Koolivaheajal algas sõit külmale maale
Alo Lõhmus, reporter, 25.03.2004
Täna varahommikul 55 aastat tagasi algas märtsiküüditamine, koletu kuritegu inimsuse vastu isegi Nõukogude riigi seaduste kohaselt. Toona polnud vaba ajakirjandust, kes vahendanuks ohvrite kannatusi ja mõrvarite selgitusi. Teeme seda nüüd, sõna-sõnalt.
«Kulaku suhtes teostasime me senini tema piiramise ja väljasuretamise poliitikat. On kätte jõudnud aeg teha selles poliitikas pööre ja likvideerida Eesti NSVs kulaklus kui klass, saates vabariigi piiridest välja kulakud ja nende perekonnad, aga samuti ka saksa okupantide käsilaste perekonnad.» (EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm 1949. aasta 17. jaanuaril kirjas Stalinile)
*
«Elasime /Tartus/ Võru tn 146 teisel korrusel, toa aknad olid tänava poole ja ma nägin Võru poolt Tartusse tulevat suurt autokolonni. Oli õhtuvidevik. Autod olid tuledeta ja neid oli nii palju, et ma ei osanud neid ära lugedagi. Tol ajal oli auto nägemine suur asi, nii palju autosid korraga näha oli aga suur elamus.
Ema oli köögis, kutsusin tedagi vaatama, aga tal polnud aega. Hiljem kuulsin, et need olid trofeeautod Studebakerid, milles ka meid hiljem eðeloni toimetati.» (Mälestustest)
*
«Peale perekondade taludes äratamist ja veoautodele laadimist jääb osa nõukogude ja parteiaktiivist selleks eraldatud rahvakaitsevõitlejate kaitse all kohtadele väljasaadetute varandust üles kirjutama.» (ENSV riikliku julgeoleku ministri kindralmajor Boriss Kummi instruktsioon 17. märtsist 1949)
*
«Kantküla koolis öeldi, et olgu lapsed kodus, koolivaheajal sõidetakse ekskursioonile.» (Mälestustest)
*
«Vanaema viis lapsed kaks tundi varem hoiatusele kuuletudes hobusega külast ära. Isapoolne vanaema põgenes metsa. /Laste/ vanemad viidi aga Siberisse.» (Mälestustest)
*
«Olin põdura tervisega viie aasta 11-kuune poiss ja arst oli soovitanud juua sooja lehmapiima. Mind viidi siis 1949. märtsis mõneks nädalaks Kudinale tädide juurde tervist parandama.
Mõnest nädalast kujunes 10 aasta pikkune lahusolek perekonnast. Küüditamise ajal taheti ka mulle järele tulla, kuid ema oli raske südamega valetanud, et ei tea täpset teed, ja kuna oli teedelagunemise aeg, siis jäingi maha ja seega ellu, kui arvestada minu tervist ja Siberi raskusi, mida pidid üle elama minu ema, isa, õde, vend. (Mälestustest)
*
«Vastuluure osakonna vanemoperatiivvolinik Kravtsov pidas Rapla vallas peale ülesandeks tehtud 7 perekonna kinni oskusliku tegevuse tulemusel end väljasaatmise eest varjanud 3 perekonda ja 2 perekonnaliiget.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Vene ohvitser ei olnud julm mees. Oli rahulik, näitas, mis kraam kotti panna. Venelased lubasid kaasa võtta kõike, ainult paljukest ema üksi väikeste laste ja vanaema kõrval jõudis. Naabertalus olid eesti mehed järginud rangelt eeskirja.» (Mälestustest)
*
«Vend võttis mänguauto kaenlasse, mina magamistoast Piibli.» (Mälestustest)
*
«Tabiveres pandi veoauto kasti äsja sünnitanud Linda Nõu koos lapsega.» (Mälestustest)
*
«Peale selle anti üle isale, kes ei kuulunud väljasaatmisele, üks 3-kuune laps, kes vajas kunstlikku toitmist, mida eðeloni tingimustes polnud võimalik tagada. Lapse ema jäi eðeloni.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil kell 4 päeval pärast operatsiooni teostamist kulak J. I. Mihkelsoo talus, kust võeti väljasaatmiseks tema ema E. A. Mihkelsoo, saabusid tallu Tõrva linnast väljasaadetu mees ja poeg.
