Sirbist. Vasaraga
Kaur Kender, 21.01.2004
Sirp ja Vasar oli üks tõeliselt ühiskonnakriitiline väljaanne. Mis on aga praegune Sirp? Vaid üks tühjaksvisisenud õhupall, mille kunagist hiilgust praegu mälestatakse, leiab Kaur Kender.
Kuigi pärast seda, kui vanameistrid Jaan Kross ja Lennart Meri on Muti eest kostnud, tundub iga Muti kallal ilkumine vastu tuult kusemisena, ei suuda ma siiski kiusatusele vastu panna. Siit ma tulen.
Kahju, et Sirbi nõukogu julguse kaotas. Muti vallandamine (või muul viisil Sirbist lahutamine) oleks olnud kindlasti kultuurivaldkonnas aasta turundustegu. Hei!
Vaadake ise. Viimati pöörasid inimesed Sirbile nii palju tähelepanu siis, kui tagakaanel ilmus Priit Pärna pilt «Sitta kah!». Seega – juba praegu on kodanik Urmas Klaas Sirbi tuntuse tõstmiseks rohkem teinud kui Mutt mitme aastaga. Või aastakümnega? Kas keegi mäletab üldse, mis ajast Mutt seal töötab? Ei mäleta? Hmm. Aga kas keegi mäletab, milline ühiskonnale oluline asi on Sirbis lahti sõlmitud või nähtavale toodud? Ei mäleta? OK. Seda saab tegelikult teada intervjuust, mis Mutt Õhtulehele andis. Seega polegi vaja Sirpi lugeda.
Ärge saage valesti aru – mulle väga meeldib mälestus ajalehest Sirp ja Vasar. See oli üks tõeliselt ühiskonnakriitiline väljaanne. Aga siis võeti Vasar ära. Kui enne oli Gin ja Tonic, siis järele jäi ainult Gin. Ja pole enam eriti mõnus. Kibe, sülitama ajab.
Oleme ausad – see on riigi raha eest välja antav trükis, mida Mutt nimetab süva-ajaleheks. Mida me sealt üldse ootame? Ma arvan, et Muti-sugune mees (veel kord: pardon, vanameistrid!) on riigilt palka saades umbes sama sõltumatu nagu Villu Reiljan Urmas Sõõrumaast.
Marionetinöörid on ohtlikud asjad. Need toovad palju pahandusi. Mitte et ma Muti isiksuseomadusi kuidagi halvustaksin, või et Mutt kuidagi eriti sõltuv oleks – ei! Lihtsalt igaüks, kes oma mannetust kohast ja pajukist kümne küünega kinni hoiab ja samal ajal kultuuritegelast mängib, on hale.
Eriti kui seda pajukit on vaid tuhat kroonikest iga küünekese jaoks. Pika targutamise kokkuvõte: riigi makstud süvaajakirjandus Muti-suguse juhtimisel on sama ohutu ja kompromissitu kui kaevurite leht.
Jutud süvakultuurist kõlavad seetõttu alati klaustrofoobselt. Nagu oleks kultuur tõesti mingi maa alla kaduv tunnel, mille tipp (kujutlege seda!) asub eriti sügaval maa all. Vot see on deep, kas pole.
Ja veel kord – ärge saage valesti aru, asi pole ainult Muti isikus. Mulle ei meeldi Mihkel Mutt ka kirjaniku ja ajakirjanikuna. Mulle ei meeldi ka tema morbiidne naeratus. Mina, nagu iga korralik inimene, võpatan sisemiselt iga kord, kui keegi Mihkel Muti kohta erudiit või esteet ütleb.
Viimasel ajal juhtub seda sageli. Kuigi selliseid konvulsioone, kui ajal, mil Mutist taheti president teha, mul praegu siiski ei esine.
Ometi tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et Sirp ei ole aastaid midagi eriti olulist ühiskonnas korda saatnud, on seda ohtlik kinni panna. Meil on seda lehte vaja. Täpselt sama palju nagu matustel laululehti.
