Veerevad eestlased muudkui kihutavad mööda maailma ringi, lausa kadedaks teeb. Loomulikult küsib iga teise Eesti kodanik kohe: kust nad selleks raha saavad? Ise saates «Rolling Estonians» ütlevad, et päev Bhutanis maksab turistile 200 dollarit. Sellest, kuidas see neid endid puudutab, aga ei sõnagi. Jääb mulje, et need 200 taala päevas meie rollingutele küll mingit probleemi ei kujuta.
Esimese Eesti matk
Saatest on vähemalt nii palju kasu, et peale presidendi vastuvõtu õpib nii mõndagi esimese Eesti inimest nägupidi tundma. Jutt, mida nad laia maailma vaatamisväärsuste juures räägivad, on aga sageli igavapoolne. Selline kehvavõitu kooliõpikujutt. Telepilt on küll nauditav, aga ärimehe suust ajaloolisi triviaalsusi kuulata küll ei tahaks, rääkigu parem Talsest või kinnisvaraarendusest.
Rollingute juht Raido Rüütel on mees, kes igas maailma paigas lähimas kohalikus veenires end kõhuli viskab ja mõnuga püherdab. See komme mõjub küll igati sümpaatselt ja küllap teevad paljud vaatajad sellest kaugeleulatuvaid järeldusi ka vabamüürlaste ühingu kui terviku kohta.
Miks ei ole aga reisil kaasas teisi salaseltslasi? Tahaks näha, kuidas nemad vee ligiduses käituvad ja meelemürkidesse suhtuvad. Miks on üleüldse Eesti ühiskond reisil nii tendentslikult ja ebavõrdselt esindatud? Kus on kodutu, tööline, macho-mees, feminist ja seksuaalvähemused? Miks osalevad reisil suuresti vaid äri- ja kultuuriinimesed?
Huvitav oli jälgida rollingut, kes Boliiviast Argentinasse kokalehti viis. Tai narkokullerite saatusest ei olnud ta ilmselt midagi õppinud. No hea küll, seekord läks veel õnneks! Mina teda enne nägupidi ei tundnud, nagu ei tundnud sedagi meest, kes indiaani salajuurest laksu all olles segasevõitu juttu ajas. Nüüd tean! Üleüldse – Peeter Võsa võiks rollingutega viimase etapi igaks juhuks kaasa sõita. Saaks teine ka puhtas ja meeldivas keskkonnas – mitte mingis Männiku narkourkas – oma ilujuttu ajada.
Rollingud on saates just säärased, nagu me sageli esimese Eesti inimesi ette kujutame – kas mingid omausku salaseltslased või jämedavõitu talupoeglikud hedonistid, kes niipea kui sõna «meelemürk» kuulevad, pöördesse lähevad. Pakistani kajastavas saates näidati pikalt ja lähedalt rollingute Pakistani giidi lõõgastushetkel – suurt «hubble-bubble tshillit» ehk teisisõnu lihtsalt haðiðit nautimas.
Kuhu edasi?
Ei tea küll ühtegi teist saadet peale «Rolling Estonians’i», mis nii järjekindlalt ja selgesti uimastusainete pruukimist näitab. See paneb hirmuga mõtlema, mida rollingud siis teevad, kui kaamerad parasjagu ei surise?
Tundub, et Eesti esimese põlve hedonistid pole seda veel selgeks saanud, et «hedone» järgimine muiste ka madalamatest naudingutest kõrgemate nimel loobumist tähendas. Küllap seegi aeg tuleb, nagu rollingute juhi meditatsioonid juba näitavad. Nii peeneteks kombinatsioonideks ei ole Eesti laiem avalikkus vast lihtsalt veel valmis.
Kõige igavamad on meie rollingud siis lääneriike külastades. Seal on nad oma mersudest hoolimata ikkagi vaid kolmanda maailma saadikud. Kolmandas maailmas tunnevad nad endid aga märksa vabamalt ja mõnusamalt.
Mis siis nüüd edasi saab? Ümber ilma on purjetatud, Everestil käidud, autosõit ka lõppemas. Kuhu edasi? Mida eestlaste etniline maailmaavastamise projekt järgmisena ette näeb? Antarktikast räägitakse üha sagedamini. Seal käis aga omal ajal Järvesuu poiste brigaad juba ära. Poolused on veel vallutamata…
Nüüd, kui «Ekskursiooni» saade on haleda lõpu leidnud, julgeks ehk uuteks avastusretkedeks ka teise Eesti mõõtmatuid avarusi välja pakkuda.
