Päeaintervjuu: Kalapojad külastavad unesidki
Pühapäeval täitus kümme aastat Eestis ainulaadse külmaveekalade taastootmise keskuse asutamisest Põlulas. Kalakasvatuskeskuse juhataja asetäitja Ene Saadre räägib, et selle aja jooksul on Põlulast jõgedesse viidud üle miljoni noore lõhe ja alustatakse kalade geenipanga loomist. Kalakasvataja ütleb, et kevaditi, kõige pingsamal ajal näeb ta kalapoegi uneski.
Mida on Põlula kalakasvatuskeskuses tehtud?
Kui 1994 siia tulime, hakkasime vana forellikasvatuse ehitus- ja rekonstrueerimisprojekte tegema. Ehitus läks lahti juba sama aasta lõpus ja kestis 1997. aastani. Samal ajal hakkasime ajutistes oludes lõhe katsepartiid kasvatama. Nii ta on läinud. Praegu kasvatamegi põhiliselt lõhet. Peale lõhe on meil olnud meriforelli ja jõeforelli, meriforelli on natuke ka nüüd.
Töötame riigi 2002.-2010. aastateks määratud kalakasvatusliku taastootmise programmi alusel ja meie prioriteet on lõhe, sest lõhe on rahvusvaheliselt väga kilbile tõstetud liik. Lõhele on koostatud rahvusvaheline Salmon Action Plan, mille eesmärk on jõuda nii kaugele, et uuesti tekiksid ennast ise tootvad looduslikud populatsioonid.
Ka Eesti on kohustatud seda täitma, 2010. aastaks peaksid pooled populatsioonidest suutma end ise taastoota. Aga meres on midagi halvasti, kas vale soolsus või vale hapnikusisaldus või mingi muu seniteadmata põhjus, miks Läänemeres noored lõhed surevad enne, kui suureks kasvavad.
Mitte ainult Soome lahes, vaid ka näiteks Botnia lahes, mis tähendab, et viga ei ole Soome lahe kalade geneetikas. Varem peeti suremuse põhjuseks siinsete kalade geneetikat. Aga kus tegelik nõrk koht on, me ei tea.
Meil on muidugi professionaalne huvi harjutada ka teiste liikidega, lõhe on juba käpas. Kuigi igal aastal on mõni üllatus lõhegagi – kas on mõni keskkonnahäire või marjal vitamiinipuudus ja tuleb kalu vannitada või mõni muu häda.
Mis liikide taastootmist sooviksite Põlulas veel proovida?
Üks on seesama meriforell, keda oleme juba kasvatanud. Nüüd hakatakse rohkem mõtlema ka nende varude taastootmisele. Meriforelli hea külg on see, et ta ei tee meres nii pikki rändeid ja jääb rohkem oma kalurite püüda. Meie kasvatatud lõhe rändab siit kuni Taani väinadeni.
Huvi on veel harjuse vastu, aga harjus on looduskaitsealune liik, keda ei tohi üldse puutuda. See tähendab, et me ei saa kalu ega marja paljundamiseks ka siia tuua.
Põhimõtteline jutt on teadlastega olnud, et nad viivad uuringud lõpule ja siis selgub, mis edasi saab.
Kasvatada võiks ka siiga.
Kui palju noori lõhesid te üles kasvatanud olete?
Miljoni ja poolteise vahel. Täpselt ei oska öelda, ei ole viimasel ajal kokku lugenud.
Plaanis, mille järgi meid rahastatakse, on ette nähtud 130 tuhat üheaastast ja 30-40 tuhat kaheaastast kala, aga me oleme rohkem teinud. Võtame marja ikka nii palju kalakasvatusse sisse, kui mahub. Näiteks eelmisel aastal asustasime jõgedesse samasuvisena 210 tuhat kala, aastasena 170 tuhat ja kaheaastasena 35 tuhat.
Ega rohkem poleks ka võimalik kasvatada, kõik basseinid on juba kala täis. Sellepärast pidimegi eelmisel aastal osa samasuviseid ära viima, nad poleks enam basseinidesse ära mahtunud.
Kuidas lõhe taastootmine käib?
Meil on kokkulepped huviliste kalurite ja harrastuspüüdjatega, kes meile sügisel näiteks Narva ja Selja jõel eripüügiloaga kala püüavad, need sumpa panevad ja siis meile helistavad. Ise ei jõua me jõgede ääres sugukalu püüdmas käia.
Meie sõidame kohale, lüpsame sumbas olevatelt kaladelt marja ja niisa välja, pakime sisse ja toome Põlulasse. Siin viljastame marja ja kasvatame koorunud kalad üles. Aasta või kahe pärast kevadel viime noored kalad tagasi jõgedesse.
