Prokuröride juhtida jääb 50 000 uurimist
Rasmus Kagge, reporter,10.03.2004 00:01
Riigi peaprokurör Jüri Pihl on valmis sama hästi kui duellile kutsuma kõik need, kes julgevad kahelda, nagu ei suudaks 169 prokuröri hakata igal aastal juhtima kuni 50 000 kuriteo uurimist alates kuriteopaigast kuni jõustuva kohtuotsuseni välja.
Uurijad pannakse paremini tööle. Süütõendite ja paberivirnade mõttetu ületootmine lõpeb. Toimikud lähevad elektrooniliseks. Uurimistähtajad lühenevad. Kuritegevuse rahastajad peilitakse välja ning mõistetakse vangi. Nii väheneb oluliselt kogu kuritegevus ja vanglad lähevad tühjemaks. Selline on peaprokurör Jüri Pihli veendumus.
Pihli väitel juhtub see kõik juba lähema nelja aasta jooksul, enne tema ametiaja lõppu. Kõik peaks muutuma tänu
1. juulil kehtima hakkavale uudsele kriminaalmenetluse seadustikule, mis annab seni kuriteo uurimise üle vaid järelevalvet teinud ning süüasja alles kohtus esindanud prokurörile senisest märksa suurema võimu ja vastutuse.
«Tulgu need inimesed siia, kelle arvates kukub reform läbi, väitleme, ja ma väidan, et mina jään peale,» kinnitab Pihl. «Prokuratuur on 1. juuliks valmis, hoopis uurijad on jännis.»
Prokurör kui üliinimene
Skeptikud küsivad, kuidas suudavad prokurörid uue korra järgi tegutseda – valvata sadade süüasjade kulgu, olla politseile pidevalt kättesaadavad ja teha otsuseid, kui peavad suure osa ajast kohtus istuma.
«Ma ei kahtle sugugi reformi heades kavatsustes,» ütleb oma karjääri jooksul nii uurija, prokuröri kui kohtunikuna töötanud politseiameti arendusosakonna direktor Priit Männik. «Mulle lihtsalt tundub, et sellise töökoormuse all peaksid prokurörid idee elluviimiseks olema üliinimesed.»
Kui seni võib politsei erijuhtudel kurjategija kodu läbi otsida nii, et teatab sellest prokurörile hiljem, siis suvest peab kas või öösel kell kolm saama selleks prokurörilt kirjaliku määruse.
«See pole probleem,» väidab Pihl. «Prokurör kirjutab selle isegi öösel. Kui vastutavat prokuröri pole, on tal hulk asendajaid ja ülemusi. Lõpuks võin kas või ise öösel selle määruse teha.»
Kui kurjategija on vaja vahi alla võtta, ei lähe kohtusse seda põhjendama enam uurija, vaid kriminaalasja eest vastutav prokurör, kes peab seepärast iga uurimisnüansiga kursis olema.
Pihli hinnangul on see ainult kasuks. «Prokurör oskab kohut mõjutada selliste argumentide ja tõenditega, mida uurijad ei oska, sest nood pole kordagi kohtus ühtegi protsessi kaotanud ja võitnud,» lisab ta.
800 uurijat ohjata
Tulevikus peab prokurör iga oma süüasjaga läbi käima kõik kolm kohtutaset. Nii on näiteks Saaremaa ja Pärnu prokurörid sunnitud sõitma kohtuasja kaitsma Tallinna ringkonnakohtusse ning Tartusse riigikohtusse. Seni päästsid ühest Eesti otsast teise sõitmise riigiprokurörid.
«Prokurör vastutab asja eest algusest lõpuni, tema on sellega kursis, tema nõuab kohtult süüdimõistvat otsust – järelikult peabki hakkama sõitma,» ütleb Pihl.
