Jah ja ei: üheksa kooli ja neli riiki sunniksid väga paljusid nimesid nimetama, sest ma ei oskaks ega tahaks kedagi kellelegi eelistada. Kui ma vaatan tagasi oma elule, mis võinuks olla lühem ja on kujunenud ootamatult pikaks, üllatab mind ennekõike see, kui õnnelik ma olen olnud. Pean seda suureks õnneks, et olen elanud siis, kui parajasti olen elanud. Olen õnnelik oma kogemustest. Ja õnnelik, et olen elanud piisavalt kaua, et näha ja mõnevõrra mõjutada sündmusi, mis tänaseks on palju julgustavamad kui keegi oleks minevikus söandanud loota. NATO ja Euroopa Liit on meie suur murrang. Tänase Eesti sõnad on: «Ei kunagi enam üksi!» Aga ka see ei ole liikumatu seisund, vaid eesmärk, mille nimel meie erakondaderohke rahvas peab üksmeelselt hoolt kandma.
Lennart Meri on tõenäoliselt maailma tuntuim väikeriigi juht. Olete sundinud Boriss Jeltsinit allkirjastama paberi, mis garanteeris Vene vägede Eestist lahkumise. Olete teinud märkmeid George Bushi gloobusele. Olete pidanud sirgeseljalise kõne ja sundinud sellega Vladimir Putini saalist väljuma. Kellelt maailma liidritest olete kõige enam õppinud? Kes on enim üritanud teilt õppust võtta?
Ei, nii see ka ei ole. Inimene peab inimesega kahekõnet. Selle kaudu teostub kultuur, teadus ja inimene, ning kui keegi kahekõne ajal saalist lahkub, on see märk minu halvast kahekõnest. Riik ei saa riiki sundida, küll aga veenda.
Meie läbirääkimised Boriss Jeltsiniga algasid külmalt ja lõppesid soojalt, lõppesid kolme lepinguga, millest jõudsime paberil alla kirjutada ühele ning kaks ülejäänut kinnitasime käesurvega, aga suuliselt ja täpsete numbritega. Ma hindan tema sirget joont ning tugevat huumoritunnet.
Kellelt õppida? Olen olnud kolmekümnel ekspeditsioonil hobuse ja kaameli seljas, helikopteritel ja jääluures, aatomijäälõhkujatel ja eskimopaatides ning kõigiga hästi läbi saanud, kuid ma ei ole kohanud kahte sarnast inimest. Pilgud õpetavad, mis keeles rääkida.
Kui tõsiselt te 1970-1980ndatel aastatel uskusite, et Eesti võib taas saada vabaks ja sõltumatuks riigiks? Mis oli neil aastatel teie suurim panus Eesti vabadusvõitlusse?
Minu põlvkond mäletab Hitleri-Stalini pakti, baase, Talvesõda, arreteerimisi, küüditamist, pakast ja nälga, koju jõudmise õnne, maarahva küüditamist, Berliini, Budapesti ja Praha ülestõuse ühest küljest ning süvenevat toidupuudust teisest küljest. Kui ühe õlitünni hind on kaks tünni õli, on küsimus ainult ajas. Igal sündmusel on oma täpne aeg, millal ta võib teostuda ja millal mitte.
Millega oleks Lennart Meri tegelnud kuusteist viimast aastat, juhul kui Eestil poleks õnnestunud end vabaks võidelda?
Oleksin teinud tööd, mis alati vabastab inimesi.
Kuigi me ei tea ega saagi teadma, mida mõtlesid Eesti riigijuhid 1939. ja 1940. aastal, on fakt, et nende passiivsuse või sinisilmsuse tõttu langes Eesti NSV Liidu koosseisu. Kuidas oleks Lennart Meri neil aastatel käitunud? Kui saaksite olla mõne tollase hetke ja otsustamise nähtamatu pealtnägija, siis millise momendi valiksite?
Aasta ei ole ajalugu, aasta on hetk, mis on enamasti möödas. Meie õnnetuse juured peituvad sügavamal. Euroopa ei suutnud ära hoida nelja totalitaarse riigi ja kahe kodusõja puhkemist, ja sellega oli Teine maailmasõda ja Eesti saatus määratud.
Nii demokraatlikud kui ka totalitaarsed riigid võitlesid rahu eest ja see üksmeel lõpeb alati sõjaga. Teise maailmasõja seemned külvati tõenäoliselt Versailles’ rahus. Majanduskriisi aegu oleks ehk saanud veel kõige hirmsamat ära hoida, mis sisuliselt tähendab edasilükkamist ja veel suuremaid ohvreid. 1939 olid pöörmed seatud, diplomaatidele jäi üksnes ilukõne ja Šveitsi pangad. Aga tõsi on ka see, et 1924. aasta detsembris oli Eesti rahval küllalt poliitilist tahet, et ennast kaitsta Nõukogude totalitarismi vastu. Georgias-Gruusias see ei õnnestunud. Nad ei olnud sinisilmsed, kuid Punaarmeed oli rohkem ja nende demokraatia oli veelgi halvemini korraldatud.
Venelaste okupatsiooni tõttu on eestlasi võrreldud indiaanlastega. Mõlemale jäeti maa, keel, laulud ja tantsud. Miks aga eestlased ei oska oma tänast vabadust vääriliselt hinnata? Miks pesitseb eestlastes lõppematu rahulolematus ja pessimism oma riigi läbilöögivõime suhtes Euroopas?
Oleme tänase päevani armunud seitsmesaja-aastase orjaöö muinasjuttu. Millal me Plettenbergi juubelit pühitseme? See oli pikim rahuaeg. Äkki tuleks õppida tänu tundma mineviku ja veel kestvama tuleviku ees? Ka väga väike riik võib olla oma väiksuses tugev ja oma tugevuses teistele rõõmus ja uhke eeskuju. Vargad lähevad niikuinii kinni.
(Eelnenud intervjuule e-kirja vahendusel järgneb vestlus Lennart Meri kodus Kabelineemel. Ta haarab allakirjutanult paberi ja palub täpsustada küsimust, mille olen kribinud märkmete servale.)
Kas 2004. aastal on inimesed müüdavamad ja ostetavamad kui 1939. ja 1940ndal?
Inimeste vastutus Eestis aastal 2004 on suurem kui 1938. Meie ümber on palju veneaegset taaka. See on klammerdunud endiste ENSV Ministrite Nõukogu juhtide, aseministrite või osakonnajuhatajate külge. Nad on inimeste hulgas, kes kiiresti saadud rahaga püüavad osta ka seadusi ja määratleda Eesti vabariigi tulevikku. Õnneks on neid inimesi vähe. Kiiresti tulnud rahal on kuratlik omadus – ta kaob sama kiiresti.
Sinna kõrvale on panna ka väga häid näiteid, näiteks Hansapank. Hansapank on meie rahvuslik uhkus ja on natuke kurb mõelda, et õige varsti on nad ka Läti Hansapank ja tõenäoliselt ka Leedu Hansapank. Aga ma pole mõistnud, et nende kaudu õnnestuks ettevõtetel Eesti ära osta.
Maailm on muutunud väikeseks. Eestis on väga palju mobiiltelefone. Suudame kõnelda kogu Eesti rahvaga korraga. Deutsche Bank tegi arvestuse, et 2007. aastal on maailmas tõenäoliselt 2,7 miljonit mobiiltelefoni.
Maailm on muutunud ka palju kitsamaks. Kui maailm muutub kitsamaks, muutub kõik ka läbinähtavamaks. Arvan, et Eestil tuleb näha palju vaeva moraalse puhtuse taastamisega.
Kui vabalt on küll Eesti kodanikud viimastel aastatel käitunud ja varastanud meie strateegilisi varusid. Aga see tuleb kõik välja! Oleme väga läbipaistvad. Aga tahame olla sama läbipaistvad kui Soome, Rootsi, Norra ja Taani. Oleme üsna heas asendis, eriti kui Eestit võrrelda endiste idabloki maadega.
Kaua läheb Eestil aega, et olla võrdne ja võrreldav pigem Skandinaaviaga kui Ida- ja Kesk-Euroopaga?
Mõnest vanast Euroopa Liidu liikmesriigist oleme juba praegu möödas. Kui tahate vastust küsimusele, millal möödub esimene esimesest, siis sellele pole vastust.
Inimestel on alati kohustus parema ja puhtama tuleviku ees. Aga alati on ka uusi probleeme. Meile on juba täna teada tulevikus painama hakkavad probleemid. Euroopa ja Kesk-Aafrika vahekorrad pingestuvad. Seal on aastakümneid kulutatud relvastusele. Kas kujutate ette 800 000 tapetud tutsi? Kole, et inimesed on sellega harjunud. Kole, et selle taustal ei mõista me palju, me kulutame tühja. Tahan rääkida, kui palju me kulutame hapnikku ja vett.
Läheneme piirile, kus peame efektiivselt mõtlema, mida meil on ja mida ei ole vaja. Kui Hiinas oleks sama palju autosid nagu Eestis või USAs, poleks Siberis enam piisavalt hapnikku.
Viitate, et ökoloogiaprobleemid saavad selle sajandi üheks suuremaks mureks. Neile on Euroopas ja Eestis liiga vähe keskendutud. Aga miks peakski rohkem, kui isegi USA ja Venemaa pole Kyoto protokollidega liitunud.
Jah ja ei. Mõelge, kus on ka praegu kõige rohkem metsi, rabasid ja märgalasid, mida loodus suudab taastada. See pole Saksmaa, Inglismaa ega Prantsusmaa. See on USA, kahtlemata ka Venemaa. Kõik taandub mõtlemisvabadusele ja loovusele. Mingitel põhjustel on USA loovusaste kõikidest riikidest ees.
Miks? Suurim konkurents?
Sellele on raske vastata. Mina ei tahaks olla nii küüniline. Ärgem rääkigem 10 000 perekonnast, räägime 200 miljonist inimesest. See on palju suurem jõud. 10 000 perekonda võib endale ehitada kolm jahti, kuid kasutada saavad ikkagi vaid ühte. Sel pole statistiliselt suurt väärtust.
USAs on riigivargust ja sellele on nad reageerinud. Riigivargust on olnud ka Saksamaal ja seda avastatakse järjest rohkem. Mida kitsamaks maailm muutub, seda paremini hakkame teisi tunnetama.
Maailm on põrkunud mitme raske konfliktiga, mis, jumal tänatud, on lokaalsed. Peame nägema, et nende taga on suuremad probleemid, mis puudutavad meid. Tahaks väga loota, et Euroopa Liit ja USA, kel on rohkem ühist kui lahutavat, oleksid ka tulevikus keskused, kes suudavad inimestele pakkuda demokraatlikku ja kindlat tulevikku.
USA valmistub valimisteks. Need on võimalus ilukõned kui parukad peast võtta ja näidata, millised on tegelikud probleemid. Valimised toovad alati kaasa tõe lähenemise ja see ei pruugi meid alati õnnelikuks teha. Ikka tulevad välja asjad, mida me ei salli. Tulevad välja vargused nagu Eestis.
Teid jahmatas Eesti viljavargus?
(Muigab.) See kõneleb, et Eestis on vaja palju tugevamat poliitilist tahet. Läbipaistvus on meil suur ja peame olema tänulikud neile, tänu kellele tuli vargus välja. Aga see peaks kaasa tooma süüdlastele ka kohtulikud karistused.
Tegemist on hea ja kurja võitlusega. Peame lootma, et õige pool jääks peale. Kuskil ei ela inimene sama kaua kui Skandinaavias või Saksamaal. Seal on inimese ja keskkonna vahekorrad palju harmoonilisemad. Ka Eestis on toimunud murrang. Selle statistilise pildi järgi hakkame aegamööda elama kauem. Šveitsis võiks juba praegu küsida, mis saab, kui inimese eluiga on 85 aastat? Viimane kümnendik on alati kõige kallim. Selle eest tuleb maksta rohkem kui eelmise kolmandiku eest.
Hea ja kurja võitlus on lõppematu protsess. Kas igale põlvkonnale on uus hea ja kurja võitlus?
See on mu sügav veendumus. See, kas inimene nimetab hea ja kurja mõõtjat Kristuseks või Allahiks, või on ta budist või šamaan, pole mingit tähendust. Inimkonnal on alati kõige raskem leida harmoonilist tasakaalu. Selles mõttes on muinas-aeg väga õpetlik. Siis võis inimene pikemat aega õnnelikult elada ja siis järglasteta kaduda. Tunneme täna vaid neid, kes läbi sadade tuhandete aastate järglasteni jõudnud ja umbes 200 suuremaks rahvaks saanud.
Kuidas mõjub Eestile ja eestlaste eneseteadvusele, et suur osa meid puudutavatest otsustest tehakse edaspidi Brüsselis või Washingtonis?
Kas teate, kui suured muudatused tekkisid Eestis, et Kolumbus 1492. aastal Ameerika avastas? Sel ajal oli tegemist globaliseerumisega.
Eesti on viimase 14 aasta jooksul läbi käinud raske tee. Oleme pisut maha jäänud moraalis ja õiglusteadvuses. On suur õnn, et võime toetuda vanematele rahvastele, kelle väärtushinnangud on tugevalt välja kujunenud. Tean, et paljudele puuduliku haridusega inimestele näib see, et keegi võtab meie käest mingi õiguse.
1800ndatel aastatel hakati meie rahvale tegema rõugete vastu süste – ka selle vastu oli suur protest. Õppimises on alati midagi, mis tekitab vastuseisu.
Aga ometi riivab see meie eneseteadvust. Ka haritud ja erudeeritud inimeste oma! Või see ongi ajaloo ilu, et saame tänastele sündmustele hinnangu anda alles näiteks 2044. aastal?
Võtame Saksamaa ja saksa hariduse. Neil on praegu raske, ometi on tootlikkus ettevaatlikult kasvamas, kuigi tööpuudus on suur. Suurima solvumise elas Saksamaa üle eelmisel aastal, kui selgus, et oma teaduse, tehnoloogia ja bioloogia-ga on nad teistest maha jäänud. See äratas tugeva protesti. Ilus on jälgida, millise järjekindlusega teevad nad igasuguseid töid. Nende ühine eesmärk on see, kuidas noori paremini harida. Äkki oli selge, et noorte sakslaste ja sakslannade haridustase on Põhjamaadest ja USAst maha jäänud ning kipub maha jääma mõnest Hiina ja India piirkonnast.
Miks? Kas Saksamaal on liiga palju muulasi?
Ei, vastupidi. Põhjused on psüühilised – kaua on elatud teadmises, et kõik on valmis, me oleme hästi varustatud jne. Ja kui selle teadmisega minnakse kooli, siis ei suudeta ennast enam teostada teistega võrdsel tasemel. Põhjamaades on lakkamatu tahe teha kogu aeg paremini ja teisiti, katsetada, natuke kaotada, aga palju võita.
