|
Mart Helme: Venemaa: maskid on langenud
10.03.2005
|
Mashadovi tapmist arvestades peaksid demokraatlike riikide juhid 9. mail Moskvasse minemata jätma.
Mõni aeg tagasi kirjutasin Eesti Päevalehes artikli “Tšetšeenia – in memoriam”. Tõdesin toonases kirjatöös, et Moskva uus eriteenistusliku taustaga oligarhia on otsustanud mässulises piirkonnas minna lahendusega verise lõpuni ehk tšetšeenide kui alistamatu rahva kodumaalt eemalepeletamise ning võimalikult ulatusliku füüsilise hävitamiseni.
Järgnev aeg on seda seisukohta üksnes kinnitanud. Veel enam kinnitab seda aga nüüdne pommuudis Tšetšeeni Vabariigi presidendi Aslan Mashadovi tapmisest.
Radikaalid võtavad ohjad
Tegelikult eelnes tapmisele ju Mashadovi järjekordne pöördumine Moskva poole üleskutsega alustada kõnelusi olukorra reguleerimiseks piirkonnas. Rõhutan sõna järjekordne, sest taolisi pöördumisi oli Mashadov viimaste aastate jooksul teinud korduvalt – ja saanud samavõrd kindlalt vastuseks kas vaikuse või eituse.
Just Moskva jäärapäine keeldumine Mashadovi pakutavat rahukätt vastu võtmast näitab, kui kindlalt president Vladimir Putin ja tema anturaaž on otsustanud Tšetšeenia küsimuse jõuga lahendamise kasuks. Samas näitab see aga ka tšetšeenide massilist tapmist suhteliselt jõuetult pealt vaadanud Mashadovi vastutustunnet oma rahva ees ning soovi rahvast lõplikust hävingust päästa.
Õigupoolest oli Aslan Mashadov tšetšeenide ladvikus viimane suurt autoriteeti ning toetust omav mõõdukas liider. Tema tapmisega on vastupanuliikumise juhtimine koondunud lõplikult radikaalide kätte, kes on juba 1995. aastast alates pidanud kõige efektiivsemaks viisiks Venemaa vastu võitlemisel piiramatut terrorisõda ą la Beslan.
Moskvale on asjade seesugune käik kahtlemata meeltmööda, kuna annab võimaluse tšetšeenide vastupanuliikumise ja rahvusvahelise terrorismi vahele üha kindlamalt võrdusmärki tõmmata. See omakorda sobib Putini plaaniga kasutada TsŠetsŠeeniat rahvusvahelise kontrollita polügoonina, kus anda oma sõjaväelastele lahingukogemusi ning katsetada relvastuslikke uuendusi ning täiendusi. Et sõjaväelasi konfliktis osalema stimuleerida, on armees kehtestatud süsteem, mille kohaselt karjääriredelil tõusmine pole võimalik, ilma et eelnevalt oleks 4-6 kuud teenitud Tšetšeenias. Tunnistagem, et meie sõdurite Iraagis omandatav lahingukogemus jääb sellele mastaapidelt võrreldamatult alla.
Selge poliitiline mõrv
Mashadovi tapmisel ja olukorral Tšetšeenias on aga teisigi aspekte. Kõigepealt, kui väga Moskva Mashadovit ka terroristiks ristida pole püüdnud, ei saa ta ometi kuidagi eitada fakti, et 1997. aasta jaanuaris valiti Mashadov Tšetšeenia presidendiks täiesti seaduslikult. Ja seda isegi Moskva poolt legaalseks tunnistatud valimistel, mida jälgisid ka rahvusvahelised vaatlejad, kes need samuti demokraatlikuks tunnistasid. Toonaseid valimisi pole ligilähedaseltki võimalik võrrelda nende farssidega, mida Putin valimiste nime all viimastel aastatel on Tšetšeenias korraldanud. Seepärast polegi Putinile korduvalt läbirääkimisi pakkunud Mashadovi tapmine praegu käsitletav teisiti kui poliitilise mõrvana.
