Adson, Arthur – luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik

Luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik Artur (Karl Arthur)  Adson sündis 3. veebruaril 1889.a. Tartus majateenija pojana. Kasvas üles sugulaste juures Võrumaal  Tsoorus, Sõmerpalus, Osulas ja Sännas.
Õppis Tartu vaeslastekoolis 1895 – 1998, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis 1901 – 1907 ja Pihkva maamõõdukoolis.

Astus 1925.a. peale täienduseksamite tegemist Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kust lahkus 1926.a. algul.
Töötas maamõõtjana Pihkva kubermangus 1910 – 1912 ja Peeter Suure merekindluses Tallinnas 1915 – 1917, Tallinna planeerimiskomitee sekretärina 1913 – 1915 ja toitluskomitee sekretärina 1917 – 1918, ametnikuna põllutööministeeriumis ja kirjandustoimkonna juhatajana  haridusministeeriumis.
Võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest “Siuru” ja “Tarapita”, tegutses kirjastuses “Odamees” ja asutas väikekirjastuse “Auringo”.

Oli ajakirjanik “Päevalehe” toimetuses 1920–24 ja 1934–35, dramaturg Tallinna Draamateatris 1921–22 ja “Vanemuises” 1924–25.

Naasis Tallinna vabakirjanikuks, oli 1935–40 siseministeeriumi filmiinspektor. Tegi kaastööd ajalehele “Maa Sõna”.

Emigreerus 1944.a. septembris Rootsi, alates 1945st elas Stockholmis. Oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus.
VEKL-i liige 1945, EKL-I liige 1922, Eesti Näitekirjanike Liidu liige 1936,
Tallinna Kirjanike Ühingu liige 1943. Sai 1974.a. Eesti Kultuurifondi auhinna.
Artur Adson  on avaldanud võrumurdelised värsikogud “Henge palango” (Tln. 1917), “Vana laterna” (Tln. 1919.),  “Roosikrants” (Tln. 1920), “Kaduvik” (Tln. 1927), “Katai, kibuvits nink kivi” (Trt. 1928),  “Pärlijõgi” (Trt. 1931),  ja “Lehekülg ajaraamatust” (Trt. 1937) ning valikkogu “Värsivakk” (Stockholm, 1959).
Näitekirjanduses alustas ekspressionistliku draamaga “Läheb mööda” (Lng. 1923), avaldas ajaloolised värssdraamad “Toomapäev” (Trt.1928) ja “Neli kuningat” (Tln. 1931),  mitmeid olustikukomöödiaid, neist enamus lavastati Eesti teatrites, s.h Võrus.
Õnnestunum on kirjanduslooline näidend “Lauluisa ja Kirjaneitsi” (Tln. 1930).
Tõlkinud umbes 50 näidendit. Avaldas rohkesti teatriarvustusi, millest kokkuvõtte esitab  valimik “Vilet ja loorbereid” (1938), 2 teatriajaloo alast raamatut.
Vanadusaastail kirjutas peamiselt memuaare: “Neli veskit” (Vadstena 1946), “Väikelinna moosekant”  (Vadstena 1946) – näitab sajandi alguse Võru linna jt. jutte.
“Marie Underi eluraamat” I-II (Stockholm 1974), esitab mälestusi  jt. materjale M. Underi kohta.
A. Adson suri 5.jaanuaril 1977.a. Stockholmis, maetud Metsakalmistule.