Proosapreemia saanud Nikolai Baturin meenutab Andrus Kivirähkile keskaegsel Prantsusmaal levinud legendi, et peale kroonitud kuninga Pariisis elab kusagil metsade sügavuses ka Metsakuningas, kelle võim on vähemalt sama suur.
Homme, emakeelepäeval jagatakse jälle kirjandusauhindu. Proosapreemia läheb sedapuhku Nikolai Baturinile romaani “Kentaur” eest. Lugenud on seda vägevat raamatut vähesed. Jaanus Adamson kirjutas kunagi, et eesti kirjanduse sees peitub veel teine, välimisest palju suurem eesti kirjandus, mida esindab muude autorite seas ka Baturin. See on kirjandus, mis äratab oma sügavuse ja mastaapsusega sedavõrd suurt austust, et inimesed kipuvad temast kikivarvul mööda minema. Kes see ikka julgeb templi eesriide taha kiigata? Ainult vähesed väljavalitud, preestrid. Nemad võtavad õilsa teose oma peente, otsekui elevandiluust nikerdatud sõrmede vahele, loevad ja kiidavad.
Peidetud aarded lisavad elule müstikat. Keskaegsel Prantsusmaal levis legend, et peale kroonitud kuninga Pariisis elab kusagil metsade sügavuses ka iseäralik Metsakuningas, kelle võim on vähemalt sama suur. Pariisi kuningat oli lihtne mööda ratsutamas näha, Metsakuningas ilmutas end surelikele üliharva. Tal oli tähtsamatki teha.
Ka Nikolai Baturin on eesti kirjanike seas säärane Metsakuningas. Tallinna ja Tartu uulitsatel, kohvikutes ja muudes paikades, kus kirjanikud tavaliselt ringi lippavad, me Baturinit ei näe. Ajalehtedes ta sõna ei võta, televiisoris ei esine. Nagu juba öeldud, ei ole paljud teda ka lugenud. Aga ometi teavad kõik, et ta on üks väga väärikas ja tõsine kirjamees. Ajal, kui enamik meist oma päevakesi kergemeelsetes askeldustes mööda saadab, kirjutab Baturin Võrtsjärve ääres kõrbest, naftast ja võimatuse võimalusest. See on vägev.
Tunnistan oma häbiks, et pole ka ise veel “Kentauri” lugenud. Kas ma kavatsen seda teha? Raudselt! Paraku on inimese tahtmise armetust ja lausa traagilist jõuetust kõige täpsemalt kujutanud karikaturist Romulus Tiitus, kelle ühel pildikesel paks mehemürkas, sokk varba otsas ripakil, voodis lesib ja kuulutab: “Ma tahan jalgsi matkama minna!” “Miks sa siis ei lähe?” küsib sängi veerel istuv väike onkel. “Ei viitsi!” vastab tünder kurvalt. Niisugune see inimese elu juba kord on, meie soovide ja võimaluste vahel haigutab kohutav kuristik.
|
Uudised
VE: Baturin, Nikolai – kirjanik
Metsakuningas Baturin
(13.03.2004)
Proosapreemia saanud Nikolai Baturin meenutab Andrus Kivirähkile keskaegsel Prantsusmaal levinud legendi, et peale kroonitud kuninga Pariisis elab kusagil metsade sügavuses ka Metsakuningas, kelle võim on vähemalt sama suur.
Homme, emakeelepäeval jagatakse jälle kirjandusauhindu. Proosapreemia läheb sedapuhku Nikolai Baturinile romaani “Kentaur” eest. Lugenud on seda vägevat raamatut vähesed. Jaanus Adamson kirjutas kunagi, et eesti kirjanduse sees peitub veel teine, välimisest palju suurem eesti kirjandus, mida esindab muude autorite seas ka Baturin. See on kirjandus, mis äratab oma sügavuse ja mastaapsusega sedavõrd suurt austust, et inimesed kipuvad temast kikivarvul mööda minema. Kes see ikka julgeb templi eesriide taha kiigata? Ainult vähesed väljavalitud, preestrid. Nemad võtavad õilsa teose oma peente, otsekui elevandiluust nikerdatud sõrmede vahele, loevad ja kiidavad.
Peidetud aarded lisavad elule müstikat. Keskaegsel Prantsusmaal levis legend, et peale kroonitud kuninga Pariisis elab kusagil metsade sügavuses ka iseäralik Metsakuningas, kelle võim on vähemalt sama suur. Pariisi kuningat oli lihtne mööda ratsutamas näha, Metsakuningas ilmutas end surelikele üliharva. Tal oli tähtsamatki teha.
Ka Nikolai Baturin on eesti kirjanike seas säärane Metsakuningas. Tallinna ja Tartu uulitsatel, kohvikutes ja muudes paikades, kus kirjanikud tavaliselt ringi lippavad, me Baturinit ei näe. Ajalehtedes ta sõna ei võta, televiisoris ei esine. Nagu juba öeldud, ei ole paljud teda ka lugenud. Aga ometi teavad kõik, et ta on üks väga väärikas ja tõsine kirjamees. Ajal, kui enamik meist oma päevakesi kergemeelsetes askeldustes mööda saadab, kirjutab Baturin Võrtsjärve ääres kõrbest, naftast ja võimatuse võimalusest. See on vägev.
Tunnistan oma häbiks, et pole ka ise veel “Kentauri” lugenud. Kas ma kavatsen seda teha? Raudselt! Paraku on inimese tahtmise armetust ja lausa traagilist jõuetust kõige täpsemalt kujutanud karikaturist Romulus Tiitus, kelle ühel pildikesel paks mehemürkas, sokk varba otsas ripakil, voodis lesib ja kuulutab: “Ma tahan jalgsi matkama minna!” “Miks sa siis ei lähe?” küsib sängi veerel istuv väike onkel. “Ei viitsi!” vastab tünder kurvalt. Niisugune see inimese elu juba kord on, meie soovide ja võimaluste vahel haigutab kohutav kuristik.