Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula
02.02.2004 00:01Alo Lõhmus, reporter
Täna 84 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahulepingu alusel maksis Venemaa Eestile 15 miljonit kuldrubla. Tegelik kullavool, mis Eesti majanduse üle ujutas, oli märksa suurem.
Tartu rahuleping tegi Eestist esimese riigi, kes seadis Nõukogude Venemaaga sisse ametlikud suhted. See asetas riigi välispoliitiliselt erilisse olukorda ning lõi ka vastava majandusfooni, nendib ajaloolane Jaak Valge mullu ilmunud uurimuses «Lahtirakendamine».
Kommunistidel oli tarvis murda nende vastu kehtestatud majandusblokaad. Bolševistlikul riigil leidus lademes kulda – 1101 miljonit kuldrubla –, kuid kuna see oli enamasti varastatud ja röövitud, blokeerisid Lääne börsid Vene kulda.
«Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli see eelnevalt «puhtaks pesta». Pärast Tartu rahulepingut oli kõige mugavam seda Eestis teha,» kirjutab Valge.
Juba nende kullapartiidega, mis saabusid Venemaalt Eestisse Tartu rahulepingu alusel, käisid kaasas kullakotid, mis rändasid Tallinnast edasi läände. Eesti näitel soovis Venemaa endaga suhtlema ahvatleda nii teisi naaberriike kui ka Läänt, eriti Suurbritanniat.
Fantaasia pealinn
Juba paar nädalat pärast rahu sõlmimist saabus Tallinna endine rahanduse rahvakomissar ning Tartu rahudelegatsiooni liige Isidor Gukovski. Märtsis võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu ametliku otsuse kasutada «Balti akent» maksimaalsel määral tööstus- ja toidukaupade impordiks läbi Tallinna sadama.
«Gukovskil olid väga suured ülesanded ja ka väga laiad volitused. Ta pidi bolševike kulla «puhtaks pesema» ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,» kirjutab Valge.
«Nii kujunes Tallinn, [hilisema Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi esindaja Georgi] Solomoni sõnul «provintsilinn, mida ainult Eesti iseseisvuslaste lennukas fantaasia võis pealinnaks ülendada», bolševike valuutaoperatsioonide keskuseks ning esialgu ka ainsaks paigaks, kus Nõukogude Venemaa oma välisoste sooritas,» seisab Valge raamatus.
Tallinna saadeti ning Eesti Panka deponeeriti kuld, briljandid, väärisesemed, erineva riigikorra rublad ning välisvaluuta ilma kuigi täpse raamatupidamiseta, kuid väga suurtes kogustes.
Sealt kandis Gukovski kulla üle kaubanduspartneritele või vahetas suure, kohati kuni 40-protsendilise kahjuga välisvaluutaks. Kullaga käisid kaasas röövitud vääriskivid ja väärisesemed. 1920. aasta detsembris oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üle kuue ja poole kilo.
Juba rahu-aasta mai lõpuks oli Tallinna sadam ummistunud Venemaale määratud kaupadega täidetud laevadest ning kaubavool ületas Narva-Petrogradi raudtee läbilaskevõime. Suure osa neist laadungeist moodustasid relvad ning muu sõjavarustus.
Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».
Pesukorv raha täis
Eesti pankadest tegelesid Gukovski teenindamisega Scheel ja Co, Pung ja Co, Harju Pank (mille üks omanikke oli Konstantin Päts), Revalis ning ka Eesti Pank. Kaupu hankisid peamiselt vahendajatest spekulandid.
Valge toob ära kirjelduse Landmani ning endise Ajutise Valitsuse teedeministri Ferdinand Peterseni kohtumisest: «Läksime Toompeale. Landman oli ostnud endale sinna kaks kivimaja. Ütles, et on veel ühenduses Venemaa kaubandusesindusega ja ekspordib kaupu Venemaale, kust saab raha ja kaupu. Landman istus uhke kivimosaiikkattega laua taha. /–/ Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke täis. /–/ Osutasin pesukorvile: «Kas seda on mõtet võõrastele näidata?» – «Ei ole veel jõudnud ära panna. Magamistoa nurk on juba ka kotte täis.»»