Saades teada, et ema on välja saadetud, võttis Jaan Mihkelsoo oma peidetud automaadi ja kaks «Walther»-tüüpi püstolit, läks õue ning hakkas oma kariloomi maha laskma, pärast seda süütas elumaja ja majandushooned põlema. Tema ise püüdis seda nähes talust minema sõita, kuid Jaan Mihkelsoo ei lasknud tal seda teha, vaid tappis ta püstolilasuga ning siis laskis ennast maha.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Oli juhtumeid, kui väljasaadetavad täiskasvanud perekonnaliikmed jätsid koju maha alaealised lapsed, ise aga pugesid peitu. Sellistel juhtudel võttis operatiivkoosseis alaealised lapsed kaasa ja tõi nad kogumispunkti. Mainitud asjaolu põhjustaski vanemate sunnitud ilmumise kogumispunkti või laadimisjaama.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Tapa jaamas mürgitas ennast eðelonis üks kinnivõetud naine, laip saadeti haiglasse.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil 1949, kui saadeti välja 63-aastast kulakut Liida Müürseppa Lasva vallast, võttis viimane sisse strühniini ja mürgitas enda.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Noorim /küüditatu/ oli ilmselt 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Eliste, kes suri teel ühe kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas. /- – -/ Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95-aastane vanamemm. /- – -/
Arhiivis on säilinud akt nelja alaealise lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati.» (Peep Varju raamatust «Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953)
*
«/Pärnu/ maakonnas oli 3 konvoi eest põgenemise juhtumit, mille tulemuseks oli kaks tapetut ja üks haavatu. Peale selle sai Tahkuranna vallas operatsioonilt koju tulev Soometsa külanõukogu esimees raskesti haavata end varjava kulaku käest, kes tekitas talle mitu noahaava.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Isa varjas end tädi juures. Tuli välja ja läks vallavalitsusse ja rääkis, et perekond on ära viidud. Küsis, mis mina nüüd teen? Öeldi, et sõida järgi, ja ta sõitis.» (Mälestustest)
*
«Jõgeval võinuksin ära minna, jalutasin perroonil, käisin poes. Mul polnud raha ega kohta kuhu minna, olin pere vanim laps, ema tervis oli kehv. Siberis olin toitja. Kui oleksin Eestisse jäänud, oleks pere Siberis nälga surnud.» (Mälestustest)
*
«Raudahju jaoks oli /vagunis/ koht, aga kütta ei olnud millegagi. Mida rohkem Venemaa poole, seda külmemaks läks.
Rahvas hakkas karjudes ja jalgu trampides kütet nõudma. Lõpuks toodigi sütt ja nii saime veidi sooja. Lõhuti vaguni sisemisi seinu, sest süsi ei läinud ilma puudeta põlema. Lõhkumise peale tuldi nõudmistele vastu, sest ei saanud lasta rahval mässata.» (Mälestustest)
*
«Kaks noort inimest üritasid põgeneda, aga see neil ei õnnestunud ja nad lasti kohapeal maha.» (Mälestustest)
*
«Seal /Siberis/ oli tõeline orjaturg, kus kolhooside brigadirid piitsaga vastu pikki saapasääri plaksutades endale tööjõudu valisid.
Vanureid ja naisi lastega ei tahtnud aga keegi. Pikapeale jäi kultuurimaja hõredaks ja meil tekkis juba hirm, et päris mittevajalikud lastakse maha. Lõpuks pandi aga meid auto peale.» (Mälestustest)
Allikad: 1) Dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Akadeemia 1999 nr 3–12, 2000 nr 1; 2) Märtsivapustused. Koostanud Mart Arold; 3) Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas; 4) Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tðekistlik ebaõnnestumine. Akadeemia 1999 nr 12, 2000 n
r 1; 5) Peep Varju. Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953.
Küüditamine kui kuritegu
• Küüditamine okupeeritud Balti riikidest algas 25. märtsi esimestel tundidel ja lõppes 29. märtsi õhtul.
