Vello Salo 24.02.2008 kell 7.36 Toompea lossi hoovis.
xxx
Loe lisa:
Valge raamat
Võita saavad ainult võitlejad
xxx
Kolm kohtumist paavstiga
Vello Salo, Pirita kloostri vaimulik
05.04.2005
Igaveses Linnas 1979
Esimest korda nägin “poola paavsti” ajaloolisel Peetri platsil 13. juunil 1979, mil ta oli just naasnud Poolast. Oli päikesepaisteline pärastlõuna ja üldaudientsi päev. Väljakule oli ehitatud tavaline audientsi-ringtee, mida ümbritsesid puust barjäärid. “Vana kalana” läksin kohale tund aega varem (kell viis), et esireast mitte kaugele jääda.
Tol pärastlõunal pani mind imestama üks ebatavaline vaatepilt: platsi mõlema pronksist hiigelkandelaabri otsa oli roninud noortekobaraid, midagi mitmekorruselise maja moodi. Positsioon oli ilmselt ebamugav, ent kolme tunni jooksul keegi alla ei tulnud. Ilm oli palav, aga kandelaabrite jalal vulises joogivesi. Noortel olid joogitopsid kaasas; need lasti nööri otsas vette ja hiivati üles – et kord leitud kohta mitte käest lasta. Sealt oli muidugi parim vaade kogu audientsile: kaameraid ulatati käest kätte kõige ülemistele.
Mul hakkas kahju, et ei olnud ise kaamerat kaasa võtnud: need kaks noortekobarat olid ju sugestiivne pilt ebatavalisest vaimustusest, mida itaalia noored tundsid “muulasest paavsti” – il papa straniero – vastu. Jah, vaimustus; see oli mu esimene mulje “poola paavstist”, mida kogesin juba tund aega varem, kui teda ennast näha sain.
Aastal 1979 ei olnud veel keegi paavsti püstolimärklauaks võtnud ning Püha Isa sõitis ringi päris tavalises lahtises autos – esiteks piki barjääride üht külge, siis teistpidi tagasi. Tekkis mulje, et ta rääkis kõigiga, võttis vastu kirju ja kingitusi ning kallistas temale ulatatud lapsi. Kogu pilt oli üks suur perekonnapidu, mida raamis Bernini võimas sammastik.
Torontos 1984
14. septembril oli kogu Toronto peapiiskopkonna vaimulike perel – peale minu veel tuhatkond meest – kokkusaamine oma ülemkarjasega. Nüüd aga oli asi võrratult keerulisem kui enne atentaati: kõik pidid olema katedraalis enne kella kahte, poolteist tundi enne paavsti saabumist. Kiriku ees istus ratastoolis üks vanem daam, taskutelekas peos. Küllap jälgis tähtsa külalise igat sammu.
Paavsti saabudes kõlas selleks puhuks komponeeritud muusika, järgnesid ovatsioonid (Viva il Papa! Toronto arvukatelt itaallastelt) ja väljasirutatud käed piki punast vaipa – täpselt nagu toona Roomas. Seesama vaimustus, mis 1979. aasta üld-audientsil.
Minu õpilaste hulgas oli tollal kaks poolakat. Katedraalist suundusin koos nendega rahvusrallile ühel Toronto staadionil, kuhu oli saabunud teiste hulgas 40 bussi Chicagost, “suurimast poola linnast”. Seal valitses täielik rahvapeo õhkkond. Paavsti kõne rõhutas eriti “ristisõja” väljakuulutamist inim-õiguste eest seismisel, mis tv-uudistes üllataval kombel enam esile ei tulnud.
Kõrgele külalisele pakuti rikkalikku eeskava: “Parem kui Poolas!” ütles paavst rahvatantsijaile naljatoonis, olgugi et pakutu pidi teda kenakesti väsitama. Tõusiski püsti ja tahtis minekut teha, kuid ei lastud: rahvas alustas ühislaulu, paavst laulis kaasa. Siis ovatsioonid ja ilutulestik võidu müristava kõuega.
Ent öösel sadas kõvasti ning järgmise hommiku paavstimissa toimus ülimärjal platsil – muidu oleks Downsview’ lennuväljale küll oma miljon inimest kokku tulnud. Kuid kui päike Püha Isa kopteri maabudes paistma hakkas, oskasid ka vilu ilma kiuste kohalejõudnud mitu-setusada tuhat inimest oma rõkkamisega minu kõrvad lukku panna. Unustamatult jääb meelde pilt, kuidas tuul tahtis Püha Isa kõrge püramiidikujulise altari otsast justkui lendu tõsta ja ta paistis nagu pilvedes hõljuvat.
