Albu külapoes ei ole kella 10.30 ajal ühtegi ostjat. Kaks müüjat, Reet ja Kaire, panevad riiulitele moosipomme. Iraagis hukkunud Albu poiss Andres Nuiamäe oli Reeda onupoeg. Tal on silme ees, kuidas Andres kodus trenni tegi, mööda Albu külateid jooksis. Ta sportis himuga.
Kaire: «Üks vanem härra käis hommikul, tema oli ikka väga tige. Riigi peale. Et kui enne käisid meie poisid Afganistanis, siis nüüd Iraagis.»
Reet: «Jah, et uus vabariik ju küll ja lubati, et ei saadeta Eesti poisse teise riiki sõdima…»
Kaire: «…Oleks siis, et Eesti eest.» Kaire mudib peos taskurätti ja kaob tagaruumi.
Reet: «Aga Andrese surm praegu on nii mõttetu. Andrese isa oli kogu aeg vastu, ta kartis. Et vale asjaga tegeleb poiss.»
Poodi astub Vello Kirsimäe, peos kilekott, mille ta taskusse torkab ja jälle võtab välja. «Mis siin mõelda? Ise ta selle tee valis,» mõistab Vello sõjaväelasi, sest tema poeg on Kaitsejõudude peastaabi ohvitser.
Tammsaare OÜ kontoris on ainult naised. Agronoom Reet Tammerikul lähevad silmad kohe märjaks. Ta toetab küünarnukid lauale ja vaikib viivu. Tõmbab siis tunked selga, paneb Nivale hääled sisse ja põrutab töökotta. Hommikul olid mehed Andresest rääkinud ja vihased olnud.
Ei taha peaministrit näha
Töökojas on põrandal jääd. Ruum on väike. Radiaator õhkab kuumust. Keset tuba istub Valve Kuld. Kohendab punase jaki hõlmu koomale. Tema ei tööta seal, astus niisama läbi.
Valve: «See kõik on mulle šokk. Ma olen ise poja kaotanud, selle surma üle elanud… mitte küll sõjaväesurma, aga ma saan aru, mis ema võib tunda. See on selline valu, et ei oska öeldagi… Nuga on kogu aeg rinnus. Mitte miski ei asenda seda last. See on võimatu.» Naine paneb jala üle põlve ja hakkab seda närviliselt kiigutama.
Traktorist Arne Rajasaar: «Ta käis mu tütrega ühes klassis.»
Valve: «Mina ei pea õigeks, et nad seal on.»
Arne: «Teised riigid on ka seal, me ei pääse ju. Kes see tahab oma poega saata sinna? Sellega tuleb poliitiliselt muu asi. Kui ta läks sisseastumiseksamit tegema, tegin põllul kesa, isaga rääkisin siis. Ta ei ütelnud midagi halba.»
Laohoidja Liia Roos: «Aga meie kallis peaminister Parts ei oska isegi hukkunu nime välja öelda. Korralikult. Ta ütles Nuiamaa. Ta võiks ju nüüd meile öelda, kuidas meie julgeolekut Iraagis tagati. Ma tahaks väga teada. Mina nüüd küll ennast sellepärast kindlamalt ei tunne, et meie poiss surma sai.» Liia on sõjakust täis, paneb käed vaheliti rinnale.
Liia: «Mul on üksainus poeg. 18 saab. Loodan, et eile mattis ta oma plaanid rahuvalvajaks saada maha. Ta jäi väga nukraks. See amet on ju maapoisile kindel sissetulek, kindel töö.»
Valve: «See ongi see, mis poisid maalt ära ajab – kas lähed rahuvalvajaks või politseisse.»
Liia: «Et oleks töökoht. Aga kellele saab meeldida, et tema poeg läheb sõtta?»
Ukse peal seisab prillidega mees, sinised tunked üll. «Ega see õige ikka ei ole, et nad Iraagis on. Tegelikult ei ole,» ütleb ta vaikselt, justkui omaette ja läheb minema.
Liia: «Minu meelest on poisid seal raha pärast.» Toas läheb lahti möll – kõik on nõus. «Iga lapse surm on kohutav… Andres on ju mu silme all kasvanud, nii pisike oli. (Paneb käe puusale.) Ühes majas oleme elanud.»