Ent see pole kõik. Lisaks peab iga prokurör hakkama iga päev otsustama, kas politseile on vaja luba kellegi telefoni pealtkuulamiseks või salajaseks jälitamiseks. Tal tuleb ka pidevalt uurijat juhendada, mis tõendeid oleks vaja mingis süüasjas koguda. Lisaks on vaja kirjutada süüdistuskokkuvõtteid ning määrusi. Peale kõige muu peavad prokurörid vastama ajakirjanike pärimistele, sest edaspidi on uurimisinfo andmise õigus vaid neil.
Ainuüksi politseis on praegu kuni 800 uurijat, kel igal ühel on menetluses keskmiselt 10 kriminaalasja. Seega hakkaks igale prokurörile juulist alluma vähemalt viie uurija ja 50 kriminaalasja juhtimine.
«Kuidas tagatakse Pihli välja käidud üllad kavatsused, kas ei ole ohtu, et prokurörid koormatakse tööga nii üle, et uurijad teevad nende eest kogu töö ära ning prokurörist saab vaid lihtne allkirjaandja,» küsib üks kriminaalpolitseinik. «Just nii juhtus Lätis, kus sama reform peagi läbi kukkus.»
«See kõik on demagoogia,» väidab Pihl kahtlejaile vastu. «Kas te tahate öelda, et prokurör on täna vaid formaalne templipanija ja meil on politseiriik? Ei!»
Uurijad peavad õppima
Pihli sõnul ei tähenda prokuröride vastutuse suurenemine seda, et nad hakkaksid uurijate eest tööd ära tegema. Ta toetub Saksamaa reformikogemusele ja väidab, et prokuröri järelevalve kindlate süüasjade uurimise üle muutub lihtsalt senisest rangemaks ja süstemaatilisemaks. Ideaaliks peab Pihl seda, et prokurör loeb vaid uurija esitatud materjali üle, kohendab seda veidi ja paneb lõpuks i-le täpi peale.
«Hoopis uurijad on reformi probleem, sest nende tase on tänases Eestis nõrk,» leiab Pihl. «Selleks, et nad suudaks prokurörile kvaliteetse materjali ette valmistada ja kiiresti nende korraldusi täita, on uurijaid vaja veel koolitada.»
Et prokurörid töökoormuse all ajahätta jäävad ja neile tuleks ruttu täiendust palgata, Pihl ei karda. Peaasi, et uurijad prokuröridega sammu peaksid.
Suurt tulu, mis vähendab nii uurijate kui ka prokuröride koormust, ootab Pihl elektrooniliselt kriminaalmenetlusregistrilt. See tähendab, et tulevikus ei pea uurijad kuhjade viisi pabereid täitma, vaid terve kriminaalasja toimik läheb arvutisse. Iga uurija samm on nii kas või sülearvuti kaudu näha Tartu kohtus istuvale prokurörile, kes saab kohe e-kirja teel üha uusi korraldusi vastu anda.
Pihl usub, et elektrontoimik läheb töösse juba tulevast aastast, igal juhul aga enne tema ametiaja lõppu.
Oponendid
Priit Männik politseiameti arendusosakonna direktor
Kardan, et kõige keerulisemaks kujuneb üleminekuperiood – seadustiku kehtima hakkamisele järgnev aasta, sest prokuröride roll muutub täiesti.
Minu andmetel ei ole aga paljud tänased prokurörid vahetu uurimise juhtimisega ja kriminaalpolitsei tegevusega üldse kokku puutunud. Suurem osa viimasel ajal ülikooli lõpetanud prokuröridest pole koolis saanud üldse uurimistaktikalist väljaõpet.
Teine probleem, mis teeb menetlejate elu raskemaks, on prokuröri kättesaadavus.
Kersti Jundas
keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna nõunik
Mina julgen karta prokuröride töökoormuse plahvatuslikku tõusu. Sellepärast, et prokuröridele langeb väga suur koormus uurija tööst. Väide, nagu kardaksid uurijad reformi, ei ole õige. Uurijate ainus hirm on see, et prokurörid muutuvad kättesaamatuks. Teiseks see, et prokuröri ülekoormuse tõttu hakkavad uurijad tegema nende eest valmis dokumente ja määruseid ning prokurör hakkab neile vaid alla kirjutama.
