Proloog
Oli vist 1977. aasta talveaeg. Enne kunstiinstituudis algavat pidu olime väikese seltskonnaga ühiselamus mitte vähe veini joonud, et peoks vajalikku meeleolu luua. Kunstiüliõpilaste tuba oli esimesel korrusel, toas oli kitsas aken ja avatud aknaraami vahelt tulvas sisse värsket talvehõngu, mis vahetas välja täissuitsetatud õhu.
Suuremat osa seltskonnast ma ei tundnud. Insta (nii kutsus õppiv noorsugu tollal kunstiinstituuti) peod olid tollal linnas kõige vingemad. Seal võis mängida ansambel “Kukerpillid”, seal võis tantsupõrandal kohata Juhan Viidingut, kes tõmbas poognaid, nina priske tantsupartneri dekolteesse surutud; väljapeetud ja tumedate lokkidega Vladimir Taigerit (kes palju aastaid hiljem läks ajalukku Eesti krooni kujundajana) jpt.
Insta peol müüdi viina klaasist koorepurkides (100 g ja 500 g) ja igaüks, kes oli või tahtis olla keegi, pidi seal tingimata viibima. Sisse pääseda oli peaaegu võimatu, aga kellel väga vaja oli, see ka sisse pääses. (Ärge küsige, kuidas!)
Niisiis suundusime tol õhtul ühiselamust insta poole. See pilt on mul millegipärast mällu surutud. Lumme tuisanud kõnniteele oli sisse trambitud kitsas jalgrada ja meil polnud kiiret. Peas oli mõnus veiniuim, maailm keerles kergelt ja “Ekstra” suits sõrmede vahel maitses talviselt mõrkjalt.
Minu hea sõber Jaak Huimerind, tõmmu, pikk ja veidi vimmas, käsi kõvasti ümber mulle tundmatu tüdruku piha, mõõtis lund veidi eespool. Mina lonkisin koos Jaagu tädipoja, disainer Peeter Parkeriga (ehk Parkeri Petsiga) veidi tagapool. “Vaata, Priit,” ütles Pets korraga ettepoole osutades, “Jaak on läinud mees.”
Ma ei pööranud sellele lausele tähelepanu. Sain aru küll, et Pets tahtis öelda, et Jaak on nüüdsest päriselt ja pöördumatult tolle tüdruku oma. Aga minu arust oli see uskumatu. Selles vanuses ei tundunud see tõepärane. Küllap sellepärast ongi see lugu mulle nii selgelt meelde jäänud.
I
Nüüd tuleb tunnistada, et selle loo kirjutamiseks valisin arvutisse tavapärasest erineva kirjatüübi. Otsisin sellise veidi vanaaegse ja elegantse, ja tegin seda täiesti selge mõistuse juure viibides. Sest Ruthist kirjutades tundus see ainuvõimalik lahendus.
Lugeja on küllap aru saanud, et see tüdruk Jaagu kõrval oli Ruth, kellest hiljem sai Ruth Huimerind. Millal täpselt temast Huimerind sai, seda ma ei tea. Olin vahepeal, kui nad mõlemad kunstiinstituudis õppisid, Vene kroonut teenimas, ja palju huvitavat jäi nägemata ja läbi elamata.
Kui ma sõjaväest tagasi jõudsin, siis olid Ruth ja Jaak vist juba abielus. Kas neil juba lapsi oli, seda ma ei mäleta.
II
Ruthiga kohtusin teist korda elus nende kodus Pääskülas. Rännaku puiestee viiekorruselise elumaja teise korruse kahetoalises korteris elavad Ruth ja Jaak praegugi, kuid nad on seda laiendanud kõrvalkorteri arvelt.
Ruthist oli niisiis saanud disainer ja Jaagust arhitekt. 80-ndate aastate alguse vaimus trükkis Ruth puuvillasele kangale siidtrükis mustreid või hieroglüüfe ja see oli teatud ringkondades minev kaup. Jaak töötas projekteerimisinstituudis, armastas lõputult arhitektuurist rääkida ja kuulas öösiti tööd tehes Soome ultralühilainesageduselt rokki.
