JÜRI TÕNISSON,
Narva muinsuskaitseseltsi juht
II maailmasõja aastail pommitati Narvat regulaarselt, kümneid kordi, kuid enne 6. märtsi 1944 olid need põhiliselt öised häirivpommitamised, mida sooritasid üksiklennukid, heites kõrgustest alla paarikiloseid maapinna kohal lõhkevaid pomme. Või kui sihtmärgiks olid sillad, püüti neid tabada päeval ja sööstlennult.
Kui punavägi 1944. aasta veebruaris Eesti ja Soome lähistele jõudis, algasid tugevamad õhurünnakud ka tagala linnadele. Paar päeva enne 6. märtsi oli Narva rinde kohal alla heidetud eestikeelseid lendlehti, milles ähvardati Eesti linnad maatasa teha.
Narva ründamist tuleks vaadelda võrdlevalt teiste tagala linnade öiste suurpommitamistega veebruaris ja märtsis 1944. Helsingit pommitati juba veebruaris kolm korda kümnepäevaste vahedega. Tänu soomlaste oskuslikele maskeerimisvõtetele ja desinformatsioonile ei olnud purustused linnas suured.
Teine lugu oli Tallinnaga, kus 9. märtsi õhurünnakus hävis 40% elamutest ja hukkus üle 800 inimese. Sovinformbüroo aga loetles oma teadaandes pool tosinat Tallinnas rünnatud tööstusettevõtet ja muud strateegilist objekti, mida tegelikult ei pommitatudki. Pommitati ka Tartut, Rakveret, Kiviõli ja Jõhvit. Nende pommitamiste peamiseks eesmärgiks oli elanikkonnas paanikat tekitada, need olid tõelised terrorirünnakud. Nende õhurünnakute iseloom näitas, et nõukogude võim käsitas Eestit kui vaenulikku sõdivat riiki – polnuks ju muidu olnud mingit õigustust peagi “vabastatava” liiduvabariigi pealinna elamurajoonide hävitamiseks!
Sõjaline efekt puudus
Narva pommitamine aga erines mitmeti teiste nimetatud linnade ründamisest. Esiteks motiivi poolest. Siin ei saanud rünnak olla suunatud elanike mõjutamisele, sest inimesed olid juba jaanuaris ja veebruaris evakueeritud. Ka sõjaline motiiv oli nõrk: linnas paiknesid vaid Jaanilinna sillapead tagavad üksused, n-ö logistika, kelle meeskonnad olid kindlalt varjunud suuremate hoonete keldritesse.
Et rünnak olulist sõjalist efekti ei saavutanud, nähtub ühe Narva linna kaitsnud (Nordlandi) diviisi inimkaotuste võrdlemisest: 6., 7. ja 8. märtsil olid need vastavalt neli, neli ja kaheksa meest! Igatahes polnud õhurünnakuks kasutatud jõud mitte mingis mõistlikus vahekorras võimaliku saavutatud taktikalise eduga.
Pommitamine “unustati”
Sovinformbüroo teatas Narva pommitamisest lakooniliselt: “Rünnati raudteesõlme ning sellele järgnesid suured plahvatused.” Tegelikult oli Narva raudteesõlme kasutamine lõpetatud juba veebruari algul. See oli ka ainuke teade Narva pommitamisest ning hiljem “unustati” seegi.
Iseloomulikuks näiteks on 1984. aastal “ajaloolase” Krivoðejevi ja Kostini sulest ilmunud raamat “Bitva za Narvu”, kus on peatükk lennuväe tegevusest Narva rindel. Selles peatükis puuduvad teated mingisugusestki lennutegevusest Narva kohal 6. ja 7. märtsil. Küll aga kirjeldatakse 8. märtsil toimunud ägedaid õhulahinguid, milles olevat alla tulistatud 55 Saksa lennukit (!?). Nii salati Narva märtsipommitamist nõukogude aja lõpuni. Vähe sellest, veel 1990. aastatel ilmusid kohalikus ajalehes mõnede erupolkovnikute raevukad artiklid “laimu” vastu, nagu oleks Nõukogude lennuvägi Narva hävitanud.
Millest selline “tagasihoidlikkus” või “häbelikkus”? Just siit tulebki salastamise motiivi otsima hakata! Võib välja pakkuda järgmise seletuse. Veebruari algul, Leningradi alt paanilise pagemise päevil, oli Saksa pioneeriüksus õhkinud Ivangorodi linnuse lääneseina ja osa torne. Et linnuse õhkimine toimus n-ö vastaspoole nina all, ei saanud see jääda neile märkamatuks.
