükski mõistlik inimene nii ei tee: ehitus kavandatakse järkude kaupa.»
Aivar Pohlaku sõnul on ehitusfirma Roxor tööd teinud juba ette sellise arvestusega, et asi võib venima jääda. «Ja seda tugevamalt on ka betoon valatud,» märkis Pohlak.
Staadion poliitika tõmbetuultes
Lilleküla staadion sai mänguvalmis 2001. aasta kevadel. 2. juunil peeti esimene rahvusvaheline vutimatš Eesti-Holland. Kraanad olid püsti ja ümbrus ehitusprahti täis.
Publik täitis staadioni ja pisarad voolasid. Lipud, plakatid… Nagu rahvuspüha! Eesti koondis oleks äärepealt võitnudki…
Kirgi, sedapuhku küll poliitilisi, puhkes staadioni ümber edaspidi küllaga.
Aivar Pohlak vedas vägikaigast tollase abilinnapea Priit Vilbaga. Neelas isegi pärast viimasega kohtumist rahusteid. 2002. aasta sügisel nimetas Pohlak Vilbat lurjuseks, viimane omakorda Pohlakut haigeks ja süüdimatuks.
Isamaaliitlase Jüri Mõisaga klappis Pohlak hästi.
Siis tuli tüli keskerakondlasest linnapea Edgar Savisaarega.
Abiprefekt Peeter Moora saatis Savisaarele märgukirja ja viitas, et staadion on ohtlik ja täis prahti ning ehitusdetaile.
Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet tegi sama aasta suvel FC Florale ettekirjutuse staadioni korralageduse pärast ja palus puudused likvideerida.
Sama aasta hilissuvel kutsusid mõõdukad, linnavolikogu liikme Mart Meriga eesotsas, linnapead osalema staadioni korrastamise talgutel ja lõpetama jalgpallivaenulikku poliitikat.
Abilinnapea Vitsut andis kohe vastulöögi: mõõdukad vastutavad staadionijama pärast, kuna rahalised segadused tekkisid siis, kui neil oli võimalus staadioni otsuste juures sõna sekka öelda.
Ajalehtedes ilmus ridamisi teateid Pohlaku tülist linnavalitsusega. Muu hulgas tituleeris Pohlak linnapea Savisaart türanniks.
Hiljem valis Jalgpallihaigla Savisaare Eesti jalgpallijobuks. Kuid kandidaatide hulgas oli ka Pohlak ise.
Allikas: ajakirjandus
Geniaalne idee lennukiaknast
«Olin just hakanud klubistaadioni ja treeningukeskuse jaoks Tallinna ümbrusest maad otsima,» meenutab Aivar Pohlak. «Lendasin üle linna ja mõtlesin, et… vaatan korra ülevalt, et ehk hakkab mõni suurem plats silma. Ja hakkaski silma just see koht siin. See oli minu arust geniaalne mõte! Leida kesklinnas veel XXI sajandi alguses maa, kuhu mahuks ära staadion ja 4-5 treeninguväljakut. See on ju tegelikult üle mõistuse.»
Riigilt veel 10 miljonit
Kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles kinnitab, et koostöö Pohlakuga on praegu hea.
«Korralik jalgpallistaadion on riigile samavõrd tähtis nagu rahvusooper või kunstimuuseum. Kohtusin just Aivar Pohlakuga ja rääkisime, et lõplikuks valmimiseks on veel vaja riigipoolset tuge. Summa jääks 10 000 000 krooni piirile. Täpseid summasid veel paika ei pannud, seega ei saa praegu kinnitada 2005. aasta toetussumma olemasolu või suurust (eelarveprognoosi rahandusministeeriumist pole veel saabunud).
Sukles on kindel, et riik peaks A. Le Coq Arenat toetama, sest see on Eesti esindusstaadion. Ja staadion peab lõpuks valmis saama.
«Piinlik on – nagu mul on alati piinlik, kui näen pooleli või räämas spordi- või kultuuriprojekti.»
Riigi senine toetus:
2001 – 4 000 000 krooni
2002 – 4 000 000 krooni
2003 – 2 000 000 krooni
2004 – 3 000 000 krooni