Veelgi enam. Me võime Mashadovi tapmise kõhklematult seada ühte ritta nende kuritegudega, mida saatis omal ajal personalipoliitika vallas korda Jossif Stalin. Nimede ritta, mis võiks alata Lev Trotskiga, mahuvad muuhulgas ju lahedasti ka meie Konstantin Päts ja Johan Laidoner, aga ka Ungari 1956. aasta ülestõusu juht Imre Nagy.
See tähendab, et putinlik restauratsioon Venemaal on praeguseks omandanud juba selgelt stalinistliku olemuse ning arenguloogika ei luba sellel poolele teele seisma jääda. Ehk teiste sõnadega – Venemaast kujuneb lähematel aastatel varjamatult revanšistlik paariariik, kus ksenofoobne sisepoliitika dikteerib agressiivse ning avantüristliku välispoliitika ning kus riigi ressursse ei rakendata mitte sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, vaid deržaava eesmärkide saavutamiseks.
Bush ja Schröder jäägu koju
Selles kontekstis mõjub üksnes tülgastava illustratsioonina Mashadovi tapjate autasustamine, veel enam aga ehtstalinliku nukuvalitsuse pseudopresidendi Kadõrovi lubadus, et varsti tapetakse ka Šamil Bassajev ning siis pannakse tema laip Groznõis kõigile vaatamiseks välja! Tekib õigustatud küsimus: kui palju on Venemaa Ivan Groznõi aegadest alates muutunud? Ilmselt ootavad meid varsti uudised ka teibasse aetud imikutest ja emaihust välja lõigatud beebidest, kelle hukkamine on igati õige tegu, sest nagunii saaksid neist tulevikus ju terroristid!
Mashadovi tapmise taustal omandab uue värvingu ka president Arnold Rüütli otsus Moskvasse mitte sõita. Õigupoolest peaksid praegu kaaluma Vladimir Putini kutse tagasilükkamist ka kõik need demokraatlike riikide juhid, kes siiani on otsustanud 9. mai pidustustele sõita.
Demokraatiast ja inimõigustest jutlustavad tegelased peaksid tšetšeenide demokraatlikult valitud presidendi mõrvamise järel endale täiel määral aru andma, et tegelikult ei võta nad Punasel väljakul vastu mitte Hitleri põrmustanud armee, vaid süütute inimeste vastu genotsiidi teostava armee paraadi. Kätt suruvad nad aga tegelastel, kes on selle armee toime pandud massimõrvad sanktsioneerinud ja peaksid sarnaselt Slobodan Miloseviciga oma tegudest rahvusvahelisele tribunalile aru andma.
Samuti teen vähemalt meie riigikogu Tšetšeenia toetus-rühmale ettepaneku vastu võtta kaastundeavaldus tšetšeeni rahvale ning saata see Aslan Mashadovi Londonis resideerivale eriesindajale Ahmed Zakajevile. Sest maskid on langenud. Putin ja tema režiim on tõestanud, et jutud “uuest” Venemaast on vaid propagandamull.
Igasugune lepituspoliitika Venemaa suhtes saab anda vaid samasugust efekti, nagu andis 30. aastate lepituspoliitika Saksamaa suhtes. Põrgutee on ikka sillutatud heade kavatsustega. Lõpeb aga ometi põrgus.
|
| Eesti Päevaleht |
xxx
Mart Helme: Tšetšeenia – in memoriam
|
(14.05.2004)
Mart Helme ei nõustu väitega, et Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikusse jõudnud.
Groznõis 9. mail kärgatanud pommiplahvatus, mis tappis Tðetðeenia Moskva-meelse nukuvalitseja Ahmad Kadõrovi, vallandas otsemaid poleemika selle üle, mis saab mässulisest vabariigist edasi. Nagu paljudel puhkudel varemgi, leiti, et keskvalitsus on oma poliitikaga jooksnud ummikusse ning et samal kursil jätkata ei saa.
