Jaanus Kulli, SLÕL, 21. jaanuar 2004
Teatrijuhtimise kõrvalt jõuad ka lavakunstikoolis õpetada. Mis rollis – teatrijuhi, lavastaja või õpetaja omas – ennast kõige paremini tunned?
Lavastajana. Teatrikool tähendab pidevat enesetäiendamist. Teatrijuhina pole kerge koolitööd teha, aga ära ei saa ka enam öelda. Kui kursus sai võetud, siis lähen sellega lõpuni.
Miks sind näitlejana nii vähe laval näeb?
Tegelikult olen ma laval palju mänginud. Eriti Ugala ajal ja ka Endlas. Minust sai lavastaja pärast seda, kui mõistsin, et oma lavastustes ma kaasa mängida ei tohi. Teised lavastajad pole ka eriti kutsunud, ise ma lavale ei kipu. Mängida tuleb täie rauaga, täie süüdimatusega. Selleks peab olema aega.
Miks sa enam ei laula ja nii harva pilli kätte võtad?
Ei saa öelda, et ma selle asja oleks päris unarusse jätnud. See on kuskil alles. Mul on ammune kokkulepe, et annan välja valitud lauludest plaadi. Kõik vajab aga aega ja rahu. Niikaua kui seda ei ole, ma parem ei tegele muusikaga. Aga aeg-ajalt ma laulan. Kui ümberringi on vaikus ja saan olla omaette.
Lavastajana tead täpselt, mis proovis sündima hakkab, või lähtud inspiratsioonist?
Kui lavastuses mängib kolm inimest, siis need kolm on mul algusest lõpuni peos ja asi on planeeritud. Kui aga lavastuses mängib 20 inimest, nagu praegu ettevalmistatavas Madis Kõivu «Finis nihilis», peab näidendi struktuur ja olemus kogu aeg kukla taga tiksuma, et kus parajasti järjega olen. Proovides on määratud palju sündima. See on väga kinni näitlejates. Samas ei ole mul valmis lavastuse ideed, valmis pilti kunagi olnud. Küll olen teadnud, mis suunas tahaksin liikuda.
Suudad sa kahe lausega seletada, mis nähtamatu niit ühendab Pedajast ja Kõivu ning kuidas suudad sa lahti kodeerida Kõivu tekstid, mis lugedes tunduvad kõike muud kui teatripärased?
Mina ei tea. Midagi nendes Kõivu tekstides on mulle algusest peale huvi pakkunud, köitnud, haaranud ja vaimustanud. Mis mind meeletult huvitab, on see, kuidas Kõivu tekst saab nähtavaks just kuulmise kaudu. Tema näidendid on kirjutatud kõnekeelt silmas pidades. Ta on mitu korda öelnud, et lihtsalt kuulab, kuidas inimesed räägivad. Tema näidendite tekst on see, mida inimesed räägivad, pluss see, kuidas nad räägivad. Kui see läbi näha, siis on kõik elus ja elav, haarav ja köitev. Mulle see klapib. Pealegi on Kõiv väga vaimukas.
Tekstid leiad alati ise?
On ka pakutud, aga kuskil ajusopis on riiul, kuhu on laotud hulk tekste, mis on mulle mõju avaldanud või millest teadlik olen. Mingites imelikes seostes tulevad need aeg-ajalt meelde. Näiteks kui meenutada «Punjabat», siis oli mingi kummaline hetk, kui Endla oli oma tuntud stabiilsuses muutunud nii stabiilseks, et hakkas juba närvidele käima.
Mäletan, olime kokku leppinud, et teen väikses saalis ühe Mro?eki näidendi, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Olin hirmsas vaevas, kui järsku sähvas – Vallaku «Punjaba potitehas». Esimene mõte oli: kui seda teha, siis seal peaks olema hästi palju savi ja hästi vähe sõnu.
Kas palju kiidetud ja pärjatud «Punjaba» on endiselt sulle kõige olulisem lavastus?
Ma ei saa seda asja nii võtta. Ka teistpidi öelduna on see trafaretne, aga minule on teatritegemine protsess. Ja loomulikult on «Punjaba» selle protsessi üks oluline osa. See rida hakkab Lutsu «Sooga», võib-olla isegi «Tõlkijatega» ning jätkub teiste Kõivu asjadega, sinna lisanduvad ka Lindgreni «Mao tee» ja «Aristokraadid».