Korrati Kiievi pretsedenti
Esimeste sõja-aastate ebaedust vapustatuna oli Stalin “avastanud” Vene impeeriumi ajaloo ning hakanud rahva moraali tõstmiseks ülistama tsaaride võite läände tungimisel. Seega võis Ivan III rajatud Ivangorodi linnuse purustamine vaenlase poolt Nõukogude Liidu poliitilist juhtkonda tõsiselt huvitada.
Teades Ivangorodi linnuse purustamisest ning nähes nüüd juba kuu aega käeulatuses olevat, ent kättesaamatuks osutunud ja vihatud Saksamaad sümboliseeriva Euroopa linna tornidega siluetti, võis mõne propagandameistri peas tekkida idee korrata 1941. aastal Kiievis edukalt loodud pretsedenti – hävitada vaenlase käes olev kultuurimälestiste kompleks näiliselt vastase enda kätega. Teatavasti süüdati Kiievi Petðorskaja Lavra keldritesse jäetud lõhkelaengud raadio teel paar nädalat pärast seda, kui sakslased olid linna vallutanud.
Nii pommitatigi kahel ööl järjest: 6. märtsil põhiliselt Narva linna raudteest põhja poole jäävat osa ning 7. märtsil Kreenholmi linnaosa. Heideti segamini süüte- ja lõhkepomme, nii et süttisid isegi vanalinna kivihooned. Kasutati nii suure kaliibriga süütepomme, et kokku varisesid näiteks Rootsi toomkiriku ja keskaegse linnakiriku meetripaksused müürid.
Pommitati madallennult, see tähendab mitte huupi, see seletabki, miks sillad ja Kreenholmi vabrikud pihta ei saanud. Ilmselt ei olnud allaheidetud pommide hulk väiksem kui paar päeva hiljem Tallinnale heidetud pommikogus. Ka Narvat pommitanud lennukite arvu on hinnatud kahesajale. Lisaks öistele õhurünnakutele oli linn päeva ajal pideva kahuritule all.
Mitu kärbest ühe hoobiga
Narva hävitamisega saavutati korraga mitu eesmärki. Esiteks loodi võimalus süüdistada vaenlast ajaloolise linna barbaarses hävitamises. Selle oletuse kinnituseks on 1946. aasta Narva varemete 145 fotost kokku pandud ning eesti-, vene- ja ingliskeelsete allkirjadega album, mis oli kokku pandud süüdistusmaterjalina Nürnbergi sõjaroimarite protsessile esitamiseks.
Teiseks hävitati jäädavalt üks bolðevistliku ideoloogia seisukohalt mitte ainult väärtusetu, vaid ka vaenulik kultuurimälestis. Ja lõpuks – kuid mitte vähemtähtsa asjaoluna – saavutati seda, et tulevases strateegiliselt ülitähtsas tuumatooraine tootmise piirkonnas tekkis etniliselt puhas ala. Ei ole saladus, et alates 1943. aastast tegeldi Nõukogude Liidus pingeliselt aatomipommi loomisega, kuid tuumatooraine, s.o uraanimaagi leiukohti oli väga vähe teada. Eesti uraani sisaldava diktüoneemaargilliidi varud olid aga küllalt hästi tuntud. Puurimistööd Kirde-Eesti rannikul algasidki viivitamatult pärast ala hõivamist 1944. aasta sügisel.
Vaja oleks ajaloolaste uurimusi
Niisiis oli tõenäoliselt juba enne linna pommitamist kästud see surnuks vaikida. Aga kuidas oli linna hävitamist pealt näinud tunnistajatega? Tsiviilelanikkonna näol tunnistajad peaaegu puudusid. Sakslased ei tulnud arvesse. Luuga jõe joonel paiknenud Eesti korpuse poliittöötajail aga n-ö kästi mäletada, et nad olevat 7. märtsi asemel juba 3. märtsil Narva kohal suitsupilvi märganud. Need pidid tõestama linna hävitamist sakslaste poolt.
Sellega on ühe Eesti linna hävitamise motiivid tõenäolised, kuid nende kinnituseks puuduvad arhiiviandmetel põhinevad ajaloolaste uurimused. Kui ka Venemaa sõjaarhiividele oli juurdepääs arvatavasti raskendatud, siis Saksamaa vastavatesse asutustesse pääsemiseks ei tohiks nüüd küll takistusi olla. Viimastest võiks vähemasti leida üksikasjalikumaid andmeid 6. ja 7. märtsi õhurünnakute ulatuse ning Saksa poole kaotuste kohta.
Meie ühiskondlikus kokkuleppes võiks aga sisalduda punkt Eesti lähiajaloo uurimise hädavajalikkuse kohta, sest teatavasti pole sellel, kes minevikku ei mäleta, ka tulevikku.