Rääkisite Saksamaa rahul-
olust. Kas see on midagi sarnast tänase Eestiga, kus on samuti rahuolu, ja Läti ning Leedu on meist mööda kihutamas?
Jah, muidugi, olen nõus. 1991 olin ma välisminister ja Edgar Savisaar peaminister. Vahekorrad NSV Liiduga muutusid üha halvemaks. Nad keerasid kinni meie küttekraanid. Tallinnas jagus kütet vaid neljaks päevaks ja valitsus juba arutas, kuidas inimesed maale evakueerida. Unustati vaid, et maal pole talusid…
Sõitsime Helsingisse, sõlmisime lepingu ja hakkasime maailmahindadega maksma õli eest. Olime selleks täiesti ette valmistamata. Meil oli vaid Kuressaare sadam, kus võeti vastu laevu õliväljasurvega 5000 tonni. Sealt vedasime energeetika üle väina mandrile. See oli suur ärkamine – maksime maailmahinda kõige eest ja see tähendaski vaba majandust.
See pani meid raskesse olukorda, aga põrutas ka ärkvele. See pani meid teistest kiiremini tööle. Tänu sellele saime Läti ja Leedu ees väga tühise edumaa. See eksisteerib veel ka täna mõnel elualal. Vene Föderatsiooni osad, kes unistavad endise NSV Liidu piiride taastamisest, on väga kõvasti investeerinud, et saada Läti enda mõju alla. Selle taga on kaugeleulatuvad kavalad juriidilised mõtted – kui Lätis saab vene keel riigikeeleks, saab see ka Euroopa Liidu ja NATO ametlikuks keeleks.
1991. aastal äratati Eesti läbi suure hinnatõusu. Kas iseseisvuse hind oli paljudele liiga ränk?
See oli sõda, mida õnneks ei peetud püssidega. See oli sõda, mida me võib-olla ei osanud õigesti sõnastada. Nii, et rahvas oleks koondunud ümber lipu.
Kas täna on lipp meie südametest kaugemal kui 1991?
Arvan, et eestlased armastavad Eestit samamoodi kui soomlased Soomet. Küsimus on selles, et soomlased oskavad kodu paremini armastada ja eestlased on natuke liiga harimatud, meil on liiga palju parteisid, meil on raske eristada parteide programme ja tihti on erinevusteks vaid juhid. Meil tuleb mõista, et meil on kole palju rohkem õppida kui neil, kes on elanud enne meid.
Arvate, et meie riiki ja lippu armastatakse rohkem, kui valitsejate seas oleks vähem silmakirjalikkust, valskust jne?
Tahan rääkida muust. Mu isa on jutustanud Amsterdami olümpiamängudest, kus üks eesti mees tegi rasketes tanksaabastes hommikust 30 km jooksu. Tal oli raha just niipalju, et sai osta tanksaapad. See oli eneseteostus ja see külvas armastust ja uhkust väikeste poiste seas. Ka kõigi nende seas, kes tulid 1936. aastal kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule rongi vastu.
Jõuame teemaga algusesse tagasi. On õige, et Eesti juhtkond avastas liiga hilja, et ollakse üksi. Ettevalmistused sõjaks algasid liiga hilja. Tuli leida lahendus, mis vastas maksimaalselt paljude ootustele. Tehke mulle seda rõõmu ja korrake vähemalt kord aastas: «Ei kunagi enam üksi.»
Milline teie unistus on veel täitumata?
Mul on 29. märtsil sünnipäev. Kell 17 Brüsseli aja järgi tõmmatakse üheks päevaks masti NATO lipp. Tehke sellest üks ilus pilt.
Üheksa Lennart Meri sõpra ja kaaslast meenutavad oma esimest kohtumist temaga
Tiit Pruuli: «Iga päev kohtusin uue rahvusvahelise mehega.»«Mõne inimesega on nii, et tunned teda kohe algusest peale. Kuigi pole kunagi kohtunud, ütled automaatselt tere, kui tänaval vastu tuleb. Näiteks Urmas Ott või Mart Sander, kes on nagu iga televaataja isiklikud sõbrad.
Kuna mul ei lubatud lapsepõlves televiisorit vaadata ja üldse meie Tähtvere kodust kaugele minna, olid mu justkui tuttavad pärit kodusest raamatukogust või Sirbi ja Vasara ähmastelt must-valgetelt piltidelt, mida välja lõikasin ja kaustadesse paigutasin.
Lennart Meriga kohtusin esimest korda Buhhaaras ja Samarkandis. Meri käis seal millalgi kümme aastat enne minu sündi. Mina jõudsin Kesk-Aasiasse tema ja Ants Viidalepa raamatu abil õrnas noorukieas. Ahmisin endasse võõraid sõnu: mošee, medresse, minarett.
Minu elu pikim matk on siiani olnud «Hõbevalgem». Erivärviliste pliiatsitega joonisin raamatus alla eri teemasid ja marsruute. Sinine kontorikaust pealkirjaga «Lennart Meri» paisus väljalõigetega Edasist ning Sirbist ja Vasarast.
Päriselt tutvustati mind, toonast tudengit, Lennartile millalgi hiljem, Tartu ülikooli kohviku Sophokles ukse ees. Pomisesin midagi tavapärast: väga meeldiv, mina muidugi tunnen teid. Lennart hoidis terekätt traditsioonilise igaviku oma peos: «Ma loodan, et vabandate, et mina teid ei tunne.» Ja jätkas juttu kõrval seisnud professoritega. Seisin seal, kättpidi teenelise kirjaniku küljes kinni. Pikkamisi hakkas ebamugav ja piinlik. Püüdsin kätt viisakuse piires jõuga vabastada. Ei õnnestunud. Äkki katkestas Meri vestluse lugupeetud professoriga ja sosistas mulle kõrva: «Homseks vajan kümne noore inimese nime, keda Eesti Instituuti tööle võtta.»
Läks mõni aasta ja asusin ametisse Mihkel Muti järglasena Lennart Meri juurde välisministeeriumisse. Mu eelmine ülemus oli olnud Linnar Priimägi, arvasin, et mind selles plaanis enam ei üllatata. Aga ei, iga päev kohtusin uue rahvusvahelise mehega, uute piruettide ja padespaanidega.
Lennart ei küsinud töölevõtu-intervjuus inimestelt, mis keeli nad valdavad ja kuidas nad kavatsevad tööülesannetega toime tulla. Ta lihtsalt ulatas mulle järgmisel nädalal saksa- või prantsuskeelse artikli: «Tiit, tõlgi see ära, palu Genscherilt kommentaar ja anna Noorte Häälde (mis kandis ammu Päevalehe nime), nad on muidu välispoliitiliselt täiesti ebamusikaalsed».
Teda ei huvitanud, et alluva prantsuse keel on olematu või ta ei suuda Genscherit telefonile saada. Igaühe pühendumus pidi olema piisavalt suur igas ülesandes.
Olin pikka aeg päris kindel, et kolleegid on Lennartile midagi sellist kui pliiatsid, maakaardid või muud asised töövahendid, mida kasutatakse sõltumata kellaajast ja meeleolust.
Arvasin seda seni, kui istusime vahetult enne Eesti ÜROsse vastuvõttu New Yorgi hotellitoas, kuhu olin lauale unustanud paki perepiltidega, mida Lennart lehitsema hakkas. Istusime, rääkisime oma peredest. Rääkisime ja unustasime, et fuajees ootab meid ülemnõukogu esimees.»
Indrek Treufeldt: «President ütles, et täna teeme teisiti. President küsib, reporter vastab.»«Üks minu esimesi kohtumisi Lennart Meriga oli Paldiskis. Aastatetagune esimene jõulupüha. Meri oli president ja uudistas Paldiski kirikut. See ei olnud siis küll kiriku moodi, sest punaarmeelased olid seda kasutanud klubi või spordisaalina.
Pärast improviseeritud jumalateenistust ütles president, et tahab minna Paldiski neemele. Noore raadioreporterina tundsin, et see on sobilik hetk presidendile läheneda.
Toppisin mikrofoni Meri nina alla. President ütles, et teeme täna teistmoodi – president küsib ja reporter vastab.
Hiljem, kui Meriga lähemalt koos olin, pidin harjuma äkiliste improvisatsioonidega. Kord, kui üks maailma suuremaid ajakirjandusväljaandeid presidenti intervjueeris ja mina istusin juures, ütles Meri äkki: «Näe, kell on seisma jäänud.» Aga kell oli kõrgel seina peal ja selle lähemaks uurimiseks läks vaja taburetti…»
Mihkel Mutt: «Meri vastas midagi nii esoteerilist, et see vähendas kohe ründaja hoogu.»Tõenäoselt toimus meie esimene kohtumine Mati Undi sünnipäeval 1. jaanuaril 1976.
Elasime siis Mustamäel lähestikku. Undi juures käis palju kunsti- ja muidu haritlasi. Sünnipäevad olid alati pikad ja vaimukad. Nii võin päris täpselt kujutleda miljööd, milles Lennartiga tutvusin.
Teiste hulgas olid kindlasti kohal Andres Tolts, Juhan Viiding, Joel Sang, Kalju Komissarov, Tõnu Virve, Anti Liiv, Liina Pihlak, Noorsooteatri näitlejaid ja näitlejannasid. Jaak Allik istus tõenäoliselt vaibal (see oli sihuke aeg, et oma sõltumatuse ja vaimsuse väljendamiseks istuti sageli põrandal). Kirjanikke oli vähe, sest Unt ütles, et kirjanikud on igavad. Ja Lennart Meri polnudki ilukirjanik.
Meri tundus ekstsentriline ja ettearvamatu, väljendus sageli paradoksaalselt ja väljajätteliselt, mõjudes eatult.
Undil oli väga hea raamatukogu, Meri istus madalal lavatsil ja sirvis mingit antropoloogiaraamatut. Meri on teatavas suhtes soome tüüpi, sest ta mõtleb kõnepauside ajal. Seetõttu on suhteliselt raske aru saada, kas ta alles seab mõtteid ritta, et sulle vastata, või on juba lõpetanud, ja on sinu kord.
Aga kui rahvas on viina võtnud ja käib üleüldine plämpamine, siis kes viitsib oodata, kuni keegi mõtteid seab? Seepärast osales Meri vestlustes pealiskaudselt. Alkoholist ta ei hoolinud ja aeg-ajalt, kui Tolts või mõni teine irvhammas ta kallal liialt aasima kippus, vastas ta midagi nii esoteerilist, et see ründaja hoogu kohe vähendas.»
Arvo Valton-Vallikivi: «Ta ütles, et 20 aasta pärast maailmas eesti keelt enam ei kõnelda.»«Aga kui mul paluti meenutada esimest kohtumist või mingit eredalt meelde jäänud hetke mõnest ammusest kokkupuutest, tuli mulle miskipärast esmalt meelde üks jutuajamine, mis toimus kas Loomingu ruumides või Kirjanike Majas millalgi 1960ndatel aastatel, kindlasti nn. Hruštšovi sula ajal.
Tark maailmamees Lennart ütles lause, mis täitis mind üleni protestiga. Selle lause ilmselge mõte oli järgmine: kahekümne aasta pärast enam maailmas eesti keelt ei kõnelda.
Ka tookord mõistsin, et tema seda ju kõigest hingest ei soovi ja et ta on kindlasti mures meie keele tuleviku pärast. Öeldu oli mingil määral lennartlik provokatsioon, mis suunatud meile, täis rahvustuld temast pisut noorematele kuulajatele-kirjanikele, kes me ju tahtsime emakeelega ikka igavikku pürgida.
Ometi häiris see libamisi pillatud lause sügavasti, sest kuradeid ei tohi ju välja kutsuda.
Hiljem, kui Lennart Meri oli nii palju teinud Eesti riigi taastamise ja eesti keele ning kultuuri säilitamise heaks, kui ta oli Eesti president, kelle egogi oli sügavalt seotud rahvuse ja riigi egoga, sellega ehk parimatel hetkedel samastunudki, meenus see ammune lause mulle mitmel puhul. Ei, üldse mitte parastavalt. Aga siiski nii, et mida sa nüüd lausuksid, kui seda ütlust sulle meenutada.»
Riina Kionka: «Ilves käis kolm korda Lennartit kutsumas, aga tagasi tuli ikka üksi.»«Ameerika kaitsejõududes on ammu käibel lause, mis iseloomustavat sõdurite tegutsemisviisi – hurry up and wait ehk tegutse kibekiirelt, kuid siis jää ootama, kuni on jälle vaja siva teha. Ning siis jälle oodata.
See oligi peamine tunne, kui ma 1991. aasta veebruaris esimest korda Lennart Merit kohtasin. Tollane ENSV välisminister Meri oli tulnud Raadio Vaba Euroopa/Vabaduse Raadio (RVE/RL) juhtkonna kutsel Müncheni, et arutada tema ettepanekut autasustada RVE/RLi Nobeli rahupreemiaga.
Lennarti tulekuga tegeles tollane RVE Eesti toimetuse direktor Toomas H. Ilves, kes hoolitses välisministri eest tema Münchenis viibimise ajal.
Ise olin tollal raadio juures asuva mõttekoja Eesti asjade analüütik. Seega ei olnud otseselt toimetuse ja visiidiga seotud. Kuid kui Lennart Meri ei olnud «Eesti asi», mis või kes siis võis seda veel olla! Me ju kõik tahtsime teda näha, eeskätt aga RVE/RLi suured ülemused, kes olid ta võõrustajad.
Aga Lennart ei andnud end nii kergelt näole. Ta istus hotellitoas ja tegi telefoniga tööd. See tegevus oli märksa tõhusam (ja Eesti välisministeeriumile ka odavam) Müncheni Hiltoni hotellist, võrreldes tolleaegsete sidetingimustega Tallinnas.
Aeg oli ju selline, sest äsja olid Nõukogude võimud korraldanud veresauna Vilniuses ja Riias, algamas oli esimene Pärsia lahe sõda, Gorbatšov oli Läänele lubanud, et hakkab Balti riikidega läbi rääkima… ja välisministril oli tööd kui palju.
Ilves käis küll iga mõne tunni tagant hotellis Lennartil järel, kuid ikka jõudis tagasi raadiomajja üksi.
Kolmandal päeval, kui töö oli tehtud, jalutas Lennart siiski viis minutit läbi Inglise Aia, mööda Isari jõeharude kaldaid ja Hiina torni õlleaiast mööda raadiomajja, kus ta temale omase sarmiga suutis silmapilguga kustutada kõikide mälust selle, et nad olid pidanud teda kaua ootama.»
