Väino Rajangul tekkis Elektrilehte lugedes hulk küsimusi, millele peaks vastama Eesti Energia.
Eesti Energia (EE) avaldas 28. veebruaril Elektrilehes energiaturu inspektsioonile esitatud uued elektrihinnad. Elektrilehes ilmunuga seoses on tekkinud rida küsimusi, mis on siiani vastuseta.
Esimene küsimus. Kas hinnatõus on põhjendatud? Teatavasti soovis EE osta Leedu elektrisüsteemi. See ost langes ära, seega jäi osturaha vabaks ja seda saab Eestis elektrisüsteemi arendamiseks kasutada.
Teine küsimus. Eesti elektrisüsteemis on olnud pärast tugevaid tuuli palju avariisid. Kas need on tingitud EE töökorralduse vähesest läbimõeldusest või investeerimisvahendite nappusest? Kui investeerimisvahendeid oleks vähe kasutada, siis ei oleks ju saanud välja minna Leedu elektrisüsteemi ostmise taotlusega.
Kolmas küsimus. Uuel põhimõttel koostatud hinnakirjast paistab välja, et võrguteenuste tariif on kõrgem kui elektrienergia tariif. Nende tariifide kujunemise selgitus Elektrilehes on sedavõrd üldsõnaline, et võimatu on selgitada nende põhjendatust.
Kas võrguteenuste tariif on üles kruvitud eesmärgiga, et kui turule tulevad teised elektritootjad, siis see tariif kindlustab ikka võrguteenuse osutajale (Eesti Energiale) suure kasumi? Missugune on vastavate tariifide suhe teistes Euroopa riikides?
Neljas küsimus. Elektrilehes on põhjalikult selgitatud päeva- ja öötariifi vahekorda. EE elektritootmise ja jaotamise koha pealt aitab see koormust hajutada ning sellega ressursse kokku hoida. Miks aga 1. aprillist 2002 kehtima hakanud elektrienergia hinnakirja esialgses variandis seda olulist põhimõtet eirati?
Viies küsimus. Avaldatud hinnakirjades on kasutusel mõisted “ampriline võimsustasu” ja “ampripõhine tasu”. Mõlemal juhul on mõõtühikuks märgitud krooni/A kuus. Milleks on need kaks erinevat mõistet vajalikud, kas ühest ei oleks piisanud?
Kuues küsimus. Võrguteenuse eest tasumine on hinnakirja projekti kohaselt viidud sõltuvusse peakaitsme suurusest ja tarbitud elektrienergia hulgast. Kas võrguteenuse tariifi sidumine peakaitsme suurusega on loogiliselt põhjendatud, sest liitumistasud on juba seotud peakaitsme amprite arvuga? Kas siin ei teki topeltmaksustamine?
Seitsmes küsimus. Peakaitsmete suuruse maksustamine on täiesti uus põhimõte. Suurenevad elektriga seotud kulud ja sunnitakse loobuma peakaitsmete liigsetest ampritest.
EE juhatuse esimees Gunnar Okk ja tehnikadirektor Lembit Vali väidavad Elektrilehes, et hinnamuutuse perioodil on kliendil võimalus taotleda liitumispunkti peakaitsmete tasuta vähendamist. Siit paistab välja suure monopoli positsioon: kui liitud, siis maksad, kui tagasi annad, siis ei maksa. 1990. aastate keskel liitumistasude suuruse sidumine peakaitsmete amprite arvuga tekitas olukorra, kus peakaitsme ampritele tekkis majanduslik väärtus. Uue hinnakirjaga tahetakse elektritarbijaid sundida tasuta sellest väärtusest loobuma. Kas niisugune lahendus ei ole turumajanduse põhimõtetega vastuolus?
Olukorras, kus Eestis 70 000 elektritarbijat juba nüüd maksavad ampritasu, ei anna alust ampritasude kasutamist laiendada kõigile 500 000 tarbijale. Need 70 000 tarbijat on valinud ampritasuga hinnapaketi sellepärast, et suure tarbimise juures on vastav hinnapakett neile soodsam.
Eesti Energial oleks soovitav mõelda ja tegutseda motivatsiooni loomise, mitte aga käsukorras probleemide lahendamise peale.
Kaheksas küsimus. EE senises töökorralduses on suured reservid operatiivsuse ja kliendikesksuse osas. Uue tarbija liitumine või olemasoleva tarbija peakaitsmete võimsuse suurendamine on siiani olnud aeganõudev protsess, mis on sundinud olemasolevaid ja tulevasi tarbijaid varakult, enne reaalse tarbimise algust vajaliku võimsuse saamiseks asja ajama.
Kas EE asjaajamise aeglusest tingitud tarbija ettenägelikkus saab nüüd amprite maksustamisega karistatud? Tuleb ju pärast voolu sisselülitamist või peakaitsmete võimsuse suurendamist kohe amprite eest maksma hakata, olgugi et tegelik suurem tarbimine leiab aset kuude või aastate pärast.
Üheksas küsimus. Kas EE nõukogu eemaldumine uutest hinnakirjadest on tingitud sellest, et juhatuse eestvedamisel on eiratud mitmeid Eesti riigile olulisi majanduspoliitilisi seisukohti?
Kümnes küsimus. Kas EE nõukogu ja juhatuse vahelised eriarvamused elektrihinna muutmise osas lõpevad sellega, et nõukogu muudab juhatuse koosseisu? Tõid ju elektrihinna muutused mõned aastad tagasi kaasa nõukogu koosseisu muutmise.