Põhjarannik, laupäev, 6.03.2004
|
Uudised
VE: Tõnisson, Jaan – muinsuskaitsja
Narva muinsuskaitseseltsi juht
II maailmasõja aastail pommitati Narvat regulaarselt, kümneid kordi, kuid enne 6. märtsi 1944 olid need põhiliselt öised häirivpommitamised, mida sooritasid üksiklennukid, heites kõrgustest alla paarikiloseid maapinna kohal lõhkevaid pomme. Või kui sihtmärgiks olid sillad, püüti neid tabada päeval ja sööstlennult.
Kui punavägi 1944. aasta veebruaris Eesti ja Soome lähistele jõudis, algasid tugevamad õhurünnakud ka tagala linnadele. Paar päeva enne 6. märtsi oli Narva rinde kohal alla heidetud eestikeelseid lendlehti, milles ähvardati Eesti linnad maatasa teha.
Narva ründamist tuleks vaadelda võrdlevalt teiste tagala linnade öiste suurpommitamistega veebruaris ja märtsis 1944. Helsingit pommitati juba veebruaris kolm korda kümnepäevaste vahedega. Tänu soomlaste oskuslikele maskeerimisvõtetele ja desinformatsioonile ei olnud purustused linnas suured.
Teine lugu oli Tallinnaga, kus 9. märtsi õhurünnakus hävis 40% elamutest ja hukkus üle 800 inimese. Sovinformbüroo aga loetles oma teadaandes pool tosinat Tallinnas rünnatud tööstusettevõtet ja muud strateegilist objekti, mida tegelikult ei pommitatudki. Pommitati ka Tartut, Rakveret, Kiviõli ja Jõhvit. Nende pommitamiste peamiseks eesmärgiks oli elanikkonnas paanikat tekitada, need olid tõelised terrorirünnakud. Nende õhurünnakute iseloom näitas, et nõukogude võim käsitas Eestit kui vaenulikku sõdivat riiki – polnuks ju muidu olnud mingit õigustust peagi “vabastatava” liiduvabariigi pealinna elamurajoonide hävitamiseks!
Sõjaline efekt puudus
Narva pommitamine aga erines mitmeti teiste nimetatud linnade ründamisest. Esiteks motiivi poolest. Siin ei saanud rünnak olla suunatud elanike mõjutamisele, sest inimesed olid juba jaanuaris ja veebruaris evakueeritud. Ka sõjaline motiiv oli nõrk: linnas paiknesid vaid Jaanilinna sillapead tagavad üksused, n-ö logistika, kelle meeskonnad olid kindlalt varjunud suuremate hoonete keldritesse.
Et rünnak olulist sõjalist efekti ei saavutanud, nähtub ühe Narva linna kaitsnud (Nordlandi) diviisi inimkaotuste võrdlemisest: 6., 7. ja 8. märtsil olid need vastavalt neli, neli ja kaheksa meest! Igatahes polnud õhurünnakuks kasutatud jõud mitte mingis mõistlikus vahekorras võimaliku saavutatud taktikalise eduga.
Pommitamine “unustati”
Sovinformbüroo teatas Narva pommitamisest lakooniliselt: “Rünnati raudteesõlme ning sellele järgnesid suured plahvatused.” Tegelikult oli Narva raudteesõlme kasutamine lõpetatud juba veebruari algul. See oli ka ainuke teade Narva pommitamisest ning hiljem “unustati” seegi.
Iseloomulikuks näiteks on 1984. aastal “ajaloolase” Krivoðejevi ja Kostini sulest ilmunud raamat “Bitva za Narvu”, kus on peatükk lennuväe tegevusest Narva rindel. Selles peatükis puuduvad teated mingisugusestki lennutegevusest Narva kohal 6. ja 7. märtsil. Küll aga kirjeldatakse 8. märtsil toimunud ägedaid õhulahinguid, milles olevat alla tulistatud 55 Saksa lennukit (!?). Nii salati Narva märtsipommitamist nõukogude aja lõpuni. Vähe sellest, veel 1990. aastatel ilmusid kohalikus ajalehes mõnede erupolkovnikute raevukad artiklid “laimu” vastu, nagu oleks Nõukogude lennuvägi Narva hävitanud.
Millest selline “tagasihoidlikkus” või “häbelikkus”? Just siit tulebki salastamise motiivi otsima hakata! Võib välja pakkuda järgmise seletuse. Veebruari algul, Leningradi alt paanilise pagemise päevil, oli Saksa pioneeriüksus õhkinud Ivangorodi linnuse lääneseina ja osa torne. Et linnuse õhkimine toimus n-ö vastaspoole nina all, ei saanud see jääda neile märkamatuks.