Ruth kandis pikki punaseid juukseid ja ENSV lipust õmmeldud pikka kleiti. Tema liigutused olid jõulised ja temast õhkus mingit erakordset aktiivsust, veidi pepsi küll, kuid mitte liiga. Suund vanaaja kribu-krabule, mis on tänaseks pääsmatult vallutanud tema kunsti, oli juba alanud. Nende elutoas oli mingist arsti vastuvõtutoast pärit klaaskapp, mille klaasriiulid olid täidetud vanade nipsasjade ja kuriositeetidega. Ja nööpidega saapad – mul on tunne, et midagi sellist nägin ma Huimerindade esikus juba tollal…
Mõnikord käisin Ruthil ja Jaagul külas ja siis me vaidlesime. Ei mäleta, mille üle, aga alati vaidlesime. Ruthi enesekindlus millegipärast ärritas mind natuke, kuid mitte halvas mõttes. Pigem andis see energiat ja jõudu enese seisukohtade tõestamiseks.
III
Aja jooksul sai Ruthist tunnustatud plakatikunstnik. Ta tegi eksperimentaalseid plakateid ja kasutas tihtipeale mingeid kahvatuid, aneemilise välimuse ja pilkumatute silmadega läti modelle. Need modellid olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse, ja nagu kange pissihäda käes kannatades vaatasid hinge kinni pidades ainitise pilguga otse objektiivi. Minu meelest oli neil alati vankumatult sõltumatu silmavaade, hoolimata sellest et Ruth koos ihufotograaf Tiit Veermäega neile ei halastanud – modelle pritsiti veega, leotati värvilise sodiga täidetud vannis jne.
Ruthi värvilised, kriitpaberile trükitud plakatid said kuulsaks. Eestis loomulikult ja peale selle ka välismaal, kus neid on väga paljudes muuseumides.
Vähehaaval hakkasid plakatitele hiilima nöör- ja nööpsaapad, 19. sajandi vasegravüüride mõistatuslikud, kontekstist väljarebitud detailid, mis olid varustatud salapäraste numbrite või tähtedega – ja sinine värv. Minu jaoks oli see “Ruthi sinine”.
Siis hakkas Ruth kasutama vist mingit vanaaegset blueprint-tehnikat. Blueprint tähendab inglise keeles eskiisi või projekti, aga värv oli tõepoolest sinine. Selline jõuline türkiissinine valgel joonestuspaberil. Niimoodi olid valmistatud Ruthi jõulukaardid, mida tollal kunstnikud auasjana igal aastal tegid ja sõpradele saatsid.
Ruth kasutas tollal väga keerulist tehnikat – vanad motiivid ja uued elemendid tuli originaalidelt maha pildistada ning seejärel fotokile peal sobivasse mõõtu suurendada-vähendada. Sellele järgnes teose kokkumonteerimine (kleepribaga kleepimine) aluskilele. Siis tehti kilest negatiiv ja see kopeeriti valgustundlikuks tehtud vatmanile. (Vahepeal veel retušeeriti ka.)
Kogu see keerukus tuli ära toimetada mitteametlikult, nn haltuura korras, tuttavate fotograafide abiga ja neile omast taskust tööraha makstes.
Ruthi vanaaegse pudi-padi maailm tundus piltidel põnev, kuid hermeetiline. Sinna ei pääsenud sisse, sest võtit ei olnud. Mida ta tegelikult öelda tahtis? Millele viitasid need pildiservadel olevad üksikud uisud, lusikad, arstiriistad või vanaaegses sulekirjas kirjutatud saksakeelsed viisakusvormelid? Kuhu need kutsusid? Olid need mälestused kellegi alateadvusest või pidetult sajaks aastaks õhku hõljuma jäänud katked kadunud reaalsusest? Ma ei saanud sellest aru.
IV
Siis tuli katkestus. Tõsine katkestus, mis kestis aastaid, või oli neid koguni tervelt kümmekond. Sest just siis, kui Ruth oli oma tuntuse tipus, tegi ta erakordse otsuse. Olles kaks last juba suureks kasvatanud, sünnitas ta lühikese vahega veel kaks last. Ning kadus ühtlasi silmapiirilt.
V
Kui Ruth 90-ndate aastate keskel popkunstimaailma tagasi saabus, oli vahepeal väga palju muutunud. Kunagine haltuurakultuur, kus oli palju tasuta lõunaid (tavaliselt maksis need kinni N riik, mille ressurssi häbenemata isiklikuks tarbeks kasutati, just nagu oleks see kompensatsioon vabaduse puudumise eest), oli asendunud varase vahvlikapitalismi hoolimatuse ja häbenematu rahanõudmisega. Peale selle oli kujundusmaailm läinud vahepeal üle arvutite kasutamisele, Ruth aga töötas vist ikka veel käsitsi kiledekleepimise ja -lõikamise maailmas.