Meie, armulaua jagamiseks kohaletoodud vaimulike “tööpäev” kestis kaheksa ja pool tundi, kuid väsimusega koos viisime kaasa tubli annuse vai- mustust. Järgnevatel päevadel tundsin lausa käegakatsutavat “elujõu” ja pealehakkamise tõusu. Nii et üldmuljeks jällegi vaimustus.
Tallinnas 1993
Kolmas kohtumine pole esimese kahega võrreldav: vahepeal oli Joannes Paulus võtnud eesti keele tunde! Kuigi kaugelt tähtsam oli tema toetusel toime tulnud ateismiimpeeriumi lagundamine – Lech Walesa, Gorbatðovi visiit võitjale jne jne. Aga tühja meil neist või Honorius Kolmandast, kes asutas paavstliku protektoraadi nimega Estonia: ikkagi esimene paavst, kes tuli Maarjamaad külastama! Ja rääkis meiega eesti keeles!
10. septembril oli Kadriorus, Vatikani saatkonna majas kaetud paavstlik lõunalaud kümnele, kuhu mahtus kogu tolleaegne eesti soost katoliiklik vaimu- likkond: isad Rein, Väino ja Vello. Käis elav keskustelu, kõne- keelteks inglise ja itaalia. Külaline küsitles meid kõiki. Kuid isa Guy, kes oli istunud paavstilauas ka aastat neli tagasi Helsingis, lausus: “Ei tundnud teda enam ära!” Jah, “spordipaavst” oli nüüd juba 73 ja nn paremad aastad seljataga, ent ikka veel õhkus temast palju elujõudu. See tuli ilmsiks Raekoja platsil peetud missa lõpus, kui külaline pidas kõne, “mida polnud kavas”.
Paavsti sõnavõtud olid ju ette paika pandud, tõlked-kokkuvõtted pressile välja jagatud, reporterid küllap juba oma ülevaateid kirjutamas – ja paavst peab veel ühe kõne! Ning millest veel: uuest Euroopast – kus suuremad rahvad ei tohiks enam rõhuda vähemaid, vaid peaksid nende õigusi austama!
Jälg
Eestlane arvab, et mees peab jätma jälje. Selle mehe puhul pole kahtlust, et tema jälgi on täis terve maailm. Kellele meeldivaid, kellele mitte – ennustan, et õige varsti ilmub hulgaliselt hinnanguid Joannes Pauluse tegude ja tegematajätmiste kohta. (Eesti kirjameeste õpetust, et eesnime tuleb kirjutada ahh-tähega, ei teinud ta näiteks kuulmagi, vaid kirjutas surmani Joannes.)
Pole parata: minule meenuvad kõigepealt need veerandsaja aasta tagused noortekobarad. Ka 1994 Manilas peetud noortepäevad, kuhu kogunes neli miljonit osalejat. 1997 kutsus Joannes Paulus noored Pariisi: sinna tuli terve miljon. Kes oleks võinud seda arvata? Aga minule annavad nad tulevikulootust.
Mehine jälg.
|
| Eesti Päevaleht |
xxx
Elutööpreemiaga Vello Salol pole Eesti passi 12.05.2004 00:01Ülo Mattheus, poliitikareporter
Eesti riigilt 300 000-kroonise elutöö preemia pälvinud preester Vello Salol puudub siiani ametlik Eesti kodakondsus ja seega ka õigus osaleda näiteks Riigikogu valimistel.
Salo, kes on sünnijärgne Eesti kodanik, elab siin ometi Saksamaa kodanikuna alalise elamisloaga. Seda hoolimata tõsiasjast, et ta üritas 1990ndate algul Eestisse naastes oma sünnimaa kodakondsust taastada.
«Tartu kohtunik Kägu keeldus minu avaldust [isiku tuvastamiseks] vastu võtmast,» selgitas Salo, miks tal pole siiani Eesti passi. «Kui Eesti Vabariik ei taha mulle pabereid anda, siis ärgu andku, ega ma siis sellest vähem eestlane ei ole.»