Uffe Ellemann-Jensen: «Kuninganna juures olid meil kõigil pisarad silmis, ka Lennart Meril…»«Esimest korda kohtusin Lennart Meriga 1990ndate aastate alguses. Ta külastas Kopenhaagenit, et saada toetust lootusele Eesti ja teiste Balti riikide taas-
iseseisvumiseks.
Olin kohe võlutud temas peituvast kombinatsioonist: kultuur-poliitilised oskused-sarm. Aastatel jooksul said meist väga lähedased sõbrad. Ta on impulsiivne ja kärsitu ning tihti on teinud end mõistetavaks äärmiselt mittediplomaatilisel moel.
Esimesele kohtumisele järgnenud aastate jooksul balansseerisime tihti noateral. 1990. aasta detsembris külastas ta koos Balti kolleegidega Kopenhaagenit, et avada esimene Balti Infokeskus, millest sai mitteametlik Balti riikide saatkond.
Samal ajal kuulsime Moskvast
uudist tollase NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadze tagasiastumisest ja kuu hiljem OMONi rünnakutest Balti riikide pealinnades.
Kohe pärast seda allkirjastasime Taani ja Baltimaade vahel protokollid, mis näitasid juba 1921. aastast nende iseseisvuse tunnustamist ja et me taastame diplomaatilised suhted nii kiiresti kui võimalik.
Pidime ootama 1991. aasta augustini, kui ebaõnnestunud putš sillutas tee vabaduseni ja Lennart Meri oli taas kahe Balti kolleegiga Kopenhaagenis. Ma ei unusta kunagi seda õhtut, kui kuninganna palus meid oma paleesse. Saabudes säras taevas täiskuu, väravas valvasid kuninglikud ihukaitsjad ja orkester mängis aeglast marssi. Lennart Meri polnud sel hetkel ainus, kel silmist pisarad jooksid…
Juba mõni päev hiljem võõrustas ta mind ja mu abikaasat Tallinnas. See oli mu esimene reis Tallinna, millele tuli aastate jooksul palju lisa. Lennart Meri näitas meile Toompea vaatamisväärsusi, rääkis ajaloost, ise samal ajal pakatamas rõõmust.
Kohtusin Lennart Meriga ta presidendiks oleku ajal palju. Ta kasvas tõelise riigimehe võrdkujuks, kes väsimatult püüdis triivida kodumaad õigesse kohta Euroopa ja Atlandi riikide peres.
On väga sobilik, et Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige ta 75. sünnipäeval. Olen kindel, et see on kena sünnipäevakink nii tagasihoidlikule ja säravale mehele.»
Urmas Reinsalu: «Meri ütles, et vaid inimestel on huumorimeel. Kasutage seda eelist. Ja nüüd hakake tööle!»«1997. aasta aprill. Mind oli kutsutud Lennart Meri juurde kui ta võimalikku sisepoliitika nõunikukandidaati.
Ootasin eestoas, Meril oli kohtumine toonase Euroopa Komisjoni voliniku Hans van der Broekiga. Kohtumine venis.
Lõpuks sisenesime koos kantselei direktori Jaanus Pikaniga Meri raamatukogutuppa. Toa seinu katsid ajaloolised maakaardid, mille kohta Meri hiljem tähendas, et oluline ei ole nende puhul see, mis on geograafiliselt õige, vaid see, mis vale. Igal pool oli raamatuid ja paberipakke.
Meri palus istet võtta, süütas punase Marlboro ja ulatas mulle ingliskeelse paberi, viidates ühele lõigule.
«Tõlkige seda!» järgnes korraldus. Tekst puudutas Euroopa Komisjoni muret, et Eesti ei ole piisavalt agar seadusandlust Euroopa õigusega kooskõlla viima.
Tõlge lõpetatud, noogutas Meri mõtlikult ja tähendas: «Vaat, see ongi meie ülesanne.»
Seejärel huvitus ta minu tööst justiitsministeeriumis. Mingil kombel jõudsime selle juurde, et kui asju võtta liiga tõsiselt, siis on oht vigu teha suurem.
Tunni kestnud kohtumine lõppes niisama järsult, kui oli alanud. «Vaid inimestel on huumorimeel. Kasutage seda eelist. Ja nüüd hakake tööle!» kõlasid ta lõpusõnad. Sellele järgnes paus, naeratus ja läinud ta ruumist oligi.
See töö algas 1997. aastal ning lõppes nelja ja poole aasta pärast. 1997. aasta detsembris alustas Euroopa Liit Eestiga liitumisläbirääkimisi ja toonane tõlgitud lause esines peamise murena igas Eesti eduraportis.»
Mart Soidro: «Tal oli oma uuest ametist johtuvalt palju kohustuslikke etüüde.»«Panin 6. oktoobril 1992 selga ainsa ülikonna ja läksin Kadriorgu. Liigne oleks vist lisada, et ärevus oli põue pugenud.
Mäletan, et parasjagu lõppes suursaadikute vastuvõtt ja töökabinetist väljuv Lennart silmitses mind üllatunult. Tutvustasin ennast ja teatasin kohmetunult, et mina hakkan ka siin töötama. Tundus, et samal päeval ametivande andnud vabariigi presidendil polnud selle vastu midagi. Filigraanse suhtlejana leidis ka kogunisti ühise kokkupuutepunkti – ka tema poja nimi on Mart. Siis lisas ta vabandavalt, et hetkel on tal oma uuest ametist johtuvalt palju kohustuslikke etüüde ning sisuliste küsimuste aruteluni jõuame ehk alles hilisõhtul. «Otsi endale töökabinet! Nagu sa näed, on meil hetkel ruumi palju,» andis ta mulle nõu, manades näole oma legendaarse naeratuse.
Aga mis sel päeval veel Kadriorus juhtus, olen ma kirjutanud ajakirjas Favoriit («Ettearvamatu Lennart», oktoober 1998): Palju meid seal algul õigupoolest oli? Oli presidendi abi sisepoliitilistes küsimustes Jaan Tross, oli kaks turvameest, üks Arnold Rüütli endine sekretär, paar Kadrioru-inimest Artur Vaderi või kogunisti Aleksei Müürissepa aegadest ning üks endine välisministeeriumi närimiskummi nätsutav sekretär, kes pidevalt rõhutas: «Suhteliselt lootusetu olukord…» Algatuseks kääris Lennart käised üles ja teatas, et nüüd tuleb tööle hakata. Selgus, et üks turvamees oskab fakse saata – ta pandi kohe faksimasina taha. Teine turvaja teadis midagi arvutist ning töö oli varnast võtta. Autojuht oli masinakirjutaja ja ülemnõukogu esimehe endine sekretär tõlk. «Meil oleks veel inimesi vaja,» vaatas Lennart lootusrikkalt ringi. Aga inimesi rohkem ei olnud; üksnes kole ja kõle oktoobrikuune tuul ulus akna taga.»
Kaido Jaansoni vaimsed kohtumised Lennart Meriga«Minu, täpsemalt meie esimene kohtumine oli kaudne, nagu ta ise hiljem on rääkinud. Oli nii, et tema istus köögis, aga mina seda ei teadnud.
Järgmine – samuti kaudne. Telefoni teel. Välisministrina tegi ta mulle ettepaneku hakata ase- või abivälisministriks, vist midagi praeguse asekantsleri taolist. Me pidime kohtuma Tartus – kui ta haigeks ei jää, hoiatas ta. Ta jäi aga haigeks ega saatnud Soome välisministrit sõidul Tartu kõnelema. Kuna ma polnud sellest kohast eriti huvitatud, ma seda kontakti ei jätkanud.
Meie esimene reaalne kohtumine leidis aset millalgi 1997, kui andsin talle üle need märkmed, mida hankisin siis, kui tema köögis istus. Vaimne kohtumine temaga oli olnud palju-palju varem. Muidugi ei oska ma öelda, millal. Ta on olnud üks kahest eesti kirjanikust, kelle loomingut olen teadlikult tudeerinud õppimaks stiili. Selles on midagi Tacitusest.
Tacitus oli rooma ajaloolane, kes elas ligi kaks tuhat aastat tagasi ja kelle tasemeni pole Eesti ajalooteadus minu arvates veel küündinud. Lennart Meri mulle ükskord ka ütles, et mõnikord on see mul õnnestunud, nimelt teda tabada.»
xxx
Sünnipäevalaps Lennart Meri – alati väga õnnelik inimene (28)
29.03.2004 00:01Kaarel Kaas, toimetaja
Kommenteeri | Loe kommentaare
Ekspresident Lennart Meri büroo heledale põrandale on tekkinud inetud porised jäljed. Märtsiküüditamise aastapäeval, 25. märtsil on vingelt üle Viimsi Kabelineeme lõõtsuv tuul enesega nimelt taevast kaasa toonud ka paraja sahmaka lumelörtsi. Traavivate põhjapõtradega kirjatud hallis kardiganis Meri vaatab neid jälgi mõni hetk vaikides ja pöördub siis oma poja Mardi poole: «Kuule, kus meil see suur põrandahari ongi?» Ja-jah, küll saab, nendib Mart Meri lühidalt.
Ta on ameti poolest ekspresidendi nõunik ja ühtlasi ka «büroo» juhataja. Lisaks temale töötab Lennart Meri eramu kõrval asuvas kahetoalises kontoris veel ka ekspresidendi nõunik-abi. Ja ongi kogu büroo.
«Kuule, ja mida sa minust siis üldse tahad?» pöördub Lennart Meri seepeale ajakirjaniku poole. Rõhk on seejuures sõnal «tahad». Meri kasutab juba aastaid ajalehe-inimestega rääkides tavapäraselt sina-vormi. Või kui leheneegreid juhtub tema ümbruses parajasti olema kopsakam punt, siis võib ta neid kõnetada ka näiteks nõnda: «Kuulge, poisid…».
«Vestelda? Hmm… Aga selles sinu ajalehe kirjas oli üks palju peenem väljend. Et sa tahad mind (mõtiskleb hetke)… Jälgida!?,» uurib Meri pea täiesti tõsisel ilmel. Seejuures ainult üks suunurk tuksatab korraks õige veidi.
Endise riigipea ühte tavalist sünnipäevaeelset päeva kirjeldav reportaaž jääb seekord siiski mõneks teiseks korraks.
Põtradega kardigani all neljapäeva pärastlõunal peene triibuga sinist päevasärki ja kootud punast lipsu kandev Meri kõnnib piki koridore ja tubasid büroost tagasi oma eraelulisele majapoolele, läbi köögi ja heleda elutoa kabineti kõrval asuvasse raamatukokku. Seinad on siin maast laeni kaetud köiteid tuubil riiulitest. Ümmargusel laual lebavad korrastatud arhiividokumendid.
Lennart Meri kummardub kergelt üle selle sama ümmarguse laua ajakirjaniku poole, ja teatab jällegi läbinisti tõsisel ilmel: «Aga nüüd teeme nii, et mina küsin ja sina vastad! Kuidas sinust ajakirjanik sai?»
Kunagi aastaid tagasi tabas Paldiski poolsaarel toonast noort raadioreporterit täpipealt sama küsimus. «Jaa-jaa, hmm…» kuulab Meri vastust ja noogutab.
Ümber maja keerutav tuul teeb väljas põrgulärmi. Aga see on ka pea ainuke heli. Meri majast enesest ei kost kusagilt ei kippu, ei kõppu.
Kuidas teie üldsegi omal ajal raadiotööle sattusite?
Minu palk oli 600 rubla vanas vääringus. (Meri töötas pärast ülikooli lõpetamist Vanemuise teatris kirjandusala juhatajana.) Ja minu naine oli abiellumise tõttu just stipist ilma jäänud. (Paus.) Noh, selle rahaga pidi kaks inimest hakkama saama, see oli päris raske.
Ja siis ma kirjutasin ühe loo. Ma kirjutasin ühe loo ja selle nimi oli «Mida me teame Tallinna Toomkirikust». Ja saatsin selle raadio kirjandussaadete toimetusele. Sealt tuli Vilma Jürisalu käest üks kümme päeva hiljem selline väikene postkaart.
(Toimetaja ja hilisem tõlkija Jürisalu oli Meri loo edastanud Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetusse, kus see rõõmuga vastu võeti ja eetrisse anti. Ning nõuti lisa.)
Üks kolm-neli kuud hiljem ma läksin esimest korda raadiomajja. See oli… (mõtleb natuke järele) noo aastal 1954-1955. (Nüüd vaatab Meri hetkeks raamatutega täidetud vastasseina, otsekui tahaks sellest läbi puurida.) See oli üks uskumatult ilus, puhas, täiesti tühi maja – nii on mul meeles. Oli suvi ja niisugune kardinate tüll lendles akendest sisse.
Ja ma kirjutasin neid lugusid umbes kümme aastat. Seda on üsna palju. (Siinkohal Meri köhatab kergelt ja muudab otsekui elavnedes pisut tooni.) Neist saaks omaette raamatu ja need asjad on mul keldris vist ka säilinud. Nende peale hakkas tulema Soomest vastuseid. Need oli lood, kus sellised sõnad nagu Marx, Engels, Lenin, Stalin mitte kordagi ei esinenud. Nii et… (rõhutab eraldi igat sõna) päris hea meelega kirjutasin neid lugusid.
Siis aga tuli mulle üks järjekordne jamps kaela. (Meri vaatab mõne hetke vaikides vastasseinas asuvat raamaturiiulit.) Paasikivi oli vist ära surnud ja tekkis vajadus midagi kirjutada ja… (Paus.) Ja ma kirjutasingi. See lugu neile ei meeldinud kohe mitte kuidagi. Selle loo pärast toimus suur koosolek, kuhu ka mina pidin minema. Aga ma jäin hiljaks ning mõtlesin, et targem on juba üldse mitte minna.
Siis ma nägin, kuidas koosolek otsa sai, ja kogesin midagi, mida ma polnud elus kunagi varem kogenud. Ma nägin, kuidas koridoritäis inimesi tuli koosolekult välja ja läks mööda koridori oma tubadesse. Ja mina jalutasin neile mööda koridori vastu. Aga mitte keegi ei vaadanud mulle otsa. Oli päris… huvitav kogemus.
Justkui poleks teid olemas olnud.
Jah! Ja siis hakati mul hinge peal käima, et ma läheksin raadiost minema. Et raadio ülem on teinud mulle ühe väga hea koha – albumite toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Ma ütlesin, et ei – seda ma ei tee. (Meri surub huuled natuke kokku ja vaatab korraks akna poole. Akna taga surub Soome lahelt üle Kabelineeme tuhisev tuul kadakad peaaegu vastu maad.)
Siis nad olid tükk aega õnnetud, aga ma käisin tööl edasi ja kõik, mis ma kirjutasin, läks sisse ka. Aga üks kuu aega hiljem nad siis äkki tulid ja ütlesid, et kas sa kuuldemängude toimetajaks läheksid. Mina ütlesin, et – iga naks!
