| Maakonna väikseimas, Tudulinna põhikoolis õpib vaid 54 last. Liitklassides teevad õpetajad topelttööd; direktor on samal ajal ka õppealajuhataja, majandusjuhataja ja sekretär; palgaraha eraldati koolile niivõrd vähe, et ette nähtud palgatõusu asemel unistavad pedagoogid senise palga säilitamisest. Kool aga elab oma igapäevast koolielu ja kooli kadumise võimalusest mitte ei mõeldagi.
Tudulinna põhikooli satume ühel ajal projekteerijatega, kellele kooli direktor parajasti majas ringkäiku teeb.
Tund aega tilpneme neil sabas, saades nõndaviisi hoonest päris hea ülevaate.
Projekteerijad muudkui mõõdavad, kirjutavad ja arutavad.
Ikka selleks, et riigilt kooli remondiks eraldatud 900 000 krooni võimalikult otstarbeka kasutuse leiaks.
Plastaknad sai koolimaja juba paar aastat tagasi ette.
Uue katuse natuke varem.
Sisemust uuendati staaþikamate pedagoogide mäletamist mööda viimati põhjalikumalt kolm kümnendit tagasi, sedagi vaid esimest korrust ümber ehitades.
Koolimaja ise saab tänavu sada aastat vanaks.
“Seda maja ehitati kolme valitsuse aegu, iga kord sai ühe korruse juurde,” meenutab kooli emakeeleõpetaja Regiina Urb.
Esimese korruse ehitamiseks tarvilikud maakivid tarisid kohalikud talumehed tsaariajal oma põldudelt kohale.
Teine, puidust korrus lisandus esimese Eesti Vabariigi ajal.
Kolmas, samuti puidust mansardkorrus ehitati hoonet lõpetama nõukogude ajal.
Koolis on kitsas
Suveks kavandatud kapitaalremondiga tahetakse maja avaramaks muuta. Mõned vaheseinad ära kaotada, õpperaamatukogu ärklikorruse seni kasutamata seisnud katusealusesse kolida ja senistesse koguruumidesse õpilaste puhkeruum kujundada.
“Et reaalained saaksid ühte klassiruumi kokku, et loodusained saaksid ühte klassiruumi kokku, et praegu täiesti vaeslapse osas tütarlaste käsitöö saaks oma ruumi,” loetleb direktor Eha Pärnik ühe hingetõmbega.
Kolm korrust tundub natuke pealt poolesaja õpilase kohta küll piisavalt palju olema, ent direktor arvab teisiti.
“Tegelikult on meil ruumi vähe, koridorid kitsad – lastel pole õieti kohta, kus vahetunni ajal olla.”
Euroremonti selle halvas tähenduses majja ei taheta. Maja senine mõnus õhkkond (mõni ütleb selle kohta ka hea aura) peaks ilmtingimata alles jääma, on direktor ja õpetajad ühel meelel. Sestap loodetakse, et ehk õnnestub ka korruseid ühendavad trepid endiselt puittreppideks jätta. Ja seinad ilma küprokita nõuetele vastavaks remontida.
Lapsi vähemaks ei jää
Kolmkümmend aastat tagasi loeti Tudulinna põhikooli õpilaste arvu märksa suurema numbriga kui praegu.
“See oli siis, kui siin kõrval oli abikool maakonna vaimse puudega lastele,” mäletab Regiina Urb.
Veel enne seda oli Tudulinnas koguni keskkool – kuuekümnendatel aastatel oli auasi igas külas oma koolist keskkool teha.
Kõige rohkem oli koolis lapsi 1983./1984. õppeaastal – 76.
Sel ajal sõitis buss veel Rakvere poolt Tudulinna ning tõi kaasa Oonurme ja Peressaare lapsed. Niipea kui see bussiliin kadus, läksid need lapsed Tudu kooli üle.
Alla 53 pole laste arv seni langenud.
Prognooside järgi võib lähiaastail natuke langeda. Et siis taas tõusta.
Kool peab igal juhul püsima
37 Tudulinna valla põhikooliealist last käib koolis hoopis Avinurmes (13), Iisakus (8) või naabermaakonnas Tudus (16).
“Meie teede logistika on selline,” on vallavolikogu esimees Urve Erikson sunnitud käsi laiutama. “Tudulinna asub sellises kohas, kust lähimasse kooli on 13-30 kilomeetrit ja meie teeolude juures ei jõua kusagile kiiresti kohale. Kui lapse vanemad käivad Tudulinnast Iisakusse tööle, siis loomulikult käib ka laps Iisakus koolis.”
Eriksoni sõnul üritas vald hiljaaegu panna Oonurme ja Tudulinna vahel koolibussi käima.
Paraku oldi sellega hiljaks jäädud: Tudu poole liikumise harjumus oli juba liiga sügavalt juurdunud.
Tudulinna vald maksab oma põhikooliealiste laste eest teistele omavalitsustele 300 000 krooni aastas.
