| “Pesime end pesupalis. Vanaema oli vett soojendanud ja küttis köögi hästi kuumaks. Pärast vanni tahtsime hakata teed jooma, samovar oli juba valmis. Kuid ei jõudnud, algas pommitamine,” meenutab Tatjana Gontšarenko 11 tundi kestnud õuduste algust, kui Nõukogude lennukite lakkamatu pommirahe hävitas barokse linnasüdamega vana-Narva. Täna möödub sellest 60 aastat.
Tollal 11aastane Tatjana elas pommitamise üle koos ema ja vanaemaga. Ta räägib, et Narvat tabanud võimsaim õhurünnak, milles ligi 200 Nõukogude pommitajat heitsid alla tuhandeid süüte- ja lõhkepomme, algas kell kuus õhtul Tallinna maanteelt. “Lennukid tulid Venemaa poolt suures kõrguses, tegid linna taga pöörde, laskusid ning heitsid oma pommid alla juba madallennul, kadudes üle Jaanilinna itta. Kohe selle järel tuli uus laine, mis heitis süütepomme juba purustatud majadele. Ümberringi kõik põles.”
Lennukite undamine ei katkenud hetkekski. Lisaks algas suurtükituli. “Taevas oli punane – väljas oli valge, nagu päikeseloojangu ajal. Oli õudne…”
Tatjana, tema ema ja vanaema olid kolmekesi pugenud ühte voodisse. “Kuskil lähedal lõhkes pomm. Ja veel üks! Undamine aina lähenes ja järsku saabus vaikus. Ainult kõrvades kohises. Avasime silmad ja äkki oli meie kohal avanenud taevas. Meie majakese katus oli kuhugi ära lennanud, polnud ka seina, mille ääres oli voodi seisnud. Otse voodist astusime tänavale,” kirjeldab Tatjana.
Jagatud valu
Oma mälestused pani ta kirja alles 56 aastat hiljem, 2000. aastal. Aasta varem oli ta asunud kirjavahetusse oma kunagise klassijuhataja Vera Kruglovaga, kes oli üle elanud Tallinna pommitamise ja tundis huvi Narvat tabanud tragöödia üksikasjade vastu. Vastuseks saatis Tatjana 16 lehekülge käsitsi kirjutatud meenutusi.
“Keegi polnud varem selle vastu huvi tundnud,” põhjendab Tatjana oma läbielatu nii pikka vaka all hoidmist. “Keegi ei tahtnud sellest isegi rääkida. Kui ma mainisingi mõnele oma kooliõele või kellelegi töö juures, et meie elasime selle üle, siis mitte keegi ei küsinud, kuidas see oli. Nõukogude ajal ei olnud moes sellest rääkida. See oli isegi ohtlik, sest siis öeldi, et sakslased tegid seda. Sellest, kuidas asi tegelikult oli, ei tohtinud tol ajal piuksatadagi.”
Tatjana tunnistab, et kui ta peaks kirjatöö praegu uuesti ette võtma, ei tuleks tal see enam nii hästi välja. “Ma isegi nagu ei näe enam, kuidas meie maja põles, aga kui ma sellest kirjutasin ja justkui laeka kaane üles tõstsin, oli see nagu kustumatu pilt silme ees.”
Oma ema ja vanaemaga ei rääkinud ta pommitamisest mitte kunagi – see oli tabu. Tatjana seletab seda oma kinnise iseloomuga ema sõnadega: “Mitte kunagi pole vaja rääkida sellest, mida ei tohi unustada.” Nüüd, kui üleelatu on paberil, tunnistab ta ometi, et oleks nagu poolest koormast lahti saanud. “Sest ega seda kanda kasulik ei olnud.”
Puretud paberid ja tükike salli
Tatjana näitab oma Tallinna ühetoalises korteris perekonna dokumente, mille oleks justkui hiired läbi hekseldanud. “Ema kotti sattus pommikild. Sinna ta kinni jäi. Muidu oleks see tabanud ema, sest ta hoidis kotti kogu aeg kaenla all.”