«Mina tegin seda, mis advokaat ütles, ja esitasin esmalt palve notariaalakti tegemiseks, et mina olen see mees, kelle sünnitunnistust minu kaks venda ja õde tunnistavad,» kirjeldas Salo. «See oli esimene samm, et üldse kuidagi edasi minna. Aga seda ei võetud vastu.»
Nimevahetus Tðehhis
1925. aasta 5. novembril Kolga-Jaani kihelkonnas Lalsis sündinud Salo probleemi juured peituvad Teises maailmasõjas. Eesti diviisi mobiliseerituna sõdis Salo 1944.–1945. aastal Saksa poolel. 1945. aastal muutis ta Tšehhis sooviga säästa repressioonidest koju jäänud sugulasi oma sünnipärase nime Endel Vaher Vello Saloks. Hiljem võttis ta endale Saksa kodakondsuse.
Kodakondsus- ja migratsiooniameti pressiesindaja Heikki Kirotari sõnul on neil üheksa Endel Vaheri andmed, kuid ükski neist pole sündinud 1925. aastal. Kirotari selgituse kohaselt saabus Salo siia 1993. aastal ja sai Eestis elamiseks tähtajalise elamisloa, mis hiljem asendati alalise elamisloaga.
Salo õde Eevi Salm avaldas ameti selgitusi kuuldes üllatust, kinnitades, et tema vend on kindlasti sündinud just eelmainitud kuupäeval ja tema sünd on kantud Kolga-Jaani õigeusu kiriku raamatusse.
Üllatus peaministrile
Siseministeeriumi perekonnaarhiivi büroo juhataja Svetlana Toots tunnistas, et kõnealune kirikuraamat asub siseministeeriumi valduses, kuid teatas isikuandmete delikaatsusele viidates, et Endel Vaheri nime olemasolu selles ta ei kinnita ega lükka ka ümber.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu avaldas aga eile Postimehega rääkides lihtsalt üllatust, kuuldes, et okupatsioonireiimide repressiivpoliitika uurimise riiklikku komisjoni juhtinud mees ei ole olegi ametlikult Eesti kodanik. Seejärel saatis Reinsalu siseminister Margus Leivole kirja, milles tunnistas, et tegu on juhtumiga, mis «ei tee au meie asjaajamisele».
Siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul on Salo Eesti kodanik. «Nime muutmine ei võta ju kelleltki kodakondsust,» lausus ta. «Küsimus on praegu vaid passi taotlemises, mille ta saab 30 päeva jooksul.»
Siseministeeriumi pressinõunik Katrin Vides tunnistas, et lahendusi, kuidas Salole Eesti pass anda, on mitmeid. «Kindlasti tuleb see jutuks ka minister Margus Leivo juures,» lubas pressinõunik.
Salo kodakondsuse-küsimuse lahendust lubas Postimehele ka peaminister Juhan Parts, kes paari kuu eest Vello Salole elutöö preemia andis. «Minu jaoks oli täielik üllatus, kui sellest [Salo Eesti passi puudumisest] teada sain,» tunnistas ta. «Olen talle isiklikult lubanud, et see küsimus saab lahendatud, loodetavasti lähikuudel.»
Vello Salo teeneid
• 1948–1953 – korraldas Vatikani raadio eestikeelseid saateid
• 1974–94 – toimetas eesti katoliiklaste ringkirja Maarjamaa
• 1976–1987 – toimetas kultuuriajakirja Aja Kiri
• 1962 – asutas Roomas ühemehekirjastuse Maarjamaa, mis avaldas üle 30 eesti autori teose
• 1993–1994 – külalisprofessor Tartu Ülikoolis
• 1996 – okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees
• 1997 – pälvis Valgetähe II klassi teenetemärgi ja Eesti Taassünni auhinna
• 1998 – sai paavsti auprelaadiks
• 2004 – pälvis Eesti riigi elutööpreemia
Allikas: PM
xxx
Preester, ajaloolane – inimene Vello Salo
Anneli Ammas, 20.02.2004
 Elutööpreemia raha lubab Salo anda neile, kellel sellest puudus
Imelikul kombel ei ole Salol tänaseni Eesti kodakondsust
|
 |
|
Igal varahommikul peab Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester Isa Vello kloostri kabelis missa.
Foto: Marko Mumm |
|
Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees. Toronto ülikooli emeriitprofessor. Tunneb 20 keelt. Tegi aastaid Vatikanist eestikeelseid saateid.
Küsimusele, kes te siis ikkagi olete, Vello Salo, vastab 78-aastane mees: “No inimene, loodetavasti.”