Nurgas istub 20aastane Indrek, äsja Albusse kolinud, õpib traktoristiks. Kuulab. Liia: «Las ta olla sõjaväelane, aga las teenib siinsamas. Miks ta peab minema võõrale maale? Mille nimel?! See kuradi Parts ütleb – meie julgeoleku huvides. Kurat, tulgu põhjendagu mulle ära! Manab kurva näo pähe ja ajab lolli juttu suust välja.»
Kõik arutavad, kas peaminister Juhan Parts peaks isiklikult Andres Nuiamäe lähedastele kättpidi kaastunnet avaldama? Kõik räägivad läbisegi, lõpuks jõutakse otsusele: ei, Partsi ei taheta Albus näha.
Liia: «Nad ei mõtle seda siiralt, esiteks.»
Arne: «Kui oleks tahtnud teha, tulnud kohe.»
Liia: «Ja kui ta alguses ütleb nime valesti ja pärast tuleb kaastunnet avaldama, kes tema sõnu siis tõsiselt võtab? See on võlts.»
Reet: «Oleks siis viisteist või kakskümmend meest, kelle nime ta peab ütlema. Oli ju üksainus nimi…» Toas jääb korraks vaikseks, algavad keskpäevased uudised. Juttu on jälle Iraagist. Kõik kardavad, et Andrese ema ja isa ei saa nii pea veel rahu – muud juttu ei kuulegi.
Reet: «Parts lubas ju missioonile minna! Umbes nii, et kuidas ajakava on.»
Juhan Partsil on samuti poeg kasvamas. Kas ta ise laseks poja võõrasse sõtta?
Liia: «Oh, tema pojast tuleb diplomaat.»
Reet: «Jah, vaevalt, et tema poeg peab nii raha teenima.»
Liia: «Ja teine taktikaliselt vale oli see, et hakati kohe rahasummat ette lugema. « Toas läheb uus sumin lahti – kõik on vastu, et riik kuulutab laialt, et maksab Andres Nuiamäe surma puhul kaks miljonit krooni.
Valve: «Et lähen ostan mõne miljoni eest endale uue lapse või? Näotu. Maksa raha, kui sa pead seda tegema, aga miks sa seda kuulutad?»
Arne: «See oli natukene vale.»
Liia: «Siin on ju mõttetuid lolle, kurat, kes hakkavad keelt peksma. Vanematele topelt vaev.»
Valust peab üle saama
Valve: «Siin ei aita midagi, peab valust üle saama. See võtab väga pikka aega.»
Tuppa tekib pinev paus.
Raadiost loetakse ilmateadet. Lubatakse tuisku.
Liia: «See Parts on meil selline mees, et täielik äpardus. See ei ole ainult minu arvamus, vaid ka mu laste arvamus.»
Valve: «Siin üks poiss, Andrese sõber, käis Kosovos. Tema ema rääkis, et tema oli siin kogu aeg nagu süte peal. Mõtles, et kas ja kus… Lapsed ei mõtle emadele. Neil on nende elu. Kes ema laseks oma poega sõtta, kui ette teab, et surma saab?»
Liia: «Ei, mina ütlen nii – saagu sõjaväelaseks, aga olgu siin. Nad on mingite usuhullude juures. Need on teised inimesed. Ma tahan teada, kas on mõni inimene, kes leiab, et me teeme seal Iraagis õiget asja? On mõni? Peale valitsuse?» Kõik mõtlevad hetke. Midagi pole öelda. Liia toon on kuri ja hääl vali. «Ma tahaks seda inimest näha,» ütleb Reet.
xxx
Kaitsevägi saatis ära Iraagis hukkunud Andres Nuiamäe
05.03.2004 17:38PM Online
Reede pärastlõunal saatis kaitsevägi sõjaväeliste auavaldustega Tallinna Pärnamäe krematooriumis ära Iraagis hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe.
Sarga juures seisid valves nooremseersant Nuiamäe teenistuskaaslased Scoutspataljonist, auvahtkonnas seisis rühm Üksik-Vahipataljonist.
Tseremoonial teenisid kaitsejõudude peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ja Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan nooremleitnant Alo Martinson.
Nooremseersant Nuiamäe omastele anti üle sarka katnud riigilipp. Auvahtkond tulistas hukkunu mälestuseks kolm kogupauku.
Kaitseväelisest tseremooniast võtsid teiste hulgas osa kaitseminister, kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, mereväe ülem, õhuväe staabiülem, maaväe ülem ja operatiivülem.
