Vaikne kevadõhtu pöördus lõõmavaks surmaööks
Alo Lõhmus, reporter, 09.03.2004
Õhtul kuuskümmend aastat tagasi seisis tallinlanna Illi Sauvere Balti jaamas, et saata rongile oma Tapal elavat ema. Rong oli juba ees, kohmakate istmetega varustatud loomavagunid seisid perrooni kõrval ning neil istunud inimesed ootasid väljasõitu. Selges õhtutaevas ujus täiskuu – ning veel midagi.
«Rongi väljumiseni oli jäänud natuke aega, kui oli üheaegselt õhuhäire sireen, valgustuslaternad taeva all ja kukkusid ka kohe pommid,» kirjutab Sauvere Eesti Kirjandusmuuseumile saadetud mälestustes.
Sauvere ning teised tallinlased olid sel õhtul tunnistajaks, kuidas kell 18.30 saabus nende kodulinna surm. Ta tuli merelt üle Lasnamäe, jõudis Kadrioru ja Keldrimäe kaudu Estonia teatri vastas oleva linnajao kohale, riivas ühelt poolt vanalinna lõunaosa, kuid ulatus teisal koguni kaugemale Tallinn-Väike raudteejaamast. Üle Pärnu maantee, Luise, Väike- ja Suur-Ameerika tänavakvartalite pööras surm viimaks üle Kalamaja tagasi merele.
Nõukogude lennukid olid Saksa vägede valdusse kuulunud Tallinna aeg-ajalt pommitanud juba paar aastat, kuid enamasti pillati vaid mõned lõhkekehad siia-sinna. Nüüd süttisid linna kohal arvukad «jõulupuud» – langevarjudel heljuvad võimsad valgustuspommid -, andes aimu millestki sootuks suuremast.
«Toompea kohal säravad valgustusküünlad paistsid mulle otse pähe,» jätkab Sauvere oma meenutust Balti jaamast. «Pommid aina kukkusid, kuid rohkem häiris mind vastik sinakas valgus. Mulle tundus, et laternad seal üleval olid minu valgustamiseks, et oleksin nähtav kõigile, ka lennukitele üleval.»
Sauvere puges peitu perroonil seisnud rongi nurga taha. «Olin kummargil vaguni ääre all. Vagunis olid reisijad, oli kuulda halamist, nuttu ja palveid Kõigevägevama poole. Õhk oli täis pommilangemise vihinat, kära, raginat, undamist ja plahvatusi. Tulekahjudest oli tekkinud isesugune undav tuul, mis keerutas õhust peent tuhka, oli tunda kõrbelõhna.»
Rünnaku põhilöök langes südalinnale ning elamurajoonidele, jättes puutumata tööstusettevõtted, sadama, suurema osa raudteest ning isegi Toompea. Paljuski puuhoonetest koosnenud elurajoonid mattusid tulle, mistõttu vaikne kevadõhtu muutus lõõtsuvaks tormiööks.
Terrorirünnaku esimene laine kestis veidi alla kolme tunni ning selles osales 240 lennukit. Laine lõpuks oli Tallinna haaranud tulekahju nii suur, et lennukite pilootidele paistis see kätte veel 250 kilomeetri kaugusele. Kõrbelõhn levis üle kogu Põhja-Eesti.
Tallinna õhukaitse oli nõrk ning koordineerimatu, ehkki Saksa jahilennukid tõid alla 15 terrorilennukit, õhutõrjesuurtükid kaheksa ning sadamas seisnud Saksa ööhävitajate juhtlaev Togo veel kolm.
Lisaks asusid Tallinna kohalt lahkuvaid venelasi jälitama vennaliku Soome pommitajad, kes seejärel ründasid mõrvarite Leningradi-lähedasi lennuvälju Levashovos, Kassimovos ja Gorskajas.
Linnas endas valitses põrgu. Koolipoiss Hillar Palametsa ulualune Jakobsoni tänaval oli siiski terveks jäänud ning nüüd suundus ta vaatama, mis sünnib mujal.
«Veiklev tulekuma annab kogu ümbrusele võika ilme,» meenutab ta aastakümneid hiljem Ajaloolises Ajakirjas. «Estonia pool on lausa tulemeri. /Narva/ maantee alguses seisab suur valge kivimaja – lastekliiniku hoone. Sinna kantakse kanderaamil vigastada saanud inimesi. Siiani püsib silmade ees pilt, kuidas neli meest kannavad kanderaamil naist. Ta pikad juuksed kõiguvad üle kanderaami otsa, meestest on näha tulekuma ja suitsu foonil ainult mustad siluetid. Ei ühtegi sõidukit tänavatel, ainult ahastavad inimesed.»