Meil on ka endal natuke sugukalu, aga nad pole geneetiliselt nii mitmekesised ja nad on ainult selleks tarbeks, et kui jõe peal midagi valesti läheb. Üritame alustada nüüd kalade geenipanka, et meil oleks parem asustusmaterjal. Soome lahe jõgedesse võib asustada ainult Soome lahe, isegi mitte lõunapoolse Liivi lahe lõhet, sest populatsioonidel on geneetilised erinevused.
Kui suur osa Eesti vetes püütud lõhest on Põlulas kasvatatud?
Umbes kolmveerand viimasel ajal püütud lõhest on meil kasvatatud. Meie kala tunneb ära selle järgi, et neil on rasvauimed ära lõigatud. Soomlased pole oma kalu lõiganud, venelased samuti mitte. Osal kaladest on selja küljes ka plastikust sildid, mis näitavad päritolu.
Püügistatistika näitab, et 1990-ndate algul oli lõhe rannapüük kaks kuni kolm tonni aastas. Meie asustatud esimene kala tuli välja 1999. aasta püügil, siis oli saak 10 tonni ja 2000. aastal juba 20 tonni ringis. Nii et saak tõusis ligi kümme korda.
Rahastamisega kalakasvatuskeskusel vist muret pole, sest kuulute keskkonnaministeeriumi alla?
Raha pärast on alati mure, riigieelarvest saame ainult väikese osa. Enamik raha tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu projektipõhiselt, aga igal aastal on rahastamistaotluste kord muutunud ja me pole iialgi raha 1. jaanuarist kätte saanud.
1999, 2000, 2001 olime nii kuival, et meil olid arved kogu aeg maksmata ja elektritki taheti välja lülitada.
Viimastel aastatel on olukord paremaks läinud, aga siiski pole meil järgmise aasta eelarve suhtes kunagi kindlust.
Millal on lõhe taastootmisel rõõm kõige suurem?
Siis kui asustamine on läbi ja kõik on korda läinud. See kolm-neli nädalat, mis me kevadel kalu jõgedesse viime, on väga rasked. Esiteks füüsiliselt, aga kogu aeg on ka hirm kuklas ja öösiti kalakasvatuslikud unenäod, et kuskil kaob vesi ära või on mõni tehniline probleem. Kui see kõik on läbi, siis viimaselt jõelt tulles teeme Põlulas peo.
Teine väga ilus moment on siis, kui kalad on koorunud ja näen, kuidas nad siputavad.
–>Eda Post
eda.post@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Põlula kalakasvatus
Päeaintervjuu: Kalapojad külastavad unesidki
Mida on Põlula kalakasvatuskeskuses tehtud?
Kui 1994 siia tulime, hakkasime vana forellikasvatuse ehitus- ja rekonstrueerimisprojekte tegema. Ehitus läks lahti juba sama aasta lõpus ja kestis 1997. aastani. Samal ajal hakkasime ajutistes oludes lõhe katsepartiid kasvatama. Nii ta on läinud. Praegu kasvatamegi põhiliselt lõhet. Peale lõhe on meil olnud meriforelli ja jõeforelli, meriforelli on natuke ka nüüd.
Töötame riigi 2002.-2010. aastateks määratud kalakasvatusliku taastootmise programmi alusel ja meie prioriteet on lõhe, sest lõhe on rahvusvaheliselt väga kilbile tõstetud liik. Lõhele on koostatud rahvusvaheline Salmon Action Plan, mille eesmärk on jõuda nii kaugele, et uuesti tekiksid ennast ise tootvad looduslikud populatsioonid.
Ka Eesti on kohustatud seda täitma, 2010. aastaks peaksid pooled populatsioonidest suutma end ise taastoota. Aga meres on midagi halvasti, kas vale soolsus või vale hapnikusisaldus või mingi muu seniteadmata põhjus, miks Läänemeres noored lõhed surevad enne, kui suureks kasvavad.
Mitte ainult Soome lahes, vaid ka näiteks Botnia lahes, mis tähendab, et viga ei ole Soome lahe kalade geneetikas. Varem peeti suremuse põhjuseks siinsete kalade geneetikat. Aga kus tegelik nõrk koht on, me ei tea.
Meil on muidugi professionaalne huvi harjutada ka teiste liikidega, lõhe on juba käpas. Kuigi igal aastal on mõni üllatus lõhegagi – kas on mõni keskkonnahäire või marjal vitamiinipuudus ja tuleb kalu vannitada või mõni muu häda.
Mis liikide taastootmist sooviksite Põlulas veel proovida?