“Usklik uskumatu mees,” ütleb Salo naaber ja töökaaslane Pirita kloostris Lagle Parek.
Itaalias, Vatikanis, Iraagis, Hollandis, Rootsis, Kanadas ja mitmel pool mujal elanud Salo viimased aastad on möödunud kahetoalises, raamatute, arvuti ja magamiskohaga kloostrikorteris. Igal varahommikul peab Isa Vello kloostri kabelis missa. “Erk nagu sitikas,” ütleb Parek naljatamisi eaka mehe elujõu kohta.
40 aastat tagasi loodud kirjastusel palju tööd
“Nüüd, iga päev tema kõrval hakkan mõistma, kui ennastohverdav on tema ja paljude teiste väliseestlaste elu ja tegevus olnud,” lausub Parek. “Ja Vello Salo on veel erandite erand. Minu jaoks on ta eelkõige kirjastaja, sest tema rolli Maarjamaa kirjastuse tegemistega on raske ülehinnata.”
Maarjamaa kirjastus, mille Salo nelikümmend aastat tagasi Roomas lõi, on välja andnud väga olulisi teoseid, mille hulgas on näiteks Paul Saagpaku “Süno-nüümide sõnastik”, aga ka mitmeid teatmeteoseid, Henriku Liivimaa kroonika, eesti luuletajate kogud, filosoofilised tekstid jpm.
Salo lausa ohkab, kui küsida, millised suured kirjatööd tal praegu käsil on. “Valge raamat eesti rahva kaotustest on lõpukorral ja minu košmaar, et ta saaks valmis Euroopa Liitu astumise ajaks. Et oleks teistele Euroopa Liidu liikmetele näidata, kuidas meile on liiga tehtud, et nad on meile midagi võlgu,” lausub Salo. Ta on mees, kes oli üks esimesi Eesti eelmise sajandi ajaloo traagilisemate peatükkide uurijaid ja tema mitmekümne aasta tagused, Eestist kaugel kirjutatud, faktidele tuginevad uurimused on siiani ajaloolastele usaldusväärseks allikaks.
“Ajaloo alal olen hädaabitööline,” ütleb ta ise. “Ainuke vahend teada saada, mis on olnud, oli hakata ise uurima,” ütleb ta ka Eesti kirikuloo kohta, mille ta mitu aastat tagasi saksa keeles valmis sai. Sellest on ka eestikeelne tõlge ja see kõik ootab veel ülevaatamist ja ilmumist. Salo nendib, et igasugu askelduste kõrvalt ei jagu lihtsalt aega.
Eestisse tagasi esimesel võimalusel
Vello Salo lahkus Eestist 1943. aastal, et soomlastele appi võitlema minna. Sealt edasi liikus juba mujale. Eestisse tagasi tuli kohe, kui see üldse võimalik oli. “Seegi näitab midagi, tal polnud küsimust, et äkki meie riik ei jää püsima,” ütleb Parek.
300 000 krooni kohta, mille Salo preemiaks saab, ütleb ta, et see on kindel, et kirstu kaasa ta raha ei pane. “Sellest rahast saan hästi varsti lahti. Kindlasti aitan kedagi, sest ristiinimese seisukohast on kõik raha vaeste raha ja meie oleme ainult selle administraatorid. Minul pole seda vaja, järelikult annan neile, kellel puudu ja neid on väga palju,” ütleb Salo.
Veider on see, et Vello Salo on Saksamaa kodanik, sest ta pole Eesti Vabariigi kodakondsust tagasi saanud. Nimelt vahetas ta omal ajal oma nime, et kaitsta Eestisse jäänud sugulasi ja nüüd peab tõestama, et on ikka sama mees, kes kunagi Eestist lahkus. “Vello Salo sugune inimene peaks oma elu ja tööga olema tõestanud, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei pea ju paluma, vaid talle võiks kodakondsuse kandikul kätte tuua,” ütleb Parek.
|
|
xxx
Katoliku preester ja elutööpreemia laureaat Vello Salo sai lõpuks sinise passi
20.05.2004
Repressioonide uurija, katoliku preester, riikliku elutööpreemia laureaat Vello Salo sai eile, üksteist aastat pärast naasmist kodumaale Eesti Vabariigi sinise passi.