Sahtlist võtab ta välja veel ühe säilinud mälestuseseme – tükikese vanaema kootud rohe-kollase-punasekirju sallist, mis tal pommitamise ajal kaelas oli. Tatjana oli ka kolmest ainus, kes õhurünnaku alates end suure hirmuga talveriietesse toppis. Kui maja sai tabamuse ja nad oma tänava pommivarjendisse pagesid, oli ema punase sitsikleidi väel. “Vanaema mähkis end kootud tekki ja niimoodi palja pea ja isetehtud lambanahast sussides ta läkski.”
Oma mälestustes kirjeldab Tatjana detailselt edasist teekonda: “Pommitamine ei lõppenud, maja vappus, nagu oleks kogu aja just meie tänavat pommitatud. Varjendi väljapääs oli rusude alla mattunud, pidime aga välja pääsema, et mitte elusalt ära põleda. Sakslased leidsid keldrist redeli ning aitasid meil lõhkemata mürsu poolt lakke löödud ava kaudu välja ronida. Sulanud lumest oli tänavale nagu jõgi tekkinud. Kahlasime läbi voolava vee ja laskusime jõe kaldale, sest meile tundus, et sinna pommid ei lange.”
Linnuse vastas seisis ühekorruseline kalurimajake, kus varju leiti, kuid mitte kauaks. “Maja hoovis seisid sakslaste suitsukatte balloonid, üks neist oli pommikilluga pihta saanud ning väljuv gaas ähvardas meid lämmatada. Joaoru kaldal leidsime pommilehtri, mahtusime kolmekesi parajasti sinna varjule. Üle meie peade lendasid mürsud, pommikillud ja kivid. Tundus, et sellel ööl ei tulegi lõppu…”
Ei nuttu ega paanikat
Kui plahvatused jäid koidu ajal harvemaks ja äsja oma kodu kaotanud kolmik pommiaugust välja ronis, avanes masendav vaatepilt: kõikjal suitsesid varemed ja puumajad põlesid lõpuni. Ema viis Tatjana Pimeaia pommivarjendisse. “Sel päeval me kordagi väljas ei käinud, puhkasime pärast kohutavat ööd.”
Tatjana jutustab, et kui sakslased ajasid inimesed tänavaid koristama, surnuid korjama ja pommiauke kividega täitma, käis tema emaga kaasas, sest ei tahtnud kogu aeg maa all istuda. “Ema oli väga vapper, ta ei nutnud, ei sattunud paanikasse ja minu meelest isegi ei söönud midagi. Kuigi sakslased andsid toitu ka, ühe lõuna päevas.”
Pimeaia pommivarjend oli peatuspaigaks kaks nädalat. Seejärel saadeti linna jäänud tsiviilelanikud veoautodega Jõhvi, sealt kaubavagunis Tamsaluni ning edasi Vajangu mõisa põgenikelaagrisse.
“Meid võis olla paarkümmend inimest. No kuni 30, mitte rohkem (võrdluseks: 1940. aasta septembri seisuga elas Narvas 24 510 inimest – toim.). ” Tatjana teada oli peale tema suurpommitamise ajal linnas veel üks laps, tema klassiõde, kes on nüüdseks surnud. Ülejäänud olid vanemad inimesed. “Nii et rohkem tunnistajaid peale minu vist enam ei ole.”
Sellist õudust ei osanud karta
Kuigi jaanuaris ja veebruaris sundevakueerisid sakslased rõhuva enamiku linnaelanikest, lubati Tatjana perel paigale jääda. “Meie maja meeldis ühele ülemusele, kes tuli koos nooremohvitseriga meie pööningule elama. Nad teadsid, et me ei taha kusagile minna. Mõtlesime, et saagu, mis saab, elame selle üle ikka oma kodus. Ja kui tuli komando, kes inimesi evakueeris, ütles see ülemus, et ärgu meid puutugu.”