Mulle tundub, et Ruthil ei olnud kerge uuesti linnaellu sisse elada. Töötasin tollal Eesti Ekspressis ja ma mäletan, et kord või paar me ei tulnud vastu Ruthi sponsoreerimissoovidele. Mul oli sellepärast piinlik, võib-olla Ruthil ka. Tutvus ei tee selliseid asju lihtsamaks, pigem vastupidi.
Siiski ilmus mingi trükipaberi maaletooja toetusel üks tilluke ja imearmas Ruthi ja Madis Jürgeni jõuluraamat, südamlikumaid jõulujutte, mida ma tean. Üht-teist tal ikka ilmus. Ja paar fotonäitust oli ka.
Sest – seda tuleb ju nüüd
öelda, et Ruthi nõudmised kujundatavale raamatule ei ole nagu pärit tavalisest maailmast. (Ta ise on öelnud, et kunst peab tekitama hea tunde ja rõõmu ja olema raudselt professionaalne.) Kui paber, siis väga eriline (mis maksab tõenäoliselt terve varanduse) ja ainult see, siis veel erilised voltimised, sisse- ja vahelekleepimised, läbipaistvad vahelehed…
Epiloog
Jaanuari alguses kinkis peaminister Juhan Parts minule ja veel viie suure ajalehe peatoimetajale enne ühist lõunasööki Tallinnas Raekoja platsil asuvas Karl Friedrichi restoranis (koka)raamatu “Salasahver”. See raamat panigi mind seda lugu kirjutama. Sest tiitellehe siseküljel seisis: AD Ruth Huimerind.
Lehitsege ise seda raamatut ja te näete kõiki neid vinjette, detaile, kahvatuid läti modelle, erinevaid kirjatüüpe ja taustavärve, seletamatult segatud vana aja ihalust ja uue aja jahedust, mis ühendab illustratsioonide kaudu kaarena kolme sajandit.
Päev varem olin Apollo raamatumajas Viru tänaval lehitsenud uhkes punases riidest köites raamatut Tallinna eestiaegsetest kohvikutest ja restoranidest. Sellegi on kujundanud Ruth, ja teinud seda oma parimas hiilguses.
Ja nüüd korraga sain ma aru, et Ruth on oma aja taas ära oodanud. Mul on selle üle tõeliselt hea meel.
|
Uudised
VE: Huimerind, Ruth – disainer
Ruth, kes ootas oma aja ära
Priit Hõbemägi
07.02.2004)
Proloog
Oli vist 1977. aasta talveaeg. Enne kunstiinstituudis algavat pidu olime väikese seltskonnaga ühiselamus mitte vähe veini joonud, et peoks vajalikku meeleolu luua. Kunstiüliõpilaste tuba oli esimesel korrusel, toas oli kitsas aken ja avatud aknaraami vahelt tulvas sisse värsket talvehõngu, mis vahetas välja täissuitsetatud õhu.
Suuremat osa seltskonnast ma ei tundnud. Insta (nii kutsus õppiv noorsugu tollal kunstiinstituuti) peod olid tollal linnas kõige vingemad. Seal võis mängida ansambel “Kukerpillid”, seal võis tantsupõrandal kohata Juhan Viidingut, kes tõmbas poognaid, nina priske tantsupartneri dekolteesse surutud; väljapeetud ja tumedate lokkidega Vladimir Taigerit (kes palju aastaid hiljem läks ajalukku Eesti krooni kujundajana) jpt.
Insta peol müüdi viina klaasist koorepurkides (100 g ja 500 g) ja igaüks, kes oli või tahtis olla keegi, pidi seal tingimata viibima. Sisse pääseda oli peaaegu võimatu, aga kellel väga vaja oli, see ka sisse pääses. (Ärge küsige, kuidas!)
Niisiis suundusime tol õhtul ühiselamust insta poole. See pilt on mul millegipärast mällu surutud. Lumme tuisanud kõnniteele oli sisse trambitud kitsas jalgrada ja meil polnud kiiret. Peas oli mõnus veiniuim, maailm keerles kergelt ja “Ekstra” suits sõrmede vahel maitses talviselt mõrkjalt.
Minu hea sõber Jaak Huimerind, tõmmu, pikk ja veidi vimmas, käsi kõvasti ümber mulle tundmatu tüdruku piha, mõõtis lund veidi eespool. Mina lonkisin koos Jaagu tädipoja, disainer Peeter Parkeriga (ehk Parkeri Petsiga) veidi tagapool. “Vaata, Priit,” ütles Pets korraga ettepoole osutades, “Jaak on läinud mees.”
