Laaneots: demokraatia on hädavajalik
|
|
| Täna Pärnus toimunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kaitsejõudude paraadil toonitas kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots oma kõnes demokraatia ja üldise kaitsetahte hädavajalikkust. |
“Meie vaimueliit on palju vaielnud 1939. aasta otsuste ja sellele järgnenud 1940. aasta nõukogude okupatsiooni üle. Kas oli tarvis vastu hakata, või oli õigem alistuda ja lasta end saatusega leppinud lambakarjana tapamajja ajada nagu see tegelikult ka juhtus?” vahendab kaitsejõudude peastaabi teavitusosakond Laaneotsa sõnu.
“Eesti kaotas Teises maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 tuhat inimest ehk ligi viiendiku oma rahvast. Praktiliselt keegi ei langenud Eesti sõjaväe lippude all, vaid enamasti võõrväe mundris või repressioonide tulemusena, sest riiklikult organiseeritud vastupanu polnud. Rahvas oli valmis võitlema ja ka võitles, aga see sündis stiihiliselt,” nentis kaitseväe juhataja.
“Nüüd aga küsigem, kas oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud 3,7 miljonilise Soome rahva kaotused olid suuremad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil? Soomlased kaotasid langenute ja haavatutena Talve-, Jätku- ja Lapisõjas langenute ja haavatutena kokku 293 tuhat sõjameest ja kaks tuhat tsiviilisikut, mis moodustas ligi kaheksa protsenti elanikkonnast,” küsis Laaneots.
“Kuid täna on Soome 5,3 miljoni elanikuga, arenenud, enesekindel, maailmas autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega ja tugeva kaitsekorraldusega riik, kellele meie vaatame alt üles. Ja Soome on jätkuvalt demokraatlik maa, Eesti aga uuesti demokraatlik maa,” lõpetas Laaneots Eesti ja Soome kogemuse võrdlemise.
Laaneotsa sõnul võib selle abil mõista demokraatia hädavajalikkust keerulistel aegadel, sest 1930. aastate lõpu demokraatia puudumine sai Eesti riigile saatuslikuks.
Ka on Laaneotsa hinnangul vabaduse veretu taastamine 1991. aastal muutnud osa elanikkonna suhtumise omariiklusse liiga hooletuks ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks.
Laaneotsa arvates on vabadus habras aare, mida tuleb järjekindlalt kaitsta, sest tung tegutseda põhimõttel, “Kel jõud, sel õigus” ei ole maailmast kuhugi kadunud, ning selleks peab riigikaitses osalema kogu rahvas.
“Me peame mõtlema ja tundma nii, et Eesti riik on igavene. Vastasel korral ei ole omariiklusel mõtet,” lõpetas kaitseväe juhataja oma kõne.
|
 |
xxx
Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis
Ants Laaneots, 17.03.2004
Ants Laaneots kinnitab, et idanaabri huvi Balti regiooni vastu peavad kajastuma ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.
Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.
Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:
• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».
• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».
• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.
Majanduslikud põhjused:
• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.
Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.
• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.
Sõjalis-strateegilised kaalutlused:
• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;
• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;
• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;
• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;
• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.
Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.
Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:
• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;
• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;
• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;
• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.
Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.
Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.
Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.
Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).
Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.
Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.
Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.
President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.
Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.
Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:
• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;
• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;
• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;
• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;
• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;
• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.
Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Uudised
VE: Laaneots, Ants – kindral
23. veebruar 2008 13:47
“Meie vaimueliit on palju vaielnud 1939. aasta otsuste ja sellele järgnenud 1940. aasta nõukogude okupatsiooni üle. Kas oli tarvis vastu hakata, või oli õigem alistuda ja lasta end saatusega leppinud lambakarjana tapamajja ajada nagu see tegelikult ka juhtus?” vahendab kaitsejõudude peastaabi teavitusosakond Laaneotsa sõnu.
“Eesti kaotas Teises maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 tuhat inimest ehk ligi viiendiku oma rahvast. Praktiliselt keegi ei langenud Eesti sõjaväe lippude all, vaid enamasti võõrväe mundris või repressioonide tulemusena, sest riiklikult organiseeritud vastupanu polnud. Rahvas oli valmis võitlema ja ka võitles, aga see sündis stiihiliselt,” nentis kaitseväe juhataja.
“Nüüd aga küsigem, kas oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud 3,7 miljonilise Soome rahva kaotused olid suuremad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil? Soomlased kaotasid langenute ja haavatutena Talve-, Jätku- ja Lapisõjas langenute ja haavatutena kokku 293 tuhat sõjameest ja kaks tuhat tsiviilisikut, mis moodustas ligi kaheksa protsenti elanikkonnast,” küsis Laaneots.
“Kuid täna on Soome 5,3 miljoni elanikuga, arenenud, enesekindel, maailmas autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega ja tugeva kaitsekorraldusega riik, kellele meie vaatame alt üles. Ja Soome on jätkuvalt demokraatlik maa, Eesti aga uuesti demokraatlik maa,” lõpetas Laaneots Eesti ja Soome kogemuse võrdlemise.
Laaneotsa sõnul võib selle abil mõista demokraatia hädavajalikkust keerulistel aegadel, sest 1930. aastate lõpu demokraatia puudumine sai Eesti riigile saatuslikuks.
Ka on Laaneotsa hinnangul vabaduse veretu taastamine 1991. aastal muutnud osa elanikkonna suhtumise omariiklusse liiga hooletuks ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks.
Laaneotsa arvates on vabadus habras aare, mida tuleb järjekindlalt kaitsta, sest tung tegutseda põhimõttel, “Kel jõud, sel õigus” ei ole maailmast kuhugi kadunud, ning selleks peab riigikaitses osalema kogu rahvas.
“Me peame mõtlema ja tundma nii, et Eesti riik on igavene. Vastasel korral ei ole omariiklusel mõtet,” lõpetas kaitseväe juhataja oma kõne.
xxx
Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis
Ants Laaneots, 17.03.2004
Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.
Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.
Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:
• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».
• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».
• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.
Majanduslikud põhjused:
• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.
Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.
• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.
Sõjalis-strateegilised kaalutlused:
• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;
• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;
• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;
• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;
• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.
Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.
Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:
• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;
• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;
• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;
• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.
Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.
Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.
Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.
Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).
Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.
Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.
Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.
President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.
Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.
Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:
• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;
• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;
• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;
• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;
• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;
• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.
Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.