• Eestlaste küüditamiseks varuti 19 rongi 1079 loomavaguniga ning 2772 veoautot.
• Küüditamiseks toodi Eestisse täiendavaid julgeoleku- ja sisevägesid, kes viisid koordineeritult läbi sõjalise operatsiooni rahuliku elanikkonna vastu.
• Eestlaste küüditamisest võttis Eestis ja Venemaal otseselt osa
25 000 inimest.
• Küüditamisele olid määratud perekonnad, mitte üksikisikud.
• Eestist küüditati üle 20 000 inimese, kellest rõhuva enamiku moodustasid naised, lapsed ja vanurid. Algsetesse
küüditamisnimekirjadesse oli kantud 9700 perekonda 31 000 liikmega.
• Ainuüksi eðelonides suri 42 eestlast.
• Rongides sündis vähemalt kaks last.
• Siberis suri umbes 2500 eestlast.
• Küüditamisotsused olid teadlikult vormistatud juriidiliselt segaselt ja ebapädevalt isegi Nõukogude normide seisukohalt, et hajutada küüditajate vastutust võimalikul tulevasel kohtuprotsessil.
xxx
Suurim inimrööv Eesti ajaloos
Imbi Paju, ajakirjanik, 25.03.2004
Täna ei lehvi Eestimaal leinalipud, kuigi 55 aastat tagasi leidis aset meie ajaloo üks traagilisemaid sündmusi – suurküüditamine.
Hirm, jubedus ja surm olid maskeerinud end hävituspataljonlasteks, punasõduriteks, julgeolekutöötajateks, kes paari ööga korjasid üle Eestimaa kokku 22 000 inimest ja toppisid loomavagunitesse, et saata nad igaveseks Siberisse.
Neis, kel on tundlikkust seda aega ette kujutada, äratab see õudu. Enn Sarve raamatust «Õigluse vastu ükski ei saa» võime lugeda, et inimpüüdjate operatiivrühmadesse kuulus 9375 inimest partei ja nõukogude aktiivist läbiproovitud kolhoosnike hulgast, kellele lisandus 8531 inimest MGB, MVD (KGB) ja hävituspataljonide koosseisust.
Kaadrit valiti hoolega, totalitaarne süsteem leidis okupeeritud maalt üles inimesed, kellele hõimureegel – omasid ei hävitata – ei tähendanud midagi. Nende inimeste abil sai 1944. aastal taastunud nõukogude võim jätkata 1941. aastal pooleli jäänud rahva jõhkrat hävitamist.
Sõjajärgne inimjaht
Juba enne märtsiküüditamisi arreteeriti ja küüditati inimesi. Eriti jälk oli 1941. aastal küüditatud ja sõja lõppedes sugulaste juurde lubatud laste teistkordne väljasaatmine. Paljud olid jõudnud selleks ajaks täisikka ja loonud perekonnad. Ja siis löödi pered teistkordselt segamini, halastust ei leidnud ka rasedad, kes sünnitasid oma esimese lapse juba Patarei vanglas.
1949. aastal saadeti nad Venemaale tagasi, karistusparagrahv – passirežiimi rikkumine. Lihtsam on olla vägivaldne n-ö inimese väärikust halvustavate kriminaalparagrahvidega märgistatud inimeste suhtes.
30. augustil 1947. aastal anti välja salajane määrus nr 654, mille alusel kulaklikeks tunnistatud majapidamiste talupidajad, kellele oli kehtestatud kõrgendatud, aasta sissetulekut ületavad maksud, võeti kriminaalvastutusele. 1949. aasta alguseks istus maksuvõlglastena vangis 2652 talunikku.
Märtsiküüditamisega seoses ei saa unustada metsavendlust, sisuliselt rahva relvastatud vastupanu. Ajalooallikad kinnitavad, et ilma selle vastupanuta oleks küüditamisoperatsioonid alanud kohe pärast sõda. Lootust vastupanuks andis 1944. aastal rahvuskomitee üleskutse «mitte alla anda». Loodeti rahvusvahelisele õigusele, mis taastaks maa iseseisvuse.