Teise maailmasõja ajal Tðehhis oma sünni-järgsest nimest Endel Vaher loobunud mees elas 1993. aastast Eestis küll Eesti kodakondsena, kuid ilma passita, sest isiku tuvastamine oli Eestisse naastes jäänud pooleli.
Märtsis esitas Salo taotluse passi saamiseks ning eilsest on lõpuks sinine pass ka mehel, kelle juhtimisel ilmus äsja Venemaal tugevat vastukaja tekitanud “valge raamat”, mis võtab kokku Eestile okupatsioonide tõttu tehtud kahjud.
Pildil Vello Salo koos peaminister Juhan Partsiga, kellele Salo näitab ühte tema enda välja antud eesti luule kogu.
FOTO: MARKO MUMM
|
 |
|
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Salo, Vello – preester, ajaloolane
xxx
Loe lisa:
Valge raamat
Võita saavad ainult võitlejad
xxx
Kolm kohtumist paavstiga
Vello Salo, Pirita kloostri vaimulik
05.04.2005
Igaveses Linnas 1979
Esimest korda nägin “poola paavsti” ajaloolisel Peetri platsil 13. juunil 1979, mil ta oli just naasnud Poolast. Oli päikesepaisteline pärastlõuna ja üldaudientsi päev. Väljakule oli ehitatud tavaline audientsi-ringtee, mida ümbritsesid puust barjäärid. “Vana kalana” läksin kohale tund aega varem (kell viis), et esireast mitte kaugele jääda.
Tol pärastlõunal pani mind imestama üks ebatavaline vaatepilt: platsi mõlema pronksist hiigelkandelaabri otsa oli roninud noortekobaraid, midagi mitmekorruselise maja moodi. Positsioon oli ilmselt ebamugav, ent kolme tunni jooksul keegi alla ei tulnud. Ilm oli palav, aga kandelaabrite jalal vulises joogivesi. Noortel olid joogitopsid kaasas; need lasti nööri otsas vette ja hiivati üles – et kord leitud kohta mitte käest lasta. Sealt oli muidugi parim vaade kogu audientsile: kaameraid ulatati käest kätte kõige ülemistele.
Mul hakkas kahju, et ei olnud ise kaamerat kaasa võtnud: need kaks noortekobarat olid ju sugestiivne pilt ebatavalisest vaimustusest, mida itaalia noored tundsid “muulasest paavsti” – il papa straniero – vastu. Jah, vaimustus; see oli mu esimene mulje “poola paavstist”, mida kogesin juba tund aega varem, kui teda ennast näha sain.
Aastal 1979 ei olnud veel keegi paavsti püstolimärklauaks võtnud ning Püha Isa sõitis ringi päris tavalises lahtises autos – esiteks piki barjääride üht külge, siis teistpidi tagasi. Tekkis mulje, et ta rääkis kõigiga, võttis vastu kirju ja kingitusi ning kallistas temale ulatatud lapsi. Kogu pilt oli üks suur perekonnapidu, mida raamis Bernini võimas sammastik.
Torontos 1984
14. septembril oli kogu Toronto peapiiskopkonna vaimulike perel – peale minu veel tuhatkond meest – kokkusaamine oma ülemkarjasega. Nüüd aga oli asi võrratult keerulisem kui enne atentaati: kõik pidid olema katedraalis enne kella kahte, poolteist tundi enne paavsti saabumist. Kiriku ees istus ratastoolis üks vanem daam, taskutelekas peos. Küllap jälgis tähtsa külalise igat sammu.
Paavsti saabudes kõlas selleks puhuks komponeeritud muusika, järgnesid ovatsioonid (Viva il Papa! Toronto arvukatelt itaallastelt) ja väljasirutatud käed piki punast vaipa – täpselt nagu toona Roomas. Seesama vaimustus, mis 1979. aasta üld-audientsil.
Minu õpilaste hulgas oli tollal kaks poolakat. Katedraalist suundusin koos nendega rahvusrallile ühel Toronto staadionil, kuhu oli saabunud teiste hulgas 40 bussi Chicagost, “suurimast poola linnast”. Seal valitses täielik rahvapeo õhkkond. Paavsti kõne rõhutas eriti “ristisõja” väljakuulutamist inim-õiguste eest seismisel, mis tv-uudistes üllataval kombel enam esile ei tulnud.