Tegelesin nooremana väga suure huviga ruumi probleemidega. Siit hakkab pihta ka see atmosfääri jutt. Ega ma siis selle jaoks väga pinguta. Küll aga olen tegelnud sellega, et see olemine laval oleks nagu katkematu. Kõige parematel hetkedel see õnnestubki. Tuled teatrisse ja hakkad vaatama ühte head lavastust ning satud selle lumma ja see lumm jätkub katkematuna lõpuni. Siis ongi nagu mingi atmosfäär loodud. See on seotud helidega, kuulmisega, inimese viibimisega ruumis, see on seotud ka näitlemise laadiga. Ei ole, et paneme nüüd muusika peale ja ongi atmosfäär. See on üks väga terviklik asi, mis tekib ruumis, kus on koos vaatajad ja näitlejad.
Ma ei tunne ennast üldse hästi vabas õhus. Tahan olla ruumis. Ka loomu poolest istuvad mulle enam kammerlikumad asjad. Jaapanis on üks vana õukonnapill, Hiina päritolu kannel, koto. Kotomängijatel on oma koodeks. Muu hulgas on seal öeldud, et seda mängitakse ruumis. Kui ma seda lugesin, hõiskas süda sees. See on väga oluline. Sest kui sa mängid väga intiimset pilli lageda taeva all, kaotab ta kõik selle, mis tal ruumis on olemas. Ta muutub lagedaks, tühjaks parmupilliks.
Kui Priit Pedajasest ei oleks saanud näitleja ega lavastaja, kes ta siis oleks?
Tont seda teab. Tõenäoliselt oleks ma läinud ülikooli õppima mõnda reaalainet, kas füüsikat või matemaatikat.
Olid hea õpilane?
Ei. Olin mugav. Mängisin bändis.
Ometi said kohe Panso kursusele sisse?
Meie esimesed voorud olid siinsamas Draamateatri majas. Panso ütles pärast: kui oleksite teinud neid etüüde seal üleval Toompeal, kus harilikult näitlejaid vastu võetakse, siis poleks te sisse saanud.
Mida esimene suurem juubel sulle tähendab? Mõtled pessimistina, et pool elu on juba seljataga, või vaatad optimistlikult tulevikku?
Mul on selline imelik loomus, et ma pole kunagi sünnipäevi oluliseks pidanud. Võib kõlada eputamisena, aga, siiralt, olen elus ühe oma sünnipäeva täiesti ära unustanud. Olin mitukümmend aastat tagasi täiesti ihuüksi Poolas ja alles õhtu eel meenus, et mul on täna sünnipäev.
Uudised
VE: Pedajas, Priit – lavastaja
«Olen ühe oma sünnipäeva täiesti ära unustanud.»
Jaanus Kulli, SLÕL, 21. jaanuar 2004
«Patt oleks öelda, et aega üldse pole. Aega tuleb võtta. Ajasin just siinsamas oma kabinetis ühe vana sõbraga hiljuti juttu. Kolm tundi. Ja järsku tundsime mõlemad, et meil justkui polegi kuskile kiiret,» tunnistab teatrihing Priit Pedajas, kes täna esimest juubelit tähistab.
Lavastajana. Teatrikool tähendab pidevat enesetäiendamist. Teatrijuhina pole kerge koolitööd teha, aga ära ei saa ka enam öelda. Kui kursus sai võetud, siis lähen sellega lõpuni.
Miks sind näitlejana nii vähe laval näeb?
Tegelikult olen ma laval palju mänginud. Eriti Ugala ajal ja ka Endlas. Minust sai lavastaja pärast seda, kui mõistsin, et oma lavastustes ma kaasa mängida ei tohi. Teised lavastajad pole ka eriti kutsunud, ise ma lavale ei kipu. Mängida tuleb täie rauaga, täie süüdimatusega. Selleks peab olema aega.
Miks sa enam ei laula ja nii harva pilli kätte võtad?
Ei saa öelda, et ma selle asja oleks päris unarusse jätnud. See on kuskil alles. Mul on ammune kokkulepe, et annan välja valitud lauludest plaadi. Kõik vajab aga aega ja rahu. Niikaua kui seda ei ole, ma parem ei tegele muusikaga. Aga aeg-ajalt ma laulan. Kui ümberringi on vaikus ja saan olla omaette.
Lavastajana tead täpselt, mis proovis sündima hakkab, või lähtud inspiratsioonist?
Kui lavastuses mängib kolm inimest, siis need kolm on mul algusest lõpuni peos ja asi on planeeritud. Kui aga lavastuses mängib 20 inimest, nagu praegu ettevalmistatavas Madis Kõivu «Finis nihilis», peab näidendi struktuur ja olemus kogu aeg kukla taga tiksuma, et kus parajasti järjega olen. Proovides on määratud palju sündima. See on väga kinni näitlejates. Samas ei ole mul valmis lavastuse ideed, valmis pilti kunagi olnud. Küll olen teadnud, mis suunas tahaksin liikuda.