Kõige kallim õpilaskoht on Tudu koolis – 1031 krooni. Tudulinna oma koolis maksab õpilaskoht 950 krooni.
Senise hariduspoliitika juures tuleks vallale odavam oma kool üldse kinni panna.
“Aga see tähendaks valla hääbumist,” ei taha Erikson niimoodi mitte mõeldagi.
Sama meelt on ka vallavanem Bruno Uustal: “Enne kui haldusreformi üldse arutama hakata, tuleb kokku leppida mõningad asjad, millest me loobuda ei saa ning mis ilmtingimata peavad jääma. Ja kool on selles nimistus kindlasti esimene.”
Väikese kooli eelised
“Kõik tunnevad kõiki ja saavad omavahel läbi, ei ole mingit kiusamist,” ütleb Eha Pärnik väikekooli kindlaks eeliseks.
“Meie laps on kõikidele alati nähtav; see, kelle käitumise meie hindame heaks või rahuldavaks, võiks suures koolis eeskujulik olla. Me suudame neid veel vaos hoida, neile midagi positiivset õpetada, neid inimlikkuse ja headuse vaimus suunata,” loodab ta.
Mõni lapsevanem on leidnud, et laps on liigse kontrolli all. Ja lapse seepeale mõnda naaberkooli viinud.
“Mina leian, et laps tunnetab, et tal on turvaline olla, kui tema juures on täiskasvanu, kes temaga tegeleb,” on direktori seisukoht.
Väikese kooli eelis on seegi, et õpetaja leiab alati aega ja võimalusi aidata pärast tunde järele neid lapsi, kes on hätta jäänud.
Väikese kooli hädad
Tudulinna kooli väiksust ja eriti liitklasse arvestades on suisa imeasi, et kõik aineõpetajad on ometi olemas.
Välja arvatud matemaatikaõpetaja. Enne direktoriks saamist matemaatikaõpetajana töötanud Eha Pärnik annab need tunnid ise ära.
“Kõik tahavad ikka linnakoolidesse või linnalähedastesse koolidesse,” teab Eha Pärnik.
Teine asi, mis noori õpetajaid Tudulinnas pelutab, on liitklassid.
“Liitklassis tunde andev õpetaja valmistab ette kahe tunni materjali, aga saab ühe tunni palga,” selgitab ta.
(Liitklasse on neli, omaette on ainult seitsme õpilasega 7. klass.) Direktor on Tudulinnas samal ajal ka sekretär, õppealajuhataja, majandusjuhataja ja, nagu öeldud, matemaatikaõpetaja.
“Nii et selle väikese kooli direktor alustab WC-paberist ja lõpetab õpetajate palkadega,” naerab ta.
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 13.03.2004
|
Uudised
VE: Tudulinna põhikool
Tudulinna põhikooli satume ühel ajal projekteerijatega, kellele kooli direktor parajasti majas ringkäiku teeb.
Tund aega tilpneme neil sabas, saades nõndaviisi hoonest päris hea ülevaate.
Projekteerijad muudkui mõõdavad, kirjutavad ja arutavad.
Ikka selleks, et riigilt kooli remondiks eraldatud 900 000 krooni võimalikult otstarbeka kasutuse leiaks.
Plastaknad sai koolimaja juba paar aastat tagasi ette.
Uue katuse natuke varem.
Sisemust uuendati staaþikamate pedagoogide mäletamist mööda viimati põhjalikumalt kolm kümnendit tagasi, sedagi vaid esimest korrust ümber ehitades.
Koolimaja ise saab tänavu sada aastat vanaks.
“Seda maja ehitati kolme valitsuse aegu, iga kord sai ühe korruse juurde,” meenutab kooli emakeeleõpetaja Regiina Urb.
Esimese korruse ehitamiseks tarvilikud maakivid tarisid kohalikud talumehed tsaariajal oma põldudelt kohale.
Teine, puidust korrus lisandus esimese Eesti Vabariigi ajal.
Kolmas, samuti puidust mansardkorrus ehitati hoonet lõpetama nõukogude ajal.
Koolis on kitsas
Suveks kavandatud kapitaalremondiga tahetakse maja avaramaks muuta. Mõned vaheseinad ära kaotada, õpperaamatukogu ärklikorruse seni kasutamata seisnud katusealusesse kolida ja senistesse koguruumidesse õpilaste puhkeruum kujundada.
“Et reaalained saaksid ühte klassiruumi kokku, et loodusained saaksid ühte klassiruumi kokku, et praegu täiesti vaeslapse osas tütarlaste käsitöö saaks oma ruumi,” loetleb direktor Eha Pärnik ühe hingetõmbega.
Kolm korrust tundub natuke pealt poolesaja õpilase kohta küll piisavalt palju olema, ent direktor arvab teisiti.
“Tegelikult on meil ruumi vähe, koridorid kitsad – lastel pole õieti kohta, kus vahetunni ajal olla.”