Tatjana sõnul ei osanud muidugi keegi arvata, et linna nii äge pommirünnak tabab. “Kuigi juba siis, kui venelased sõja alguses taganesid, lubasid nad linna hävitada.” Ta mäletab, et kui punaarmeelased evakueerisid inimesi Nõukogude tagalasse, koputati ka nende aknale. “Nad ütlesid: “Sõitke minema, teeme linna maatasa!” Aga kes oleks võinud seda uskuda? Normaalne inimene ei tule sellise asja peale, et nii võib teha. Et algul heidetakse alla lõhkepomme ja pärast süütepommid peale. Ja nii kvartalite kaupa.”
“See sai olla ainult viha”
Tatjana sõnab, et tema pole muidugi ajaloolane ega oska öelda, miks Narvale selline häving osaks sai, aga tal on selle kohta oma arvamus. “Minu meelest ei olnud vajadust purustada Narvat selleks, et sealt sakslasi välja peksta, sest neid oli seal imevähe. See sai olla ainult viha meie iseseisvuse ja selle vastu, et me hästi elasime, mitte midagi muud. Praegu nad tahavad seda eitada, ütlevad, et ega linn ei saanud üleöö maha põleda, võib-olla ainult mõned puumajad. Aga ma nägin seda oma silmadega! Kivimajad põlesid justkui ahi.”
Sama aasta sügisel läks pere Narva tagasi. “Kui rongid hakkasid liikuma, läks ema esimese rongiga vaatama, mis olukord seal on. Ta oli laborant, sai loa tulla perega Narva ja hakkas tööle sanitaar-epidemioloogiajaamas. Saime enda käsutusse köögi endise linnapea Lusti majas (Jaan Lust vahistati Nõukogude okupatsiooni algul ja lasti maha – toim.). See oli küll puumaja, aukudega ning uste ja akendeta, aga ümberringi maju polnud ja see oli juhuslikult alles. Hiljem, kui maja remonditi, saime nurgapealse kahe aknaga kööktoa, kus elasime 1950. aastani.”
Seejärel õnnestus perel saada tuba Peetri platsile Saksa sõjavangide ehitatud majja. 1961. aastal kolis Tatjana Tallinna ja töötas 21 aastat ETVs kinomehaanikuna. Kui ta viimati 1990. aastal Narvas käis, oli kunagise kodu kohal endiselt tühimik. Enam ta sinna minna ei taha.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 6.03.2004
|
Uudised
VE: Gontðarenko, Tatjana – Narva hävitamise tunnistaja
Tollal 11aastane Tatjana elas pommitamise üle koos ema ja vanaemaga. Ta räägib, et Narvat tabanud võimsaim õhurünnak, milles ligi 200 Nõukogude pommitajat heitsid alla tuhandeid süüte- ja lõhkepomme, algas kell kuus õhtul Tallinna maanteelt. “Lennukid tulid Venemaa poolt suures kõrguses, tegid linna taga pöörde, laskusid ning heitsid oma pommid alla juba madallennul, kadudes üle Jaanilinna itta. Kohe selle järel tuli uus laine, mis heitis süütepomme juba purustatud majadele. Ümberringi kõik põles.”
Lennukite undamine ei katkenud hetkekski. Lisaks algas suurtükituli. “Taevas oli punane – väljas oli valge, nagu päikeseloojangu ajal. Oli õudne…”
Tatjana, tema ema ja vanaema olid kolmekesi pugenud ühte voodisse. “Kuskil lähedal lõhkes pomm. Ja veel üks! Undamine aina lähenes ja järsku saabus vaikus. Ainult kõrvades kohises. Avasime silmad ja äkki oli meie kohal avanenud taevas. Meie majakese katus oli kuhugi ära lennanud, polnud ka seina, mille ääres oli voodi seisnud. Otse voodist astusime tänavale,” kirjeldab Tatjana.
Jagatud valu
Oma mälestused pani ta kirja alles 56 aastat hiljem, 2000. aastal. Aasta varem oli ta asunud kirjavahetusse oma kunagise klassijuhataja Vera Kruglovaga, kes oli üle elanud Tallinna pommitamise ja tundis huvi Narvat tabanud tragöödia üksikasjade vastu. Vastuseks saatis Tatjana 16 lehekülge käsitsi kirjutatud meenutusi.
