Aastail 1936-1940 oli ajakirja Eesti Male peatoimetaja. Tegeles innukalt kirimalega (1935. aastal Euroopa meister). Esimest korda tuli Eesti malemeistriks aastal 1935, esimese rahvusvahelise turniiri võitis Bad Nauheimis 1936.
1937. aastal sai suurmeistriks, oli NSV Liidu meistersportlane, rahvusvahelise kategooria kohtunik kompositsioonmales ja males. Eesti NSV teeneline sporditegelane 1965.
Mängis rohkem kui 70 rahvusvahelisel turniiril ja võitis suurvõistlustel rohkesti esikohti. Oli endise NSV Liidu maletšempion 1947, 1950 ja 1951. Kuulus seitsmel korral maleolümpia võitnud ja kolmel korral Euroopa meistriks tulnud NSVL meeskonda, kusjuures mitu korda võistles kaptenina. Oli aastail 1930-1960 peamisi maailmameistritiitli pretendente.
Paul Kerese mängustiil oli erakordselt mitmekesine, tema partiid sisaldasid efektseid kombinatsioone ja suurepärast positsioonimängu. Ta paistis silma ka maleteoreetiku ja problemistina.
Ta oli Eesti parim sportlane aastail 1959 ja 1962.
1969. aastast korraldatakse Tallinnas temanimelist rahvusvahelist maleturniiri ( aastast 1976 mälestusturniirina) ja aastast 1979 Eestis tema mälestuseks malefestivalile.
Tallinnas tegutseb Paul Kerese nimeline Malemaja, temanimelisi maleklubisid on loodud ka väljaspool Eestit. Tänavu 3. jaanuaril avati Tallinna malemajas Paul Kerese tubamuuseum. Seal on Kerese laud, kapp, 1500 tema raamatut ja brošüüri.
Paul Keres maeti Metsakalmistule.
Kelmikad hallid lokid, sirge selg, range pintsak, nakatav naer, rinnal rippumas avatav hõbedane medaljon – selline näeb välja 86aastane Maria Keres. Ehe on talle püha, seda võõraste ees ei avata. Seal sees on Pauli ja Maria noorpõlvepildid.
Kepile toetuv Maria avab oma maja esimesel korrusel toaukse. Kahe aknaga tuba on maast laeni kappe täis, klaas-uste taga on raamatuid ja vimpleid. Vitriinis on klaasist ja plastmassist malendid. See on Paul Kerese tuba. Mariale ei meeldi siin käia. «See oleks liiga teatraalne,» raputab naine pead ja teeb seekord erandi – sätib end abikaasa tuppa istuma.
Ei kahetse abiellumist
Täna saanuks üheks suuremaks eestlaseks peetud maletaja Paul Keres 88aastaseks. Juba 28 aastat ei peeta selles Kerese tänava majas tordi ja lilledega pidu. Infarkt viis Paul Kerese siit ilmast, kui Maria ja Paul olid abielus olnud 33 aastat. Paul oli 59aastane, linn plaanis malemeistri suurejoonelist 60. sünnipäeva… Aasta oli 1975.
«Mul oli hea elu, hea mees. Oleks esimene mees halb olnud, võib-olla oleks siis üritanud veel kord, et paremat leida,» ütleb Maria, et on ustavaks leseks jäänud ega ole uut meest majja toonud. Maria ei ole kunagi kahetsenud otsust Paul Keresele mehele minna. Nad abiellusid Tartus 1941. aastal. Maria Viires oli slaavi filoloogia ja Paul Keres matemaatikatudeng. Paul oli selleks ajaks juba üks maailma paremaid maletajaid. Keres võitis 1937. aastal hiilgavalt Inglismaal rahvusvahelisel maleturniiri ja 1938. aastal A.V.R.O. turniiri Eesti lootis temast tulevast maailmameistrit…
Kas olete pidanud paljust elus loobuma seetõttu, et olite Pauli abikaasa?
Maria vastus tuleb kiiresti: «Jaa, muidugi. Teate, igas abi-elus peab millestki loobuma. Kui kaks inimest saavad erinevate iseloomudega kokku, siis peab loobuma. See ei ole sugugi raske. Praegustes abieludes on vähe armastust. Kui armastad, pole raske loobuda.» Maria istub mehe toas, pilk jääb peatuma õues lumistel männivõradel.