Tõesti, kuigi tðetðeenid on väljaspool oma ajaloolist kodumaad arvestatavaid kogukondi omav rahvus, pole Moskval endale truude käsilaste leidmine kuigi hõlbus. Seda põhjusel, et tðetðeenid on tänaseni säilitanud oma klannilise struktuuri ning absoluutne enamus klanne ehk teipe on Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud. See tähendab, et venemeelsed tegelased peavad oma askeldamisi tegema tðetðeeni rahva massiivse enamuse põlguse ning viha tingimustes.
</SCRIPT>
Putini ja Jeltsini erinevad teed
Ometi ei saa ma nõustuda nendega, kes väidavad, et Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikusse jõudnud. Ei ole. Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikus olnud algusest peale, kui asju vaadata lääne demokraadi ja inimõiguslase silmade läbi. President Vladimir Putinil ja Venemaa valitsusel pole juba 1999. aastast alates olnud mingit Tðetðeenia kriisi reguleerimise kava ning kõik toimetamised Kadõrovi-taoliste tegelastega on silmamoondus tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellelt, mis on Moskva tegelik poliitika mässulises vabariigis. Poliitika eesmärk koondub ühteainsasse sõnasse ja selleks on – genotsiid.
Siinkohal palun mind mõista õigesti. Genotsiid ei tähenda antud juhul mitte tðetðeenide osalist mahatapmist ja kodudest väljakihutamist. Niisugust, praegusega võrreldes leebet varianti üritas oma võimuloleku viimastel aastatel Boriss Jeltsini administratsioon. Paraku mõisteti õige kiiresti, et see tähendab probleemi importimist teistesse Venemaa piirkondadesse, eelkõige Dagestani ja Inguðeetiasse. Kui presidendiametisse astus Putin, võttiski ta Tðetðeenia küsimuse talle omase tarmukuse ning efektiivsusega käsile teistmoodi, asudes ellu viima genotsiidi kõige jõhkramat varianti ehk siis tðetðeenide kui rahvuse pikaajalist füüsilist likvideerimist otsese sõjategevuse, vangistamiste, bürokraatliku terrori ning kõigi muude impeeriumi käsutuses olevate vahenditega.
Targa poliitikuna mõistab Putin, et praegu, kui maailma, eriti aga USA tähelepanu on keskendunud Lähis-Idale, Euroopa Liit on aga hädas laienemise ning sisemiste reformidega, võib ta tðetðeenidega käituda karistamatult. Targa poliitikuna mõistab ta ka, et genotsiidi pole vaja läbi viia rutakalt ning forsseeritult, vaid pikkamööda, kasutades kattevarjuna võitlust terroristide vastu. Kõik see ei muuda aga asja sisu ning praegu oleks maailma poolt vastutustundlik konstateerida, et välise sekkumiseta on tðetðeeni rahvas lähema kümnendi jooksul määratud hävingule.
Surmaotsus demokraatiale tervikuna
Kahjuks ei suuda nn demokraatlike riikide juhid mõista, et Tðetðeenia küsimuse putinlik lahendus tähendab surmaotsust ka demokraatiale tervikuna. Kõigepealt muidugi Venemaal, mida kõikvõimalike järeleandmiste ja laenudega on nii väga püütud integreerida, seejärel aga ka Euroopas ning USA-s, sest kummist standardid, mida kord demokraatia mõõtmiseks ühe või teise riigi puhul kasutama hakatakse, kipuvad aja jooksul üha enam venima ning rakenduvad ühel hetkel igal pool ning absoluutselt kõige suhtes. Nagu nad on juba rakendunud näiteks Eesti ja Läti suhtes.
Tðetðeenias käinud eesti ajakirjanikud on sealsetest võitlejatest olnud vaimustuses ning kinnitanud, et tðetðeene pole võimalik võita. On küll. Kui nad kõik maha tappa.