1921. aasta märtsis Inglismaaga sõlmitud ajutine vabakaubanduskokkulepe võimaldas Vene kulla vaba müüki Briti väärisasjade börsil ning röövis sellega suure osa Eesti poliitilisest tähtsusest.
Kahe aastaga saatis Venemaa Eesti kaudu läände vähemalt 683,5 miljonit kuldrubla ehk müntidena peaaegu 700 tonni kulda, arvestamata kullakange. Vahendajatele langes sellest 80 miljonit, millest omakorda Eestisse jäi Valge hinnangul 30–50 miljonit kuldrubla ehk 5,1–8,5 miljardit marka.
Soliidne varimajandus
«See oli tohutu väärtus,» kirjutab ajaloolane. «See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–1922 ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka).»
Nii tõi ida-lääne majandussilla roll, mida Eesti etendas paari Tartu rahule järgnenud aasta vältel, majandusele sisse 64,6 miljonit kuldrubla. Suur osa sellest rahast kanaliseerus hiljem Konstantin Pätsi majandusringkonna kätesse.
Rahule eelnenud Vabadussõda oli maksma läinud peaaegu sama suure summa – kuni 62 miljonit kuldrubla.
xxx
Lahkuva poja ülikond
02.02.2004
Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonid saavutasid majandusküsimusi arutades üsna kiiresti kokkuleppe, et kummalegi riigile jäävad need Vene riigi varandused, mis asetsevad nende territooriumidel, kirjutab ajaloolane Jaak Valge oma raamatus «Lahtirakendamine».
Kuid vaidlusi tekitas ene riigi keskvarade jaotamine. Eesti leidis, et talle kuulub osa kõigist Vene impeeriumi rikkustest, sest eesti rahvas on nende loomisel osalenud.
Territooriumipõhise varajaotusega ei saanud Eesti leppida juba seetõttu, et osa siinsetest väärtustest oli maailmasõja eest Venemaale evakueeritud. Perekonnast lahkuval pojal on õigus osale kogu perekonna varandusest, argumenteeris Eesti delegatsiooni liige Aleksander Oinas.
Seevastu Vene pool pakkus, et lahkuvale pojale peab jääma vaid see, mis tal seljas on. Kui peres on kokku kolm ülikonda ja üks neist on lahkuva poja seljas, samuti kui kõik kolm sõrmust on lahkuval pojal, siis jääb perele niigi vaid kaks ülikonda ja üks palitu, vastas omapoolse allegooriaga Vene delegatsiooni liige Adolf Joffe. Viimaks nõustus Venemaa lahkulööva poja osa välja maksma kullas ja kontsessioonides, mis paberil paistsid üsna soodsad.
Kulla sai Eesti kätte
Eesti delegatsiooni liikme ja hilisema peaministri Ants Piibu hinnangul oli selle põhjuseks bolševike veendumus, et kümne aasta pärast naaseb Eesti majanduslikult niikuinii Venemaa rüppe. Venemaa lubas anda Eestile 15 miljonit kuldrubla, tagastada siit välja veetud kultuuriväärtused, anda eesõiguse Moskva raudtee ehitamiseks ning miljoni tiinu metsa raiumiseks.
Kaubanduses kehtestati enamsoodustusreþiim ja vaba transiit. Venemaalt naasvad eestlased said kaasa võtta oma vallasvara.
Ehkki leping sätestas nende õigused ka kinnisvarale, jäid ümberasujad sellest enamasti ilma. Oma kulla sai Eesti kätte, kuid kontsessioonid jäidki realiseerimata.
