Eesti Rahvuskomitee 50 aastat Ühendriikides
Ajalugu
Enne Teist Maailmasõda olid väliseestlased ühendatud oma kodumaaga Välis-Eesti Ühingu kaudu, mille keskus asus Tallinnas ja mida rahastas riik. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, likvideeriti see organisatsioon. Okupatsioon sulges eesti rahva suu. Nii tuli välismaal vastu astuda kommunistide valedele ja võltspropagandale. Lisaks kohalikele ameerika eestlaste organisatsioonidele oli tarvis keskset võitlusorganisatsiooni. See loodi New Yorgis 6. veebruaril 1941, nimeks Ülemaailmne Eesti Ühing (World Association of Estonians,Inc.). Esimeseks esimeheks valiti endine Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris ja Türgis, Johannes E. Markus.
ÜEÜ asus kohe oma pôhiülesande täitmisele: informeerida ameerika valitsust, poliitikuid ja avalikkust Eestis toimuvast. Kui 1944 a. sügisel pôgenesid kümned tuhanded eestlased teise Nôukogude okupatsiooni eest, laienes ÜEÜ tööpõld veelgi.
Tuhandete eestlastest pôgenike saabumine Ühendriikidesse nn. DP-seaduse (Displaced Persons Act) alusel nôudis ümberorganiseerimist. Aastatel 1947-50 arutati, kas luua organisatsioonidele vôi liikmetetuginev ühendus. Otsustati, et ÜEÜ peab tuginema liikmetele, üldiste valimiste alusel.
Eeltööde tulemusena kutsuti 1. septembril 1951 New Yorgi Eesti Majas kokku esimene USA eesti organisatsioonide kongress. Esindatud oli üle kolmekümne USA eesti organisatsiooni. Kongress pani aluse “Eesti Rahvuslikule Komiteele Ühendriikides”. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimetust hakati kasutama hiljem.
Esimese ERKÜ Esinduskogu valimised toimusid 23.-25. maini 1952. Esimene ERKÜ Esinduskogu koosolek toimus New Yorgi Eesti Majas 19. juulil 1952.
Esinduskogu
ERKÜ valimised on toimunud iga kolme aasta tagant. Esinduskogu on kôikunud 30-50 liikme vahel. Käesoleval aastal (2002) toimusid ERKÜ XVIII Esinduskogu valimised. ERKÜ töösuunajaiks on olnud Rahvusorganisatsioonide Kongressid. Viimane seeria oli Kolmeteistkümnes, 1999-2001, kolme istungiga: Lakewoodis, Chicagos ja Los Angelesis.
Esimeseks ERKÜ esimeheks valiti prof. dr. Juhan Vasar. Järgnesid August Kärsna, Julius Kangur, Heikki Leesment, Ilmar Pleer, Juhan Simonson ja praegune esimees Mati Kôiva. Praegu on Esinduskogus 35 liiget, mis on valinud üheksa-liikmelise juhatuse.
Tegevus
ERKÜ tööpôld on tavaliselt jaotatud eestlaskonna välistegevuseks ja sisetegevuseks. Sisetegevus ei ole eriti muutunud: viljeleda eesti kultuuri, pôhiülesandeks aidata säilitada eestlus Ameerikas. Selleks pannakse rôhku noorteorganisatsioonide, rahvatantsugruppide, näituste jne. rahastamisele. Hiljuti otsustati, et on aeg kirja panna ameerika eestlaste ajalugu. Loodi Eestlased Ameerikas Ajaloo Komisjon, eesotsas endise ERKÜ esimehe Juhan Simonson’iga.
Välistegevuses, mis varematel aastatel on olnud välisvôitluse rubriigi all, on toimunud suured muudatused. 1952-91 oli ERKÜ tegevus suunatud Eesti iseseisvuse taastamiseks ja vôitluseks kommunismivalede vastu. ERKÜ organiseeris ja vôttis osa demonstratsioonidest baltimaade vabaduse saavutamiseks; oli kontaktis USA poliitikutega ja tegutses survegrupina, et viia läbi baltimaade vabadust pooldavaid resolutsioone Kongressis. Erilist rôhku pandi Nôukogude anneksiooni mittetunnustamise jätkamisele USA valitsuse poolt. Kuuekümnendate algusest suunati suur osa vabadusvôitlust koostöös ameerika lätlaste ja leedulastega Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK – Joint Baltic American National Committee, Inc.) kaudu.
Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal toimus tegevuse ajakohastamine. Loodeti, et nüüd saab Eesti Vabariik rahus teha ülesehitustööd. Kuid varsti oli selge, et Venemaa imperialistlikud huvid Balti mere ruumis pole vaibunud. Nii osutus vajalikuks väliseestlaste tegevus jätkamine Eesti heaks, eriti Ameerikas kui ainsas superriigis. Uueks lipukirjaks ERKÜ-le on Eesti stabiilsuse ja julgeoleku säilitamine, et Eesti ei langeks uuesti Venemaa môjusfääri. Kui otsustati laiendada NATO ja Eesti soovis astuda selle liikmeks, suurenes ERKÜ tegevus, eriti Washingtonis. Lisaks ÜBAK-ile, suunati koostöö Kesk- ja Ida Euroopa Koalitsiooni kaudu, mis ühendab 12 etnilist gruppi ja 18 organisatsiooni.
Põhimõtteid
Aastal 1977, ERKÜ 25. aastapäeval, toonitas endine esimees Ilmar Pleer, esitades pôhikirja sätteid (Meie Tee #5-6, 1977):
“Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on Ameerika Ühendriikides elunevate eestlaste keskne organisatsioon, mille eesmärgiks on koondada eestlasi vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aidata kaasa Eesti riikliku ôiguskorra säilitamisele ja rakendamisele, arendada vôitlust kommunismi ja teiste totalitaarsete süsteemide vastu, et maailmas pääseksid kehtele nii rahvaste kui ka isikute inimôigused ja vabadus; süvendada demokraatlikku maailmavaadet ja môtlemisviisi; aidata kohandada eestlast Ameerika Ühendriikide elule; korraldada eestlaskonna rahvusliku kultuuri säilitamist ja arendamist, vastastikust abi eesti ühiskonnas ja tugevdada eestlaste ühistunnet.
Meie ei lahkunud kodumaalt selleks, et leida omale majanduslikke eeliseid vôi rahulikku ja mugavat elu, vaid selleks, et vôidelda eesti rahva ja maa vabaduse eest. Meie ei vôitle iseendi eest, meie oleme eesti rahva saadikud vabas maailmas ja meie räägime nende nimel, kelle suud on suletud okupantide püssitääkide survel. Meie oleme ka need, kes peavad koputama maailma südametunnistusele.”
ERKÜ juhatuse liige Vaike Lugus toonitas eestluse säilitamist Ameerikas (“Eesti keele ja meele nimel,” Meie Tee #5-6,1977):
“Meie, vaba maailma eestlaste, rahvuslik ühiskond on selle tôttu püsinud, et oleme jätkanud oma keele ning kultuuri traditsioone, ja et oleme püüdnud oma noori kasvatada teadlikeks eestlasteks, kes räägivad eesti keelt, laulavad eesti laule, tantsivad eesti rahvatantse ja organiseeruvad kui eesti noored vaatamata sellele, kus on nende praegune asumismaa.”
Esimene ERKÜ Valimiste Peakomitee esimees, Viktor Kargaja, toonitas ERKÜ Esimese Esinduskogu esimesel koosolekul, 19. juulil 1952 (Meie Tee, #5-6, 1977):
“Kokkuastunud Esinduskogu on valitud demokraatlike pôhimôtete kohaselt ja peaks seega vôimeline olema autoriteetseid seisukohti vôtma kôikides üldistes küsimustes, mis puudutavad eestlaste elu. Neist küsimusist ja ülesandeist on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust.”
Tänapäev
Ajad on muutunud. Eesti on vaba. Kuid Eesti julgeolek ei ole kindlustatud. Iseseisvus on hädaohus ka tänapäeval. ERKÜ ülesanne on Eesti iseseisvust kindlustada. Sellepärast kehtivad Viktor Kargaja sônad ka tänapäeval: (ERKÜ-s) on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust. Kuid ERKÜ sisetegevuses on ka akuutseks muutunud eesti rahvuskultuuri ja keele säilitamine Ameerikas. ERKÜ loodi keskse ameerika eesti organisatsioonina. Sellena on teda jätkuvalt vaja.