Nüüd, pärast 9. maid kinnitavad naiste ja vähemuste õiguste eest võitlemisega reaalses maailmas orientiirid kaotanud poliitikud meile, et Venemaa peab Tðetðeenias poliitikat muutma. Ei pea. Sest Moskva lähtub tõdemusest, et surnud ei hammusta. Nagu 150 aastat tagasi Washington lähtus tõdemusest, et üksnes surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Ja nii nagu Washington toona, nii viib oma tahmise praegu läbi ka Venemaa. Seda põhjusel, et keegi ei sekku. Reaalpoliitika seisukohast võttes saab maailm ju suurepäraselt hakkama ka tðetðeeni rahvata. Nagu ta, muide, sai suurepäraselt hakkama ilma iseseisvate Balti riikideta.
|
| Eesti Päevaleht |
xxx
Miks nad tapavad? Sest see loeb!
|
Martin Helme, UKVE direktor
19. märts 2004 6:00 |
|
| Hispaanlased häbistasid end. Nad häbistasid oma hukkunuid. Kolm päeva pärast seda, kui nad kaotasid 201 rahvuskaaslast terroristide tõttu, läksid nad valimiskastide juurde ja kapituleerusid. Terroristid ei oleks võinud soovida paremat tulemust oma tegevusele. Kui kellelgi veel ei ole arusaadav, miks tapetakse hulgi süütuid inimesi siis Hispaania valimised andsid kananaha ihule toova vastuse — sest tapmine annab tulemusi!
Maailm muutus jälle oluliselt ohtlikumaks ja ebakindlamaks, kuid mitte sel päeval kui Madridi rongides toimus massimõrv, vaid siis, kui esmakordselt terrorisõja ajastul sai selgeks — terroriga on võimalik kukutada valitsust ja tuua võimule terroristidele meelepärased jõud. Hispaanlased esitasid avatud kutse terroristidele osaleda tapmise kaudu valimistel ka edaspidi, et saavutada oma eesmärke.
Mitte keegi ei ennustanud sotsialistide võitu enne Madridi plahvatusi. Võimatu on eitada otsest seost, mis oli terrori ja hääletustulemuse vahel. Eelmine valitsus oli eiranud patsifistlikke ja kapitulantlikke meeleolusid oma riigis ning kompromissitult liitunud USA juhitava terrorismivastase sõjaga. Patsifistlikud meeleolud valijate hulgas ei toonud aga kaasa valitseva partei massilist ebapopulaarsust. Hispaania uue peaministri lubadus valimisvõidu puhul väed Iraagist välja tuua oli ammu teada, see ei veennud rahvast veel toetama tema parteid. Alles sajad tapetud kolm päeva enne valimisi pani hispaanlased valget lippu lehvitama ja rahustuspoliitikat toetama. Järeldus on lihtne: seni kuni on kapitulatsioonipoliitikuid, on mõtet ka terroril.
Sama küüniline kui on terroristide käitumine, valides välja USA kõige haavatama liitlase Euroopas, sama küüniline on ka Euroopa poliitikute võidujooks hispaania hukkunute pealt poliitilist profiiti lõigata. Prantsuse ja Saksa liidrid suutsid vaevalt varjata oma rõõmu selle üle, et Hispaanias kukkus võimult parempoolne valitsus, kes oli kangekaelselt seisnud vastu Saksa-Prantsuse võimu suurenemisele Euroopa Liidu Põhiseaduse läbi. Lahkuv Hispaania valitsus oli koos Poolaga peamine takistus EL-i muutmisel kahe tuumik-Euroopa riigi ühisimpeeriumiks. Hispaania uus peaminister ongi juba teatanud, et ei kavatse teha edasisi takistusi EL põhiseaduse vastu võtmisele, pannes Poola sellega paratamatult isolatsiooni.