(Meri võtab oma suurest tumepunasest teekruusist pika sõõmu ja vaikib paar hetke.)
Kuuldemängude toimetus oli täitsa omaette ja selle väikeses toimetuseruumis me siis ikka käisime poistega. No sel ajal oli Kuuba rumm see, mida oli peen juua. Ja kui seda parasjagu ei olnud siis… Valdo Pant avastas ühel hetkel, et kui kondenspiima segada piiritusega, tuleb midagi munalikööri-taolist. Me proovisime selle retsepti ära ning jalutasime paar maja edasi. Seal asus Vene laevastiku luureosakond, mille ees seisis püssimees. Me läksime siis, see lahtikeeratud konserv käes, püssimehe juurde ja panime selle talle kohe hammaste vahele! (Muheleb.)
Ja püssimees?
Ta ütles (kummardub üle laua natuke lähemale ja võtab hääletooni vaiksemaks): «Lähme sissepoole, siin tänaval näevad!» Ja uskumatu, aga see läks kõik kulinal alla! See pidi olema vähemalt 70-kraadine jook. (Muheleb uuesti.) Mis ta oma püssiga pärast tegi (täiesti tõsisel ilmel) – seda ma ei tea.
No vot – nii see kõik algas.
Hoolimata Stalini surmast oli surutis ühiskonnas toona veel väga suur. See polnud vist väga kena aeg?
See oli ikka selline suurte lootuste aeg. Ma olin kodus, kui Ungari ülestõus parajasti maha suruti, see pidi olema kas laupäev või pühapäev. Mäletan siiani – Londoni raadios lasi pidevalt oma reporteri viimaseid sõnu inglise keeles. Need oli appikutsed.
See oli palju masendavam, kui keegi võib endale ette kujutada. Ülestõusuga langes ju kokku liitlasriikide Suessi kriis. Nende mehed olid kõik püssi all! Ja oli ka tunda, kuidas Nõukogude Liit seda kriisi kartis. Vene luurel pidi olema ikka väga kindel veendumus, et liitlasväed ei tunne Ungari vastu mingisugust huvi, vaid nad loodavad oma Suessi kanalit tagasi saada. (Muigab korraks kurvalt.) Idioodid!
On teil tagasi mõeldes kunagi olnud kahju sellest, et te pidite suurema osa oma elust elama Nõukogude Liidus, kus inimeste eneseteostusele kehtisid suhteliselt konkreetsed piirangud?
(Mõtleb.) Minu käest on seda küsitud küll ja küll ning nimelt just nõukogude ajal. Ja ma olen ütelnud: «Kas te Rotschildi või Fordi tunnete? Nad on kaunis vabad inimesed, aga mina saan näha niisuguseid asju, mida nemad ei näe kunagi.»
Ma olen läbi sõitnud vist kõik Nõukogude Liidu piirialad.
Miks te seda tegite – sõitsite läbi pea kõik Nõukogude Liidu piirialad?
(Puhkeb naerma.) Selle tulemusena ma teadsin palju täpsemini, kui kõik need 25 000 dollaripalka saavat sovetoloogi Ameerika Ühendriikides, millal Venemaa kokku variseb. Ja Eesti seisukohast oli see palju olulisem, kui kõik need sovetoloogide ilusad jutud, mida nad püüdsid veel ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kuidagiviisi avaldada.
Uskusite juba toona, et Nõukogude Liit variseb kokku?
See (naerab jälle korraks) ei olnud ju usk. Usk on midagi, mida sa ei näe ja mis sinu silmis peab olema. Aga see oli teadmine.
Ja oli üsna palju ikkagi selliseid asju… Obi jõe suudmes, Labõtnangi vastaskaldal olime esimest korda vist… (mõtleb) 68. aastal. Ja seal kutsus üks kohalik funktsionäär mu oma tuppa ja ütles. «Meil on käsil suured ja väga salajased uuendused. Me hakkame Saksamaale naftat pumpama.»
Kapitalistlikule Saksamaale?
Jaa, jaa. Vaata, seda oli päris huvitav kuulda. See oli esimene kord, kui me midagi sellist .
Hiljuti keegi küsis minu käest: «Eestlasi on võrreldud indiaanlastega: mõlemale jäeti maa, keel, laulud ja tantsud. Miks aga eestlased ei oska oma tänast vabadust vääriliselt hinnata?»
Kas nad siis ei oska?
Minu meelest oskavad. Ja seda oskavad teha ka paljud Põhjala rahvad, sest viimase kümne aasta jooksul on toimunud meeletult suur väljaränne põhjapiirkondadest. Seal suudavad inimesed elada ainult siis, kui nad saavad piisavalt bensiini generaatorite jaoks ja piisavalt vitamiine ja piisavalt seda-teist-kolmandat. (Meri vaikib ja vaatab mõnda aeg mõtlikult aknast välja.) Hea küll, mis küsimusi teil veel oli?
Te olete minust kolm korda vanem – esmaspäeval (täna – toim.) saate 75-aastaseks…
(Segab muheledes vahele ja vangutab seejuures pead.) Noo-noo, ärge liialdage, teate! (Mõtleb hetke.) Te olete 2,88 korda noorem kui mina. (Muheleb uuesti.)
Vaadake, teie vanuses see ei tähenda mitte midagi. Aga minu vanuses… Ütleme, viis aastat või kolm aastat või kaks aastat… või koguni kümme – jumal hoidku, kes sellest julgeb unistada! – aastat on suur asi.
Kas te tunnete ennast vanana?
(Naerab.) Eei, ma ei ole ennast kunagi vanana tundnud. (Muutub siis uuesti tõsiseks.) Mulle teeb muret ainult see, et ma pean püksirihma asemel trakse kandma.
On see siis halb? Traksid on ju ometi mugavamad?
Noo, ei ole. Ei ole tegelikult. (Muheleb.)
Te olete elanud ülimalt aktiivset elu. Kas teid praegu siin Kabelineemel oma raamatute keskel valdab aeg-ajalt kahjutunne, et teie elu pole enam nii intensiivne? On teil praegu mõnikord näiteks lihtsalt igav?
Ei, seda luksust ma pigem igatsen. Aga ta kurivaim ei tule. Aega on vähe. (Naeratab.) Raamatute, ütleme juurdevool, on mul praegu endiselt märksa suurem kui suutlikkus raamatuid lugeda. Ka praegu tuleb kõigepealt indeksid lahti teha, vaadata järele olulised piirkonnad, need üles märkida ja lugeda.
Milliseid raamatuid te viimasel ajal loete?
Viimasel ajal… Ma hea meelega näitan! (Läheb teise tuppa ja naaseb sealt Fitzroy Macleani raamatuga «Eastern Approaches».)
Mul õnnestus temaga oma ajal tutvuda ja selgus, et tema kirjutas oma elu teise raamatu samal kuul ja samal aastal, kui mina kirjutasin oma elu esimese raamatu.
Fitzroy Maclean oli muide see väga noor tennisemängija, kes 23. augustil 1939 oli Moskvas ja kohtus kell kuus hommikul ühe teise noore tennisemängijaga. Sakslasega. Nad mängisid tennist ja sakslane rääkis Macleanile Molotovi-Ribbentropi pakti sisust. Pakti töötati välja ju öösel. Siis nad läksid laiali ja kui Ribbentrop hiljem ärkas, ajas ta kõik oma inimesed saatkonda kokku ning võttis neilt vande all täieliku vaikimistõotuse.
Fitzroy Maclean oli selleks ajaks aga kõik juba šifreeritult Londonisse saatnud. Ja see oli Londonis dešifreeritud ja uuesti šifreeritud ja otsekohe edasi Washingtoni saadetud. Kuid mida teevad inimesed Washingtonis augustikuul? (Vaatab küsival ilmel üle laua.)
Mängivad tennist?
Nad sõidavad kõik Washingtonist minema. Kõik! Ja see, khm, minu nüüd juba surnud sõbra Macleani (Fitzroy Maclean suri 1995. aastal – toim.) šifrogramm ootas kuu aega, enne kui ta jõudis ametnike kätte. (Paus.) See on ikka uskumatu, millistest asjadest ajalood koosnevad.
Just eile sain ma pika palumise peale selle raamatu siis kätte. See on selleks, et te näeksite – ma tegelen ainult väga värskete asjadega. (Naeratab.)
Teil pole vaja mind selles sugugi veenda.
Mind ennast on vaja. (Mõtleb pikalt.) Ma kulutan endiselt kole palju aega raadio peale, nüüd ka (muheleb) arvuti peale ja televisiooni peale. Televisioon ja arvuti on meie suured liitlased, aga võivad märkamatult muutuda – ja sageli ongi muutunud – meie suurteks vaenlasteks. Nad suudavad luua ühe olematu keskkonna, kus paugud on kõvemad ja kus inimesed komistavad nii, nagu nad langeksid niidetult.
Ja on võimalik seda reaalsust edasi anda ka nii, et tuhandetest surmasaanutest läheb kaamera mööda ja näitab selle asemel hõljumas raskete, kuldsete viljapeadega ilusaid viljapõldusid.
Ja see ongi nii – sa ei tohi ajast maha jääda. Aga mis on tänapäeva puhul palju hirmsam – sa ei tohi oma aega ka usaldada. Sa pead vaatama ühte asja nelja kandi alt ja jõudma tegeliku, alati pisut kaunistatud ja varjatud tõe juurde.
Ja on tõe juurde jõudmine võimalik?
(Turtsatab naerma ja rehmab käega.) Oh, ei! Aga täiesti võimatu on tõele selja pööramine.
Kui te oma 75 eluaastale tagasi vaatate, kas te olete olnud pigem õnnelik inimene?
(Iga sõna rõhutades.) Ma olen olnud väga õnnelik inimene.
Miks?
(Hakkab naerma ega vasta.)
See on keeruline küsimus?
Jah. Mul on alati olnud palju tööd. (Vaatab aknast välja.)
Kui meid küüditati ning aeti üksteisest lahku – mina koos ema ja noorema vennaga ühes suunas ja isa teises suunas –, siis lükkas isa püssimehed kõrvale, et me saaksime ikka kenasti lahku minna. Mulle ütles isa, et sina oled nüüd kõige vanem mees perekonnas ja pead pere eest hoolitsema. Ega seal polnud (naeratab korraks) aega, aga ennekõike ka tahtmist rohkem öelda. Ega vajadust. Aga ega see ka kunagi meelest ära ei lähe. (Vaikib uuesti ja vaatab aknast välja.)
Me räägime täna teiega 1949. aasta märtsiküüditamise aastapäeval…
Ei, ei – ärge mind nüüd nii nooreks ka tehke…
Teie pere küüditati 1941. aastal.
Jah, juuniküüditamisega. Seal oli ainult üks vahe. See oli see, et 1941–1943 oli Venemaal nii kõva nälg ja selline küttepuudus, et ellu jäid ainult noored.
(Pärast vintsutusi Siberis saabus Meride perekond – isa Georg, ema Alice, vend Hindrek ja Lennart – 1945. aasta lõpus Eestisse tagasi.)
Ma mäletan ka praegu, kuidas meie pere oli vagunis ja me istusime akna ääres ning ootasime. Sest vagun teeb ühe suure tiiru (veab käega õhus kaare) ja siis äkki muutub Toompea nähtavaks. Ja isa ütles, et – jumal tänatud, Pikk Hermann on alles. Nii algas meie tagasitulek Tallinna.
Kas te oma toonaseid emotsioone mäletate?
Oo jaa, oo jaa! (Noogutab peaga.) Muidugi, jumal hoidku. Ilma selleta poleks ju inimene inimene! Ma mäletan ka seda, kui pettunud ma olin, et ma magasin täiesti rahulikult maha ülesõidu Narva jõest. Ma ärkasin üles ja läksin paljajalu välja. See oli väga külm päev, väljas oli pime ja ma ei teadnud, kus ma olen. Ma hüüdsin: «Mis jaam see on?» Siis ma hüüdsin veel kord. No ma arvasin, et Narvani on veel aega!
Ja seal oli üks mees, kellel oli peas selline eestiaegne läki-läki. (Näitab kätega, milline.) Ja ta ütles sellise iiilusa häälega, no et saaks tüütust kärbsest lahti: «Aegviidu!» (Saadab «Aegviidut!» õhus poolkaare kujulise viipega.) Kes võiks siis niisuguseid asju unustada.
Kas hoolimata kõigest nõukogude võimu poolt selle riigiga kordasaadetust on meil tänast asjade seisu arvestades hästi läinud?
Vaadake, ma olen neljas keeles õppinud ja käinud üheksas klassis. Ma just eile mõtlesin selle peale, et minu prantsuse klassikaaslased – vaevalt neist keegi Teises maailmasõja surma sai. Siis tuli mulle meelde saksa klass. No ma oletan, neist võis veerand surma saada. Nad olid 1945. aastal piisavalt vanad, et moodustada Saksa viimase vastupanulaine selgroogu. Ja seejärel mõtlesin ma omaenda klassi peale Westholmi gümnaasiumis, kus oli 52 poissi.
(Telefon Meri püksitaskus heliseb nõudlikult. Aga ühendus katkeb.)
Neist 52 poisist jäi ellu alla viiendiku. See on see küsimustele vastuste leidmine. (Paus.) Me ei saa kunagi teada, mis nime kandsid tulevased Uluotsad või Piibud või kes nad kõik oli. Või Einsteinid, jumal hoidku!
(Vahepeal piniseb telefon uuesti. «Jaa, alloo!», hüüab Meri telefoni. Teisel pool kõnetraati räägib Jüri Luik, endine kaitseminister ja praegune Eesti suursaadik Washingtonis. «Kuule, kui sa ei taha mulle sellest rääkida, siis ma võin ju Vene saadikule helistada. Tema räägib mulle kohe kõik ära,» kõneleb Meri telefonitorusse. Jutt käib Eesti õhuruumi kaitsma hakkavatest NATO lennukitest.)
Kas on mõni inimene, kellega te oleksite soovinud elu jooksul kohtuda, kuid see pole võimalikuks osutunud? Või mõni film, mille te oleksite tahtnud valmis vändata, aga ei õnnestunud? Või mõni raamat, mis on kirjutamata jäänud?
(Mõtleb.) Tartus elas ja toimetas omal ajal Boris Vilde. Jõululaupäeval 1939 tuli Boris Vilde Helsingist Tartusse, veetis seal paar päeva ning sõitis seejärel edasi Prantsusmaale. Prantslaste kindralstaabil oli vaja ühte head meest, kes oskaks Talvesõja kohta anda korrektseid vastuseid.
Hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, mõistis Saksa sõjakohus ta surma ja lasi maha. Vilde ja tema kaaslased võeti kinni minu Pariisi lütseumi värava vastas asuva kaupluse tagatoas. See oli selline väike pood, kus minagi käisin vihikuid ja pliiatseid ostmas. Selles kaupluse tagatoas sündis tõsise sümboli tähendusega sõna résistance.