Valge märgib samas, et hiljem rahu teinud Läti sai ainult 4 ning Leedu 3 miljonit kuldrubla, samuti olid väiksemad nendele riikidele lubatud kontsessioonid. (PM)
VE Tartu rahu. Lahtirakendamine
Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula
02.02.2004 00:01Alo Lõhmus, reporter
Täna 84 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahulepingu alusel maksis Venemaa Eestile 15 miljonit kuldrubla. Tegelik kullavool, mis Eesti majanduse üle ujutas, oli märksa suurem.
Tartu rahuleping tegi Eestist esimese riigi, kes seadis Nõukogude Venemaaga sisse ametlikud suhted. See asetas riigi välispoliitiliselt erilisse olukorda ning lõi ka vastava majandusfooni, nendib ajaloolane Jaak Valge mullu ilmunud uurimuses «Lahtirakendamine».
Kommunistidel oli tarvis murda nende vastu kehtestatud majandusblokaad. Bolševistlikul riigil leidus lademes kulda – 1101 miljonit kuldrubla –, kuid kuna see oli enamasti varastatud ja röövitud, blokeerisid Lääne börsid Vene kulda.
«Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli see eelnevalt «puhtaks pesta». Pärast Tartu rahulepingut oli kõige mugavam seda Eestis teha,» kirjutab Valge.
Juba nende kullapartiidega, mis saabusid Venemaalt Eestisse Tartu rahulepingu alusel, käisid kaasas kullakotid, mis rändasid Tallinnast edasi läände. Eesti näitel soovis Venemaa endaga suhtlema ahvatleda nii teisi naaberriike kui ka Läänt, eriti Suurbritanniat.
Fantaasia pealinn
Juba paar nädalat pärast rahu sõlmimist saabus Tallinna endine rahanduse rahvakomissar ning Tartu rahudelegatsiooni liige Isidor Gukovski. Märtsis võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu ametliku otsuse kasutada «Balti akent» maksimaalsel määral tööstus- ja toidukaupade impordiks läbi Tallinna sadama.
«Gukovskil olid väga suured ülesanded ja ka väga laiad volitused. Ta pidi bolševike kulla «puhtaks pesema» ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,» kirjutab Valge.
«Nii kujunes Tallinn, [hilisema Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi esindaja Georgi] Solomoni sõnul «provintsilinn, mida ainult Eesti iseseisvuslaste lennukas fantaasia võis pealinnaks ülendada», bolševike valuutaoperatsioonide keskuseks ning esialgu ka ainsaks paigaks, kus Nõukogude Venemaa oma välisoste sooritas,» seisab Valge raamatus.
Tallinna saadeti ning Eesti Panka deponeeriti kuld, briljandid, väärisesemed, erineva riigikorra rublad ning välisvaluuta ilma kuigi täpse raamatupidamiseta, kuid väga suurtes kogustes.
Sealt kandis Gukovski kulla üle kaubanduspartneritele või vahetas suure, kohati kuni 40-protsendilise kahjuga välisvaluutaks. Kullaga käisid kaasas röövitud vääriskivid ja väärisesemed. 1920. aasta detsembris oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üle kuue ja poole kilo.
Juba rahu-aasta mai lõpuks oli Tallinna sadam ummistunud Venemaale määratud kaupadega täidetud laevadest ning kaubavool ületas Narva-Petrogradi raudtee läbilaskevõime. Suure osa neist laadungeist moodustasid relvad ning muu sõjavarustus.
Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».
Pesukorv raha täis
Eesti pankadest tegelesid Gukovski teenindamisega Scheel ja Co, Pung ja Co, Harju Pank (mille üks omanikke oli Konstantin Päts), Revalis ning ka Eesti Pank. Kaupu hankisid peamiselt vahendajatest spekulandid.
Valge toob ära kirjelduse Landmani ning endise Ajutise Valitsuse teedeministri Ferdinand Peterseni kohtumisest: «Läksime Toompeale. Landman oli ostnud endale sinna kaks kivimaja. Ütles, et on veel ühenduses Venemaa kaubandusesindusega ja ekspordib kaupu Venemaale, kust saab raha ja kaupu. Landman istus uhke kivimosaiikkattega laua taha. /–/ Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke täis. /–/ Osutasin pesukorvile: «Kas seda on mõtet võõrastele näidata?» – «Ei ole veel jõudnud ära panna. Magamistoa nurk on juba ka kotte täis.»»