Ka välispoliitiliselt on Hispaania kannapööre tõeline kingitus Prantsuse-Saksa ambitsioonidele rivaalitseda mitme-pooluselise maailmakorra jutu varjus USA-ga. Prantslased ongi juba tervitanud Hispaania tagasipöördumist tuumik-Euroopasse.
Kuid ka EL institutsioonid võtavad viimast Hispaania tragöödiast. Komisjoni president Romano Prodi on teinud ettepaneku koondada veelgi rohkem võimu EL institutsioonidele, et luua üle-euroopaline terrorismivastane struktuur ning võtta veelgi rohkem korrakaitse funktsioone rahvusriikidelt Brüsseli pädevusse. Raske on ette kujutada, milline reaalne efekt peale järjekordse portsu võimu kaaperdamise on terrorismivastase võitluse andmisel organisatsiooni kätte, mis on läbi imbunud korruptiivsusest, ebaefektiivsusest, ebademokraatlikkusest, läbipaistmatusest ja mille lahendus igale kerkivale probleemile on „andke meile rohkem võimu“.
Ka Eestis on mõningaid väsimatuid valge lipu lehvitajaid, kes sooviks, et me iga hinna eest maailma asjadest eemale tõmbuks ja võõrad sõjad võõrastele jätaks. Mõistetavalt ei saa sotsialistid aru, et tasuta asju ei ole ja kui me soovime oma julgeolekut garanteerima maailma võimsamat demokraatiat, siis peame omalt poolt midagi pakkuma. Selles rollis on oluliselt usaldusväärsem riik, kelle vastus oma kodanike massimõrvamisele oli asuda jõuga likvideerima terrorismi kasvulavasid, mitte saba jalgevahele tõmbamine, uue ametkonna loomine Brüsselis ja arutelu algatamine ÜRO-s.
New Yorgi terrorirünnak oli aastatepikkuse rahustamis- ja kokkuleppe poliitika tulemus, mis võimaldas islami fundamentalistidel luua baasid agressiooniks valge maailma vastu. Madridi rünnak oli küll hirmus, kuid saab kahvatuma järgmiste rünnakute kõrval, kui terroristidele ei astuta vastu vaid antakse aega hankida endale veelgi parem arsenal. Sest mitte kuhugi ei ole kadunud fundamentalistide kaks eesmärki: muuta kogu maailm islamiuskseks ja hankida selle saavutamiseks massihävitusrelvad. Loodetavasti ei muutu rahustuspoliitika propageerimine meie sotsidel sedavõrd oluliseks, et võiks karta terroristide appi tõttamist nende valimiskampaaniale.
|
xxx
Mart Helme: Aasta 2010: maailm täna
06.01.2004
Mart Helme ennustab, et aastaks 2010 kujuneb välja uus jõudude jaotus, kus USA haarab enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki ja ainus, kes talle mingitki tasakaalu pakub, on Hiina.
Nagu tosin aastat tagasi, nii võime praegugi väita, et maailm on sisenenud kiirete ja radikaalsete muutuste aega. Terrorismivastane sõda, NATO teisenemine, Euroopa Liidu laienemine ning transformeerumispüüded, arengud Venemaal – need on märksõnad, mis olukorda kirjeldavad ja Eestit kõige otsesemalt puudutavad, ei ole aga maailma kui terviku seisukohast kaugeltki ammendavad.
Alustagem Euroopast. Kui 1990. aastate esimesel poolel iseloomustas kontinenti idealistlik ühiskodu loomise eufooria, siis aastakümne teine pool tõi kaasa kainenemise. Uue sajandi algus veenis kõiki selles, et inimeste iseloom ja riikide egoistlikud püüdlused pole sajandite vältel märkimisväärselt muutunud. Selle esimeseks avalikkusele selgelt nähtavaks tõestuseks oli 2000. aastal Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci välja käidud idee Euroopa riikide erikiiruselisest integratsioonist, millega kommunismipainest kosuvatele Kesk- ja Ida-Euroopa maadele anti mõista, et suures Euroopa klubis kavandatakse sakstekambrit, millesse igaühel asja pole.