Ma ei pööranud sellele lausele tähelepanu. Sain aru küll, et Pets tahtis öelda, et Jaak on nüüdsest päriselt ja pöördumatult tolle tüdruku oma. Aga minu arust oli see uskumatu. Selles vanuses ei tundunud see tõepärane. Küllap sellepärast ongi see lugu mulle nii selgelt meelde jäänud.
I
Nüüd tuleb tunnistada, et selle loo kirjutamiseks valisin arvutisse tavapärasest erineva kirjatüübi. Otsisin sellise veidi vanaaegse ja elegantse, ja tegin seda täiesti selge mõistuse juure viibides. Sest Ruthist kirjutades tundus see ainuvõimalik lahendus.
Lugeja on küllap aru saanud, et see tüdruk Jaagu kõrval oli Ruth, kellest hiljem sai Ruth Huimerind. Millal täpselt temast Huimerind sai, seda ma ei tea. Olin vahepeal, kui nad mõlemad kunstiinstituudis õppisid, Vene kroonut teenimas, ja palju huvitavat jäi nägemata ja läbi elamata.
Kui ma sõjaväest tagasi jõudsin, siis olid Ruth ja Jaak vist juba abielus. Kas neil juba lapsi oli, seda ma ei mäleta.
II
Ruthiga kohtusin teist korda elus nende kodus Pääskülas. Rännaku puiestee viiekorruselise elumaja teise korruse kahetoalises korteris elavad Ruth ja Jaak praegugi, kuid nad on seda laiendanud kõrvalkorteri arvelt.
Ruthist oli niisiis saanud disainer ja Jaagust arhitekt. 80-ndate aastate alguse vaimus trükkis Ruth puuvillasele kangale siidtrükis mustreid või hieroglüüfe ja see oli teatud ringkondades minev kaup. Jaak töötas projekteerimisinstituudis, armastas lõputult arhitektuurist rääkida ja kuulas öösiti tööd tehes Soome ultralühilainesageduselt rokki.
Ruth kandis pikki punaseid juukseid ja ENSV lipust õmmeldud pikka kleiti. Tema liigutused olid jõulised ja temast õhkus mingit erakordset aktiivsust, veidi pepsi küll, kuid mitte liiga. Suund vanaaja kribu-krabule, mis on tänaseks pääsmatult vallutanud tema kunsti, oli juba alanud. Nende elutoas oli mingist arsti vastuvõtutoast pärit klaaskapp, mille klaasriiulid olid täidetud vanade nipsasjade ja kuriositeetidega. Ja nööpidega saapad – mul on tunne, et midagi sellist nägin ma Huimerindade esikus juba tollal…
Mõnikord käisin Ruthil ja Jaagul külas ja siis me vaidlesime. Ei mäleta, mille üle, aga alati vaidlesime. Ruthi enesekindlus millegipärast ärritas mind natuke, kuid mitte halvas mõttes. Pigem andis see energiat ja jõudu enese seisukohtade tõestamiseks.
III
Aja jooksul sai Ruthist tunnustatud plakatikunstnik. Ta tegi eksperimentaalseid plakateid ja kasutas tihtipeale mingeid kahvatuid, aneemilise välimuse ja pilkumatute silmadega läti modelle. Need modellid olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse, ja nagu kange pissihäda käes kannatades vaatasid hinge kinni pidades ainitise pilguga otse objektiivi. Minu meelest oli neil alati vankumatult sõltumatu silmavaade, hoolimata sellest et Ruth koos ihufotograaf Tiit Veermäega neile ei halastanud – modelle pritsiti veega, leotati värvilise sodiga täidetud vannis jne.
Ruthi värvilised, kriitpaberile trükitud plakatid said kuulsaks. Eestis loomulikult ja peale selle ka välismaal, kus neid on väga paljudes muuseumides.
Vähehaaval hakkasid plakatitele hiilima nöör- ja nööpsaapad, 19. sajandi vasegravüüride mõistatuslikud, kontekstist väljarebitud detailid, mis olid varustatud salapäraste numbrite või tähtedega – ja sinine värv. Minu jaoks oli see “Ruthi sinine”.
Siis hakkas Ruth kasutama vist mingit vanaaegset blueprint-tehnikat. Blueprint tähendab inglise keeles eskiisi või projekti, aga värv oli tõepoolest sinine. Selline jõuline türkiissinine valgel joonestuspaberil. Niimoodi olid valmistatud Ruthi jõulukaardid, mida tollal kunstnikud auasjana igal aastal tegid ja sõpradele saatsid.