Muuseas, kas juba lehe nimi Sirp ja see mustvalge kujundus ei ole ühemõtteliselt nekrofiilne. Või vähemalt vikatimehele viitav. Kurat, nekrofiiliale eelistaksin ma kas või armeeteemalist gay-esteetikat.
Üldiselt on muidugi nõme, et selline kultuuriteema nii laia ajakirjanduslikku käsitlust leiab. Nagu meil põnevaid kultuurijutte vähe oleks. Näiteks on iga natukenegi kõrvu lahti hoidev inimene kuulnud ehitusettevõtjate kartellikokkuleppest.
Millega seoses jagasid nad omavahel ära umbes 100 miljonit krooni Kunstimuuseumi ehitamise raha. Kõigi pilgud on… kellel? See on 100 miljoni krooni küsimus. OK. See on kuulujutt. Mulle väga meeldib tänapäevane suhtumine: tõesta ära ja anna kohtusse. Ei tõesta, ei anna. Aga ikkagi on ju hea teada, et kõik teavad. Ahjaa. Mutist pidin rääkima. Olgu.
Lastagu ikkagi lahti. Ja asi mutt. Aitab tühjaksvisisenud õhupalli kunagise hiilguse mälestamisest. Valitagu peatoimetaja kohale mõni noor (ja vananeva nomenklatuuri mängude suhtes ükskõikne) tegelane. Jan Kaus. Jürgen Rooste. Kivisildnik. Juku-Kalle Raid (kelle lehes KesKus on ilmunud ilma riigi rahata kogu iseseisvusaja kirjanduskriitika paremik).
Valitagu keegi, kelles on kirge, rõõmu ja jõudu. Keegi, kes armastab seda, mida teeb. Keegi, kes julgeb riigi tõsiselt proovile panna – kui tugev sa oled, riik, millist kriitikat sa oma raha eest talud? Keegi, kes julgeks öelda – ärge rünnake sõnumitoojat, tegelege probleemiga.
Oi kuidas seda on eesti kultuurile vaja.
Uudised
VE: Kender, Kaur – arvamusliider
Sirbist. Vasaraga
Kaur Kender, 21.01.2004
Kuigi pärast seda, kui vanameistrid Jaan Kross ja Lennart Meri on Muti eest kostnud, tundub iga Muti kallal ilkumine vastu tuult kusemisena, ei suuda ma siiski kiusatusele vastu panna. Siit ma tulen.
Kahju, et Sirbi nõukogu julguse kaotas. Muti vallandamine (või muul viisil Sirbist lahutamine) oleks olnud kindlasti kultuurivaldkonnas aasta turundustegu. Hei!
Vaadake ise. Viimati pöörasid inimesed Sirbile nii palju tähelepanu siis, kui tagakaanel ilmus Priit Pärna pilt «Sitta kah!». Seega – juba praegu on kodanik Urmas Klaas Sirbi tuntuse tõstmiseks rohkem teinud kui Mutt mitme aastaga. Või aastakümnega? Kas keegi mäletab üldse, mis ajast Mutt seal töötab? Ei mäleta? Hmm. Aga kas keegi mäletab, milline ühiskonnale oluline asi on Sirbis lahti sõlmitud või nähtavale toodud? Ei mäleta? OK. Seda saab tegelikult teada intervjuust, mis Mutt Õhtulehele andis. Seega polegi vaja Sirpi lugeda.
Ärge saage valesti aru – mulle väga meeldib mälestus ajalehest Sirp ja Vasar. See oli üks tõeliselt ühiskonnakriitiline väljaanne. Aga siis võeti Vasar ära. Kui enne oli Gin ja Tonic, siis järele jäi ainult Gin. Ja pole enam eriti mõnus. Kibe, sülitama ajab.