Euroopa põhiseaduse vastuvõtmise läbikukkumine 2003. aasta lõpul on nimetatud mõtte teostamisele lõplikult ukse avanud. Arvatavasti saamegi seepärast lähiaastatel näha seni üha suurema integreerituse poole püüelnud Euroopa Liidu fragmentariseerumist ning regionaliseerumist. Ja algust teevad sellega mitte Euroopa piduriteks nimetatavad Poola ja Hispaania, vaid senised Euroopa vedurid Prantsusmaa ning Saksamaa.
Eraldusjooned Euroopas
Paraku on tuumik-Euroopa loomisel neile enestele kõige raskemad tagajärjed, sest see tõmbab taas kord Euroopasse eraldusjooned, mida eriti valuliselt tunnetavad vastselt liidu liikmeks saanud väiksemad ja vaesemad riigid. Samuti tekitab see nimetatud riikides, kellest paljud ühinesid Euroopa Liiduga turvalisuskaalutlustel, akuutse vajaduse usaldusväärse vanema venna järele.
Kuna need riigid on saanud ka NATO liikmeteks, pole midagi loomulikumat, kui et eestkoste otsingul pöördutakse USA poole. USA-le tähendab tekkinud olukord nii ebameeldivaid kohustusi kui ka uusi võimalusi. Ühelt poolt arvestati Washingtonis külma sõja järel kogu aeg sellega, et Ida-Euroopa läheb Vana Maailma juhtriikide eestkoste alla. Teisalt nähti Ida-Euroopa riike ka lojaalsete liitlastena. Et viimane arvestus paika pidas, näitas Iraagi ümber toimunu, kui endised kommunistlikud riigid üsnagi entusiastlikult ameeriklaste samme toetasid.
Euroopa regionaliseerumine seabki USA olukorda, kus tal sisuliselt pole muud valikut, kui Ida-Euroopa väikesed ja nõrgad riigid oma kaitse alla võtta. Vastasel korral saavad need riigid (eriti Balti riigid) Lääne-Euroopa suurte ja Venemaa vaheliste ambitsioonide ja kauplemiste tallermaaks, mis plahvatusohtliku ainese olemasolu arvestades võib teatud tingimuste kokkulangemisel viia äärmiselt ebameeldivate tagajärgedeni.
Ida-Euroopa riikide võtmine oma julgeolekukontrolli alla on USA-le olulisem laiemaltki. Arvestades Venemaal aset leidva restauratsiooniga ning Vene välispoliitika muutumisega senisest märksa agressiivsemaks, seisab Kaukaasia ja Kesk-Aasia energiakandjatest eluliselt huvitatud USA vajaduse ees vahekorrad Venemaaga täpselt selgeks rääkida.
Lahingu andmist alustas tegelikult Venemaa ise, tehes oligarhide, eriti Mihhail Hodorkovski juhtumiga USA-le selgeks kaks fundamentaalse tähtsusega asja. Esiteks, et rahajõmme, eriti kui on kahtlust, et neid manipuleeritakse Washingtonist, ei lasta võimu juurde. Ja teiseks, et ameeriklased võivad Venemaa nafta- ja gaasivarude oma kontrolli alla võtmisest suu puhtaks pühkida.
Washingtonis tõlgendati saadud sõnumeid avalikkuse ees kui rünnet demokraatlike ja turumajanduslike vabaduste vastu, ehkki solvumise tõeline põhjus on muidugi nafta, gaas ja Venemaa unikaalne geopoliitiline positsioon, mida oma huvides ära kasutada loodeti. Sestap antigi Moskvale pikema jututa lahing Gruusias. Lähiaastatel saame ilmselt näha Venemaa ja USA vaheliste jõujoonte paika panemist Venemaa piiride vahetus läheduses – asi, millega ameeriklased on Venemaa moosimise kõrval siiani kannatlikult oodanud.