«Paul oli hirmus tagasihoidlik, sellega ta mu ära võlus,» läheb Maria ajas tagasi. «Ja inimeste suhtes oli ta tähelepanelik, eriti minu vastu. Ta ei surunud kunagi oma arvamust peale, kuigi, jah, oma tahtmist pidi ta saama.» Näiteks oli Paulil ja Marial suur maitseerinevus: Mariale meeldis antiikmööbel, Paul eelistas läbi ja lõhki moodsat sisustust. Kui Paul tahtis koju osta tollal moeasjana välja tulnud tabureti, oli Maria sellele niivõrd vastu, et mees sai oma tahtmise pisut teistmoodi – ostis antiikse välimusega tabureti.
«Külluses ei ole me kunagi elanud,» ütleb Maria, kuigi välja võis paista teisiti. Näiteks tõi Paul kuuekümnendatel reisilt kaasa tollal imeasjana tundunud värviteleviisori Grundig. Mariat see aparaat küll häiris, sest ilus kapp selle all oli varjatud. 1963. aastal tuli Paul Keres Los Angelese maleturniirilt tagasi uhke autoga, mis oli tõenäoliselt Eestis üks esimesi lääne autosid üldse – Rambler Classic Ambassador 660. Rahvas käis aia taga autot piilumas, kuid pererahvast see ei häirinud. Maria sõnul oleks paljud inimesed Pauli nahas tõusikuks muutunud, Keresed aga mitte. Tegelikult oli Pauli unistus osta endale hoopis sportauto, kuid pere oli selleks ajaks kasvanud suureks, ning valikuid ei olnud. Sportauto tuli siiski hiljem.
Ka Maria juhtis uhket välismaa autot, kuigi vastumeelselt.
«Mulle ei meeldinud automaatkäigukast. Mina olin harjunud pedaalidega töötama,» ajab see väikeasi Mariat veel praegugi naerma.
Maletada ei oska
Jah, roolikeeramise õppis ta kergesti ära, kuid maletamist mitte. Seda Maria ei oska. «Mind ei huvitanud see mitte üks põrm. Näiteks oli Paul suur tennisemängija, oleks ta lapsi seda mängima õpetanud! Aga seda ei olnud. Ja maletama ka mitte. Küsis ikka, et kes teda on õpetanud. Ise õppisin, ütles ta,» räägib Maria. Nii lapsed kui ka lapselapsed on kõik humanitaarhuvidega.
Paul Keres jõudis maailmameistritiitli lähedale kolm korda. Maria mäletamist mööda ei elanud Paul neid nappe kaotusi kodus raskelt üle.
«Ta oli optimistliku loomuga. Eks järgmine kord, ütles ta alati,» mäletab Maria. Seda õnnelikku aega ei tulnud siiski mitte kunagi. Kuigi Pauli kohta on öeldud, et tal puudusid tšempioni omadused, ei ole Maria sellega täielikult nõus.
«Paul armastas ausat mängu. Aga kui tahad maailmameistriks, peab jõhkrust olema, seda temal ei olnud. Selleks oleks pidanud trügima, kuid see oli tema loomusele vastu. Ja muidugi, alati ei olnud see iseloomus kinni.» Maria vihjab, et tõkend tšempioniks saamisele pandi Moskvas.
«Eks valitsus tahtis, et malemaailmameister oleks mõni kommunistliku partei liige. Paul ei olnud kommunist, teda küll prooviti selleks meelitada, aga ta ütles alati ei.» Mariat ajab naerma üks tõik: mees ei osanud vene keelt. Valdas küll puhtalt saksa keelt, kuid kui algusaastatel Moskvas käis, ei saanud ta tihtipeale arugi, mis temalt taheti. Hiljem õppis siiski vene keele enam-vähem selgeks.
«Karjäär ei muutnud teda mitte üks põrm. Kuulsus käis talle närvidele, olude sunnil pidi ta seda kannatama,» ütleb Maria. «Ta oli niivõrd tagasihoidlik, et mul oli vahel kahju, kui teda tüüdati. Tema tahtis ainult mängida.»
Haige lapsega üksi
Maria ja Pauli esimesed lapsed, poeg ja tütar, sündisid järjestikku. Nende vanuse ütlemine teeb Mariale palju nalja: Peeter on 61 ja Kadrin 60. Kümme aastat hiljem otsustati perre veel üks laps saada. Kui Maria oli 38aastane, sündis haige laps, Downi sündroomiga Krista. Maria ei salga, et noorima tütrega algas nende elus ajajärk, kui ta pühendus täiesti perele.