Oleme ausad – see on riigi raha eest välja antav trükis, mida Mutt nimetab süva-ajaleheks. Mida me sealt üldse ootame? Ma arvan, et Muti-sugune mees (veel kord: pardon, vanameistrid!) on riigilt palka saades umbes sama sõltumatu nagu Villu Reiljan Urmas Sõõrumaast.
Marionetinöörid on ohtlikud asjad. Need toovad palju pahandusi. Mitte et ma Muti isiksuseomadusi kuidagi halvustaksin, või et Mutt kuidagi eriti sõltuv oleks – ei! Lihtsalt igaüks, kes oma mannetust kohast ja pajukist kümne küünega kinni hoiab ja samal ajal kultuuritegelast mängib, on hale.
Eriti kui seda pajukit on vaid tuhat kroonikest iga küünekese jaoks. Pika targutamise kokkuvõte: riigi makstud süvaajakirjandus Muti-suguse juhtimisel on sama ohutu ja kompromissitu kui kaevurite leht.
Jutud süvakultuurist kõlavad seetõttu alati klaustrofoobselt. Nagu oleks kultuur tõesti mingi maa alla kaduv tunnel, mille tipp (kujutlege seda!) asub eriti sügaval maa all. Vot see on deep, kas pole.
Ja veel kord – ärge saage valesti aru, asi pole ainult Muti isikus. Mulle ei meeldi Mihkel Mutt ka kirjaniku ja ajakirjanikuna. Mulle ei meeldi ka tema morbiidne naeratus. Mina, nagu iga korralik inimene, võpatan sisemiselt iga kord, kui keegi Mihkel Muti kohta erudiit või esteet ütleb.
Viimasel ajal juhtub seda sageli. Kuigi selliseid konvulsioone, kui ajal, mil Mutist taheti president teha, mul praegu siiski ei esine.
Ometi tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et Sirp ei ole aastaid midagi eriti olulist ühiskonnas korda saatnud, on seda ohtlik kinni panna. Meil on seda lehte vaja. Täpselt sama palju nagu matustel laululehti.
Muuseas, kas juba lehe nimi Sirp ja see mustvalge kujundus ei ole ühemõtteliselt nekrofiilne. Või vähemalt vikatimehele viitav. Kurat, nekrofiiliale eelistaksin ma kas või armeeteemalist gay-esteetikat.
Üldiselt on muidugi nõme, et selline kultuuriteema nii laia ajakirjanduslikku käsitlust leiab. Nagu meil põnevaid kultuurijutte vähe oleks. Näiteks on iga natukenegi kõrvu lahti hoidev inimene kuulnud ehitusettevõtjate kartellikokkuleppest.
Millega seoses jagasid nad omavahel ära umbes 100 miljonit krooni Kunstimuuseumi ehitamise raha. Kõigi pilgud on… kellel? See on 100 miljoni krooni küsimus. OK. See on kuulujutt. Mulle väga meeldib tänapäevane suhtumine: tõesta ära ja anna kohtusse. Ei tõesta, ei anna. Aga ikkagi on ju hea teada, et kõik teavad. Ahjaa. Mutist pidin rääkima. Olgu.
Lastagu ikkagi lahti. Ja asi mutt. Aitab tühjaksvisisenud õhupalli kunagise hiilguse mälestamisest. Valitagu peatoimetaja kohale mõni noor (ja vananeva nomenklatuuri mängude suhtes ükskõikne) tegelane. Jan Kaus. Jürgen Rooste. Kivisildnik. Juku-Kalle Raid (kelle lehes KesKus on ilmunud ilma riigi rahata kogu iseseisvusaja kirjanduskriitika paremik).
Valitagu keegi, kelles on kirge, rõõmu ja jõudu. Keegi, kes armastab seda, mida teeb. Keegi, kes julgeb riigi tõsiselt proovile panna – kui tugev sa oled, riik, millist kriitikat sa oma raha eest talud? Keegi, kes julgeks öelda – ärge rünnake sõnumitoojat, tegelege probleemiga.
Oi kuidas seda on eesti kultuurile vaja.