Ma tahtsin väga Boris Vildest kirjutada, aga ma tean juba, et see ilus teema jääb teostamata. Olen seal koolis hiljem kaks korda käinud ja lubanud oma kooli direktrissile, et lasen sinna panna Eesti paekivist mälestustahvli. Aga see on jäänud tegemata.
Aga aega veel ju on.
Aega on alati natuke vähem, kui me arvame.
Uudised
Lennart Meri Suur Õnn
Lennart Meri: On suur õnn, et võime toetuda rahvastele, kelle väärtushinnangud on tugevalt välja kujunenud.Urmo Soonvald, SLÕL, 27. märts 2004
75. sünnipäeva eel meenutatakse tõenäoliselt hetki ja inimesi, tänu kellele on elus kõige rohkem saavutatud. Kui teil oleks võimalik eriliselt tänada ühte mentorit Prantsusmaalt, Saksamaalt, Eesti vabariigist ja ENSVst, siis kes need inimesed on ja mis nende õpetustest iialgi ei unune?
Lennart Meri on tõenäoliselt maailma tuntuim väikeriigi juht. Olete sundinud Boriss Jeltsinit allkirjastama paberi, mis garanteeris Vene vägede Eestist lahkumise. Olete teinud märkmeid George Bushi gloobusele. Olete pidanud sirgeseljalise kõne ja sundinud sellega Vladimir Putini saalist väljuma. Kellelt maailma liidritest olete kõige enam õppinud? Kes on enim üritanud teilt õppust võtta?
Ei, nii see ka ei ole. Inimene peab inimesega kahekõnet. Selle kaudu teostub kultuur, teadus ja inimene, ning kui keegi kahekõne ajal saalist lahkub, on see märk minu halvast kahekõnest. Riik ei saa riiki sundida, küll aga veenda.
Meie läbirääkimised Boriss Jeltsiniga algasid külmalt ja lõppesid soojalt, lõppesid kolme lepinguga, millest jõudsime paberil alla kirjutada ühele ning kaks ülejäänut kinnitasime käesurvega, aga suuliselt ja täpsete numbritega. Ma hindan tema sirget joont ning tugevat huumoritunnet.
Kellelt õppida? Olen olnud kolmekümnel ekspeditsioonil hobuse ja kaameli seljas, helikopteritel ja jääluures, aatomijäälõhkujatel ja eskimopaatides ning kõigiga hästi läbi saanud, kuid ma ei ole kohanud kahte sarnast inimest. Pilgud õpetavad, mis keeles rääkida.
Kui tõsiselt te 1970-1980ndatel aastatel uskusite, et Eesti võib taas saada vabaks ja sõltumatuks riigiks? Mis oli neil aastatel teie suurim panus Eesti vabadusvõitlusse?
Minu põlvkond mäletab Hitleri-Stalini pakti, baase, Talvesõda, arreteerimisi, küüditamist, pakast ja nälga, koju jõudmise õnne, maarahva küüditamist, Berliini, Budapesti ja Praha ülestõuse ühest küljest ning süvenevat toidupuudust teisest küljest. Kui ühe õlitünni hind on kaks tünni õli, on küsimus ainult ajas. Igal sündmusel on oma täpne aeg, millal ta võib teostuda ja millal mitte.
Millega oleks Lennart Meri tegelnud kuusteist viimast aastat, juhul kui Eestil poleks õnnestunud end vabaks võidelda?
Oleksin teinud tööd, mis alati vabastab inimesi.
Kuigi me ei tea ega saagi teadma, mida mõtlesid Eesti riigijuhid 1939. ja 1940. aastal, on fakt, et nende passiivsuse või sinisilmsuse tõttu langes Eesti NSV Liidu koosseisu. Kuidas oleks Lennart Meri neil aastatel käitunud? Kui saaksite olla mõne tollase hetke ja otsustamise nähtamatu pealtnägija, siis millise momendi valiksite?
Aasta ei ole ajalugu, aasta on hetk, mis on enamasti möödas. Meie õnnetuse juured peituvad sügavamal. Euroopa ei suutnud ära hoida nelja totalitaarse riigi ja kahe kodusõja puhkemist, ja sellega oli Teine maailmasõda ja Eesti saatus määratud.
Nii demokraatlikud kui ka totalitaarsed riigid võitlesid rahu eest ja see üksmeel lõpeb alati sõjaga. Teise maailmasõja seemned külvati tõenäoliselt Versailles’ rahus. Majanduskriisi aegu oleks ehk saanud veel kõige hirmsamat ära hoida, mis sisuliselt tähendab edasilükkamist ja veel suuremaid ohvreid. 1939 olid pöörmed seatud, diplomaatidele jäi üksnes ilukõne ja Šveitsi pangad. Aga tõsi on ka see, et 1924. aasta detsembris oli Eesti rahval küllalt poliitilist tahet, et ennast kaitsta Nõukogude totalitarismi vastu. Georgias-Gruusias see ei õnnestunud. Nad ei olnud sinisilmsed, kuid Punaarmeed oli rohkem ja nende demokraatia oli veelgi halvemini korraldatud.
Venelaste okupatsiooni tõttu on eestlasi võrreldud indiaanlastega. Mõlemale jäeti maa, keel, laulud ja tantsud. Miks aga eestlased ei oska oma tänast vabadust vääriliselt hinnata? Miks pesitseb eestlastes lõppematu rahulolematus ja pessimism oma riigi läbilöögivõime suhtes Euroopas?
Oleme tänase päevani armunud seitsmesaja-aastase orjaöö muinasjuttu. Millal me Plettenbergi juubelit pühitseme? See oli pikim rahuaeg. Äkki tuleks õppida tänu tundma mineviku ja veel kestvama tuleviku ees? Ka väga väike riik võib olla oma väiksuses tugev ja oma tugevuses teistele rõõmus ja uhke eeskuju. Vargad lähevad niikuinii kinni.
(Eelnenud intervjuule e-kirja vahendusel järgneb vestlus Lennart Meri kodus Kabelineemel. Ta haarab allakirjutanult paberi ja palub täpsustada küsimust, mille olen kribinud märkmete servale.)
Kas 2004. aastal on inimesed müüdavamad ja ostetavamad kui 1939. ja 1940ndal?
Inimeste vastutus Eestis aastal 2004 on suurem kui 1938. Meie ümber on palju veneaegset taaka. See on klammerdunud endiste ENSV Ministrite Nõukogu juhtide, aseministrite või osakonnajuhatajate külge. Nad on inimeste hulgas, kes kiiresti saadud rahaga püüavad osta ka seadusi ja määratleda Eesti vabariigi tulevikku. Õnneks on neid inimesi vähe. Kiiresti tulnud rahal on kuratlik omadus – ta kaob sama kiiresti.
Sinna kõrvale on panna ka väga häid näiteid, näiteks Hansapank. Hansapank on meie rahvuslik uhkus ja on natuke kurb mõelda, et õige varsti on nad ka Läti Hansapank ja tõenäoliselt ka Leedu Hansapank. Aga ma pole mõistnud, et nende kaudu õnnestuks ettevõtetel Eesti ära osta.
Maailm on muutunud väikeseks. Eestis on väga palju mobiiltelefone. Suudame kõnelda kogu Eesti rahvaga korraga. Deutsche Bank tegi arvestuse, et 2007. aastal on maailmas tõenäoliselt 2,7 miljonit mobiiltelefoni.
Maailm on muutunud ka palju kitsamaks. Kui maailm muutub kitsamaks, muutub kõik ka läbinähtavamaks. Arvan, et Eestil tuleb näha palju vaeva moraalse puhtuse taastamisega.
Kui vabalt on küll Eesti kodanikud viimastel aastatel käitunud ja varastanud meie strateegilisi varusid. Aga see tuleb kõik välja! Oleme väga läbipaistvad. Aga tahame olla sama läbipaistvad kui Soome, Rootsi, Norra ja Taani. Oleme üsna heas asendis, eriti kui Eestit võrrelda endiste idabloki maadega.
Kaua läheb Eestil aega, et olla võrdne ja võrreldav pigem Skandinaaviaga kui Ida- ja Kesk-Euroopaga?
Mõnest vanast Euroopa Liidu liikmesriigist oleme juba praegu möödas. Kui tahate vastust küsimusele, millal möödub esimene esimesest, siis sellele pole vastust.
Inimestel on alati kohustus parema ja puhtama tuleviku ees. Aga alati on ka uusi probleeme. Meile on juba täna teada tulevikus painama hakkavad probleemid. Euroopa ja Kesk-Aafrika vahekorrad pingestuvad. Seal on aastakümneid kulutatud relvastusele. Kas kujutate ette 800 000 tapetud tutsi? Kole, et inimesed on sellega harjunud. Kole, et selle taustal ei mõista me palju, me kulutame tühja. Tahan rääkida, kui palju me kulutame hapnikku ja vett.
Läheneme piirile, kus peame efektiivselt mõtlema, mida meil on ja mida ei ole vaja. Kui Hiinas oleks sama palju autosid nagu Eestis või USAs, poleks Siberis enam piisavalt hapnikku.
Viitate, et ökoloogiaprobleemid saavad selle sajandi üheks suuremaks mureks. Neile on Euroopas ja Eestis liiga vähe keskendutud. Aga miks peakski rohkem, kui isegi USA ja Venemaa pole Kyoto protokollidega liitunud.
Jah ja ei. Mõelge, kus on ka praegu kõige rohkem metsi, rabasid ja märgalasid, mida loodus suudab taastada. See pole Saksmaa, Inglismaa ega Prantsusmaa. See on USA, kahtlemata ka Venemaa. Kõik taandub mõtlemisvabadusele ja loovusele. Mingitel põhjustel on USA loovusaste kõikidest riikidest ees.
Miks? Suurim konkurents?
Sellele on raske vastata. Mina ei tahaks olla nii küüniline. Ärgem rääkigem 10 000 perekonnast, räägime 200 miljonist inimesest. See on palju suurem jõud. 10 000 perekonda võib endale ehitada kolm jahti, kuid kasutada saavad ikkagi vaid ühte. Sel pole statistiliselt suurt väärtust.
USAs on riigivargust ja sellele on nad reageerinud. Riigivargust on olnud ka Saksamaal ja seda avastatakse järjest rohkem. Mida kitsamaks maailm muutub, seda paremini hakkame teisi tunnetama.
Maailm on põrkunud mitme raske konfliktiga, mis, jumal tänatud, on lokaalsed. Peame nägema, et nende taga on suuremad probleemid, mis puudutavad meid. Tahaks väga loota, et Euroopa Liit ja USA, kel on rohkem ühist kui lahutavat, oleksid ka tulevikus keskused, kes suudavad inimestele pakkuda demokraatlikku ja kindlat tulevikku.
USA valmistub valimisteks. Need on võimalus ilukõned kui parukad peast võtta ja näidata, millised on tegelikud probleemid. Valimised toovad alati kaasa tõe lähenemise ja see ei pruugi meid alati õnnelikuks teha. Ikka tulevad välja asjad, mida me ei salli. Tulevad välja vargused nagu Eestis.
Teid jahmatas Eesti viljavargus?
(Muigab.) See kõneleb, et Eestis on vaja palju tugevamat poliitilist tahet. Läbipaistvus on meil suur ja peame olema tänulikud neile, tänu kellele tuli vargus välja. Aga see peaks kaasa tooma süüdlastele ka kohtulikud karistused.
Tegemist on hea ja kurja võitlusega. Peame lootma, et õige pool jääks peale. Kuskil ei ela inimene sama kaua kui Skandinaavias või Saksamaal. Seal on inimese ja keskkonna vahekorrad palju harmoonilisemad. Ka Eestis on toimunud murrang. Selle statistilise pildi järgi hakkame aegamööda elama kauem. Šveitsis võiks juba praegu küsida, mis saab, kui inimese eluiga on 85 aastat? Viimane kümnendik on alati kõige kallim. Selle eest tuleb maksta rohkem kui eelmise kolmandiku eest.
Hea ja kurja võitlus on lõppematu protsess. Kas igale põlvkonnale on uus hea ja kurja võitlus?
See on mu sügav veendumus. See, kas inimene nimetab hea ja kurja mõõtjat Kristuseks või Allahiks, või on ta budist või šamaan, pole mingit tähendust. Inimkonnal on alati kõige raskem leida harmoonilist tasakaalu. Selles mõttes on muinas-aeg väga õpetlik. Siis võis inimene pikemat aega õnnelikult elada ja siis järglasteta kaduda. Tunneme täna vaid neid, kes läbi sadade tuhandete aastate järglasteni jõudnud ja umbes 200 suuremaks rahvaks saanud.
Kuidas mõjub Eestile ja eestlaste eneseteadvusele, et suur osa meid puudutavatest otsustest tehakse edaspidi Brüsselis või Washingtonis?
Kas teate, kui suured muudatused tekkisid Eestis, et Kolumbus 1492. aastal Ameerika avastas? Sel ajal oli tegemist globaliseerumisega.
Eesti on viimase 14 aasta jooksul läbi käinud raske tee. Oleme pisut maha jäänud moraalis ja õiglusteadvuses. On suur õnn, et võime toetuda vanematele rahvastele, kelle väärtushinnangud on tugevalt välja kujunenud. Tean, et paljudele puuduliku haridusega inimestele näib see, et keegi võtab meie käest mingi õiguse.
1800ndatel aastatel hakati meie rahvale tegema rõugete vastu süste – ka selle vastu oli suur protest. Õppimises on alati midagi, mis tekitab vastuseisu.
Aga ometi riivab see meie eneseteadvust. Ka haritud ja erudeeritud inimeste oma! Või see ongi ajaloo ilu, et saame tänastele sündmustele hinnangu anda alles näiteks 2044. aastal?
Võtame Saksamaa ja saksa hariduse. Neil on praegu raske, ometi on tootlikkus ettevaatlikult kasvamas, kuigi tööpuudus on suur. Suurima solvumise elas Saksamaa üle eelmisel aastal, kui selgus, et oma teaduse, tehnoloogia ja bioloogia-ga on nad teistest maha jäänud. See äratas tugeva protesti. Ilus on jälgida, millise järjekindlusega teevad nad igasuguseid töid. Nende ühine eesmärk on see, kuidas noori paremini harida. Äkki oli selge, et noorte sakslaste ja sakslannade haridustase on Põhjamaadest ja USAst maha jäänud ning kipub maha jääma mõnest Hiina ja India piirkonnast.
Miks? Kas Saksamaal on liiga palju muulasi?
Ei, vastupidi. Põhjused on psüühilised – kaua on elatud teadmises, et kõik on valmis, me oleme hästi varustatud jne. Ja kui selle teadmisega minnakse kooli, siis ei suudeta ennast enam teostada teistega võrdsel tasemel. Põhjamaades on lakkamatu tahe teha kogu aeg paremini ja teisiti, katsetada, natuke kaotada, aga palju võita.