xxx
ERKÜ koduleheküljelt www.estosite.org/
Uudised
VE: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides
Eesti Rahvuskomitee 50 aastat Ühendriikides
Ajalugu
Enne Teist Maailmasõda olid väliseestlased ühendatud oma kodumaaga Välis-Eesti Ühingu kaudu, mille keskus asus Tallinnas ja mida rahastas riik. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, likvideeriti see organisatsioon. Okupatsioon sulges eesti rahva suu. Nii tuli välismaal vastu astuda kommunistide valedele ja võltspropagandale. Lisaks kohalikele ameerika eestlaste organisatsioonidele oli tarvis keskset võitlusorganisatsiooni. See loodi New Yorgis 6. veebruaril 1941, nimeks Ülemaailmne Eesti Ühing (World Association of Estonians,Inc.). Esimeseks esimeheks valiti endine Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris ja Türgis, Johannes E. Markus.
ÜEÜ asus kohe oma pôhiülesande täitmisele: informeerida ameerika valitsust, poliitikuid ja avalikkust Eestis toimuvast. Kui 1944 a. sügisel pôgenesid kümned tuhanded eestlased teise Nôukogude okupatsiooni eest, laienes ÜEÜ tööpõld veelgi.
Tuhandete eestlastest pôgenike saabumine Ühendriikidesse nn. DP-seaduse (Displaced Persons Act) alusel nôudis ümberorganiseerimist. Aastatel 1947-50 arutati, kas luua organisatsioonidele vôi liikmetetuginev ühendus. Otsustati, et ÜEÜ peab tuginema liikmetele, üldiste valimiste alusel.
Eeltööde tulemusena kutsuti 1. septembril 1951 New Yorgi Eesti Majas kokku esimene USA eesti organisatsioonide kongress. Esindatud oli üle kolmekümne USA eesti organisatsiooni. Kongress pani aluse “Eesti Rahvuslikule Komiteele Ühendriikides”. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimetust hakati kasutama hiljem.
Esimese ERKÜ Esinduskogu valimised toimusid 23.-25. maini 1952. Esimene ERKÜ Esinduskogu koosolek toimus New Yorgi Eesti Majas 19. juulil 1952.
Esinduskogu
ERKÜ valimised on toimunud iga kolme aasta tagant. Esinduskogu on kôikunud 30-50 liikme vahel. Käesoleval aastal (2002) toimusid ERKÜ XVIII Esinduskogu valimised. ERKÜ töösuunajaiks on olnud Rahvusorganisatsioonide Kongressid. Viimane seeria oli Kolmeteistkümnes, 1999-2001, kolme istungiga: Lakewoodis, Chicagos ja Los Angelesis.
Esimeseks ERKÜ esimeheks valiti prof. dr. Juhan Vasar. Järgnesid August Kärsna, Julius Kangur, Heikki Leesment, Ilmar Pleer, Juhan Simonson ja praegune esimees Mati Kôiva. Praegu on Esinduskogus 35 liiget, mis on valinud üheksa-liikmelise juhatuse.
Tegevus
ERKÜ tööpôld on tavaliselt jaotatud eestlaskonna välistegevuseks ja sisetegevuseks. Sisetegevus ei ole eriti muutunud: viljeleda eesti kultuuri, pôhiülesandeks aidata säilitada eestlus Ameerikas. Selleks pannakse rôhku noorteorganisatsioonide, rahvatantsugruppide, näituste jne. rahastamisele. Hiljuti otsustati, et on aeg kirja panna ameerika eestlaste ajalugu. Loodi Eestlased Ameerikas Ajaloo Komisjon, eesotsas endise ERKÜ esimehe Juhan Simonson’iga.
Välistegevuses, mis varematel aastatel on olnud välisvôitluse rubriigi all, on toimunud suured muudatused. 1952-91 oli ERKÜ tegevus suunatud Eesti iseseisvuse taastamiseks ja vôitluseks kommunismivalede vastu. ERKÜ organiseeris ja vôttis osa demonstratsioonidest baltimaade vabaduse saavutamiseks; oli kontaktis USA poliitikutega ja tegutses survegrupina, et viia läbi baltimaade vabadust pooldavaid resolutsioone Kongressis. Erilist rôhku pandi Nôukogude anneksiooni mittetunnustamise jätkamisele USA valitsuse poolt. Kuuekümnendate algusest suunati suur osa vabadusvôitlust koostöös ameerika lätlaste ja leedulastega Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK – Joint Baltic American National Committee, Inc.) kaudu.
Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal toimus tegevuse ajakohastamine. Loodeti, et nüüd saab Eesti Vabariik rahus teha ülesehitustööd. Kuid varsti oli selge, et Venemaa imperialistlikud huvid Balti mere ruumis pole vaibunud. Nii osutus vajalikuks väliseestlaste tegevus jätkamine Eesti heaks, eriti Ameerikas kui ainsas superriigis. Uueks lipukirjaks ERKÜ-le on Eesti stabiilsuse ja julgeoleku säilitamine, et Eesti ei langeks uuesti Venemaa môjusfääri. Kui otsustati laiendada NATO ja Eesti soovis astuda selle liikmeks, suurenes ERKÜ tegevus, eriti Washingtonis. Lisaks ÜBAK-ile, suunati koostöö Kesk- ja Ida Euroopa Koalitsiooni kaudu, mis ühendab 12 etnilist gruppi ja 18 organisatsiooni.
Põhimõtteid
Aastal 1977, ERKÜ 25. aastapäeval, toonitas endine esimees Ilmar Pleer, esitades pôhikirja sätteid (Meie Tee #5-6, 1977):
“Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on Ameerika Ühendriikides elunevate eestlaste keskne organisatsioon, mille eesmärgiks on koondada eestlasi vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aidata kaasa Eesti riikliku ôiguskorra säilitamisele ja rakendamisele, arendada vôitlust kommunismi ja teiste totalitaarsete süsteemide vastu, et maailmas pääseksid kehtele nii rahvaste kui ka isikute inimôigused ja vabadus; süvendada demokraatlikku maailmavaadet ja môtlemisviisi; aidata kohandada eestlast Ameerika Ühendriikide elule; korraldada eestlaskonna rahvusliku kultuuri säilitamist ja arendamist, vastastikust abi eesti ühiskonnas ja tugevdada eestlaste ühistunnet.
Meie ei lahkunud kodumaalt selleks, et leida omale majanduslikke eeliseid vôi rahulikku ja mugavat elu, vaid selleks, et vôidelda eesti rahva ja maa vabaduse eest. Meie ei vôitle iseendi eest, meie oleme eesti rahva saadikud vabas maailmas ja meie räägime nende nimel, kelle suud on suletud okupantide püssitääkide survel. Meie oleme ka need, kes peavad koputama maailma südametunnistusele.”
ERKÜ juhatuse liige Vaike Lugus toonitas eestluse säilitamist Ameerikas (“Eesti keele ja meele nimel,” Meie Tee #5-6,1977):
“Meie, vaba maailma eestlaste, rahvuslik ühiskond on selle tôttu püsinud, et oleme jätkanud oma keele ning kultuuri traditsioone, ja et oleme püüdnud oma noori kasvatada teadlikeks eestlasteks, kes räägivad eesti keelt, laulavad eesti laule, tantsivad eesti rahvatantse ja organiseeruvad kui eesti noored vaatamata sellele, kus on nende praegune asumismaa.”
Esimene ERKÜ Valimiste Peakomitee esimees, Viktor Kargaja, toonitas ERKÜ Esimese Esinduskogu esimesel koosolekul, 19. juulil 1952 (Meie Tee, #5-6, 1977):
“Kokkuastunud Esinduskogu on valitud demokraatlike pôhimôtete kohaselt ja peaks seega vôimeline olema autoriteetseid seisukohti vôtma kôikides üldistes küsimustes, mis puudutavad eestlaste elu. Neist küsimusist ja ülesandeist on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust.”
Tänapäev
Ajad on muutunud. Eesti on vaba. Kuid Eesti julgeolek ei ole kindlustatud. Iseseisvus on hädaohus ka tänapäeval. ERKÜ ülesanne on Eesti iseseisvust kindlustada. Sellepärast kehtivad Viktor Kargaja sônad ka tänapäeval: (ERKÜ-s) on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust. Kuid ERKÜ sisetegevuses on ka akuutseks muutunud eesti rahvuskultuuri ja keele säilitamine Ameerikas. ERKÜ loodi keskse ameerika eesti organisatsioonina. Sellena on teda jätkuvalt vaja.
xxx
ERKÜ koduleheküljelt www.estosite.org/