Korrati Kiievi pretsedenti
Esimeste sõja-aastate ebaedust vapustatuna oli Stalin “avastanud” Vene impeeriumi ajaloo ning hakanud rahva moraali tõstmiseks ülistama tsaaride võite läände tungimisel. Seega võis Ivan III rajatud Ivangorodi linnuse purustamine vaenlase poolt Nõukogude Liidu poliitilist juhtkonda tõsiselt huvitada.
Teades Ivangorodi linnuse purustamisest ning nähes nüüd juba kuu aega käeulatuses olevat, ent kättesaamatuks osutunud ja vihatud Saksamaad sümboliseeriva Euroopa linna tornidega siluetti, võis mõne propagandameistri peas tekkida idee korrata 1941. aastal Kiievis edukalt loodud pretsedenti – hävitada vaenlase käes olev kultuurimälestiste kompleks näiliselt vastase enda kätega. Teatavasti süüdati Kiievi Petðorskaja Lavra keldritesse jäetud lõhkelaengud raadio teel paar nädalat pärast seda, kui sakslased olid linna vallutanud.
Nii pommitatigi kahel ööl järjest: 6. märtsil põhiliselt Narva linna raudteest põhja poole jäävat osa ning 7. märtsil Kreenholmi linnaosa. Heideti segamini süüte- ja lõhkepomme, nii et süttisid isegi vanalinna kivihooned. Kasutati nii suure kaliibriga süütepomme, et kokku varisesid näiteks Rootsi toomkiriku ja keskaegse linnakiriku meetripaksused müürid.
Pommitati madallennult, see tähendab mitte huupi, see seletabki, miks sillad ja Kreenholmi vabrikud pihta ei saanud. Ilmselt ei olnud allaheidetud pommide hulk väiksem kui paar päeva hiljem Tallinnale heidetud pommikogus. Ka Narvat pommitanud lennukite arvu on hinnatud kahesajale. Lisaks öistele õhurünnakutele oli linn päeva ajal pideva kahuritule all.
Mitu kärbest ühe hoobiga
Narva hävitamisega saavutati korraga mitu eesmärki. Esiteks loodi võimalus süüdistada vaenlast ajaloolise linna barbaarses hävitamises. Selle oletuse kinnituseks on 1946. aasta Narva varemete 145 fotost kokku pandud ning eesti-, vene- ja ingliskeelsete allkirjadega album, mis oli kokku pandud süüdistusmaterjalina Nürnbergi sõjaroimarite protsessile esitamiseks.
Teiseks hävitati jäädavalt üks bolðevistliku ideoloogia seisukohalt mitte ainult väärtusetu, vaid ka vaenulik kultuurimälestis. Ja lõpuks – kuid mitte vähemtähtsa asjaoluna – saavutati seda, et tulevases strateegiliselt ülitähtsas tuumatooraine tootmise piirkonnas tekkis etniliselt puhas ala. Ei ole saladus, et alates 1943. aastast tegeldi Nõukogude Liidus pingeliselt aatomipommi loomisega, kuid tuumatooraine, s.o uraanimaagi leiukohti oli väga vähe teada. Eesti uraani sisaldava diktüoneemaargilliidi varud olid aga küllalt hästi tuntud. Puurimistööd Kirde-Eesti rannikul algasidki viivitamatult pärast ala hõivamist 1944. aasta sügisel.
Vaja oleks ajaloolaste uurimusi
Niisiis oli tõenäoliselt juba enne linna pommitamist kästud see surnuks vaikida. Aga kuidas oli linna hävitamist pealt näinud tunnistajatega? Tsiviilelanikkonna näol tunnistajad peaaegu puudusid. Sakslased ei tulnud arvesse. Luuga jõe joonel paiknenud Eesti korpuse poliittöötajail aga n-ö kästi mäletada, et nad olevat 7. märtsi asemel juba 3. märtsil Narva kohal suitsupilvi märganud. Need pidid tõestama linna hävitamist sakslaste poolt.
Sellega on ühe Eesti linna hävitamise motiivid tõenäolised, kuid nende kinnituseks puuduvad arhiiviandmetel põhinevad ajaloolaste uurimused. Kui ka Venemaa sõjaarhiividele oli juurdepääs arvatavasti raskendatud, siis Saksamaa vastavatesse asutustesse pääsemiseks ei tohiks nüüd küll takistusi olla. Viimastest võiks vähemasti leida üksikasjalikumaid andmeid 6. ja 7. märtsi õhurünnakute ulatuse ning Saksa poole kaotuste kohta.
Meie ühiskondlikus kokkuleppes võiks aga sisalduda punkt Eesti lähiajaloo uurimise hädavajalikkuse kohta, sest teatavasti pole sellel, kes minevikku ei mäleta, ka tulevikku.
Põhjarannik, laupäev, 6.03.2004