See oli oma maad armastavate inimeste lootus. Selle lootuse hävitajad jätkasid aga hävitustööd. Metsapunkrite leidmiseks kasutas KGB kohalike elanike karistamist, talude hävitamist, metsavendade ja nende abistamises kahtlustatavate piinamist ja pantvangide võtmist.
Eriti suure terrori all olid metsavendade emad, isad, õed, pruudid, keda peksti ja piinati öistel ülekuulamistel. Suurem osa neist n-ö bandiitide abistajatest arreteeriti ja pärast piinamisi KGB keldrites saadeti sunnitöölaagritesse bandiitlusparagrahvi alusel.
Mõned neist pole siiani saanud represseeritu staatust, sest see nõuaks uuesti kohtu ette minemist. Haavad, mida ülekuulamiste vägivald ja sunnitöölaagrite karmid kogemused on inimestesse jätnud, on aga liiga rängad, et neid nii vanas eas uuesti lahti rebida.
Kiil rahvuslikkuses
1949. aasta traagilisel kevadel, kui nõukogude terror oli oma tipul, hävitati tähtis osa rahvuslikust kokkuleppest – solidaarsus. Võib-olla inimesed ei teinudki midagi julma, kuid hirm pani neid kõrvale vaatama ja vaikima.
Olen kaks aastat tegelenud dokumentaalfilmi projektiga, mis käsitleb sõjajärgset naiste vastu suunatud terrorit, ja pean tihti kurvastusega tõdema, et isegi tänapäeval valitseb mineviku sündmuste suhtes tihti formaalsus ja ükskõiksus.
Samas loeme pea iga päev ajalehtedest ülevaateid, kuidas Venemaa propaganda kasutab sedasama minevikku Eesti-vastases propagandas, näidates eestlasi antisemiitide ja venelaste vihkajatena.
Nii jätkab minevik oma elu kättemaksus, toetudes usaldamatuse ja viha nõiaringile.
Olen mõelnud, et nii meie eesti kui vene koolides peaks õpetatama moraalifilosoofias stalinismist sündinud halba, ehk see parandaks kogukonnasisest vastastikust mõistmist ja solidaarsust, mida me nii väga oma rahulikuks eluks vajame. Kui Stalin pani kokku oma surma külvavaid käskkirju, kinnitas ta oma jüngritele: «Kes enam kümne või kahekümne aasta pärast seda kõntsa meenutab?! Mitte keegi.»
xxx
Loe lisaks
Uudised
VE: Märtsiküüditamine
Koolivaheajal algas sõit külmale maale
Täna varahommikul 55 aastat tagasi algas märtsiküüditamine, koletu kuritegu inimsuse vastu isegi Nõukogude riigi seaduste kohaselt. Toona polnud vaba ajakirjandust, kes vahendanuks ohvrite kannatusi ja mõrvarite selgitusi. Teeme seda nüüd, sõna-sõnalt.
Alo Lõhmus, reporter, 25.03.2004
«Kulaku suhtes teostasime me senini tema piiramise ja väljasuretamise poliitikat. On kätte jõudnud aeg teha selles poliitikas pööre ja likvideerida Eesti NSVs kulaklus kui klass, saates vabariigi piiridest välja kulakud ja nende perekonnad, aga samuti ka saksa okupantide käsilaste perekonnad.» (EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm 1949. aasta 17. jaanuaril kirjas Stalinile)
*
«Elasime /Tartus/ Võru tn 146 teisel korrusel, toa aknad olid tänava poole ja ma nägin Võru poolt Tartusse tulevat suurt autokolonni. Oli õhtuvidevik. Autod olid tuledeta ja neid oli nii palju, et ma ei osanud neid ära lugedagi. Tol ajal oli auto nägemine suur asi, nii palju autosid korraga näha oli aga suur elamus.