Väino Rajangu, elektriinsener, majandusteaduste doktor
|
Uudised
VE: Rajangu, Väino – elektriinsener, teaduste doktor
VÄINO RAJANGU: 10 küsimust Eesti Energiale
10.03.2004)
Väino Rajangul tekkis Elektrilehte lugedes hulk küsimusi, millele peaks vastama Eesti Energia.
Eesti Energia (EE) avaldas 28. veebruaril Elektrilehes energiaturu inspektsioonile esitatud uued elektrihinnad. Elektrilehes ilmunuga seoses on tekkinud rida küsimusi, mis on siiani vastuseta.
Esimene küsimus. Kas hinnatõus on põhjendatud? Teatavasti soovis EE osta Leedu elektrisüsteemi. See ost langes ära, seega jäi osturaha vabaks ja seda saab Eestis elektrisüsteemi arendamiseks kasutada.
Teine küsimus. Eesti elektrisüsteemis on olnud pärast tugevaid tuuli palju avariisid. Kas need on tingitud EE töökorralduse vähesest läbimõeldusest või investeerimisvahendite nappusest? Kui investeerimisvahendeid oleks vähe kasutada, siis ei oleks ju saanud välja minna Leedu elektrisüsteemi ostmise taotlusega.
Kolmas küsimus. Uuel põhimõttel koostatud hinnakirjast paistab välja, et võrguteenuste tariif on kõrgem kui elektrienergia tariif. Nende tariifide kujunemise selgitus Elektrilehes on sedavõrd üldsõnaline, et võimatu on selgitada nende põhjendatust.
Kas võrguteenuste tariif on üles kruvitud eesmärgiga, et kui turule tulevad teised elektritootjad, siis see tariif kindlustab ikka võrguteenuse osutajale (Eesti Energiale) suure kasumi? Missugune on vastavate tariifide suhe teistes Euroopa riikides?
Neljas küsimus. Elektrilehes on põhjalikult selgitatud päeva- ja öötariifi vahekorda. EE elektritootmise ja jaotamise koha pealt aitab see koormust hajutada ning sellega ressursse kokku hoida. Miks aga 1. aprillist 2002 kehtima hakanud elektrienergia hinnakirja esialgses variandis seda olulist põhimõtet eirati?
Viies küsimus. Avaldatud hinnakirjades on kasutusel mõisted “ampriline võimsustasu” ja “ampripõhine tasu”. Mõlemal juhul on mõõtühikuks märgitud krooni/A kuus. Milleks on need kaks erinevat mõistet vajalikud, kas ühest ei oleks piisanud?
Kuues küsimus. Võrguteenuse eest tasumine on hinnakirja projekti kohaselt viidud sõltuvusse peakaitsme suurusest ja tarbitud elektrienergia hulgast. Kas võrguteenuse tariifi sidumine peakaitsme suurusega on loogiliselt põhjendatud, sest liitumistasud on juba seotud peakaitsme amprite arvuga? Kas siin ei teki topeltmaksustamine?
Seitsmes küsimus. Peakaitsmete suuruse maksustamine on täiesti uus põhimõte. Suurenevad elektriga seotud kulud ja sunnitakse loobuma peakaitsmete liigsetest ampritest.
EE juhatuse esimees Gunnar Okk ja tehnikadirektor Lembit Vali väidavad Elektrilehes, et hinnamuutuse perioodil on kliendil võimalus taotleda liitumispunkti peakaitsmete tasuta vähendamist. Siit paistab välja suure monopoli positsioon: kui liitud, siis maksad, kui tagasi annad, siis ei maksa. 1990. aastate keskel liitumistasude suuruse sidumine peakaitsmete amprite arvuga tekitas olukorra, kus peakaitsme ampritele tekkis majanduslik väärtus. Uue hinnakirjaga tahetakse elektritarbijaid sundida tasuta sellest väärtusest loobuma. Kas niisugune lahendus ei ole turumajanduse põhimõtetega vastuolus?
Olukorras, kus Eestis 70 000 elektritarbijat juba nüüd maksavad ampritasu, ei anna alust ampritasude kasutamist laiendada kõigile 500 000 tarbijale. Need 70 000 tarbijat on valinud ampritasuga hinnapaketi sellepärast, et suure tarbimise juures on vastav hinnapakett neile soodsam.
Eesti Energial oleks soovitav mõelda ja tegutseda motivatsiooni loomise, mitte aga käsukorras probleemide lahendamise peale.
Kaheksas küsimus. EE senises töökorralduses on suured reservid operatiivsuse ja kliendikesksuse osas. Uue tarbija liitumine või olemasoleva tarbija peakaitsmete võimsuse suurendamine on siiani olnud aeganõudev protsess, mis on sundinud olemasolevaid ja tulevasi tarbijaid varakult, enne reaalse tarbimise algust vajaliku võimsuse saamiseks asja ajama.
Kas EE asjaajamise aeglusest tingitud tarbija ettenägelikkus saab nüüd amprite maksustamisega karistatud? Tuleb ju pärast voolu sisselülitamist või peakaitsmete võimsuse suurendamist kohe amprite eest maksma hakata, olgugi et tegelik suurem tarbimine leiab aset kuude või aastate pärast.
Üheksas küsimus. Kas EE nõukogu eemaldumine uutest hinnakirjadest on tingitud sellest, et juhatuse eestvedamisel on eiratud mitmeid Eesti riigile olulisi majanduspoliitilisi seisukohti?
Kümnes küsimus. Kas EE nõukogu ja juhatuse vahelised eriarvamused elektrihinna muutmise osas lõpevad sellega, et nõukogu muudab juhatuse koosseisu? Tõid ju elektrihinna muutused mõned aastad tagasi kaasa nõukogu koosseisu muutmise.
Väino Rajangu, elektriinsener, majandusteaduste doktor