Sellega seoses nende kahe suurriigi vahelised suhted ajutiselt muidugi jahenevad. Pärast modus vivendi leidmist alustavad Moskva ja Washington ilmselt üsnagi pragmaatilist koostööd eesmärgiga taltsutada Kesk-Aasias islami fundamentalismi levimist ning loomaks Venemaa Kaug-Idas pidav tõke hiinlaste migratsioonile ja sedakaudu vaikselt teostuvale Hiina ekspansioonile Siberis asuvate rikkuste suunas.
Islamifundamentalism
USA ja Venemaa pingutustele vaatamata saame lähema kümnendi jooksul mitmes Kesk-Aasia riigis (Tadžikistan, Usbekistan, Türkmeenia) näha isikudiktatuuride asendumist teokraatlike ning äärmiselt šovinistlike režiimidega. Seda paljuski lihtsalt põhjusel, et islamifundamentalism koondab kujunenud tingimustes endasse allasurutud poliitilise opositsiooni kogu spektri. Iroonilisel kombel ei saa islami kohaliku traditsiooni lahutamatuks osaks kuulutanud diktaatorid seda kuidagi elimineerida.
Arengud Kesk-Aasias pole paraku siiski perifeerse tähendusega. George W. Bushi juhtimisel, kes eelseisvad presidendivalimised tõenäoliselt ülekaalukalt võidab, jätkab USA jõulist ekspansiooni Pärsia lahe piirkonnas. Ekspansioon Kesk-Aasiasse, et sealsed suuresti alles kasutusele võtmata toormemaardlad kontrolli alla saada ja lõuna suunas juhtida, on selle loogiliseks jätkuks. Loomulikult ei toeta USA-d selles ei Venemaa ega Euroopa Liit, kuid mõlemad peavad oma nõrkuses sellega lihtsalt leppima.
USA ja ta liitlaste massiivne ja püsiv kohalolu Pärsia lahe piirkonnas mõjub katalüsaatorina Iisraeli-Palestiina konflikti süvenemisele, sest araablased näevad puhtpsühholoogiliselt siin võimalust kaudselt USA-le kätte maksta. Paradoksaalsel kombel vähendab USA vahetu kohalolek piirkonnas Washingtoni huvi Iisraeli kui oma senise tähtsaima strateegilise partneri vastu. Tulemuseks on ummiku jätkumine ning Iisraeli sattumine üha suurenevasse rahvusvahelisse isolatsiooni kuni juudiriigi poolpaariariigi staatusesse langemiseni.
Jõumonopoli jätkuv koondumine USA kätte toob veel ühe paradoksina kaasa üldise julgeolekualase destabiliseerumise ja seda just nn asümmeetriliste ohtude nagu terrorismi ja massihävitusrelvade leviku näol. Viimasele aitab kaasa vastavate materjalide, oskusteabe ja spetsialistide jõudeolek mitmes N Liidu järglasriigis.
Olles praktikas korduvalt veendunud, et moodsas sõjas pole ühestki armeest maailmas ameeriklastele vastast, sublimeerubki rahvuslik, usuline ja majanduslik vastupanu Ühendriikidele mitmesugustesse alternatiividesse, mille tulemusena paljud riigid (aga ka
terroristlikud rühmitused) hakkavad tegema forsseeritud jõupingutusi salajaste (algul) keemiliste, bioloogiliste ja tuumaarsenalide loomiseks, nähes selles ainsat tõhusat abinõu oma (hirmutus)poliitikate elluviimiseks. Näide Põhja-Korea näol on siinkohal juba olemas.
Hiina tõuseb
USA suurenev ning agressiivsem kohalolek Lõuna- ja Kesk-Aasias häirib Hiinat, kellest saab lähima aastakümne jooksul Aasia vaieldamatu poliitiline, sõjaline ja majanduslik liider. Sellena jätab ta perifeerseks suurriigiks vananeva ja oma heaolu pärast muretseva Jaapani, aga ka ülerahvastatud ja sisemiselt lõhestatud India.