Ruth kasutas tollal väga keerulist tehnikat – vanad motiivid ja uued elemendid tuli originaalidelt maha pildistada ning seejärel fotokile peal sobivasse mõõtu suurendada-vähendada. Sellele järgnes teose kokkumonteerimine (kleepribaga kleepimine) aluskilele. Siis tehti kilest negatiiv ja see kopeeriti valgustundlikuks tehtud vatmanile. (Vahepeal veel retušeeriti ka.)
Kogu see keerukus tuli ära toimetada mitteametlikult, nn haltuura korras, tuttavate fotograafide abiga ja neile omast taskust tööraha makstes.
Ruthi vanaaegse pudi-padi maailm tundus piltidel põnev, kuid hermeetiline. Sinna ei pääsenud sisse, sest võtit ei olnud. Mida ta tegelikult öelda tahtis? Millele viitasid need pildiservadel olevad üksikud uisud, lusikad, arstiriistad või vanaaegses sulekirjas kirjutatud saksakeelsed viisakusvormelid? Kuhu need kutsusid? Olid need mälestused kellegi alateadvusest või pidetult sajaks aastaks õhku hõljuma jäänud katked kadunud reaalsusest? Ma ei saanud sellest aru.
IV
Siis tuli katkestus. Tõsine katkestus, mis kestis aastaid, või oli neid koguni tervelt kümmekond. Sest just siis, kui Ruth oli oma tuntuse tipus, tegi ta erakordse otsuse. Olles kaks last juba suureks kasvatanud, sünnitas ta lühikese vahega veel kaks last. Ning kadus ühtlasi silmapiirilt.
V
Kui Ruth 90-ndate aastate keskel popkunstimaailma tagasi saabus, oli vahepeal väga palju muutunud. Kunagine haltuurakultuur, kus oli palju tasuta lõunaid (tavaliselt maksis need kinni N riik, mille ressurssi häbenemata isiklikuks tarbeks kasutati, just nagu oleks see kompensatsioon vabaduse puudumise eest), oli asendunud varase vahvlikapitalismi hoolimatuse ja häbenematu rahanõudmisega. Peale selle oli kujundusmaailm läinud vahepeal üle arvutite kasutamisele, Ruth aga töötas vist ikka veel käsitsi kiledekleepimise ja -lõikamise maailmas.
Mulle tundub, et Ruthil ei olnud kerge uuesti linnaellu sisse elada. Töötasin tollal Eesti Ekspressis ja ma mäletan, et kord või paar me ei tulnud vastu Ruthi sponsoreerimissoovidele. Mul oli sellepärast piinlik, võib-olla Ruthil ka. Tutvus ei tee selliseid asju lihtsamaks, pigem vastupidi.
Siiski ilmus mingi trükipaberi maaletooja toetusel üks tilluke ja imearmas Ruthi ja Madis Jürgeni jõuluraamat, südamlikumaid jõulujutte, mida ma tean. Üht-teist tal ikka ilmus. Ja paar fotonäitust oli ka.
Sest – seda tuleb ju nüüd
öelda, et Ruthi nõudmised kujundatavale raamatule ei ole nagu pärit tavalisest maailmast. (Ta ise on öelnud, et kunst peab tekitama hea tunde ja rõõmu ja olema raudselt professionaalne.) Kui paber, siis väga eriline (mis maksab tõenäoliselt terve varanduse) ja ainult see, siis veel erilised voltimised, sisse- ja vahelekleepimised, läbipaistvad vahelehed…
Epiloog
Jaanuari alguses kinkis peaminister Juhan Parts minule ja veel viie suure ajalehe peatoimetajale enne ühist lõunasööki Tallinnas Raekoja platsil asuvas Karl Friedrichi restoranis (koka)raamatu “Salasahver”. See raamat panigi mind seda lugu kirjutama. Sest tiitellehe siseküljel seisis: AD Ruth Huimerind.
Lehitsege ise seda raamatut ja te näete kõiki neid vinjette, detaile, kahvatuid läti modelle, erinevaid kirjatüüpe ja taustavärve, seletamatult segatud vana aja ihalust ja uue aja jahedust, mis ühendab illustratsioonide kaudu kaarena kolme sajandit.
Päev varem olin Apollo raamatumajas Viru tänaval lehitsenud uhkes punases riidest köites raamatut Tallinna eestiaegsetest kohvikutest ja restoranidest. Sellegi on kujundanud Ruth, ja teinud seda oma parimas hiilguses.
Ja nüüd korraga sain ma aru, et Ruth on oma aja taas ära oodanud. Mul on selle üle tõeliselt hea meel.