Viimast austust olid tulnud avaldama ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia suursaadikud Eestis ning Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Leedu relvajõudude esindajad.
Nooremseersant Nuiamäe hukkus teenistusülesannete täitmisel 28. veebruaril Bagdadi eeslinnas, kui patrullimise käigus plahvatas isevalmistatud lõhkekeha.
Uudised
VE: Nuiamäe, Andres – Iraani-missioonil hukkunud kaitseväelane
21aastane Eesti sõdur sai Iraagis surma
(09:21 29.02.2004)
BAGDAD, 29. veebruar (EPLO) – Iraagis Bagdadis sai laupäeva õhtul surma Eesti kaitseväelane, Estpla-8 liige, 21aastane nooremseersant Andres Nuiamäe.
Kaitsejõudude teatel patrullis Estpla-8 jalgsi Bagdadis Abu Ghurayb’i linnaosa turu lähistel, kui kell 20.55 kohaliku aja järgi plahvatas isevalmistatud lõhkekeha. Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts ütles, et lõhkekeha oli kaevatud tee kõrvale maasse ja kaetud prahiga ning lõhkes noormehe vahetus läheduses. “Muid relvi ei kasutatud ning ei olnud ka muid intsidente,” sõnas Kõuts.
Samas kinnitavad välisagentuurid, et Nuiamäe püüdis teha lõhkekeha kahjutuks teha ja samal ajal tulistasid teda kurjategijad, sõdurid tulistasid vastu.
Patrullis osales 12 kaitseväelast. Ükski teine kaitseväelane haavata ei saanud.
Kõuts andis korralduse langetada kaitseväe linnakutes leina märgiks riigilipud.
Kaitsevägi avaldab hukkunu omastele kaastunnet. Lähedasi on juhtunust teavitatud.
“Nooremseersant Nuiamäe oli väga tubli mees, ta liitus scoutspataljoniga pärast ajateenistust, ta teenis juba üle aasta ning tegutses snaiprijaos, mis iseenesest tähendab, et ta oli rahulik, tasakaalukas ja kohusetundlik,” ütles scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Artur Tiganik. “Meie mõtted on traagilisel hetkel hukkunu lähedastega.”
ESTPLA-8 teenib USA 1. ratsaväediviisi (1st Cavalry Division) 2. brigaadi 12. ratsaväerügemendi 2. pataljoni alluvuses.
USA 1. ratsaväediviis on soomukeid ja helikoptereid kasutav manööver- ja löögiüksus. 12. ratsaväerügemendi 2. pataljon, millele Eesti üksus otseselt allub, on soomusüksus.
ESTPLA-8 on ette valmistatud läbi viima jalgsi- ning motoriseeritud patrulle, läbiotsimisi, konvoide saatmist ja objektide valvet.
Eesti kaitseväelased viivad läbi operatsioone koostöös USA armee üksustega, USA sõjaväepolitsei ja Iraagi politseiga eesmärgiga tagada kord, leida ebaseaduslikud relvad ja võidelda salakaubanduse vastu.
xxx
Vabaduse valus ohver
(01.03.2004)
Täna on meie kõigi mõtted laupäeval Bagdadis langenud noore Eesti sõjamehe nooremseersant Andres Nuiamäe omastega, ja teiste Eesti kaitseväelaste omastega, kes iga päev ootavad südamevärinaga teateid missioonipiirkondadest, lootes parimat ja kartes halvimat.
Ilmselt ei oska meie, kes me veedame oma tööpäevad istungisaalides ja kontorilaudade taga, kunagi täielikult mõista, mida tähendab nende inimeste pühendumine ja vastutusekoorem, kes riskivad päevast päeva oma elu ja tervisega, et kaitsta meie mugavat ja turvalist elu. Vaevalt mõistame päriselt sedagi, millise pinge all elavad nende lähedased ja sõbrad. Meie mure ja kaastunne on neile kasin lohutus. Aga midagi siiski.
Eesti rahvas on endale teadvustanud, et iseolemine tähendab vastutust ja kohustusi. Meie kaitseväelased on aastate jooksul osalenud arvukatel välismissioonidel. Kuni üleeilseni ei olnud me pidanud maksma kõrgeimat hinda, aga nii meie oma kodudes kui ka kaitseväelased võõrsil – mõlemad teadvustasime endile, et kõik nende hulgast ei pruugi elusalt ja tervelt naasta. Kaitseväelase amet tähendab ülimat pühendumist ja eneseohverdust. Me peame oskama seda hinnata ja austada.