Üks on seesama meriforell, keda oleme juba kasvatanud. Nüüd hakatakse rohkem mõtlema ka nende varude taastootmisele. Meriforelli hea külg on see, et ta ei tee meres nii pikki rändeid ja jääb rohkem oma kalurite püüda. Meie kasvatatud lõhe rändab siit kuni Taani väinadeni.
Huvi on veel harjuse vastu, aga harjus on looduskaitsealune liik, keda ei tohi üldse puutuda. See tähendab, et me ei saa kalu ega marja paljundamiseks ka siia tuua.
Põhimõtteline jutt on teadlastega olnud, et nad viivad uuringud lõpule ja siis selgub, mis edasi saab.
Kasvatada võiks ka siiga.
Kui palju noori lõhesid te üles kasvatanud olete?
Miljoni ja poolteise vahel. Täpselt ei oska öelda, ei ole viimasel ajal kokku lugenud.
Plaanis, mille järgi meid rahastatakse, on ette nähtud 130 tuhat üheaastast ja 30-40 tuhat kaheaastast kala, aga me oleme rohkem teinud. Võtame marja ikka nii palju kalakasvatusse sisse, kui mahub. Näiteks eelmisel aastal asustasime jõgedesse samasuvisena 210 tuhat kala, aastasena 170 tuhat ja kaheaastasena 35 tuhat.
Ega rohkem poleks ka võimalik kasvatada, kõik basseinid on juba kala täis. Sellepärast pidimegi eelmisel aastal osa samasuviseid ära viima, nad poleks enam basseinidesse ära mahtunud.
Kuidas lõhe taastootmine käib?
Meil on kokkulepped huviliste kalurite ja harrastuspüüdjatega, kes meile sügisel näiteks Narva ja Selja jõel eripüügiloaga kala püüavad, need sumpa panevad ja siis meile helistavad. Ise ei jõua me jõgede ääres sugukalu püüdmas käia.
Meie sõidame kohale, lüpsame sumbas olevatelt kaladelt marja ja niisa välja, pakime sisse ja toome Põlulasse. Siin viljastame marja ja kasvatame koorunud kalad üles. Aasta või kahe pärast kevadel viime noored kalad tagasi jõgedesse.
Meil on ka endal natuke sugukalu, aga nad pole geneetiliselt nii mitmekesised ja nad on ainult selleks tarbeks, et kui jõe peal midagi valesti läheb. Üritame alustada nüüd kalade geenipanka, et meil oleks parem asustusmaterjal. Soome lahe jõgedesse võib asustada ainult Soome lahe, isegi mitte lõunapoolse Liivi lahe lõhet, sest populatsioonidel on geneetilised erinevused.
Kui suur osa Eesti vetes püütud lõhest on Põlulas kasvatatud?
Umbes kolmveerand viimasel ajal püütud lõhest on meil kasvatatud. Meie kala tunneb ära selle järgi, et neil on rasvauimed ära lõigatud. Soomlased pole oma kalu lõiganud, venelased samuti mitte. Osal kaladest on selja küljes ka plastikust sildid, mis näitavad päritolu.
Püügistatistika näitab, et 1990-ndate algul oli lõhe rannapüük kaks kuni kolm tonni aastas. Meie asustatud esimene kala tuli välja 1999. aasta püügil, siis oli saak 10 tonni ja 2000. aastal juba 20 tonni ringis. Nii et saak tõusis ligi kümme korda.
Rahastamisega kalakasvatuskeskusel vist muret pole, sest kuulute keskkonnaministeeriumi alla?
Raha pärast on alati mure, riigieelarvest saame ainult väikese osa. Enamik raha tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu projektipõhiselt, aga igal aastal on rahastamistaotluste kord muutunud ja me pole iialgi raha 1. jaanuarist kätte saanud.
1999, 2000, 2001 olime nii kuival, et meil olid arved kogu aeg maksmata ja elektritki taheti välja lülitada.
Viimastel aastatel on olukord paremaks läinud, aga siiski pole meil järgmise aasta eelarve suhtes kunagi kindlust.
Millal on lõhe taastootmisel rõõm kõige suurem?
Siis kui asustamine on läbi ja kõik on korda läinud. See kolm-neli nädalat, mis me kevadel kalu jõgedesse viime, on väga rasked. Esiteks füüsiliselt, aga kogu aeg on ka hirm kuklas ja öösiti kalakasvatuslikud unenäod, et kuskil kaob vesi ära või on mõni tehniline probleem. Kui see kõik on läbi, siis viimaselt jõelt tulles teeme Põlulas peo.
Teine väga ilus moment on siis, kui kalad on koorunud ja näen, kuidas nad siputavad.
–>Eda Post
eda.post@virumaateataja.ee