Elektroonne uurimistoimik aitab kahtlemata uurimist kiirendada, sest praegune kriminaalmenetlus on tohutu paberitootmine.
Märt Rask
Riigikogu õiguskomisjoni esimees
Kui kriminaalmenetluse register hakkab korrektselt toimima, mis tähendab, et kui prokurör tuleb tööle, avab arvuti ja tal on tema järelevalve all olevatest süüasjadest täielik pilt, siis pole prokuröride koormus mingi probleem. Kui aga hakkab toimuma prokuröri tagaotsimine mingi loa taotlemiseks, siis see asi ei hakka toimima.
Väga tähtis on, et seni on politseinikud või uurijad ennast pidevalt vastandanud prokuröridele ning vastupidi. Nad peavad tegutsema ühtse meeskonnana. Ühise eesmärgi nimel – süüasjade kiire, efektiivse ja objektiivse uurimise nimel, et tõde selgitataks välja võimalikult lühikese ajaga.
Uudised
VE: Pihl, Jüri – peaprokurör
Prokuröride juhtida jääb 50 000 uurimist
Rasmus Kagge, reporter,10.03.2004 00:01
Uurijad pannakse paremini tööle. Süütõendite ja paberivirnade mõttetu ületootmine lõpeb. Toimikud lähevad elektrooniliseks. Uurimistähtajad lühenevad. Kuritegevuse rahastajad peilitakse välja ning mõistetakse vangi. Nii väheneb oluliselt kogu kuritegevus ja vanglad lähevad tühjemaks. Selline on peaprokurör Jüri Pihli veendumus.
Pihli väitel juhtub see kõik juba lähema nelja aasta jooksul, enne tema ametiaja lõppu. Kõik peaks muutuma tänu
1. juulil kehtima hakkavale uudsele kriminaalmenetluse seadustikule, mis annab seni kuriteo uurimise üle vaid järelevalvet teinud ning süüasja alles kohtus esindanud prokurörile senisest märksa suurema võimu ja vastutuse.
«Tulgu need inimesed siia, kelle arvates kukub reform läbi, väitleme, ja ma väidan, et mina jään peale,» kinnitab Pihl. «Prokuratuur on 1. juuliks valmis, hoopis uurijad on jännis.»
Prokurör kui üliinimene
Skeptikud küsivad, kuidas suudavad prokurörid uue korra järgi tegutseda – valvata sadade süüasjade kulgu, olla politseile pidevalt kättesaadavad ja teha otsuseid, kui peavad suure osa ajast kohtus istuma.
«Ma ei kahtle sugugi reformi heades kavatsustes,» ütleb oma karjääri jooksul nii uurija, prokuröri kui kohtunikuna töötanud politseiameti arendusosakonna direktor Priit Männik. «Mulle lihtsalt tundub, et sellise töökoormuse all peaksid prokurörid idee elluviimiseks olema üliinimesed.»
Kui seni võib politsei erijuhtudel kurjategija kodu läbi otsida nii, et teatab sellest prokurörile hiljem, siis suvest peab kas või öösel kell kolm saama selleks prokurörilt kirjaliku määruse.
«See pole probleem,» väidab Pihl. «Prokurör kirjutab selle isegi öösel. Kui vastutavat prokuröri pole, on tal hulk asendajaid ja ülemusi. Lõpuks võin kas või ise öösel selle määruse teha.»
Kui kurjategija on vaja vahi alla võtta, ei lähe kohtusse seda põhjendama enam uurija, vaid kriminaalasja eest vastutav prokurör, kes peab seepärast iga uurimisnüansiga kursis olema.