Rääkisite Saksamaa rahul-
olust. Kas see on midagi sarnast tänase Eestiga, kus on samuti rahuolu, ja Läti ning Leedu on meist mööda kihutamas?
Jah, muidugi, olen nõus. 1991 olin ma välisminister ja Edgar Savisaar peaminister. Vahekorrad NSV Liiduga muutusid üha halvemaks. Nad keerasid kinni meie küttekraanid. Tallinnas jagus kütet vaid neljaks päevaks ja valitsus juba arutas, kuidas inimesed maale evakueerida. Unustati vaid, et maal pole talusid…
Sõitsime Helsingisse, sõlmisime lepingu ja hakkasime maailmahindadega maksma õli eest. Olime selleks täiesti ette valmistamata. Meil oli vaid Kuressaare sadam, kus võeti vastu laevu õliväljasurvega 5000 tonni. Sealt vedasime energeetika üle väina mandrile. See oli suur ärkamine – maksime maailmahinda kõige eest ja see tähendaski vaba majandust.
See pani meid raskesse olukorda, aga põrutas ka ärkvele. See pani meid teistest kiiremini tööle. Tänu sellele saime Läti ja Leedu ees väga tühise edumaa. See eksisteerib veel ka täna mõnel elualal. Vene Föderatsiooni osad, kes unistavad endise NSV Liidu piiride taastamisest, on väga kõvasti investeerinud, et saada Läti enda mõju alla. Selle taga on kaugeleulatuvad kavalad juriidilised mõtted – kui Lätis saab vene keel riigikeeleks, saab see ka Euroopa Liidu ja NATO ametlikuks keeleks.
1991. aastal äratati Eesti läbi suure hinnatõusu. Kas iseseisvuse hind oli paljudele liiga ränk?
See oli sõda, mida õnneks ei peetud püssidega. See oli sõda, mida me võib-olla ei osanud õigesti sõnastada. Nii, et rahvas oleks koondunud ümber lipu.
Kas täna on lipp meie südametest kaugemal kui 1991?
Arvan, et eestlased armastavad Eestit samamoodi kui soomlased Soomet. Küsimus on selles, et soomlased oskavad kodu paremini armastada ja eestlased on natuke liiga harimatud, meil on liiga palju parteisid, meil on raske eristada parteide programme ja tihti on erinevusteks vaid juhid. Meil tuleb mõista, et meil on kole palju rohkem õppida kui neil, kes on elanud enne meid.
Arvate, et meie riiki ja lippu armastatakse rohkem, kui valitsejate seas oleks vähem silmakirjalikkust, valskust jne?
Tahan rääkida muust. Mu isa on jutustanud Amsterdami olümpiamängudest, kus üks eesti mees tegi rasketes tanksaabastes hommikust 30 km jooksu. Tal oli raha just niipalju, et sai osta tanksaapad. See oli eneseteostus ja see külvas armastust ja uhkust väikeste poiste seas. Ka kõigi nende seas, kes tulid 1936. aastal kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule rongi vastu.
Jõuame teemaga algusesse tagasi. On õige, et Eesti juhtkond avastas liiga hilja, et ollakse üksi. Ettevalmistused sõjaks algasid liiga hilja. Tuli leida lahendus, mis vastas maksimaalselt paljude ootustele. Tehke mulle seda rõõmu ja korrake vähemalt kord aastas: «Ei kunagi enam üksi.»
Milline teie unistus on veel täitumata?
Mul on 29. märtsil sünnipäev. Kell 17 Brüsseli aja järgi tõmmatakse üheks päevaks masti NATO lipp. Tehke sellest üks ilus pilt.
Üheksa Lennart Meri sõpra ja kaaslast meenutavad oma esimest kohtumist temaga
Tiit Pruuli: «Iga päev kohtusin uue rahvusvahelise mehega.»«Mõne inimesega on nii, et tunned teda kohe algusest peale. Kuigi pole kunagi kohtunud, ütled automaatselt tere, kui tänaval vastu tuleb. Näiteks Urmas Ott või Mart Sander, kes on nagu iga televaataja isiklikud sõbrad.
Kuna mul ei lubatud lapsepõlves televiisorit vaadata ja üldse meie Tähtvere kodust kaugele minna, olid mu justkui tuttavad pärit kodusest raamatukogust või Sirbi ja Vasara ähmastelt must-valgetelt piltidelt, mida välja lõikasin ja kaustadesse paigutasin.
Lennart Meriga kohtusin esimest korda Buhhaaras ja Samarkandis. Meri käis seal millalgi kümme aastat enne minu sündi. Mina jõudsin Kesk-Aasiasse tema ja Ants Viidalepa raamatu abil õrnas noorukieas. Ahmisin endasse võõraid sõnu: mošee, medresse, minarett.
Minu elu pikim matk on siiani olnud «Hõbevalgem». Erivärviliste pliiatsitega joonisin raamatus alla eri teemasid ja marsruute. Sinine kontorikaust pealkirjaga «Lennart Meri» paisus väljalõigetega Edasist ning Sirbist ja Vasarast.
Päriselt tutvustati mind, toonast tudengit, Lennartile millalgi hiljem, Tartu ülikooli kohviku Sophokles ukse ees. Pomisesin midagi tavapärast: väga meeldiv, mina muidugi tunnen teid. Lennart hoidis terekätt traditsioonilise igaviku oma peos: «Ma loodan, et vabandate, et mina teid ei tunne.» Ja jätkas juttu kõrval seisnud professoritega. Seisin seal, kättpidi teenelise kirjaniku küljes kinni. Pikkamisi hakkas ebamugav ja piinlik. Püüdsin kätt viisakuse piires jõuga vabastada. Ei õnnestunud. Äkki katkestas Meri vestluse lugupeetud professoriga ja sosistas mulle kõrva: «Homseks vajan kümne noore inimese nime, keda Eesti Instituuti tööle võtta.»
Läks mõni aasta ja asusin ametisse Mihkel Muti järglasena Lennart Meri juurde välisministeeriumisse. Mu eelmine ülemus oli olnud Linnar Priimägi, arvasin, et mind selles plaanis enam ei üllatata. Aga ei, iga päev kohtusin uue rahvusvahelise mehega, uute piruettide ja padespaanidega.
Lennart ei küsinud töölevõtu-intervjuus inimestelt, mis keeli nad valdavad ja kuidas nad kavatsevad tööülesannetega toime tulla. Ta lihtsalt ulatas mulle järgmisel nädalal saksa- või prantsuskeelse artikli: «Tiit, tõlgi see ära, palu Genscherilt kommentaar ja anna Noorte Häälde (mis kandis ammu Päevalehe nime), nad on muidu välispoliitiliselt täiesti ebamusikaalsed».
Teda ei huvitanud, et alluva prantsuse keel on olematu või ta ei suuda Genscherit telefonile saada. Igaühe pühendumus pidi olema piisavalt suur igas ülesandes.
Olin pikka aeg päris kindel, et kolleegid on Lennartile midagi sellist kui pliiatsid, maakaardid või muud asised töövahendid, mida kasutatakse sõltumata kellaajast ja meeleolust.
Arvasin seda seni, kui istusime vahetult enne Eesti ÜROsse vastuvõttu New Yorgi hotellitoas, kuhu olin lauale unustanud paki perepiltidega, mida Lennart lehitsema hakkas. Istusime, rääkisime oma peredest. Rääkisime ja unustasime, et fuajees ootab meid ülemnõukogu esimees.»
Indrek Treufeldt: «President ütles, et täna teeme teisiti. President küsib, reporter vastab.»«Üks minu esimesi kohtumisi Lennart Meriga oli Paldiskis. Aastatetagune esimene jõulupüha. Meri oli president ja uudistas Paldiski kirikut. See ei olnud siis küll kiriku moodi, sest punaarmeelased olid seda kasutanud klubi või spordisaalina.
Pärast improviseeritud jumalateenistust ütles president, et tahab minna Paldiski neemele. Noore raadioreporterina tundsin, et see on sobilik hetk presidendile läheneda.
Toppisin mikrofoni Meri nina alla. President ütles, et teeme täna teistmoodi – president küsib ja reporter vastab.
Hiljem, kui Meriga lähemalt koos olin, pidin harjuma äkiliste improvisatsioonidega. Kord, kui üks maailma suuremaid ajakirjandusväljaandeid presidenti intervjueeris ja mina istusin juures, ütles Meri äkki: «Näe, kell on seisma jäänud.» Aga kell oli kõrgel seina peal ja selle lähemaks uurimiseks läks vaja taburetti…»
Mihkel Mutt: «Meri vastas midagi nii esoteerilist, et see vähendas kohe ründaja hoogu.»Tõenäoselt toimus meie esimene kohtumine Mati Undi sünnipäeval 1. jaanuaril 1976.
Elasime siis Mustamäel lähestikku. Undi juures käis palju kunsti- ja muidu haritlasi. Sünnipäevad olid alati pikad ja vaimukad. Nii võin päris täpselt kujutleda miljööd, milles Lennartiga tutvusin.
Teiste hulgas olid kindlasti kohal Andres Tolts, Juhan Viiding, Joel Sang, Kalju Komissarov, Tõnu Virve, Anti Liiv, Liina Pihlak, Noorsooteatri näitlejaid ja näitlejannasid. Jaak Allik istus tõenäoliselt vaibal (see oli sihuke aeg, et oma sõltumatuse ja vaimsuse väljendamiseks istuti sageli põrandal). Kirjanikke oli vähe, sest Unt ütles, et kirjanikud on igavad. Ja Lennart Meri polnudki ilukirjanik.
Meri tundus ekstsentriline ja ettearvamatu, väljendus sageli paradoksaalselt ja väljajätteliselt, mõjudes eatult.
Undil oli väga hea raamatukogu, Meri istus madalal lavatsil ja sirvis mingit antropoloogiaraamatut. Meri on teatavas suhtes soome tüüpi, sest ta mõtleb kõnepauside ajal. Seetõttu on suhteliselt raske aru saada, kas ta alles seab mõtteid ritta, et sulle vastata, või on juba lõpetanud, ja on sinu kord.
Aga kui rahvas on viina võtnud ja käib üleüldine plämpamine, siis kes viitsib oodata, kuni keegi mõtteid seab? Seepärast osales Meri vestlustes pealiskaudselt. Alkoholist ta ei hoolinud ja aeg-ajalt, kui Tolts või mõni teine irvhammas ta kallal liialt aasima kippus, vastas ta midagi nii esoteerilist, et see ründaja hoogu kohe vähendas.»
Arvo Valton-Vallikivi: «Ta ütles, et 20 aasta pärast maailmas eesti keelt enam ei kõnelda.»«Aga kui mul paluti meenutada esimest kohtumist või mingit eredalt meelde jäänud hetke mõnest ammusest kokkupuutest, tuli mulle miskipärast esmalt meelde üks jutuajamine, mis toimus kas Loomingu ruumides või Kirjanike Majas millalgi 1960ndatel aastatel, kindlasti nn. Hruštšovi sula ajal.
Tark maailmamees Lennart ütles lause, mis täitis mind üleni protestiga. Selle lause ilmselge mõte oli järgmine: kahekümne aasta pärast enam maailmas eesti keelt ei kõnelda.
Ka tookord mõistsin, et tema seda ju kõigest hingest ei soovi ja et ta on kindlasti mures meie keele tuleviku pärast. Öeldu oli mingil määral lennartlik provokatsioon, mis suunatud meile, täis rahvustuld temast pisut noorematele kuulajatele-kirjanikele, kes me ju tahtsime emakeelega ikka igavikku pürgida.
Ometi häiris see libamisi pillatud lause sügavasti, sest kuradeid ei tohi ju välja kutsuda.
Hiljem, kui Lennart Meri oli nii palju teinud Eesti riigi taastamise ja eesti keele ning kultuuri säilitamise heaks, kui ta oli Eesti president, kelle egogi oli sügavalt seotud rahvuse ja riigi egoga, sellega ehk parimatel hetkedel samastunudki, meenus see ammune lause mulle mitmel puhul. Ei, üldse mitte parastavalt. Aga siiski nii, et mida sa nüüd lausuksid, kui seda ütlust sulle meenutada.»
Riina Kionka: «Ilves käis kolm korda Lennartit kutsumas, aga tagasi tuli ikka üksi.»«Ameerika kaitsejõududes on ammu käibel lause, mis iseloomustavat sõdurite tegutsemisviisi – hurry up and wait ehk tegutse kibekiirelt, kuid siis jää ootama, kuni on jälle vaja siva teha. Ning siis jälle oodata.
See oligi peamine tunne, kui ma 1991. aasta veebruaris esimest korda Lennart Merit kohtasin. Tollane ENSV välisminister Meri oli tulnud Raadio Vaba Euroopa/Vabaduse Raadio (RVE/RL) juhtkonna kutsel Müncheni, et arutada tema ettepanekut autasustada RVE/RLi Nobeli rahupreemiaga.
Lennarti tulekuga tegeles tollane RVE Eesti toimetuse direktor Toomas H. Ilves, kes hoolitses välisministri eest tema Münchenis viibimise ajal.
Ise olin tollal raadio juures asuva mõttekoja Eesti asjade analüütik. Seega ei olnud otseselt toimetuse ja visiidiga seotud. Kuid kui Lennart Meri ei olnud «Eesti asi», mis või kes siis võis seda veel olla! Me ju kõik tahtsime teda näha, eeskätt aga RVE/RLi suured ülemused, kes olid ta võõrustajad.
Aga Lennart ei andnud end nii kergelt näole. Ta istus hotellitoas ja tegi telefoniga tööd. See tegevus oli märksa tõhusam (ja Eesti välisministeeriumile ka odavam) Müncheni Hiltoni hotellist, võrreldes tolleaegsete sidetingimustega Tallinnas.
Aeg oli ju selline, sest äsja olid Nõukogude võimud korraldanud veresauna Vilniuses ja Riias, algamas oli esimene Pärsia lahe sõda, Gorbatšov oli Läänele lubanud, et hakkab Balti riikidega läbi rääkima… ja välisministril oli tööd kui palju.
Ilves käis küll iga mõne tunni tagant hotellis Lennartil järel, kuid ikka jõudis tagasi raadiomajja üksi.
Kolmandal päeval, kui töö oli tehtud, jalutas Lennart siiski viis minutit läbi Inglise Aia, mööda Isari jõeharude kaldaid ja Hiina torni õlleaiast mööda raadiomajja, kus ta temale omase sarmiga suutis silmapilguga kustutada kõikide mälust selle, et nad olid pidanud teda kaua ootama.»