Ema oli köögis, kutsusin tedagi vaatama, aga tal polnud aega. Hiljem kuulsin, et need olid trofeeautod Studebakerid, milles ka meid hiljem eðeloni toimetati.» (Mälestustest)
*
«Peale perekondade taludes äratamist ja veoautodele laadimist jääb osa nõukogude ja parteiaktiivist selleks eraldatud rahvakaitsevõitlejate kaitse all kohtadele väljasaadetute varandust üles kirjutama.» (ENSV riikliku julgeoleku ministri kindralmajor Boriss Kummi instruktsioon 17. märtsist 1949)
*
«Kantküla koolis öeldi, et olgu lapsed kodus, koolivaheajal sõidetakse ekskursioonile.» (Mälestustest)
*
«Vanaema viis lapsed kaks tundi varem hoiatusele kuuletudes hobusega külast ära. Isapoolne vanaema põgenes metsa. /Laste/ vanemad viidi aga Siberisse.» (Mälestustest)
*
«Olin põdura tervisega viie aasta 11-kuune poiss ja arst oli soovitanud juua sooja lehmapiima. Mind viidi siis 1949. märtsis mõneks nädalaks Kudinale tädide juurde tervist parandama.
Mõnest nädalast kujunes 10 aasta pikkune lahusolek perekonnast. Küüditamise ajal taheti ka mulle järele tulla, kuid ema oli raske südamega valetanud, et ei tea täpset teed, ja kuna oli teedelagunemise aeg, siis jäingi maha ja seega ellu, kui arvestada minu tervist ja Siberi raskusi, mida pidid üle elama minu ema, isa, õde, vend. (Mälestustest)
*
«Vastuluure osakonna vanemoperatiivvolinik Kravtsov pidas Rapla vallas peale ülesandeks tehtud 7 perekonna kinni oskusliku tegevuse tulemusel end väljasaatmise eest varjanud 3 perekonda ja 2 perekonnaliiget.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Vene ohvitser ei olnud julm mees. Oli rahulik, näitas, mis kraam kotti panna. Venelased lubasid kaasa võtta kõike, ainult paljukest ema üksi väikeste laste ja vanaema kõrval jõudis. Naabertalus olid eesti mehed järginud rangelt eeskirja.» (Mälestustest)
*
«Vend võttis mänguauto kaenlasse, mina magamistoast Piibli.» (Mälestustest)
*
«Tabiveres pandi veoauto kasti äsja sünnitanud Linda Nõu koos lapsega.» (Mälestustest)
*
«Peale selle anti üle isale, kes ei kuulunud väljasaatmisele, üks 3-kuune laps, kes vajas kunstlikku toitmist, mida eðeloni tingimustes polnud võimalik tagada. Lapse ema jäi eðeloni.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil kell 4 päeval pärast operatsiooni teostamist kulak J. I. Mihkelsoo talus, kust võeti väljasaatmiseks tema ema E. A. Mihkelsoo, saabusid tallu Tõrva linnast väljasaadetu mees ja poeg.
Saades teada, et ema on välja saadetud, võttis Jaan Mihkelsoo oma peidetud automaadi ja kaks «Walther»-tüüpi püstolit, läks õue ning hakkas oma kariloomi maha laskma, pärast seda süütas elumaja ja majandushooned põlema. Tema ise püüdis seda nähes talust minema sõita, kuid Jaan Mihkelsoo ei lasknud tal seda teha, vaid tappis ta püstolilasuga ning siis laskis ennast maha.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Oli juhtumeid, kui väljasaadetavad täiskasvanud perekonnaliikmed jätsid koju maha alaealised lapsed, ise aga pugesid peitu. Sellistel juhtudel võttis operatiivkoosseis alaealised lapsed kaasa ja tõi nad kogumispunkti. Mainitud asjaolu põhjustaski vanemate sunnitud ilmumise kogumispunkti või laadimisjaama.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Tapa jaamas mürgitas ennast eðelonis üks kinnivõetud naine, laip saadeti haiglasse.» (Aruanne küüditamisest)
*
