Pidu sinus eneses

Raivo Järvi, 21.02.2004

Jüri Aarma lauluõhtu Hobuveskis on sundimatu piduõhtu, kus pillutakse fragmente ja teravmeelsusi üle terve Vana Maailma.

Me elame isevärki ajal – kõik on lubatud ja raha eest saab kõike. Paraku on esimene seotud halva maitsega ja teine kättesaadav vähestele. Nii jääbki üle lõbustada end kleepuva põrandaga pubides

Aga oleks ju tore mõnikord olla väikeses seltskonnas, kus sind ümbritsemas muusikalis-intellektuaalsetest kalambuuridest tulvil õhkkond?

Ühest sellisest peost sain osa külmal talveõhtul Hobuveskis. Läksin üpris kindla tundega, et tulemas on Jüri Aarma monoetendus, sest mida võiks veel Linnateatri iidses veskis esitada. Üllatuseks avastasin aga lavaplatsilt rahvusooper Estonia kvarteti smokingites istumas.

Hetk ootusärevust ja siis ta tuligi Nagu kangelane muiste – valge salli, musta kaabu ja mantliga (mis seal salata, eks ta on meil pisut edev küll!), mis aga kohe nurka visati ja siis kõik algas! Keelpillikvartett paiskas õhku banaalsuseni tuttavad Mozarti «öömuusikahelid», mis hetke pärast täiesti loogilises võtmes transformeerusid eht-viktorborgelikult (jumaldan seda sügavalt intellektuaalset taani koomikut) muusikaliseks rosoljeks. Ainult et väga maitsvaks selliseks!

Siis oligi valgussõõris Aarma ja asi algas. Oli raske aru saada, on see laul või deklamatsioon, igatahes paganama vaimukas ja tore. Algas «veider pidu», millist nime esimene laulgi kandis (mille sõnade burlesk reetis Aimla-Priidu meistrisule), kus heliloojatest suurkujud ohjeldamatult pidutsesid ja (sorry) naisi näppisid (muide B. Britten tegeles vist poistega!). Seejärel kõlas «Tänaste rõõmude näol» Jüri enda viis ja vahele Ave Alavainu luule.

Vahele monoloogivormis nopped ajas ja ruumis Tallinnast Pariisini (tunnustatud sai Boris Vildegi!), et jõuda no loomulikult Jacques Brel’ini. Teadagi, Jüri Aarma suur lemmik ja mentor (Bellmanni kõrval muidugi), kelleks laval esineja (õnneks) ei tahtnudki saada, jäädes vaid sõnumitoojaks. Samasuguse sõnumitoojana esines ta nii vene mustlasromansi esitajana kui väidetavalt maailma iidseima kirja pandud juudi laulu lauljana.

Kõik see haakub hämmastava sundimatusega ja taas meenus ammune igatsus sellise piduõhtu järele, kus pillutakse fragmente ja teravmeelsusi üle terve Vana Maailma. Vaimu ergutavalt mõjus ka muusikaline ðokk à la Monty «Czardasz»! Aga allakirjutanu jaoks oli kulminatsioon Beethoveni «Pateetilise sonaadi» teine osa, mille peale loetud Betti Alveri lummav luule.

Pea tunni jagu kestiski see pidu. Oleks tahtnud enamgi, kuid ilmselt see just oligi õige hetk üks pidu lõpetada, et hea tunne põue jääks.