Uudised
VE: Norak, Andrus – teoloog
Küsimusi ümberilmareisi lõpetavatele rollinguteleAndrus Norak, teoloog, SLÕL, 30. jaanuar 2004
Esimese Eesti matk
Saatest on vähemalt nii palju kasu, et peale presidendi vastuvõtu õpib nii mõndagi esimese Eesti inimest nägupidi tundma. Jutt, mida nad laia maailma vaatamisväärsuste juures räägivad, on aga sageli igavapoolne. Selline kehvavõitu kooliõpikujutt. Telepilt on küll nauditav, aga ärimehe suust ajaloolisi triviaalsusi kuulata küll ei tahaks, rääkigu parem Talsest või kinnisvaraarendusest.
Rollingute juht Raido Rüütel on mees, kes igas maailma paigas lähimas kohalikus veenires end kõhuli viskab ja mõnuga püherdab. See komme mõjub küll igati sümpaatselt ja küllap teevad paljud vaatajad sellest kaugeleulatuvaid järeldusi ka vabamüürlaste ühingu kui terviku kohta.
Miks ei ole aga reisil kaasas teisi salaseltslasi? Tahaks näha, kuidas nemad vee ligiduses käituvad ja meelemürkidesse suhtuvad. Miks on üleüldse Eesti ühiskond reisil nii tendentslikult ja ebavõrdselt esindatud? Kus on kodutu, tööline, macho-mees, feminist ja seksuaalvähemused? Miks osalevad reisil suuresti vaid äri- ja kultuuriinimesed?
Huvitav oli jälgida rollingut, kes Boliiviast Argentinasse kokalehti viis. Tai narkokullerite saatusest ei olnud ta ilmselt midagi õppinud. No hea küll, seekord läks veel õnneks! Mina teda enne nägupidi ei tundnud, nagu ei tundnud sedagi meest, kes indiaani salajuurest laksu all olles segasevõitu juttu ajas. Nüüd tean! Üleüldse – Peeter Võsa võiks rollingutega viimase etapi igaks juhuks kaasa sõita. Saaks teine ka puhtas ja meeldivas keskkonnas – mitte mingis Männiku narkourkas – oma ilujuttu ajada.
Rollingud on saates just säärased, nagu me sageli esimese Eesti inimesi ette kujutame – kas mingid omausku salaseltslased või jämedavõitu talupoeglikud hedonistid, kes niipea kui sõna «meelemürk» kuulevad, pöördesse lähevad. Pakistani kajastavas saates näidati pikalt ja lähedalt rollingute Pakistani giidi lõõgastushetkel – suurt «hubble-bubble tshillit» ehk teisisõnu lihtsalt haðiðit nautimas.
Kuhu edasi?
Ei tea küll ühtegi teist saadet peale «Rolling Estonians’i», mis nii järjekindlalt ja selgesti uimastusainete pruukimist näitab. See paneb hirmuga mõtlema, mida rollingud siis teevad, kui kaamerad parasjagu ei surise?
Tundub, et Eesti esimese põlve hedonistid pole seda veel selgeks saanud, et «hedone» järgimine muiste ka madalamatest naudingutest kõrgemate nimel loobumist tähendas. Küllap seegi aeg tuleb, nagu rollingute juhi meditatsioonid juba näitavad. Nii peeneteks kombinatsioonideks ei ole Eesti laiem avalikkus vast lihtsalt veel valmis.
Kõige igavamad on meie rollingud siis lääneriike külastades. Seal on nad oma mersudest hoolimata ikkagi vaid kolmanda maailma saadikud. Kolmandas maailmas tunnevad nad endid aga märksa vabamalt ja mõnusamalt.
Mis siis nüüd edasi saab? Ümber ilma on purjetatud, Everestil käidud, autosõit ka lõppemas. Kuhu edasi? Mida eestlaste etniline maailmaavastamise projekt järgmisena ette näeb? Antarktikast räägitakse üha sagedamini. Seal käis aga omal ajal Järvesuu poiste brigaad juba ära. Poolused on veel vallutamata…
Nüüd, kui «Ekskursiooni» saade on haleda lõpu leidnud, julgeks ehk uuteks avastusretkedeks ka teise Eesti mõõtmatuid avarusi välja pakkuda.