Veebruarikuus tähistame mitut oma ajaloo tähtpäeva – pühitseme vabariigi aastapäeva ja meenutame Tartu rahu. Nendel puhkudel mõtleme enam kui muidu tagasi neile kangelastele, kes on kunagi, relv käes, Eesti eest võidelnud ja oma elu andnud. Ent samasugust austust väärivad need vaprad mehed ja naised, kes on täna Eesti eest väljas Iraagis, Afganistanis ja Kosovos. Ka neist peame me mõtlema kui kangelastest, sest võideldes vabaduse eest maailma eri paikades võitlevad nemadki Eesti eest.
Jäägem riigimeesteks
Laupäeva õhtul Bagdadis juhtunu on traagiline kogu Eestile ja meie kaitseväele, korvamatu kaotus aga ühele eesti perekonnale. Siiski ei tohi see kohutada meie riiki sedavõrd, et astuksime kõrvale valitud kursilt.
Eelmisel nädalal andis valitsus riigikogule üle eelnõu Eesti kaitseväe Iraagi-missiooni pikendamise kohta. Parlamendil seisab ees valus ja raske arutelu. Aga ma usun, et meie rahvaesindajad mõistavad: vastus küsimusele, kas peaksime osalemist Iraagis jätkama, saab olla ainult jaatav.
Kutsudes oma üksused koju, tunnistaksime ebapädevaks ja vastutustundetuks riigikogu mulluse, pea üksmeelse otsuse saata oma kaitseväelased Pärsia lahe äärde rahu kindlustama. Aga veel olulisem on, et nõnda toimides ütleksime oma liitlastele, et me ise pole väärt, et meie vabadust ühiselt kaitstaks. Ütleksime kaudselt sedagi, et me ei olnud väärt nende Briti mereväelaste, Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlike verd ja higi, kes Vabadussõjas ühes meie oma sõjameestega Eesti vabaduse eest võitlesid. Hääletus, mis meie parlamenti ees ootab, eraldab riigimehed päevapoliitikutest.
Loomulikult ei piirdu Eesti valitsuse ja riigikogu roll sellega, et anda rohelist hääletusklahvi vajutades luba Eesti kaitseväe kasutamiseks. See vastutus on suurem ja kätkeb endas mitut valdkonda.
Poliitiline vastutus
Esiteks peame me rahvale ausalt tunnistama, et ohud, mis meie sõdureid ja ohvitsere missioonidel varitsevad, on tõelised ja tõsised. Ükskõik kui ebamugav selle tõdemine meile mingil hetkel poliitiliselt ka tunduda võiks.
Teiseks peame tegema kõik Eesti valitsusest ja parlamendist oleneva, et hoida ohtu meie kaitseväelaste elule minimaalsena. Eelkõige seisneb see parima väljaõppe ja varustuse võimaldamises üksustele, kes võõrsile meie sihte ja väärtusi kaitsma lähetatakse.
Kolmandaks. Kui halvim siiski juhtub – ja mõnikord läheb ka nii –, peame olema võimelised ausalt ja avameelselt selgeks rääkima toimunu asjaolud ning suutma analüüsida, kas on midagi, mida saaksime teha paremini, et vähendada traagiliste juhtumite kordumise tõenäosust. Avalikkusel ja ajakirjandusel on siin oluline roll, ent nad peavad suutma eristada vastutust süüst.
Ja viimaseks ning olulisimaks – peame kindlameelsemalt kui kunagi varem jätkama oma rahvusvaheliste kohustuste täitmist Iraagis, sest rahu ja stabiilsuse saavutamine seal tähendab meile nüüdsest peale ka seda, et nooremseersant Andres Nuiamäe ei langenud asjata.
Sven Mikser, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, endine kaitseminister (Keskerakond)
xxx
Albu külapoisi hukkumineKirsti Vainküla, SLÕL, teisipäev. 2. märts 2004
«Meie kallis peaminister Parts ei oska isegi hukkunu nime korralikult välja öelda. Nüüd võiks ta meile ütelda, kuidas meie julgeolekut Iraagis tagati? Mina küll ennast sellepärast kindlamalt ei tunne, et meie poiss surma sai,» ütleb Albu elanik Liia Roos. Ta ei ole sellega nõus, et eesti poisid Iraagis sõdivad.