“Keegi polnud varem selle vastu huvi tundnud,” põhjendab Tatjana oma läbielatu nii pikka vaka all hoidmist. “Keegi ei tahtnud sellest isegi rääkida. Kui ma mainisingi mõnele oma kooliõele või kellelegi töö juures, et meie elasime selle üle, siis mitte keegi ei küsinud, kuidas see oli. Nõukogude ajal ei olnud moes sellest rääkida. See oli isegi ohtlik, sest siis öeldi, et sakslased tegid seda. Sellest, kuidas asi tegelikult oli, ei tohtinud tol ajal piuksatadagi.”
Tatjana tunnistab, et kui ta peaks kirjatöö praegu uuesti ette võtma, ei tuleks tal see enam nii hästi välja. “Ma isegi nagu ei näe enam, kuidas meie maja põles, aga kui ma sellest kirjutasin ja justkui laeka kaane üles tõstsin, oli see nagu kustumatu pilt silme ees.”
Oma ema ja vanaemaga ei rääkinud ta pommitamisest mitte kunagi – see oli tabu. Tatjana seletab seda oma kinnise iseloomuga ema sõnadega: “Mitte kunagi pole vaja rääkida sellest, mida ei tohi unustada.” Nüüd, kui üleelatu on paberil, tunnistab ta ometi, et oleks nagu poolest koormast lahti saanud. “Sest ega seda kanda kasulik ei olnud.”
Puretud paberid ja tükike salli
Tatjana näitab oma Tallinna ühetoalises korteris perekonna dokumente, mille oleks justkui hiired läbi hekseldanud. “Ema kotti sattus pommikild. Sinna ta kinni jäi. Muidu oleks see tabanud ema, sest ta hoidis kotti kogu aeg kaenla all.”
Sahtlist võtab ta välja veel ühe säilinud mälestuseseme – tükikese vanaema kootud rohe-kollase-punasekirju sallist, mis tal pommitamise ajal kaelas oli. Tatjana oli ka kolmest ainus, kes õhurünnaku alates end suure hirmuga talveriietesse toppis. Kui maja sai tabamuse ja nad oma tänava pommivarjendisse pagesid, oli ema punase sitsikleidi väel. “Vanaema mähkis end kootud tekki ja niimoodi palja pea ja isetehtud lambanahast sussides ta läkski.”
Oma mälestustes kirjeldab Tatjana detailselt edasist teekonda: “Pommitamine ei lõppenud, maja vappus, nagu oleks kogu aja just meie tänavat pommitatud. Varjendi väljapääs oli rusude alla mattunud, pidime aga välja pääsema, et mitte elusalt ära põleda. Sakslased leidsid keldrist redeli ning aitasid meil lõhkemata mürsu poolt lakke löödud ava kaudu välja ronida. Sulanud lumest oli tänavale nagu jõgi tekkinud. Kahlasime läbi voolava vee ja laskusime jõe kaldale, sest meile tundus, et sinna pommid ei lange.”
Linnuse vastas seisis ühekorruseline kalurimajake, kus varju leiti, kuid mitte kauaks. “Maja hoovis seisid sakslaste suitsukatte balloonid, üks neist oli pommikilluga pihta saanud ning väljuv gaas ähvardas meid lämmatada. Joaoru kaldal leidsime pommilehtri, mahtusime kolmekesi parajasti sinna varjule. Üle meie peade lendasid mürsud, pommikillud ja kivid. Tundus, et sellel ööl ei tulegi lõppu…”
Ei nuttu ega paanikat
Kui plahvatused jäid koidu ajal harvemaks ja äsja oma kodu kaotanud kolmik pommiaugust välja ronis, avanes masendav vaatepilt: kõikjal suitsesid varemed ja puumajad põlesid lõpuni. Ema viis Tatjana Pimeaia pommivarjendisse. “Sel päeval me kordagi väljas ei käinud, puhkasime pärast kohutavat ööd.”