Pihli hinnangul on see ainult kasuks. «Prokurör oskab kohut mõjutada selliste argumentide ja tõenditega, mida uurijad ei oska, sest nood pole kordagi kohtus ühtegi protsessi kaotanud ja võitnud,» lisab ta.
800 uurijat ohjata
Tulevikus peab prokurör iga oma süüasjaga läbi käima kõik kolm kohtutaset. Nii on näiteks Saaremaa ja Pärnu prokurörid sunnitud sõitma kohtuasja kaitsma Tallinna ringkonnakohtusse ning Tartusse riigikohtusse. Seni päästsid ühest Eesti otsast teise sõitmise riigiprokurörid.
«Prokurör vastutab asja eest algusest lõpuni, tema on sellega kursis, tema nõuab kohtult süüdimõistvat otsust – järelikult peabki hakkama sõitma,» ütleb Pihl.
Ent see pole kõik. Lisaks peab iga prokurör hakkama iga päev otsustama, kas politseile on vaja luba kellegi telefoni pealtkuulamiseks või salajaseks jälitamiseks. Tal tuleb ka pidevalt uurijat juhendada, mis tõendeid oleks vaja mingis süüasjas koguda. Lisaks on vaja kirjutada süüdistuskokkuvõtteid ning määrusi. Peale kõige muu peavad prokurörid vastama ajakirjanike pärimistele, sest edaspidi on uurimisinfo andmise õigus vaid neil.
Ainuüksi politseis on praegu kuni 800 uurijat, kel igal ühel on menetluses keskmiselt 10 kriminaalasja. Seega hakkaks igale prokurörile juulist alluma vähemalt viie uurija ja 50 kriminaalasja juhtimine.
«Kuidas tagatakse Pihli välja käidud üllad kavatsused, kas ei ole ohtu, et prokurörid koormatakse tööga nii üle, et uurijad teevad nende eest kogu töö ära ning prokurörist saab vaid lihtne allkirjaandja,» küsib üks kriminaalpolitseinik. «Just nii juhtus Lätis, kus sama reform peagi läbi kukkus.»
«See kõik on demagoogia,» väidab Pihl kahtlejaile vastu. «Kas te tahate öelda, et prokurör on täna vaid formaalne templipanija ja meil on politseiriik? Ei!»
Uurijad peavad õppima
Pihli sõnul ei tähenda prokuröride vastutuse suurenemine seda, et nad hakkaksid uurijate eest tööd ära tegema. Ta toetub Saksamaa reformikogemusele ja väidab, et prokuröri järelevalve kindlate süüasjade uurimise üle muutub lihtsalt senisest rangemaks ja süstemaatilisemaks. Ideaaliks peab Pihl seda, et prokurör loeb vaid uurija esitatud materjali üle, kohendab seda veidi ja paneb lõpuks i-le täpi peale.
«Hoopis uurijad on reformi probleem, sest nende tase on tänases Eestis nõrk,» leiab Pihl. «Selleks, et nad suudaks prokurörile kvaliteetse materjali ette valmistada ja kiiresti nende korraldusi täita, on uurijaid vaja veel koolitada.»
Et prokurörid töökoormuse all ajahätta jäävad ja neile tuleks ruttu täiendust palgata, Pihl ei karda. Peaasi, et uurijad prokuröridega sammu peaksid.
Suurt tulu, mis vähendab nii uurijate kui ka prokuröride koormust, ootab Pihl elektrooniliselt kriminaalmenetlusregistrilt. See tähendab, et tulevikus ei pea uurijad kuhjade viisi pabereid täitma, vaid terve kriminaalasja toimik läheb arvutisse. Iga uurija samm on nii kas või sülearvuti kaudu näha Tartu kohtus istuvale prokurörile, kes saab kohe e-kirja teel üha uusi korraldusi vastu anda.
Pihl usub, et elektrontoimik läheb töösse juba tulevast aastast, igal juhul aga enne tema ametiaja lõppu.