Kaire: «Üks vanem härra käis hommikul, tema oli ikka väga tige. Riigi peale. Et kui enne käisid meie poisid Afganistanis, siis nüüd Iraagis.»
Reet: «Jah, et uus vabariik ju küll ja lubati, et ei saadeta Eesti poisse teise riiki sõdima…»
Kaire: «…Oleks siis, et Eesti eest.» Kaire mudib peos taskurätti ja kaob tagaruumi.
Reet: «Aga Andrese surm praegu on nii mõttetu. Andrese isa oli kogu aeg vastu, ta kartis. Et vale asjaga tegeleb poiss.»
Poodi astub Vello Kirsimäe, peos kilekott, mille ta taskusse torkab ja jälle võtab välja. «Mis siin mõelda? Ise ta selle tee valis,» mõistab Vello sõjaväelasi, sest tema poeg on Kaitsejõudude peastaabi ohvitser.
Tammsaare OÜ kontoris on ainult naised. Agronoom Reet Tammerikul lähevad silmad kohe märjaks. Ta toetab küünarnukid lauale ja vaikib viivu. Tõmbab siis tunked selga, paneb Nivale hääled sisse ja põrutab töökotta. Hommikul olid mehed Andresest rääkinud ja vihased olnud.
Ei taha peaministrit näha
Töökojas on põrandal jääd. Ruum on väike. Radiaator õhkab kuumust. Keset tuba istub Valve Kuld. Kohendab punase jaki hõlmu koomale. Tema ei tööta seal, astus niisama läbi.
Valve: «See kõik on mulle šokk. Ma olen ise poja kaotanud, selle surma üle elanud… mitte küll sõjaväesurma, aga ma saan aru, mis ema võib tunda. See on selline valu, et ei oska öeldagi… Nuga on kogu aeg rinnus. Mitte miski ei asenda seda last. See on võimatu.» Naine paneb jala üle põlve ja hakkab seda närviliselt kiigutama.
Traktorist Arne Rajasaar: «Ta käis mu tütrega ühes klassis.»
Valve: «Mina ei pea õigeks, et nad seal on.»
Arne: «Teised riigid on ka seal, me ei pääse ju. Kes see tahab oma poega saata sinna? Sellega tuleb poliitiliselt muu asi. Kui ta läks sisseastumiseksamit tegema, tegin põllul kesa, isaga rääkisin siis. Ta ei ütelnud midagi halba.»
Laohoidja Liia Roos: «Aga meie kallis peaminister Parts ei oska isegi hukkunu nime välja öelda. Korralikult. Ta ütles Nuiamaa. Ta võiks ju nüüd meile öelda, kuidas meie julgeolekut Iraagis tagati. Ma tahaks väga teada. Mina nüüd küll ennast sellepärast kindlamalt ei tunne, et meie poiss surma sai.» Liia on sõjakust täis, paneb käed vaheliti rinnale.
Liia: «Mul on üksainus poeg. 18 saab. Loodan, et eile mattis ta oma plaanid rahuvalvajaks saada maha. Ta jäi väga nukraks. See amet on ju maapoisile kindel sissetulek, kindel töö.»
Valve: «See ongi see, mis poisid maalt ära ajab – kas lähed rahuvalvajaks või politseisse.»
Liia: «Et oleks töökoht. Aga kellele saab meeldida, et tema poeg läheb sõtta?»
Ukse peal seisab prillidega mees, sinised tunked üll. «Ega see õige ikka ei ole, et nad Iraagis on. Tegelikult ei ole,» ütleb ta vaikselt, justkui omaette ja läheb minema.
Liia: «Minu meelest on poisid seal raha pärast.» Toas läheb lahti möll – kõik on nõus. «Iga lapse surm on kohutav… Andres on ju mu silme all kasvanud, nii pisike oli. (Paneb käe puusale.) Ühes majas oleme elanud.»
Nurgas istub 20aastane Indrek, äsja Albusse kolinud, õpib traktoristiks. Kuulab. Liia: «Las ta olla sõjaväelane, aga las teenib siinsamas. Miks ta peab minema võõrale maale? Mille nimel?! See kuradi Parts ütleb – meie julgeoleku huvides. Kurat, tulgu põhjendagu mulle ära! Manab kurva näo pähe ja ajab lolli juttu suust välja.»