Suudad sa kahe lausega seletada, mis nähtamatu niit ühendab Pedajast ja Kõivu ning kuidas suudad sa lahti kodeerida Kõivu tekstid, mis lugedes tunduvad kõike muud kui teatripärased?
Mina ei tea. Midagi nendes Kõivu tekstides on mulle algusest peale huvi pakkunud, köitnud, haaranud ja vaimustanud. Mis mind meeletult huvitab, on see, kuidas Kõivu tekst saab nähtavaks just kuulmise kaudu. Tema näidendid on kirjutatud kõnekeelt silmas pidades. Ta on mitu korda öelnud, et lihtsalt kuulab, kuidas inimesed räägivad. Tema näidendite tekst on see, mida inimesed räägivad, pluss see, kuidas nad räägivad. Kui see läbi näha, siis on kõik elus ja elav, haarav ja köitev. Mulle see klapib. Pealegi on Kõiv väga vaimukas.
Tekstid leiad alati ise?
On ka pakutud, aga kuskil ajusopis on riiul, kuhu on laotud hulk tekste, mis on mulle mõju avaldanud või millest teadlik olen. Mingites imelikes seostes tulevad need aeg-ajalt meelde. Näiteks kui meenutada «Punjabat», siis oli mingi kummaline hetk, kui Endla oli oma tuntud stabiilsuses muutunud nii stabiilseks, et hakkas juba närvidele käima.
Mäletan, olime kokku leppinud, et teen väikses saalis ühe Mro?eki näidendi, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Olin hirmsas vaevas, kui järsku sähvas – Vallaku «Punjaba potitehas». Esimene mõte oli: kui seda teha, siis seal peaks olema hästi palju savi ja hästi vähe sõnu.
Kas palju kiidetud ja pärjatud «Punjaba» on endiselt sulle kõige olulisem lavastus?
Ma ei saa seda asja nii võtta. Ka teistpidi öelduna on see trafaretne, aga minule on teatritegemine protsess. Ja loomulikult on «Punjaba» selle protsessi üks oluline osa. See rida hakkab Lutsu «Sooga», võib-olla isegi «Tõlkijatega» ning jätkub teiste Kõivu asjadega, sinna lisanduvad ka Lindgreni «Mao tee» ja «Aristokraadid».
Tegelesin nooremana väga suure huviga ruumi probleemidega. Siit hakkab pihta ka see atmosfääri jutt. Ega ma siis selle jaoks väga pinguta. Küll aga olen tegelnud sellega, et see olemine laval oleks nagu katkematu. Kõige parematel hetkedel see õnnestubki. Tuled teatrisse ja hakkad vaatama ühte head lavastust ning satud selle lumma ja see lumm jätkub katkematuna lõpuni. Siis ongi nagu mingi atmosfäär loodud. See on seotud helidega, kuulmisega, inimese viibimisega ruumis, see on seotud ka näitlemise laadiga. Ei ole, et paneme nüüd muusika peale ja ongi atmosfäär. See on üks väga terviklik asi, mis tekib ruumis, kus on koos vaatajad ja näitlejad.
Ma ei tunne ennast üldse hästi vabas õhus. Tahan olla ruumis. Ka loomu poolest istuvad mulle enam kammerlikumad asjad. Jaapanis on üks vana õukonnapill, Hiina päritolu kannel, koto. Kotomängijatel on oma koodeks. Muu hulgas on seal öeldud, et seda mängitakse ruumis. Kui ma seda lugesin, hõiskas süda sees. See on väga oluline. Sest kui sa mängid väga intiimset pilli lageda taeva all, kaotab ta kõik selle, mis tal ruumis on olemas. Ta muutub lagedaks, tühjaks parmupilliks.
Kui Priit Pedajasest ei oleks saanud näitleja ega lavastaja, kes ta siis oleks?
Tont seda teab. Tõenäoliselt oleks ma läinud ülikooli õppima mõnda reaalainet, kas füüsikat või matemaatikat.
Olid hea õpilane?
Ei. Olin mugav. Mängisin bändis.
Ometi said kohe Panso kursusele sisse?
Meie esimesed voorud olid siinsamas Draamateatri majas. Panso ütles pärast: kui oleksite teinud neid etüüde seal üleval Toompeal, kus harilikult näitlejaid vastu võetakse, siis poleks te sisse saanud.
Mida esimene suurem juubel sulle tähendab? Mõtled pessimistina, et pool elu on juba seljataga, või vaatad optimistlikult tulevikku?
Mul on selline imelik loomus, et ma pole kunagi sünnipäevi oluliseks pidanud. Võib kõlada eputamisena, aga, siiralt, olen elus ühe oma sünnipäeva täiesti ära unustanud. Olin mitukümmend aastat tagasi täiesti ihuüksi Poolas ja alles õhtu eel meenus, et mul on täna sünnipäev.