Kõrgele külalisele pakuti rikkalikku eeskava: “Parem kui Poolas!” ütles paavst rahvatantsijaile naljatoonis, olgugi et pakutu pidi teda kenakesti väsitama. Tõusiski püsti ja tahtis minekut teha, kuid ei lastud: rahvas alustas ühislaulu, paavst laulis kaasa. Siis ovatsioonid ja ilutulestik võidu müristava kõuega.
Ent öösel sadas kõvasti ning järgmise hommiku paavstimissa toimus ülimärjal platsil – muidu oleks Downsview’ lennuväljale küll oma miljon inimest kokku tulnud. Kuid kui päike Püha Isa kopteri maabudes paistma hakkas, oskasid ka vilu ilma kiuste kohalejõudnud mitu-setusada tuhat inimest oma rõkkamisega minu kõrvad lukku panna. Unustamatult jääb meelde pilt, kuidas tuul tahtis Püha Isa kõrge püramiidikujulise altari otsast justkui lendu tõsta ja ta paistis nagu pilvedes hõljuvat.
Meie, armulaua jagamiseks kohaletoodud vaimulike “tööpäev” kestis kaheksa ja pool tundi, kuid väsimusega koos viisime kaasa tubli annuse vai- mustust. Järgnevatel päevadel tundsin lausa käegakatsutavat “elujõu” ja pealehakkamise tõusu. Nii et üldmuljeks jällegi vaimustus.
Tallinnas 1993
Kolmas kohtumine pole esimese kahega võrreldav: vahepeal oli Joannes Paulus võtnud eesti keele tunde! Kuigi kaugelt tähtsam oli tema toetusel toime tulnud ateismiimpeeriumi lagundamine – Lech Walesa, Gorbatðovi visiit võitjale jne jne. Aga tühja meil neist või Honorius Kolmandast, kes asutas paavstliku protektoraadi nimega Estonia: ikkagi esimene paavst, kes tuli Maarjamaad külastama! Ja rääkis meiega eesti keeles!
10. septembril oli Kadriorus, Vatikani saatkonna majas kaetud paavstlik lõunalaud kümnele, kuhu mahtus kogu tolleaegne eesti soost katoliiklik vaimu- likkond: isad Rein, Väino ja Vello. Käis elav keskustelu, kõne- keelteks inglise ja itaalia. Külaline küsitles meid kõiki. Kuid isa Guy, kes oli istunud paavstilauas ka aastat neli tagasi Helsingis, lausus: “Ei tundnud teda enam ära!” Jah, “spordipaavst” oli nüüd juba 73 ja nn paremad aastad seljataga, ent ikka veel õhkus temast palju elujõudu. See tuli ilmsiks Raekoja platsil peetud missa lõpus, kui külaline pidas kõne, “mida polnud kavas”.
Paavsti sõnavõtud olid ju ette paika pandud, tõlked-kokkuvõtted pressile välja jagatud, reporterid küllap juba oma ülevaateid kirjutamas – ja paavst peab veel ühe kõne! Ning millest veel: uuest Euroopast – kus suuremad rahvad ei tohiks enam rõhuda vähemaid, vaid peaksid nende õigusi austama!
Jälg
Eestlane arvab, et mees peab jätma jälje. Selle mehe puhul pole kahtlust, et tema jälgi on täis terve maailm. Kellele meeldivaid, kellele mitte – ennustan, et õige varsti ilmub hulgaliselt hinnanguid Joannes Pauluse tegude ja tegematajätmiste kohta. (Eesti kirjameeste õpetust, et eesnime tuleb kirjutada ahh-tähega, ei teinud ta näiteks kuulmagi, vaid kirjutas surmani Joannes.)
Pole parata: minule meenuvad kõigepealt need veerandsaja aasta tagused noortekobarad. Ka 1994 Manilas peetud noortepäevad, kuhu kogunes neli miljonit osalejat. 1997 kutsus Joannes Paulus noored Pariisi: sinna tuli terve miljon. Kes oleks võinud seda arvata? Aga minule annavad nad tulevikulootust.
Mehine jälg.
xxx
Elutööpreemiaga Vello Salol pole Eesti passi 12.05.2004 00:01Ülo Mattheus, poliitikareporter
Salo, kes on sünnijärgne Eesti kodanik, elab siin ometi Saksamaa kodanikuna alalise elamisloaga. Seda hoolimata tõsiasjast, et ta üritas 1990ndate algul Eestisse naastes oma sünnimaa kodakondsust taastada.