Kõik arutavad, kas peaminister Juhan Parts peaks isiklikult Andres Nuiamäe lähedastele kättpidi kaastunnet avaldama? Kõik räägivad läbisegi, lõpuks jõutakse otsusele: ei, Partsi ei taheta Albus näha.
Liia: «Nad ei mõtle seda siiralt, esiteks.»
Arne: «Kui oleks tahtnud teha, tulnud kohe.»
Liia: «Ja kui ta alguses ütleb nime valesti ja pärast tuleb kaastunnet avaldama, kes tema sõnu siis tõsiselt võtab? See on võlts.»
Reet: «Oleks siis viisteist või kakskümmend meest, kelle nime ta peab ütlema. Oli ju üksainus nimi…» Toas jääb korraks vaikseks, algavad keskpäevased uudised. Juttu on jälle Iraagist. Kõik kardavad, et Andrese ema ja isa ei saa nii pea veel rahu – muud juttu ei kuulegi.
Reet: «Parts lubas ju missioonile minna! Umbes nii, et kuidas ajakava on.»
Juhan Partsil on samuti poeg kasvamas. Kas ta ise laseks poja võõrasse sõtta?
Liia: «Oh, tema pojast tuleb diplomaat.»
Reet: «Jah, vaevalt, et tema poeg peab nii raha teenima.»
Liia: «Ja teine taktikaliselt vale oli see, et hakati kohe rahasummat ette lugema. « Toas läheb uus sumin lahti – kõik on vastu, et riik kuulutab laialt, et maksab Andres Nuiamäe surma puhul kaks miljonit krooni.
Valve: «Et lähen ostan mõne miljoni eest endale uue lapse või? Näotu. Maksa raha, kui sa pead seda tegema, aga miks sa seda kuulutad?»
Arne: «See oli natukene vale.»
Liia: «Siin on ju mõttetuid lolle, kurat, kes hakkavad keelt peksma. Vanematele topelt vaev.»
Valust peab üle saama
Valve: «Siin ei aita midagi, peab valust üle saama. See võtab väga pikka aega.»
Tuppa tekib pinev paus.
Raadiost loetakse ilmateadet. Lubatakse tuisku.
Liia: «See Parts on meil selline mees, et täielik äpardus. See ei ole ainult minu arvamus, vaid ka mu laste arvamus.»
Valve: «Siin üks poiss, Andrese sõber, käis Kosovos. Tema ema rääkis, et tema oli siin kogu aeg nagu süte peal. Mõtles, et kas ja kus… Lapsed ei mõtle emadele. Neil on nende elu. Kes ema laseks oma poega sõtta, kui ette teab, et surma saab?»
Liia: «Ei, mina ütlen nii – saagu sõjaväelaseks, aga olgu siin. Nad on mingite usuhullude juures. Need on teised inimesed. Ma tahan teada, kas on mõni inimene, kes leiab, et me teeme seal Iraagis õiget asja? On mõni? Peale valitsuse?» Kõik mõtlevad hetke. Midagi pole öelda. Liia toon on kuri ja hääl vali. «Ma tahaks seda inimest näha,» ütleb Reet.
xxx
Kaitsevägi saatis ära Iraagis hukkunud Andres Nuiamäe
05.03.2004 17:38PM Online
Sarga juures seisid valves nooremseersant Nuiamäe teenistuskaaslased Scoutspataljonist, auvahtkonnas seisis rühm Üksik-Vahipataljonist.
Tseremoonial teenisid kaitsejõudude peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ja Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan nooremleitnant Alo Martinson.
Nooremseersant Nuiamäe omastele anti üle sarka katnud riigilipp. Auvahtkond tulistas hukkunu mälestuseks kolm kogupauku.
Kaitseväelisest tseremooniast võtsid teiste hulgas osa kaitseminister, kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, mereväe ülem, õhuväe staabiülem, maaväe ülem ja operatiivülem.
Viimast austust olid tulnud avaldama ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia suursaadikud Eestis ning Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Leedu relvajõudude esindajad.
Nooremseersant Nuiamäe hukkus teenistusülesannete täitmisel 28. veebruaril Bagdadi eeslinnas, kui patrullimise käigus plahvatas isevalmistatud lõhkekeha.