Estonia teatris etendus sel õhtul «Kratt». Nimitegelast kehastanud Boris Blinoff ei pääsenud enam põleva teatri garderoobi ning jooksis koos kolleegide ja publikuga kostümeeritult tänavale. Samuti jooksis teatrist välja teine tegelane kurat, leekivpunane mantel seljas.
«Niisiis kõneldi veel mitu päeva hiljem, et Estoniast hüppas välja kurat ise,» on meenutanud Estonia ballettmeister Rahel Olberg. Kui ta hiljem soovis «Kratti» uuesti lavale tuua Draamateatris, küsisid inimesed tõsimeeli: kas soovite ka teise maja maha põletada? Pärimuse kohaselt saab kratt hinge neljapäeva täiskuuööl, just sellisel, nagu oli 9. märtsil.
Kell üks öösel, keset kõige meeleheitlikumat päästetegevust, saabus linna kohale teine rünnakulaine 60 lennukiga. «Jälle mürisevad lennukimootorid linna kohal,» meenutab Palamets. «Mõni lennuk tuleb õige madalalt ja annab pardarelvadest valanguid. Õhutõrje aga vaikib, ilmselt pole teda enam ollagi.»
Ajaloolase Jüri Kivimäe hinnangul jääb üleni põleva Tallinna teist korda pommitamine mõistetamatuks isegi siis, kui lähtuda vaid sõjalisest lahingutaktikast. «See on andnud üksnes kinnitust juba kaasaegseil kujunenud arusaamale, et tegemist oli terrorirünnakuga,» kirjutab ta märtsipommitamise dokumendikogumiku «Tallinn tules» saatesõnas.
Sel ööl hukkus pool tuhat elanikku, kuid arvestades statistika kaootilisust, võib tegelik hukkunute arv olla kuni kolm korda suurem.
1944. aasta alguses vaid 133 000 elanikule koduks olnud Tallinn oli naiste, laste ja vanurite linn. «See /pommitamine/ oli unustamatu naistepäeva kink Tallinna naistele, kellede mehed võitlesid Punaarmees,» leiab oma mälestustes Paul Maidre.
Tallinlanna Liisbet Piht lahkus mõni päev pärast pommitamist koos 4-aastase pojaga Saaremaale. «Kui Vene ajal linna tagasi tulin, oli minu korter juba hõivatud ja uksel teine lukk ees,» kirjutab ta oma meenutustes. «Vene naine tegi ukse lahti, minu kleit oli seljas, ja oligi kõik. Siis olin samasugune paljakspõlenud inimene nagu teised, ehkki minu korter ei saanud kannatada.»
Tallinn mäletab
Märtsipommitamise 60. aastapäeval Tallinnas
• Kell 12 mälestusteenistus Siselinna kalmistul
• Kell 18 kontsert-jumalateenistus Niguliste kirikus, teenib piiskop Einar Soone
• Kell 19 hakkavad lööma kirikute kellad, Harju tänava ääres süüdatakse mälestusküünlad
Uudised
VE: Tallinna pommitamine
Vaikne kevadõhtu pöördus lõõmavaks surmaööks
Alo Lõhmus, reporter, 09.03.2004
«Rongi väljumiseni oli jäänud natuke aega, kui oli üheaegselt õhuhäire sireen, valgustuslaternad taeva all ja kukkusid ka kohe pommid,» kirjutab Sauvere Eesti Kirjandusmuuseumile saadetud mälestustes.
Sauvere ning teised tallinlased olid sel õhtul tunnistajaks, kuidas kell 18.30 saabus nende kodulinna surm. Ta tuli merelt üle Lasnamäe, jõudis Kadrioru ja Keldrimäe kaudu Estonia teatri vastas oleva linnajao kohale, riivas ühelt poolt vanalinna lõunaosa, kuid ulatus teisal koguni kaugemale Tallinn-Väike raudteejaamast. Üle Pärnu maantee, Luise, Väike- ja Suur-Ameerika tänavakvartalite pööras surm viimaks üle Kalamaja tagasi merele.
Nõukogude lennukid olid Saksa vägede valdusse kuulunud Tallinna aeg-ajalt pommitanud juba paar aastat, kuid enamasti pillati vaid mõned lõhkekehad siia-sinna. Nüüd süttisid linna kohal arvukad «jõulupuud» – langevarjudel heljuvad võimsad valgustuspommid -, andes aimu millestki sootuks suuremast.
«Toompea kohal säravad valgustusküünlad paistsid mulle otse pähe,» jätkab Sauvere oma meenutust Balti jaamast. «Pommid aina kukkusid, kuid rohkem häiris mind vastik sinakas valgus. Mulle tundus, et laternad seal üleval olid minu valgustamiseks, et oleksin nähtav kõigile, ka lennukitele üleval.»