Euroremonti selle halvas tähenduses majja ei taheta. Maja senine mõnus õhkkond (mõni ütleb selle kohta ka hea aura) peaks ilmtingimata alles jääma, on direktor ja õpetajad ühel meelel. Sestap loodetakse, et ehk õnnestub ka korruseid ühendavad trepid endiselt puittreppideks jätta. Ja seinad ilma küprokita nõuetele vastavaks remontida.
Lapsi vähemaks ei jää
Kolmkümmend aastat tagasi loeti Tudulinna põhikooli õpilaste arvu märksa suurema numbriga kui praegu.
“See oli siis, kui siin kõrval oli abikool maakonna vaimse puudega lastele,” mäletab Regiina Urb.
Veel enne seda oli Tudulinnas koguni keskkool – kuuekümnendatel aastatel oli auasi igas külas oma koolist keskkool teha.
Kõige rohkem oli koolis lapsi 1983./1984. õppeaastal – 76.
Sel ajal sõitis buss veel Rakvere poolt Tudulinna ning tõi kaasa Oonurme ja Peressaare lapsed. Niipea kui see bussiliin kadus, läksid need lapsed Tudu kooli üle.
Alla 53 pole laste arv seni langenud.
Prognooside järgi võib lähiaastail natuke langeda. Et siis taas tõusta.
Kool peab igal juhul püsima
37 Tudulinna valla põhikooliealist last käib koolis hoopis Avinurmes (13), Iisakus (8) või naabermaakonnas Tudus (16).
“Meie teede logistika on selline,” on vallavolikogu esimees Urve Erikson sunnitud käsi laiutama. “Tudulinna asub sellises kohas, kust lähimasse kooli on 13-30 kilomeetrit ja meie teeolude juures ei jõua kusagile kiiresti kohale. Kui lapse vanemad käivad Tudulinnast Iisakusse tööle, siis loomulikult käib ka laps Iisakus koolis.”
Eriksoni sõnul üritas vald hiljaaegu panna Oonurme ja Tudulinna vahel koolibussi käima.
Paraku oldi sellega hiljaks jäädud: Tudu poole liikumise harjumus oli juba liiga sügavalt juurdunud.
Tudulinna vald maksab oma põhikooliealiste laste eest teistele omavalitsustele 300 000 krooni aastas.
Kõige kallim õpilaskoht on Tudu koolis – 1031 krooni. Tudulinna oma koolis maksab õpilaskoht 950 krooni.
Senise hariduspoliitika juures tuleks vallale odavam oma kool üldse kinni panna.
“Aga see tähendaks valla hääbumist,” ei taha Erikson niimoodi mitte mõeldagi.
Sama meelt on ka vallavanem Bruno Uustal: “Enne kui haldusreformi üldse arutama hakata, tuleb kokku leppida mõningad asjad, millest me loobuda ei saa ning mis ilmtingimata peavad jääma. Ja kool on selles nimistus kindlasti esimene.”
Väikese kooli eelised
“Kõik tunnevad kõiki ja saavad omavahel läbi, ei ole mingit kiusamist,” ütleb Eha Pärnik väikekooli kindlaks eeliseks.
“Meie laps on kõikidele alati nähtav; see, kelle käitumise meie hindame heaks või rahuldavaks, võiks suures koolis eeskujulik olla. Me suudame neid veel vaos hoida, neile midagi positiivset õpetada, neid inimlikkuse ja headuse vaimus suunata,” loodab ta.
Mõni lapsevanem on leidnud, et laps on liigse kontrolli all. Ja lapse seepeale mõnda naaberkooli viinud.
“Mina leian, et laps tunnetab, et tal on turvaline olla, kui tema juures on täiskasvanu, kes temaga tegeleb,” on direktori seisukoht.
Väikese kooli eelis on seegi, et õpetaja leiab alati aega ja võimalusi aidata pärast tunde järele neid lapsi, kes on hätta jäänud.
Väikese kooli hädad
Tudulinna kooli väiksust ja eriti liitklasse arvestades on suisa imeasi, et kõik aineõpetajad on ometi olemas.
Välja arvatud matemaatikaõpetaja. Enne direktoriks saamist matemaatikaõpetajana töötanud Eha Pärnik annab need tunnid ise ära.
“Kõik tahavad ikka linnakoolidesse või linnalähedastesse koolidesse,” teab Eha Pärnik.
Teine asi, mis noori õpetajaid Tudulinnas pelutab, on liitklassid.
“Liitklassis tunde andev õpetaja valmistab ette kahe tunni materjali, aga saab ühe tunni palga,” selgitab ta.
(Liitklasse on neli, omaette on ainult seitsme õpilasega 7. klass.) Direktor on Tudulinnas samal ajal ka sekretär, õppealajuhataja, majandusjuhataja ja, nagu öeldud, matemaatikaõpetaja.
“Nii et selle väikese kooli direktor alustab WC-paberist ja lõpetab õpetajate palkadega,” naerab ta.
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 13.03.2004