«Vene ajal ei pööratud puuetega lastele tähelepanu, ei olnud sellistele mitte üht kooli, isegi Venemaal mitte, kuigi Kremliski oli mõnel selle haigusega lapsi. Ja nii jäigi mu noorem tütar hariduseta,» räägib Maria. Kuigi tütart prooviti omal ajal isegi tablettidega ravida, ei aidanud see teda ning nii elabki Maria Kristaga koos. Nad saavad küll teineteisest aru, kuid hoolitsuseta ei saa tütar hakkama.
Paul Kerese lahkumine
Oma viimase maleturniiri pidas Paul Kanadas, Vancouveris. Tagasiteel koju, Soomes, tabas teda infarkt. Kui Maria tahtis Helsingisse mehe juurde minna, rahustati ta maha – Pauli tervis on juba parem, sõitke parem hiljem, saate koos koju tulla. Maria oli nõus ootama. Paraku suri Paul Keres viis päeva hiljem.
«See oli šokk,» ütleb Maria ja vaikib pikalt. Tal on meeles linna ummistanud matus, mille sarnast on Eestis olnud veel vaid üks – Georg Otsal.
«Paulil oli podagra, muidugi ei oleks ta tohtinud närvilist elu elada,» teab Maria tagantjärele.
Pärast 28aastast lesepõlve tunneb Maria, et elu on läinud hästi. Tal on kolm last, kaks lapselast, ta elab endanimelisel tänaval, ta on Eesti sajandi ühe suurkuju lesk – kas võib üks naine siinilmas veel rohkem tahta?
«Jah. Mul on kahju, et sain Pauliga nõnda vähe koos olla. Et ta nii vara suri,» sõnab Maria. Samas tunnistab: mul oli hea elu.
Kui lahkumisel veereb jutt rahatähtedele, läheb Maria marru – abikaasa pilt viiekroonisel ei meeldi talle mitte üks raas. «Iga kord, kui poes käin ja kassas ostu eest maksan, vaatab oma mees vastu. See on kole!»
Uudised
VE: Keres, Paul – igavene Teine
Paul Keres sündis 7. jaanuaril 1916 Narvas. Keskhariduse omandas Pärnus, õppis 1938-1941 Tartu Ülikoolis matemaatikat.
Aastail 1936-1940 oli ajakirja Eesti Male peatoimetaja. Tegeles innukalt kirimalega (1935. aastal Euroopa meister). Esimest korda tuli Eesti malemeistriks aastal 1935, esimese rahvusvahelise turniiri võitis Bad Nauheimis 1936.
1937. aastal sai suurmeistriks, oli NSV Liidu meistersportlane, rahvusvahelise kategooria kohtunik kompositsioonmales ja males. Eesti NSV teeneline sporditegelane 1965.
Mängis rohkem kui 70 rahvusvahelisel turniiril ja võitis suurvõistlustel rohkesti esikohti. Oli endise NSV Liidu maletšempion 1947, 1950 ja 1951. Kuulus seitsmel korral maleolümpia võitnud ja kolmel korral Euroopa meistriks tulnud NSVL meeskonda, kusjuures mitu korda võistles kaptenina. Oli aastail 1930-1960 peamisi maailmameistritiitli pretendente.
Paul Kerese mängustiil oli erakordselt mitmekesine, tema partiid sisaldasid efektseid kombinatsioone ja suurepärast positsioonimängu. Ta paistis silma ka maleteoreetiku ja problemistina.
Ta oli Eesti parim sportlane aastail 1959 ja 1962.
1969. aastast korraldatakse Tallinnas temanimelist rahvusvahelist maleturniiri ( aastast 1976 mälestusturniirina) ja aastast 1979 Eestis tema mälestuseks malefestivalile.
Tallinnas tegutseb Paul Kerese nimeline Malemaja, temanimelisi maleklubisid on loodud ka väljaspool Eestit. Tänavu 3. jaanuaril avati Tallinna malemajas Paul Kerese tubamuuseum. Seal on Kerese laud, kapp, 1500 tema raamatut ja brošüüri.
Paul Keres maeti Metsakalmistule.
xxx
«Mul oli hea elu, sest oli hea mees.»
Kirsti Vainküla, SLÕL, kolmapäev. 7. jaanuar 2004
«Mul on kahju, et sain Pauliga nii vähe koos olla. Et ta nii vara suri,» ütleb sajandi üheks suuremaks eestlaseks peetud maletaja Paul Kerese lesk Maria. Naine, kes sünnitas maailmaklassi maletajale kolm last ning pühendas oma elu läbinisti abikaasale, on 28 aastat lesepõlve pidanud.