«25. märtsil 1949, kui saadeti välja 63-aastast kulakut Liida Müürseppa Lasva vallast, võttis viimane sisse strühniini ja mürgitas enda.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Noorim /küüditatu/ oli ilmselt 24. veebruaril 1949 sündinud Virve Eliste, kes suri teel ühe kuu vanusena Petropavlovski raudteejaamas. /- – -/ Vanim kodust väljaaetu oli 1854. aastal sündinud Maria Räägel Abja vallast, seega 95-aastane vanamemm. /- – -/
Arhiivis on säilinud akt nelja alaealise lapse kohta, kes 27. märtsil 1949 Rakveres täiendavalt, ilma vanemateta küüdirongi pandi ja lõppjaamas Biiskis numbrite 375, 376, 377 ja 378 all üleandmise nimekirja lülitati.» (Peep Varju raamatust «Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953)
*
«/Pärnu/ maakonnas oli 3 konvoi eest põgenemise juhtumit, mille tulemuseks oli kaks tapetut ja üks haavatu. Peale selle sai Tahkuranna vallas operatsioonilt koju tulev Soometsa külanõukogu esimees raskesti haavata end varjava kulaku käest, kes tekitas talle mitu noahaava.» (Aruanne küüditamisest)
*
«Isa varjas end tädi juures. Tuli välja ja läks vallavalitsusse ja rääkis, et perekond on ära viidud. Küsis, mis mina nüüd teen? Öeldi, et sõida järgi, ja ta sõitis.» (Mälestustest)
*
«Jõgeval võinuksin ära minna, jalutasin perroonil, käisin poes. Mul polnud raha ega kohta kuhu minna, olin pere vanim laps, ema tervis oli kehv. Siberis olin toitja. Kui oleksin Eestisse jäänud, oleks pere Siberis nälga surnud.» (Mälestustest)
*
«Raudahju jaoks oli /vagunis/ koht, aga kütta ei olnud millegagi. Mida rohkem Venemaa poole, seda külmemaks läks.
Rahvas hakkas karjudes ja jalgu trampides kütet nõudma. Lõpuks toodigi sütt ja nii saime veidi sooja. Lõhuti vaguni sisemisi seinu, sest süsi ei läinud ilma puudeta põlema. Lõhkumise peale tuldi nõudmistele vastu, sest ei saanud lasta rahval mässata.» (Mälestustest)
*
«Kaks noort inimest üritasid põgeneda, aga see neil ei õnnestunud ja nad lasti kohapeal maha.» (Mälestustest)
*
«Seal /Siberis/ oli tõeline orjaturg, kus kolhooside brigadirid piitsaga vastu pikki saapasääri plaksutades endale tööjõudu valisid.
Vanureid ja naisi lastega ei tahtnud aga keegi. Pikapeale jäi kultuurimaja hõredaks ja meil tekkis juba hirm, et päris mittevajalikud lastakse maha. Lõpuks pandi aga meid auto peale.» (Mälestustest)
Allikad: 1) Dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Akadeemia 1999 nr 3–12, 2000 nr 1; 2) Märtsivapustused. Koostanud Mart Arold; 3) Aigi Rahi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas; 4) Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tðekistlik ebaõnnestumine. Akadeemia 1999 nr 12, 2000 n
r 1; 5) Peep Varju. Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal 1940–1953.
xxx
Suurim inimrööv Eesti ajaloos
Imbi Paju, ajakirjanik, 25.03.2004
Hirm, jubedus ja surm olid maskeerinud end hävituspataljonlasteks, punasõduriteks, julgeolekutöötajateks, kes paari ööga korjasid üle Eestimaa kokku 22 000 inimest ja toppisid loomavagunitesse, et saata nad igaveseks Siberisse.
Neis, kel on tundlikkust seda aega ette kujutada, äratab see õudu. Enn Sarve raamatust «Õigluse vastu ükski ei saa» võime lugeda, et inimpüüdjate operatiivrühmadesse kuulus 9375 inimest partei ja nõukogude aktiivist läbiproovitud kolhoosnike hulgast, kellele lisandus 8531 inimest MGB, MVD (KGB) ja hävituspataljonide koosseisust.
Kaadrit valiti hoolega, totalitaarne süsteem leidis okupeeritud maalt üles inimesed, kellele hõimureegel – omasid ei hävitata – ei tähendanud midagi. Nende inimeste abil sai 1944. aastal taastunud nõukogude võim jätkata 1941. aastal pooleli jäänud rahva jõhkrat hävitamist.