Uffe Ellemann-Jensen: «Kuninganna juures olid meil kõigil pisarad silmis, ka Lennart Meril…»«Esimest korda kohtusin Lennart Meriga 1990ndate aastate alguses. Ta külastas Kopenhaagenit, et saada toetust lootusele Eesti ja teiste Balti riikide taas-
iseseisvumiseks.
Olin kohe võlutud temas peituvast kombinatsioonist: kultuur-poliitilised oskused-sarm. Aastatel jooksul said meist väga lähedased sõbrad. Ta on impulsiivne ja kärsitu ning tihti on teinud end mõistetavaks äärmiselt mittediplomaatilisel moel.
Esimesele kohtumisele järgnenud aastate jooksul balansseerisime tihti noateral. 1990. aasta detsembris külastas ta koos Balti kolleegidega Kopenhaagenit, et avada esimene Balti Infokeskus, millest sai mitteametlik Balti riikide saatkond.
Samal ajal kuulsime Moskvast
uudist tollase NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadze tagasiastumisest ja kuu hiljem OMONi rünnakutest Balti riikide pealinnades.
Kohe pärast seda allkirjastasime Taani ja Baltimaade vahel protokollid, mis näitasid juba 1921. aastast nende iseseisvuse tunnustamist ja et me taastame diplomaatilised suhted nii kiiresti kui võimalik.
Pidime ootama 1991. aasta augustini, kui ebaõnnestunud putš sillutas tee vabaduseni ja Lennart Meri oli taas kahe Balti kolleegiga Kopenhaagenis. Ma ei unusta kunagi seda õhtut, kui kuninganna palus meid oma paleesse. Saabudes säras taevas täiskuu, väravas valvasid kuninglikud ihukaitsjad ja orkester mängis aeglast marssi. Lennart Meri polnud sel hetkel ainus, kel silmist pisarad jooksid…
Juba mõni päev hiljem võõrustas ta mind ja mu abikaasat Tallinnas. See oli mu esimene reis Tallinna, millele tuli aastate jooksul palju lisa. Lennart Meri näitas meile Toompea vaatamisväärsusi, rääkis ajaloost, ise samal ajal pakatamas rõõmust.
Kohtusin Lennart Meriga ta presidendiks oleku ajal palju. Ta kasvas tõelise riigimehe võrdkujuks, kes väsimatult püüdis triivida kodumaad õigesse kohta Euroopa ja Atlandi riikide peres.
On väga sobilik, et Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige ta 75. sünnipäeval. Olen kindel, et see on kena sünnipäevakink nii tagasihoidlikule ja säravale mehele.»
Urmas Reinsalu: «Meri ütles, et vaid inimestel on huumorimeel. Kasutage seda eelist. Ja nüüd hakake tööle!»«1997. aasta aprill. Mind oli kutsutud Lennart Meri juurde kui ta võimalikku sisepoliitika nõunikukandidaati.
Ootasin eestoas, Meril oli kohtumine toonase Euroopa Komisjoni voliniku Hans van der Broekiga. Kohtumine venis.
Lõpuks sisenesime koos kantselei direktori Jaanus Pikaniga Meri raamatukogutuppa. Toa seinu katsid ajaloolised maakaardid, mille kohta Meri hiljem tähendas, et oluline ei ole nende puhul see, mis on geograafiliselt õige, vaid see, mis vale. Igal pool oli raamatuid ja paberipakke.
Meri palus istet võtta, süütas punase Marlboro ja ulatas mulle ingliskeelse paberi, viidates ühele lõigule.
«Tõlkige seda!» järgnes korraldus. Tekst puudutas Euroopa Komisjoni muret, et Eesti ei ole piisavalt agar seadusandlust Euroopa õigusega kooskõlla viima.
Tõlge lõpetatud, noogutas Meri mõtlikult ja tähendas: «Vaat, see ongi meie ülesanne.»
Seejärel huvitus ta minu tööst justiitsministeeriumis. Mingil kombel jõudsime selle juurde, et kui asju võtta liiga tõsiselt, siis on oht vigu teha suurem.
Tunni kestnud kohtumine lõppes niisama järsult, kui oli alanud. «Vaid inimestel on huumorimeel. Kasutage seda eelist. Ja nüüd hakake tööle!» kõlasid ta lõpusõnad. Sellele järgnes paus, naeratus ja läinud ta ruumist oligi.
See töö algas 1997. aastal ning lõppes nelja ja poole aasta pärast. 1997. aasta detsembris alustas Euroopa Liit Eestiga liitumisläbirääkimisi ja toonane tõlgitud lause esines peamise murena igas Eesti eduraportis.»
Mart Soidro: «Tal oli oma uuest ametist johtuvalt palju kohustuslikke etüüde.»«Panin 6. oktoobril 1992 selga ainsa ülikonna ja läksin Kadriorgu. Liigne oleks vist lisada, et ärevus oli põue pugenud.
Mäletan, et parasjagu lõppes suursaadikute vastuvõtt ja töökabinetist väljuv Lennart silmitses mind üllatunult. Tutvustasin ennast ja teatasin kohmetunult, et mina hakkan ka siin töötama. Tundus, et samal päeval ametivande andnud vabariigi presidendil polnud selle vastu midagi. Filigraanse suhtlejana leidis ka kogunisti ühise kokkupuutepunkti – ka tema poja nimi on Mart. Siis lisas ta vabandavalt, et hetkel on tal oma uuest ametist johtuvalt palju kohustuslikke etüüde ning sisuliste küsimuste aruteluni jõuame ehk alles hilisõhtul. «Otsi endale töökabinet! Nagu sa näed, on meil hetkel ruumi palju,» andis ta mulle nõu, manades näole oma legendaarse naeratuse.
Aga mis sel päeval veel Kadriorus juhtus, olen ma kirjutanud ajakirjas Favoriit («Ettearvamatu Lennart», oktoober 1998): Palju meid seal algul õigupoolest oli? Oli presidendi abi sisepoliitilistes küsimustes Jaan Tross, oli kaks turvameest, üks Arnold Rüütli endine sekretär, paar Kadrioru-inimest Artur Vaderi või kogunisti Aleksei Müürissepa aegadest ning üks endine välisministeeriumi närimiskummi nätsutav sekretär, kes pidevalt rõhutas: «Suhteliselt lootusetu olukord…» Algatuseks kääris Lennart käised üles ja teatas, et nüüd tuleb tööle hakata. Selgus, et üks turvamees oskab fakse saata – ta pandi kohe faksimasina taha. Teine turvaja teadis midagi arvutist ning töö oli varnast võtta. Autojuht oli masinakirjutaja ja ülemnõukogu esimehe endine sekretär tõlk. «Meil oleks veel inimesi vaja,» vaatas Lennart lootusrikkalt ringi. Aga inimesi rohkem ei olnud; üksnes kole ja kõle oktoobrikuune tuul ulus akna taga.»
Kaido Jaansoni vaimsed kohtumised Lennart Meriga«Minu, täpsemalt meie esimene kohtumine oli kaudne, nagu ta ise hiljem on rääkinud. Oli nii, et tema istus köögis, aga mina seda ei teadnud.
Järgmine – samuti kaudne. Telefoni teel. Välisministrina tegi ta mulle ettepaneku hakata ase- või abivälisministriks, vist midagi praeguse asekantsleri taolist. Me pidime kohtuma Tartus – kui ta haigeks ei jää, hoiatas ta. Ta jäi aga haigeks ega saatnud Soome välisministrit sõidul Tartu kõnelema. Kuna ma polnud sellest kohast eriti huvitatud, ma seda kontakti ei jätkanud.
Meie esimene reaalne kohtumine leidis aset millalgi 1997, kui andsin talle üle need märkmed, mida hankisin siis, kui tema köögis istus. Vaimne kohtumine temaga oli olnud palju-palju varem. Muidugi ei oska ma öelda, millal. Ta on olnud üks kahest eesti kirjanikust, kelle loomingut olen teadlikult tudeerinud õppimaks stiili. Selles on midagi Tacitusest.
Tacitus oli rooma ajaloolane, kes elas ligi kaks tuhat aastat tagasi ja kelle tasemeni pole Eesti ajalooteadus minu arvates veel küündinud. Lennart Meri mulle ükskord ka ütles, et mõnikord on see mul õnnestunud, nimelt teda tabada.»
xxx
Sünnipäevalaps Lennart Meri – alati väga õnnelik inimene (28)
29.03.2004 00:01Kaarel Kaas, toimetaja
Kommenteeri | Loe kommentaare
Ta on ameti poolest ekspresidendi nõunik ja ühtlasi ka «büroo» juhataja. Lisaks temale töötab Lennart Meri eramu kõrval asuvas kahetoalises kontoris veel ka ekspresidendi nõunik-abi. Ja ongi kogu büroo.
«Kuule, ja mida sa minust siis üldse tahad?» pöördub Lennart Meri seepeale ajakirjaniku poole. Rõhk on seejuures sõnal «tahad». Meri kasutab juba aastaid ajalehe-inimestega rääkides tavapäraselt sina-vormi. Või kui leheneegreid juhtub tema ümbruses parajasti olema kopsakam punt, siis võib ta neid kõnetada ka näiteks nõnda: «Kuulge, poisid…».
«Vestelda? Hmm… Aga selles sinu ajalehe kirjas oli üks palju peenem väljend. Et sa tahad mind (mõtiskleb hetke)… Jälgida!?,» uurib Meri pea täiesti tõsisel ilmel. Seejuures ainult üks suunurk tuksatab korraks õige veidi.
Endise riigipea ühte tavalist sünnipäevaeelset päeva kirjeldav reportaaž jääb seekord siiski mõneks teiseks korraks.
Põtradega kardigani all neljapäeva pärastlõunal peene triibuga sinist päevasärki ja kootud punast lipsu kandev Meri kõnnib piki koridore ja tubasid büroost tagasi oma eraelulisele majapoolele, läbi köögi ja heleda elutoa kabineti kõrval asuvasse raamatukokku. Seinad on siin maast laeni kaetud köiteid tuubil riiulitest. Ümmargusel laual lebavad korrastatud arhiividokumendid.
Lennart Meri kummardub kergelt üle selle sama ümmarguse laua ajakirjaniku poole, ja teatab jällegi läbinisti tõsisel ilmel: «Aga nüüd teeme nii, et mina küsin ja sina vastad! Kuidas sinust ajakirjanik sai?»
Kunagi aastaid tagasi tabas Paldiski poolsaarel toonast noort raadioreporterit täpipealt sama küsimus. «Jaa-jaa, hmm…» kuulab Meri vastust ja noogutab.
Ümber maja keerutav tuul teeb väljas põrgulärmi. Aga see on ka pea ainuke heli. Meri majast enesest ei kost kusagilt ei kippu, ei kõppu.
Kuidas teie üldsegi omal ajal raadiotööle sattusite?
Minu palk oli 600 rubla vanas vääringus. (Meri töötas pärast ülikooli lõpetamist Vanemuise teatris kirjandusala juhatajana.) Ja minu naine oli abiellumise tõttu just stipist ilma jäänud. (Paus.) Noh, selle rahaga pidi kaks inimest hakkama saama, see oli päris raske.
Ja siis ma kirjutasin ühe loo. Ma kirjutasin ühe loo ja selle nimi oli «Mida me teame Tallinna Toomkirikust». Ja saatsin selle raadio kirjandussaadete toimetusele. Sealt tuli Vilma Jürisalu käest üks kümme päeva hiljem selline väikene postkaart.
(Toimetaja ja hilisem tõlkija Jürisalu oli Meri loo edastanud Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetusse, kus see rõõmuga vastu võeti ja eetrisse anti. Ning nõuti lisa.)
Üks kolm-neli kuud hiljem ma läksin esimest korda raadiomajja. See oli… (mõtleb natuke järele) noo aastal 1954-1955. (Nüüd vaatab Meri hetkeks raamatutega täidetud vastasseina, otsekui tahaks sellest läbi puurida.) See oli üks uskumatult ilus, puhas, täiesti tühi maja – nii on mul meeles. Oli suvi ja niisugune kardinate tüll lendles akendest sisse.
Ja ma kirjutasin neid lugusid umbes kümme aastat. Seda on üsna palju. (Siinkohal Meri köhatab kergelt ja muudab otsekui elavnedes pisut tooni.) Neist saaks omaette raamatu ja need asjad on mul keldris vist ka säilinud. Nende peale hakkas tulema Soomest vastuseid. Need oli lood, kus sellised sõnad nagu Marx, Engels, Lenin, Stalin mitte kordagi ei esinenud. Nii et… (rõhutab eraldi igat sõna) päris hea meelega kirjutasin neid lugusid.
Siis aga tuli mulle üks järjekordne jamps kaela. (Meri vaatab mõne hetke vaikides vastasseinas asuvat raamaturiiulit.) Paasikivi oli vist ära surnud ja tekkis vajadus midagi kirjutada ja… (Paus.) Ja ma kirjutasingi. See lugu neile ei meeldinud kohe mitte kuidagi. Selle loo pärast toimus suur koosolek, kuhu ka mina pidin minema. Aga ma jäin hiljaks ning mõtlesin, et targem on juba üldse mitte minna.
Siis ma nägin, kuidas koosolek otsa sai, ja kogesin midagi, mida ma polnud elus kunagi varem kogenud. Ma nägin, kuidas koridoritäis inimesi tuli koosolekult välja ja läks mööda koridori oma tubadesse. Ja mina jalutasin neile mööda koridori vastu. Aga mitte keegi ei vaadanud mulle otsa. Oli päris… huvitav kogemus.
Justkui poleks teid olemas olnud.
Jah! Ja siis hakati mul hinge peal käima, et ma läheksin raadiost minema. Et raadio ülem on teinud mulle ühe väga hea koha – albumite toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Ma ütlesin, et ei – seda ma ei tee. (Meri surub huuled natuke kokku ja vaatab korraks akna poole. Akna taga surub Soome lahelt üle Kabelineeme tuhisev tuul kadakad peaaegu vastu maad.)
Siis nad olid tükk aega õnnetud, aga ma käisin tööl edasi ja kõik, mis ma kirjutasin, läks sisse ka. Aga üks kuu aega hiljem nad siis äkki tulid ja ütlesid, et kas sa kuuldemängude toimetajaks läheksid. Mina ütlesin, et – iga naks!
(Meri võtab oma suurest tumepunasest teekruusist pika sõõmu ja vaikib paar hetke.)
Kuuldemängude toimetus oli täitsa omaette ja selle väikeses toimetuseruumis me siis ikka käisime poistega. No sel ajal oli Kuuba rumm see, mida oli peen juua. Ja kui seda parasjagu ei olnud siis… Valdo Pant avastas ühel hetkel, et kui kondenspiima segada piiritusega, tuleb midagi munalikööri-taolist. Me proovisime selle retsepti ära ning jalutasime paar maja edasi. Seal asus Vene laevastiku luureosakond, mille ees seisis püssimees. Me läksime siis, see lahtikeeratud konserv käes, püssimehe juurde ja panime selle talle kohe hammaste vahele! (Muheleb.)