1921. aasta märtsis Inglismaaga sõlmitud ajutine vabakaubanduskokkulepe võimaldas Vene kulla vaba müüki Briti väärisasjade börsil ning röövis sellega suure osa Eesti poliitilisest tähtsusest.
Kahe aastaga saatis Venemaa Eesti kaudu läände vähemalt 683,5 miljonit kuldrubla ehk müntidena peaaegu 700 tonni kulda, arvestamata kullakange. Vahendajatele langes sellest 80 miljonit, millest omakorda Eestisse jäi Valge hinnangul 30–50 miljonit kuldrubla ehk 5,1–8,5 miljardit marka.
Soliidne varimajandus
«See oli tohutu väärtus,» kirjutab ajaloolane. «See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–1922 ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka).»
Nii tõi ida-lääne majandussilla roll, mida Eesti etendas paari Tartu rahule järgnenud aasta vältel, majandusele sisse 64,6 miljonit kuldrubla. Suur osa sellest rahast kanaliseerus hiljem Konstantin Pätsi majandusringkonna kätesse.
Rahule eelnenud Vabadussõda oli maksma läinud peaaegu sama suure summa – kuni 62 miljonit kuldrubla.
xxx
Lahkuva poja ülikond
02.02.2004
Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonid saavutasid majandusküsimusi arutades üsna kiiresti kokkuleppe, et kummalegi riigile jäävad need Vene riigi varandused, mis asetsevad nende territooriumidel, kirjutab ajaloolane Jaak Valge oma raamatus «Lahtirakendamine».
Kuid vaidlusi tekitas ene riigi keskvarade jaotamine. Eesti leidis, et talle kuulub osa kõigist Vene impeeriumi rikkustest, sest eesti rahvas on nende loomisel osalenud.
Territooriumipõhise varajaotusega ei saanud Eesti leppida juba seetõttu, et osa siinsetest väärtustest oli maailmasõja eest Venemaale evakueeritud. Perekonnast lahkuval pojal on õigus osale kogu perekonna varandusest, argumenteeris Eesti delegatsiooni liige Aleksander Oinas.
Seevastu Vene pool pakkus, et lahkuvale pojale peab jääma vaid see, mis tal seljas on. Kui peres on kokku kolm ülikonda ja üks neist on lahkuva poja seljas, samuti kui kõik kolm sõrmust on lahkuval pojal, siis jääb perele niigi vaid kaks ülikonda ja üks palitu, vastas omapoolse allegooriaga Vene delegatsiooni liige Adolf Joffe. Viimaks nõustus Venemaa lahkulööva poja osa välja maksma kullas ja kontsessioonides, mis paberil paistsid üsna soodsad.
Kulla sai Eesti kätte
Eesti delegatsiooni liikme ja hilisema peaministri Ants Piibu hinnangul oli selle põhjuseks bolševike veendumus, et kümne aasta pärast naaseb Eesti majanduslikult niikuinii Venemaa rüppe. Venemaa lubas anda Eestile 15 miljonit kuldrubla, tagastada siit välja veetud kultuuriväärtused, anda eesõiguse Moskva raudtee ehitamiseks ning miljoni tiinu metsa raiumiseks.
Kaubanduses kehtestati enamsoodustusreþiim ja vaba transiit. Venemaalt naasvad eestlased said kaasa võtta oma vallasvara.
Ehkki leping sätestas nende õigused ka kinnisvarale, jäid ümberasujad sellest enamasti ilma. Oma kulla sai Eesti kätte, kuid kontsessioonid jäidki realiseerimata.
Valge märgib samas, et hiljem rahu teinud Läti sai ainult 4 ning Leedu 3 miljonit kuldrubla, samuti olid väiksemad nendele riikidele lubatud kontsessioonid. (PM)