Kepile toetuv Maria avab oma maja esimesel korrusel toaukse. Kahe aknaga tuba on maast laeni kappe täis, klaas-uste taga on raamatuid ja vimpleid. Vitriinis on klaasist ja plastmassist malendid. See on Paul Kerese tuba. Mariale ei meeldi siin käia. «See oleks liiga teatraalne,» raputab naine pead ja teeb seekord erandi – sätib end abikaasa tuppa istuma.
Ei kahetse abiellumist
Täna saanuks üheks suuremaks eestlaseks peetud maletaja Paul Keres 88aastaseks. Juba 28 aastat ei peeta selles Kerese tänava majas tordi ja lilledega pidu. Infarkt viis Paul Kerese siit ilmast, kui Maria ja Paul olid abielus olnud 33 aastat. Paul oli 59aastane, linn plaanis malemeistri suurejoonelist 60. sünnipäeva… Aasta oli 1975.
«Mul oli hea elu, hea mees. Oleks esimene mees halb olnud, võib-olla oleks siis üritanud veel kord, et paremat leida,» ütleb Maria, et on ustavaks leseks jäänud ega ole uut meest majja toonud. Maria ei ole kunagi kahetsenud otsust Paul Keresele mehele minna. Nad abiellusid Tartus 1941. aastal. Maria Viires oli slaavi filoloogia ja Paul Keres matemaatikatudeng. Paul oli selleks ajaks juba üks maailma paremaid maletajaid. Keres võitis 1937. aastal hiilgavalt Inglismaal rahvusvahelisel maleturniiri ja 1938. aastal A.V.R.O. turniiri Eesti lootis temast tulevast maailmameistrit…
Kas olete pidanud paljust elus loobuma seetõttu, et olite Pauli abikaasa?
Maria vastus tuleb kiiresti: «Jaa, muidugi. Teate, igas abi-elus peab millestki loobuma. Kui kaks inimest saavad erinevate iseloomudega kokku, siis peab loobuma. See ei ole sugugi raske. Praegustes abieludes on vähe armastust. Kui armastad, pole raske loobuda.» Maria istub mehe toas, pilk jääb peatuma õues lumistel männivõradel.
«Paul oli hirmus tagasihoidlik, sellega ta mu ära võlus,» läheb Maria ajas tagasi. «Ja inimeste suhtes oli ta tähelepanelik, eriti minu vastu. Ta ei surunud kunagi oma arvamust peale, kuigi, jah, oma tahtmist pidi ta saama.» Näiteks oli Paulil ja Marial suur maitseerinevus: Mariale meeldis antiikmööbel, Paul eelistas läbi ja lõhki moodsat sisustust. Kui Paul tahtis koju osta tollal moeasjana välja tulnud tabureti, oli Maria sellele niivõrd vastu, et mees sai oma tahtmise pisut teistmoodi – ostis antiikse välimusega tabureti.
«Külluses ei ole me kunagi elanud,» ütleb Maria, kuigi välja võis paista teisiti. Näiteks tõi Paul kuuekümnendatel reisilt kaasa tollal imeasjana tundunud värviteleviisori Grundig. Mariat see aparaat küll häiris, sest ilus kapp selle all oli varjatud. 1963. aastal tuli Paul Keres Los Angelese maleturniirilt tagasi uhke autoga, mis oli tõenäoliselt Eestis üks esimesi lääne autosid üldse – Rambler Classic Ambassador 660. Rahvas käis aia taga autot piilumas, kuid pererahvast see ei häirinud. Maria sõnul oleks paljud inimesed Pauli nahas tõusikuks muutunud, Keresed aga mitte. Tegelikult oli Pauli unistus osta endale hoopis sportauto, kuid pere oli selleks ajaks kasvanud suureks, ning valikuid ei olnud. Sportauto tuli siiski hiljem.
Ka Maria juhtis uhket välismaa autot, kuigi vastumeelselt.
«Mulle ei meeldinud automaatkäigukast. Mina olin harjunud pedaalidega töötama,» ajab see väikeasi Mariat veel praegugi naerma.