Sõjajärgne inimjaht
Juba enne märtsiküüditamisi arreteeriti ja küüditati inimesi. Eriti jälk oli 1941. aastal küüditatud ja sõja lõppedes sugulaste juurde lubatud laste teistkordne väljasaatmine. Paljud olid jõudnud selleks ajaks täisikka ja loonud perekonnad. Ja siis löödi pered teistkordselt segamini, halastust ei leidnud ka rasedad, kes sünnitasid oma esimese lapse juba Patarei vanglas.
1949. aastal saadeti nad Venemaale tagasi, karistusparagrahv – passirežiimi rikkumine. Lihtsam on olla vägivaldne n-ö inimese väärikust halvustavate kriminaalparagrahvidega märgistatud inimeste suhtes.
30. augustil 1947. aastal anti välja salajane määrus nr 654, mille alusel kulaklikeks tunnistatud majapidamiste talupidajad, kellele oli kehtestatud kõrgendatud, aasta sissetulekut ületavad maksud, võeti kriminaalvastutusele. 1949. aasta alguseks istus maksuvõlglastena vangis 2652 talunikku.
Märtsiküüditamisega seoses ei saa unustada metsavendlust, sisuliselt rahva relvastatud vastupanu. Ajalooallikad kinnitavad, et ilma selle vastupanuta oleks küüditamisoperatsioonid alanud kohe pärast sõda. Lootust vastupanuks andis 1944. aastal rahvuskomitee üleskutse «mitte alla anda». Loodeti rahvusvahelisele õigusele, mis taastaks maa iseseisvuse.
See oli oma maad armastavate inimeste lootus. Selle lootuse hävitajad jätkasid aga hävitustööd. Metsapunkrite leidmiseks kasutas KGB kohalike elanike karistamist, talude hävitamist, metsavendade ja nende abistamises kahtlustatavate piinamist ja pantvangide võtmist.
Eriti suure terrori all olid metsavendade emad, isad, õed, pruudid, keda peksti ja piinati öistel ülekuulamistel. Suurem osa neist n-ö bandiitide abistajatest arreteeriti ja pärast piinamisi KGB keldrites saadeti sunnitöölaagritesse bandiitlusparagrahvi alusel.
Mõned neist pole siiani saanud represseeritu staatust, sest see nõuaks uuesti kohtu ette minemist. Haavad, mida ülekuulamiste vägivald ja sunnitöölaagrite karmid kogemused on inimestesse jätnud, on aga liiga rängad, et neid nii vanas eas uuesti lahti rebida.
Kiil rahvuslikkuses
1949. aasta traagilisel kevadel, kui nõukogude terror oli oma tipul, hävitati tähtis osa rahvuslikust kokkuleppest – solidaarsus. Võib-olla inimesed ei teinudki midagi julma, kuid hirm pani neid kõrvale vaatama ja vaikima.
Olen kaks aastat tegelenud dokumentaalfilmi projektiga, mis käsitleb sõjajärgset naiste vastu suunatud terrorit, ja pean tihti kurvastusega tõdema, et isegi tänapäeval valitseb mineviku sündmuste suhtes tihti formaalsus ja ükskõiksus.
Samas loeme pea iga päev ajalehtedest ülevaateid, kuidas Venemaa propaganda kasutab sedasama minevikku Eesti-vastases propagandas, näidates eestlasi antisemiitide ja venelaste vihkajatena.
Nii jätkab minevik oma elu kättemaksus, toetudes usaldamatuse ja viha nõiaringile.
Olen mõelnud, et nii meie eesti kui vene koolides peaks õpetatama moraalifilosoofias stalinismist sündinud halba, ehk see parandaks kogukonnasisest vastastikust mõistmist ja solidaarsust, mida me nii väga oma rahulikuks eluks vajame. Kui Stalin pani kokku oma surma külvavaid käskkirju, kinnitas ta oma jüngritele: «Kes enam kümne või kahekümne aasta pärast seda kõntsa meenutab?! Mitte keegi.»
xxx
Loe lisaks