«Tartu kohtunik Kägu keeldus minu avaldust [isiku tuvastamiseks] vastu võtmast,» selgitas Salo, miks tal pole siiani Eesti passi. «Kui Eesti Vabariik ei taha mulle pabereid anda, siis ärgu andku, ega ma siis sellest vähem eestlane ei ole.»
«Mina tegin seda, mis advokaat ütles, ja esitasin esmalt palve notariaalakti tegemiseks, et mina olen see mees, kelle sünnitunnistust minu kaks venda ja õde tunnistavad,» kirjeldas Salo. «See oli esimene samm, et üldse kuidagi edasi minna. Aga seda ei võetud vastu.»
Nimevahetus Tðehhis
1925. aasta 5. novembril Kolga-Jaani kihelkonnas Lalsis sündinud Salo probleemi juured peituvad Teises maailmasõjas. Eesti diviisi mobiliseerituna sõdis Salo 1944.–1945. aastal Saksa poolel. 1945. aastal muutis ta Tšehhis sooviga säästa repressioonidest koju jäänud sugulasi oma sünnipärase nime Endel Vaher Vello Saloks. Hiljem võttis ta endale Saksa kodakondsuse.
Kodakondsus- ja migratsiooniameti pressiesindaja Heikki Kirotari sõnul on neil üheksa Endel Vaheri andmed, kuid ükski neist pole sündinud 1925. aastal. Kirotari selgituse kohaselt saabus Salo siia 1993. aastal ja sai Eestis elamiseks tähtajalise elamisloa, mis hiljem asendati alalise elamisloaga.
Salo õde Eevi Salm avaldas ameti selgitusi kuuldes üllatust, kinnitades, et tema vend on kindlasti sündinud just eelmainitud kuupäeval ja tema sünd on kantud Kolga-Jaani õigeusu kiriku raamatusse.
Üllatus peaministrile
Siseministeeriumi perekonnaarhiivi büroo juhataja Svetlana Toots tunnistas, et kõnealune kirikuraamat asub siseministeeriumi valduses, kuid teatas isikuandmete delikaatsusele viidates, et Endel Vaheri nime olemasolu selles ta ei kinnita ega lükka ka ümber.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu avaldas aga eile Postimehega rääkides lihtsalt üllatust, kuuldes, et okupatsioonireiimide repressiivpoliitika uurimise riiklikku komisjoni juhtinud mees ei ole olegi ametlikult Eesti kodanik. Seejärel saatis Reinsalu siseminister Margus Leivole kirja, milles tunnistas, et tegu on juhtumiga, mis «ei tee au meie asjaajamisele».
Siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul on Salo Eesti kodanik. «Nime muutmine ei võta ju kelleltki kodakondsust,» lausus ta. «Küsimus on praegu vaid passi taotlemises, mille ta saab 30 päeva jooksul.»
Siseministeeriumi pressinõunik Katrin Vides tunnistas, et lahendusi, kuidas Salole Eesti pass anda, on mitmeid. «Kindlasti tuleb see jutuks ka minister Margus Leivo juures,» lubas pressinõunik.
Salo kodakondsuse-küsimuse lahendust lubas Postimehele ka peaminister Juhan Parts, kes paari kuu eest Vello Salole elutöö preemia andis. «Minu jaoks oli täielik üllatus, kui sellest [Salo Eesti passi puudumisest] teada sain,» tunnistas ta. «Olen talle isiklikult lubanud, et see küsimus saab lahendatud, loodetavasti lähikuudel.»
xxx
Preester, ajaloolane – inimene Vello Salo
Anneli Ammas, 20.02.2004
Foto: Marko Mumm
Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees. Toronto ülikooli emeriitprofessor. Tunneb 20 keelt. Tegi aastaid Vatikanist eestikeelseid saateid.
Küsimusele, kes te siis ikkagi olete, Vello Salo, vastab 78-aastane mees: “No inimene, loodetavasti.”
“Usklik uskumatu mees,” ütleb Salo naaber ja töökaaslane Pirita kloostris Lagle Parek.
Itaalias, Vatikanis, Iraagis, Hollandis, Rootsis, Kanadas ja mitmel pool mujal elanud Salo viimased aastad on möödunud kahetoalises, raamatute, arvuti ja magamiskohaga kloostrikorteris. Igal varahommikul peab Isa Vello kloostri kabelis missa. “Erk nagu sitikas,” ütleb Parek naljatamisi eaka mehe elujõu kohta.