Maletada ei oska
Jah, roolikeeramise õppis ta kergesti ära, kuid maletamist mitte. Seda Maria ei oska. «Mind ei huvitanud see mitte üks põrm. Näiteks oli Paul suur tennisemängija, oleks ta lapsi seda mängima õpetanud! Aga seda ei olnud. Ja maletama ka mitte. Küsis ikka, et kes teda on õpetanud. Ise õppisin, ütles ta,» räägib Maria. Nii lapsed kui ka lapselapsed on kõik humanitaarhuvidega.
Paul Keres jõudis maailmameistritiitli lähedale kolm korda. Maria mäletamist mööda ei elanud Paul neid nappe kaotusi kodus raskelt üle.
«Ta oli optimistliku loomuga. Eks järgmine kord, ütles ta alati,» mäletab Maria. Seda õnnelikku aega ei tulnud siiski mitte kunagi. Kuigi Pauli kohta on öeldud, et tal puudusid tšempioni omadused, ei ole Maria sellega täielikult nõus.
«Paul armastas ausat mängu. Aga kui tahad maailmameistriks, peab jõhkrust olema, seda temal ei olnud. Selleks oleks pidanud trügima, kuid see oli tema loomusele vastu. Ja muidugi, alati ei olnud see iseloomus kinni.» Maria vihjab, et tõkend tšempioniks saamisele pandi Moskvas.
«Eks valitsus tahtis, et malemaailmameister oleks mõni kommunistliku partei liige. Paul ei olnud kommunist, teda küll prooviti selleks meelitada, aga ta ütles alati ei.» Mariat ajab naerma üks tõik: mees ei osanud vene keelt. Valdas küll puhtalt saksa keelt, kuid kui algusaastatel Moskvas käis, ei saanud ta tihtipeale arugi, mis temalt taheti. Hiljem õppis siiski vene keele enam-vähem selgeks.
«Karjäär ei muutnud teda mitte üks põrm. Kuulsus käis talle närvidele, olude sunnil pidi ta seda kannatama,» ütleb Maria. «Ta oli niivõrd tagasihoidlik, et mul oli vahel kahju, kui teda tüüdati. Tema tahtis ainult mängida.»
Haige lapsega üksi
Maria ja Pauli esimesed lapsed, poeg ja tütar, sündisid järjestikku. Nende vanuse ütlemine teeb Mariale palju nalja: Peeter on 61 ja Kadrin 60. Kümme aastat hiljem otsustati perre veel üks laps saada. Kui Maria oli 38aastane, sündis haige laps, Downi sündroomiga Krista. Maria ei salga, et noorima tütrega algas nende elus ajajärk, kui ta pühendus täiesti perele.
«Vene ajal ei pööratud puuetega lastele tähelepanu, ei olnud sellistele mitte üht kooli, isegi Venemaal mitte, kuigi Kremliski oli mõnel selle haigusega lapsi. Ja nii jäigi mu noorem tütar hariduseta,» räägib Maria. Kuigi tütart prooviti omal ajal isegi tablettidega ravida, ei aidanud see teda ning nii elabki Maria Kristaga koos. Nad saavad küll teineteisest aru, kuid hoolitsuseta ei saa tütar hakkama.
Paul Kerese lahkumine
Oma viimase maleturniiri pidas Paul Kanadas, Vancouveris. Tagasiteel koju, Soomes, tabas teda infarkt. Kui Maria tahtis Helsingisse mehe juurde minna, rahustati ta maha – Pauli tervis on juba parem, sõitke parem hiljem, saate koos koju tulla. Maria oli nõus ootama. Paraku suri Paul Keres viis päeva hiljem.
«See oli šokk,» ütleb Maria ja vaikib pikalt. Tal on meeles linna ummistanud matus, mille sarnast on Eestis olnud veel vaid üks – Georg Otsal.
«Paulil oli podagra, muidugi ei oleks ta tohtinud närvilist elu elada,» teab Maria tagantjärele.
Pärast 28aastast lesepõlve tunneb Maria, et elu on läinud hästi. Tal on kolm last, kaks lapselast, ta elab endanimelisel tänaval, ta on Eesti sajandi ühe suurkuju lesk – kas võib üks naine siinilmas veel rohkem tahta?
«Jah. Mul on kahju, et sain Pauliga nõnda vähe koos olla. Et ta nii vara suri,» sõnab Maria. Samas tunnistab: mul oli hea elu.
Kui lahkumisel veereb jutt rahatähtedele, läheb Maria marru – abikaasa pilt viiekroonisel ei meeldi talle mitte üks raas. «Iga kord, kui poes käin ja kassas ostu eest maksan, vaatab oma mees vastu. See on kole!»