Tatjana jutustab, et kui sakslased ajasid inimesed tänavaid koristama, surnuid korjama ja pommiauke kividega täitma, käis tema emaga kaasas, sest ei tahtnud kogu aeg maa all istuda. “Ema oli väga vapper, ta ei nutnud, ei sattunud paanikasse ja minu meelest isegi ei söönud midagi. Kuigi sakslased andsid toitu ka, ühe lõuna päevas.”
Pimeaia pommivarjend oli peatuspaigaks kaks nädalat. Seejärel saadeti linna jäänud tsiviilelanikud veoautodega Jõhvi, sealt kaubavagunis Tamsaluni ning edasi Vajangu mõisa põgenikelaagrisse.
“Meid võis olla paarkümmend inimest. No kuni 30, mitte rohkem (võrdluseks: 1940. aasta septembri seisuga elas Narvas 24 510 inimest – toim.). ” Tatjana teada oli peale tema suurpommitamise ajal linnas veel üks laps, tema klassiõde, kes on nüüdseks surnud. Ülejäänud olid vanemad inimesed. “Nii et rohkem tunnistajaid peale minu vist enam ei ole.”
Sellist õudust ei osanud karta
Kuigi jaanuaris ja veebruaris sundevakueerisid sakslased rõhuva enamiku linnaelanikest, lubati Tatjana perel paigale jääda. “Meie maja meeldis ühele ülemusele, kes tuli koos nooremohvitseriga meie pööningule elama. Nad teadsid, et me ei taha kusagile minna. Mõtlesime, et saagu, mis saab, elame selle üle ikka oma kodus. Ja kui tuli komando, kes inimesi evakueeris, ütles see ülemus, et ärgu meid puutugu.”
Tatjana sõnul ei osanud muidugi keegi arvata, et linna nii äge pommirünnak tabab. “Kuigi juba siis, kui venelased sõja alguses taganesid, lubasid nad linna hävitada.” Ta mäletab, et kui punaarmeelased evakueerisid inimesi Nõukogude tagalasse, koputati ka nende aknale. “Nad ütlesid: “Sõitke minema, teeme linna maatasa!” Aga kes oleks võinud seda uskuda? Normaalne inimene ei tule sellise asja peale, et nii võib teha. Et algul heidetakse alla lõhkepomme ja pärast süütepommid peale. Ja nii kvartalite kaupa.”
“See sai olla ainult viha”
Tatjana sõnab, et tema pole muidugi ajaloolane ega oska öelda, miks Narvale selline häving osaks sai, aga tal on selle kohta oma arvamus. “Minu meelest ei olnud vajadust purustada Narvat selleks, et sealt sakslasi välja peksta, sest neid oli seal imevähe. See sai olla ainult viha meie iseseisvuse ja selle vastu, et me hästi elasime, mitte midagi muud. Praegu nad tahavad seda eitada, ütlevad, et ega linn ei saanud üleöö maha põleda, võib-olla ainult mõned puumajad. Aga ma nägin seda oma silmadega! Kivimajad põlesid justkui ahi.”
Sama aasta sügisel läks pere Narva tagasi. “Kui rongid hakkasid liikuma, läks ema esimese rongiga vaatama, mis olukord seal on. Ta oli laborant, sai loa tulla perega Narva ja hakkas tööle sanitaar-epidemioloogiajaamas. Saime enda käsutusse köögi endise linnapea Lusti majas (Jaan Lust vahistati Nõukogude okupatsiooni algul ja lasti maha – toim.). See oli küll puumaja, aukudega ning uste ja akendeta, aga ümberringi maju polnud ja see oli juhuslikult alles. Hiljem, kui maja remonditi, saime nurgapealse kahe aknaga kööktoa, kus elasime 1950. aastani.”
Seejärel õnnestus perel saada tuba Peetri platsile Saksa sõjavangide ehitatud majja. 1961. aastal kolis Tatjana Tallinna ja töötas 21 aastat ETVs kinomehaanikuna. Kui ta viimati 1990. aastal Narvas käis, oli kunagise kodu kohal endiselt tühimik. Enam ta sinna minna ei taha.
SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 6.03.2004