Sauvere puges peitu perroonil seisnud rongi nurga taha. «Olin kummargil vaguni ääre all. Vagunis olid reisijad, oli kuulda halamist, nuttu ja palveid Kõigevägevama poole. Õhk oli täis pommilangemise vihinat, kära, raginat, undamist ja plahvatusi. Tulekahjudest oli tekkinud isesugune undav tuul, mis keerutas õhust peent tuhka, oli tunda kõrbelõhna.»
Terrorirünnaku esimene laine kestis veidi alla kolme tunni ning selles osales 240 lennukit. Laine lõpuks oli Tallinna haaranud tulekahju nii suur, et lennukite pilootidele paistis see kätte veel 250 kilomeetri kaugusele. Kõrbelõhn levis üle kogu Põhja-Eesti.
Tallinna õhukaitse oli nõrk ning koordineerimatu, ehkki Saksa jahilennukid tõid alla 15 terrorilennukit, õhutõrjesuurtükid kaheksa ning sadamas seisnud Saksa ööhävitajate juhtlaev Togo veel kolm.
Lisaks asusid Tallinna kohalt lahkuvaid venelasi jälitama vennaliku Soome pommitajad, kes seejärel ründasid mõrvarite Leningradi-lähedasi lennuvälju Levashovos, Kassimovos ja Gorskajas.
Linnas endas valitses põrgu. Koolipoiss Hillar Palametsa ulualune Jakobsoni tänaval oli siiski terveks jäänud ning nüüd suundus ta vaatama, mis sünnib mujal.
«Veiklev tulekuma annab kogu ümbrusele võika ilme,» meenutab ta aastakümneid hiljem Ajaloolises Ajakirjas. «Estonia pool on lausa tulemeri. /Narva/ maantee alguses seisab suur valge kivimaja – lastekliiniku hoone. Sinna kantakse kanderaamil vigastada saanud inimesi. Siiani püsib silmade ees pilt, kuidas neli meest kannavad kanderaamil naist. Ta pikad juuksed kõiguvad üle kanderaami otsa, meestest on näha tulekuma ja suitsu foonil ainult mustad siluetid. Ei ühtegi sõidukit tänavatel, ainult ahastavad inimesed.»
Estonia teatris etendus sel õhtul «Kratt». Nimitegelast kehastanud Boris Blinoff ei pääsenud enam põleva teatri garderoobi ning jooksis koos kolleegide ja publikuga kostümeeritult tänavale. Samuti jooksis teatrist välja teine tegelane kurat, leekivpunane mantel seljas.
«Niisiis kõneldi veel mitu päeva hiljem, et Estoniast hüppas välja kurat ise,» on meenutanud Estonia ballettmeister Rahel Olberg. Kui ta hiljem soovis «Kratti» uuesti lavale tuua Draamateatris, küsisid inimesed tõsimeeli: kas soovite ka teise maja maha põletada? Pärimuse kohaselt saab kratt hinge neljapäeva täiskuuööl, just sellisel, nagu oli 9. märtsil.
Kell üks öösel, keset kõige meeleheitlikumat päästetegevust, saabus linna kohale teine rünnakulaine 60 lennukiga. «Jälle mürisevad lennukimootorid linna kohal,» meenutab Palamets. «Mõni lennuk tuleb õige madalalt ja annab pardarelvadest valanguid. Õhutõrje aga vaikib, ilmselt pole teda enam ollagi.»
Ajaloolase Jüri Kivimäe hinnangul jääb üleni põleva Tallinna teist korda pommitamine mõistetamatuks isegi siis, kui lähtuda vaid sõjalisest lahingutaktikast. «See on andnud üksnes kinnitust juba kaasaegseil kujunenud arusaamale, et tegemist oli terrorirünnakuga,» kirjutab ta märtsipommitamise dokumendikogumiku «Tallinn tules» saatesõnas.
Sel ööl hukkus pool tuhat elanikku, kuid arvestades statistika kaootilisust, võib tegelik hukkunute arv olla kuni kolm korda suurem.
1944. aasta alguses vaid 133 000 elanikule koduks olnud Tallinn oli naiste, laste ja vanurite linn. «See /pommitamine/ oli unustamatu naistepäeva kink Tallinna naistele, kellede mehed võitlesid Punaarmees,» leiab oma mälestustes Paul Maidre.
Tallinlanna Liisbet Piht lahkus mõni päev pärast pommitamist koos 4-aastase pojaga Saaremaale. «Kui Vene ajal linna tagasi tulin, oli minu korter juba hõivatud ja uksel teine lukk ees,» kirjutab ta oma meenutustes. «Vene naine tegi ukse lahti, minu kleit oli seljas, ja oligi kõik. Siis olin samasugune paljakspõlenud inimene nagu teised, ehkki minu korter ei saanud kannatada.»