Ja püssimees?
Ta ütles (kummardub üle laua natuke lähemale ja võtab hääletooni vaiksemaks): «Lähme sissepoole, siin tänaval näevad!» Ja uskumatu, aga see läks kõik kulinal alla! See pidi olema vähemalt 70-kraadine jook. (Muheleb uuesti.) Mis ta oma püssiga pärast tegi (täiesti tõsisel ilmel) – seda ma ei tea.
No vot – nii see kõik algas.
Hoolimata Stalini surmast oli surutis ühiskonnas toona veel väga suur. See polnud vist väga kena aeg?
See oli ikka selline suurte lootuste aeg. Ma olin kodus, kui Ungari ülestõus parajasti maha suruti, see pidi olema kas laupäev või pühapäev. Mäletan siiani – Londoni raadios lasi pidevalt oma reporteri viimaseid sõnu inglise keeles. Need oli appikutsed.
See oli palju masendavam, kui keegi võib endale ette kujutada. Ülestõusuga langes ju kokku liitlasriikide Suessi kriis. Nende mehed olid kõik püssi all! Ja oli ka tunda, kuidas Nõukogude Liit seda kriisi kartis. Vene luurel pidi olema ikka väga kindel veendumus, et liitlasväed ei tunne Ungari vastu mingisugust huvi, vaid nad loodavad oma Suessi kanalit tagasi saada. (Muigab korraks kurvalt.) Idioodid!
On teil tagasi mõeldes kunagi olnud kahju sellest, et te pidite suurema osa oma elust elama Nõukogude Liidus, kus inimeste eneseteostusele kehtisid suhteliselt konkreetsed piirangud?
(Mõtleb.) Minu käest on seda küsitud küll ja küll ning nimelt just nõukogude ajal. Ja ma olen ütelnud: «Kas te Rotschildi või Fordi tunnete? Nad on kaunis vabad inimesed, aga mina saan näha niisuguseid asju, mida nemad ei näe kunagi.»
Ma olen läbi sõitnud vist kõik Nõukogude Liidu piirialad.
Miks te seda tegite – sõitsite läbi pea kõik Nõukogude Liidu piirialad?
(Puhkeb naerma.) Selle tulemusena ma teadsin palju täpsemini, kui kõik need 25 000 dollaripalka saavat sovetoloogi Ameerika Ühendriikides, millal Venemaa kokku variseb. Ja Eesti seisukohast oli see palju olulisem, kui kõik need sovetoloogide ilusad jutud, mida nad püüdsid veel ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kuidagiviisi avaldada.
Uskusite juba toona, et Nõukogude Liit variseb kokku?
See (naerab jälle korraks) ei olnud ju usk. Usk on midagi, mida sa ei näe ja mis sinu silmis peab olema. Aga see oli teadmine.
Ja oli üsna palju ikkagi selliseid asju… Obi jõe suudmes, Labõtnangi vastaskaldal olime esimest korda vist… (mõtleb) 68. aastal. Ja seal kutsus üks kohalik funktsionäär mu oma tuppa ja ütles. «Meil on käsil suured ja väga salajased uuendused. Me hakkame Saksamaale naftat pumpama.»
Kapitalistlikule Saksamaale?
Jaa, jaa. Vaata, seda oli päris huvitav kuulda. See oli esimene kord, kui me midagi sellist .
Hiljuti keegi küsis minu käest: «Eestlasi on võrreldud indiaanlastega: mõlemale jäeti maa, keel, laulud ja tantsud. Miks aga eestlased ei oska oma tänast vabadust vääriliselt hinnata?»
Kas nad siis ei oska?
Minu meelest oskavad. Ja seda oskavad teha ka paljud Põhjala rahvad, sest viimase kümne aasta jooksul on toimunud meeletult suur väljaränne põhjapiirkondadest. Seal suudavad inimesed elada ainult siis, kui nad saavad piisavalt bensiini generaatorite jaoks ja piisavalt vitamiine ja piisavalt seda-teist-kolmandat. (Meri vaikib ja vaatab mõnda aeg mõtlikult aknast välja.) Hea küll, mis küsimusi teil veel oli?
Te olete minust kolm korda vanem – esmaspäeval (täna – toim.) saate 75-aastaseks…
(Segab muheledes vahele ja vangutab seejuures pead.) Noo-noo, ärge liialdage, teate! (Mõtleb hetke.) Te olete 2,88 korda noorem kui mina. (Muheleb uuesti.)
Vaadake, teie vanuses see ei tähenda mitte midagi. Aga minu vanuses… Ütleme, viis aastat või kolm aastat või kaks aastat… või koguni kümme – jumal hoidku, kes sellest julgeb unistada! – aastat on suur asi.
Kas te tunnete ennast vanana?
(Naerab.) Eei, ma ei ole ennast kunagi vanana tundnud. (Muutub siis uuesti tõsiseks.) Mulle teeb muret ainult see, et ma pean püksirihma asemel trakse kandma.
On see siis halb? Traksid on ju ometi mugavamad?
Noo, ei ole. Ei ole tegelikult. (Muheleb.)
Te olete elanud ülimalt aktiivset elu. Kas teid praegu siin Kabelineemel oma raamatute keskel valdab aeg-ajalt kahjutunne, et teie elu pole enam nii intensiivne? On teil praegu mõnikord näiteks lihtsalt igav?
Ei, seda luksust ma pigem igatsen. Aga ta kurivaim ei tule. Aega on vähe. (Naeratab.) Raamatute, ütleme juurdevool, on mul praegu endiselt märksa suurem kui suutlikkus raamatuid lugeda. Ka praegu tuleb kõigepealt indeksid lahti teha, vaadata järele olulised piirkonnad, need üles märkida ja lugeda.
Milliseid raamatuid te viimasel ajal loete?
Viimasel ajal… Ma hea meelega näitan! (Läheb teise tuppa ja naaseb sealt Fitzroy Macleani raamatuga «Eastern Approaches».)
Mul õnnestus temaga oma ajal tutvuda ja selgus, et tema kirjutas oma elu teise raamatu samal kuul ja samal aastal, kui mina kirjutasin oma elu esimese raamatu.
Fitzroy Maclean oli muide see väga noor tennisemängija, kes 23. augustil 1939 oli Moskvas ja kohtus kell kuus hommikul ühe teise noore tennisemängijaga. Sakslasega. Nad mängisid tennist ja sakslane rääkis Macleanile Molotovi-Ribbentropi pakti sisust. Pakti töötati välja ju öösel. Siis nad läksid laiali ja kui Ribbentrop hiljem ärkas, ajas ta kõik oma inimesed saatkonda kokku ning võttis neilt vande all täieliku vaikimistõotuse.
Fitzroy Maclean oli selleks ajaks aga kõik juba šifreeritult Londonisse saatnud. Ja see oli Londonis dešifreeritud ja uuesti šifreeritud ja otsekohe edasi Washingtoni saadetud. Kuid mida teevad inimesed Washingtonis augustikuul? (Vaatab küsival ilmel üle laua.)
Mängivad tennist?
Nad sõidavad kõik Washingtonist minema. Kõik! Ja see, khm, minu nüüd juba surnud sõbra Macleani (Fitzroy Maclean suri 1995. aastal – toim.) šifrogramm ootas kuu aega, enne kui ta jõudis ametnike kätte. (Paus.) See on ikka uskumatu, millistest asjadest ajalood koosnevad.
Just eile sain ma pika palumise peale selle raamatu siis kätte. See on selleks, et te näeksite – ma tegelen ainult väga värskete asjadega. (Naeratab.)
Teil pole vaja mind selles sugugi veenda.
Mind ennast on vaja. (Mõtleb pikalt.) Ma kulutan endiselt kole palju aega raadio peale, nüüd ka (muheleb) arvuti peale ja televisiooni peale. Televisioon ja arvuti on meie suured liitlased, aga võivad märkamatult muutuda – ja sageli ongi muutunud – meie suurteks vaenlasteks. Nad suudavad luua ühe olematu keskkonna, kus paugud on kõvemad ja kus inimesed komistavad nii, nagu nad langeksid niidetult.
Ja on võimalik seda reaalsust edasi anda ka nii, et tuhandetest surmasaanutest läheb kaamera mööda ja näitab selle asemel hõljumas raskete, kuldsete viljapeadega ilusaid viljapõldusid.
Ja see ongi nii – sa ei tohi ajast maha jääda. Aga mis on tänapäeva puhul palju hirmsam – sa ei tohi oma aega ka usaldada. Sa pead vaatama ühte asja nelja kandi alt ja jõudma tegeliku, alati pisut kaunistatud ja varjatud tõe juurde.
Ja on tõe juurde jõudmine võimalik?
(Turtsatab naerma ja rehmab käega.) Oh, ei! Aga täiesti võimatu on tõele selja pööramine.
Kui te oma 75 eluaastale tagasi vaatate, kas te olete olnud pigem õnnelik inimene?
(Iga sõna rõhutades.) Ma olen olnud väga õnnelik inimene.
Miks?
(Hakkab naerma ega vasta.)
See on keeruline küsimus?
Jah. Mul on alati olnud palju tööd. (Vaatab aknast välja.)
Kui meid küüditati ning aeti üksteisest lahku – mina koos ema ja noorema vennaga ühes suunas ja isa teises suunas –, siis lükkas isa püssimehed kõrvale, et me saaksime ikka kenasti lahku minna. Mulle ütles isa, et sina oled nüüd kõige vanem mees perekonnas ja pead pere eest hoolitsema. Ega seal polnud (naeratab korraks) aega, aga ennekõike ka tahtmist rohkem öelda. Ega vajadust. Aga ega see ka kunagi meelest ära ei lähe. (Vaikib uuesti ja vaatab aknast välja.)
Me räägime täna teiega 1949. aasta märtsiküüditamise aastapäeval…
Ei, ei – ärge mind nüüd nii nooreks ka tehke…
Teie pere küüditati 1941. aastal.
Jah, juuniküüditamisega. Seal oli ainult üks vahe. See oli see, et 1941–1943 oli Venemaal nii kõva nälg ja selline küttepuudus, et ellu jäid ainult noored.
(Pärast vintsutusi Siberis saabus Meride perekond – isa Georg, ema Alice, vend Hindrek ja Lennart – 1945. aasta lõpus Eestisse tagasi.)
Ma mäletan ka praegu, kuidas meie pere oli vagunis ja me istusime akna ääres ning ootasime. Sest vagun teeb ühe suure tiiru (veab käega õhus kaare) ja siis äkki muutub Toompea nähtavaks. Ja isa ütles, et – jumal tänatud, Pikk Hermann on alles. Nii algas meie tagasitulek Tallinna.
Kas te oma toonaseid emotsioone mäletate?
Oo jaa, oo jaa! (Noogutab peaga.) Muidugi, jumal hoidku. Ilma selleta poleks ju inimene inimene! Ma mäletan ka seda, kui pettunud ma olin, et ma magasin täiesti rahulikult maha ülesõidu Narva jõest. Ma ärkasin üles ja läksin paljajalu välja. See oli väga külm päev, väljas oli pime ja ma ei teadnud, kus ma olen. Ma hüüdsin: «Mis jaam see on?» Siis ma hüüdsin veel kord. No ma arvasin, et Narvani on veel aega!
Ja seal oli üks mees, kellel oli peas selline eestiaegne läki-läki. (Näitab kätega, milline.) Ja ta ütles sellise iiilusa häälega, no et saaks tüütust kärbsest lahti: «Aegviidu!» (Saadab «Aegviidut!» õhus poolkaare kujulise viipega.) Kes võiks siis niisuguseid asju unustada.
Kas hoolimata kõigest nõukogude võimu poolt selle riigiga kordasaadetust on meil tänast asjade seisu arvestades hästi läinud?
Vaadake, ma olen neljas keeles õppinud ja käinud üheksas klassis. Ma just eile mõtlesin selle peale, et minu prantsuse klassikaaslased – vaevalt neist keegi Teises maailmasõja surma sai. Siis tuli mulle meelde saksa klass. No ma oletan, neist võis veerand surma saada. Nad olid 1945. aastal piisavalt vanad, et moodustada Saksa viimase vastupanulaine selgroogu. Ja seejärel mõtlesin ma omaenda klassi peale Westholmi gümnaasiumis, kus oli 52 poissi.
(Telefon Meri püksitaskus heliseb nõudlikult. Aga ühendus katkeb.)
Neist 52 poisist jäi ellu alla viiendiku. See on see küsimustele vastuste leidmine. (Paus.) Me ei saa kunagi teada, mis nime kandsid tulevased Uluotsad või Piibud või kes nad kõik oli. Või Einsteinid, jumal hoidku!
(Vahepeal piniseb telefon uuesti. «Jaa, alloo!», hüüab Meri telefoni. Teisel pool kõnetraati räägib Jüri Luik, endine kaitseminister ja praegune Eesti suursaadik Washingtonis. «Kuule, kui sa ei taha mulle sellest rääkida, siis ma võin ju Vene saadikule helistada. Tema räägib mulle kohe kõik ära,» kõneleb Meri telefonitorusse. Jutt käib Eesti õhuruumi kaitsma hakkavatest NATO lennukitest.)
Kas on mõni inimene, kellega te oleksite soovinud elu jooksul kohtuda, kuid see pole võimalikuks osutunud? Või mõni film, mille te oleksite tahtnud valmis vändata, aga ei õnnestunud? Või mõni raamat, mis on kirjutamata jäänud?
(Mõtleb.) Tartus elas ja toimetas omal ajal Boris Vilde. Jõululaupäeval 1939 tuli Boris Vilde Helsingist Tartusse, veetis seal paar päeva ning sõitis seejärel edasi Prantsusmaale. Prantslaste kindralstaabil oli vaja ühte head meest, kes oskaks Talvesõja kohta anda korrektseid vastuseid.
Hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, mõistis Saksa sõjakohus ta surma ja lasi maha. Vilde ja tema kaaslased võeti kinni minu Pariisi lütseumi värava vastas asuva kaupluse tagatoas. See oli selline väike pood, kus minagi käisin vihikuid ja pliiatseid ostmas. Selles kaupluse tagatoas sündis tõsise sümboli tähendusega sõna résistance.
Ma tahtsin väga Boris Vildest kirjutada, aga ma tean juba, et see ilus teema jääb teostamata. Olen seal koolis hiljem kaks korda käinud ja lubanud oma kooli direktrissile, et lasen sinna panna Eesti paekivist mälestustahvli. Aga see on jäänud tegemata.
Aga aega veel ju on.
Aega on alati natuke vähem, kui me arvame.