40 aastat tagasi loodud kirjastusel palju tööd
“Nüüd, iga päev tema kõrval hakkan mõistma, kui ennastohverdav on tema ja paljude teiste väliseestlaste elu ja tegevus olnud,” lausub Parek. “Ja Vello Salo on veel erandite erand. Minu jaoks on ta eelkõige kirjastaja, sest tema rolli Maarjamaa kirjastuse tegemistega on raske ülehinnata.”
Maarjamaa kirjastus, mille Salo nelikümmend aastat tagasi Roomas lõi, on välja andnud väga olulisi teoseid, mille hulgas on näiteks Paul Saagpaku “Süno-nüümide sõnastik”, aga ka mitmeid teatmeteoseid, Henriku Liivimaa kroonika, eesti luuletajate kogud, filosoofilised tekstid jpm.
Salo lausa ohkab, kui küsida, millised suured kirjatööd tal praegu käsil on. “Valge raamat eesti rahva kaotustest on lõpukorral ja minu košmaar, et ta saaks valmis Euroopa Liitu astumise ajaks. Et oleks teistele Euroopa Liidu liikmetele näidata, kuidas meile on liiga tehtud, et nad on meile midagi võlgu,” lausub Salo. Ta on mees, kes oli üks esimesi Eesti eelmise sajandi ajaloo traagilisemate peatükkide uurijaid ja tema mitmekümne aasta tagused, Eestist kaugel kirjutatud, faktidele tuginevad uurimused on siiani ajaloolastele usaldusväärseks allikaks.
“Ajaloo alal olen hädaabitööline,” ütleb ta ise. “Ainuke vahend teada saada, mis on olnud, oli hakata ise uurima,” ütleb ta ka Eesti kirikuloo kohta, mille ta mitu aastat tagasi saksa keeles valmis sai. Sellest on ka eestikeelne tõlge ja see kõik ootab veel ülevaatamist ja ilmumist. Salo nendib, et igasugu askelduste kõrvalt ei jagu lihtsalt aega.
Eestisse tagasi esimesel võimalusel
Vello Salo lahkus Eestist 1943. aastal, et soomlastele appi võitlema minna. Sealt edasi liikus juba mujale. Eestisse tagasi tuli kohe, kui see üldse võimalik oli. “Seegi näitab midagi, tal polnud küsimust, et äkki meie riik ei jää püsima,” ütleb Parek.
300 000 krooni kohta, mille Salo preemiaks saab, ütleb ta, et see on kindel, et kirstu kaasa ta raha ei pane. “Sellest rahast saan hästi varsti lahti. Kindlasti aitan kedagi, sest ristiinimese seisukohast on kõik raha vaeste raha ja meie oleme ainult selle administraatorid. Minul pole seda vaja, järelikult annan neile, kellel puudu ja neid on väga palju,” ütleb Salo.
Veider on see, et Vello Salo on Saksamaa kodanik, sest ta pole Eesti Vabariigi kodakondsust tagasi saanud. Nimelt vahetas ta omal ajal oma nime, et kaitsta Eestisse jäänud sugulasi ja nüüd peab tõestama, et on ikka sama mees, kes kunagi Eestist lahkus. “Vello Salo sugune inimene peaks oma elu ja tööga olema tõestanud, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei pea ju paluma, vaid talle võiks kodakondsuse kandikul kätte tuua,” ütleb Parek.
xxx
Katoliku preester ja elutööpreemia laureaat Vello Salo sai lõpuks sinise passi
20.05.2004
Repressioonide uurija, katoliku preester, riikliku elutööpreemia laureaat Vello Salo sai eile, üksteist aastat pärast naasmist kodumaale Eesti Vabariigi sinise passi.
Teise maailmasõja ajal Tðehhis oma sünni-järgsest nimest Endel Vaher loobunud mees elas 1993. aastast Eestis küll Eesti kodakondsena, kuid ilma passita, sest isiku tuvastamine oli Eestisse naastes jäänud pooleli.
Märtsis esitas Salo taotluse passi saamiseks ning eilsest on lõpuks sinine pass ka mehel, kelle juhtimisel ilmus äsja Venemaal tugevat vastukaja tekitanud “valge raamat”, mis võtab kokku Eestile okupatsioonide tõttu tehtud kahjud.
Pildil Vello Salo koos peaminister Juhan Partsiga, kellele Salo näitab ühte tema enda välja antud eesti luule kogu.
FOTO: MARKO MUMM