Samas põhjustab Hiina kiire tõus riigile tõsiseid probleeme, eriti jätkuvate investeeringute leidmisel ja uute turgude hõivamisel. Hiina põhiprobleemiks kujuneb aga hoopis energiakandjate nappus, milleta kaugemas perspektiivis pole võimalik majanduse jätkusuutlikkust tagada. See sunnib Hiinat kodumaiste rahutuste vältimiseks säilitama senist autoritaarset režiimi, teisalt surub Pekingile peale ka omapoolsed katsed Venemaa Kaug-Idas teatud eelisõigusi omandada.
Üldiselt mõjuvad USA jahenenud suhted tuumik-Euroopa ja Venemaaga katalüsaatorina viimaste omavahelise koostöö edasisele aktiviseerumisele. Tihenevale partnerlusele lisab hoogu USA protektoraat Ida-Euroopa riikide üle, mille raames USA on alustanud varem Lääne-Euroopas dislotseerunud vägede ümberpaigutamist Ida-Euroopasse, aga samuti kibedus selle üle, et ameeriklased on nii Lääne-Euroopa suurriigid kui ka Venemaa jätnud kõrvale oma suurest mängust Lähis-Idas ja Kesk-Aasias.
Lõplikult uus jõudude paigutus maailmas aastaks 2010 siiski veel välja ei kujune, sest nii Euroopa Liit, NATO kui ka ÜRO töötavad inertsist vanade mallide kohaselt. Toetuspunktid uue tasakaalu kujunemiseks pannakse laias laastus siiski paika. Need toetuspunktid tähendavad, et USA haarab piltlikult öeldes enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki. Selle käigus kujuneb kahjuks olukord, kus riskid külma sõja aegse maailmaga võrreldes mitmekordistuvad.
USA võimsuse ja ekspansiooni taustal marginaliseeruvad lõplikult nii sisemistest vastuoludest lõhestatud Euroopa Liit kui ka autoritaarsesse riigikapitalismi suubuv Venemaa. Ainus, kes USA-le mingitki tasakaalu suudab pakkuda, on Hiina. See tõstab riskiastme maailmas kohati aga talumatule tasemele.
Kummalisel kombel pärsib kõige enam USA ekspansiooni massihävitusrelvade levik ja asümmeetriliste ohtude kasv. See sunnib Washingtoni koduse avaliku arvamuse hirmus ajuti tempot maha võtma. Kuid ainult ajuti, sest üha selgemaks saavad ka demokraatlike vabaduste piiramise ja ignoreerimise tendentsid Ameerikas endas, mis USA sisemise julgeoleku garanteerimise vajadust arvestades on paratamatu. Kas ka pöördumatu?
|
Uudised
VE: Helme Mart – suursaadik
Mart Helme: Venemaa: maskid on langenud
10.03.2005
Mashadovi tapmist arvestades peaksid demokraatlike riikide juhid 9. mail Moskvasse minemata jätma.
Mõni aeg tagasi kirjutasin Eesti Päevalehes artikli “Tšetšeenia – in memoriam”. Tõdesin toonases kirjatöös, et Moskva uus eriteenistusliku taustaga oligarhia on otsustanud mässulises piirkonnas minna lahendusega verise lõpuni ehk tšetšeenide kui alistamatu rahva kodumaalt eemalepeletamise ning võimalikult ulatusliku füüsilise hävitamiseni.
Järgnev aeg on seda seisukohta üksnes kinnitanud. Veel enam kinnitab seda aga nüüdne pommuudis Tšetšeeni Vabariigi presidendi Aslan Mashadovi tapmisest.
Radikaalid võtavad ohjad
Tegelikult eelnes tapmisele ju Mashadovi järjekordne pöördumine Moskva poole üleskutsega alustada kõnelusi olukorra reguleerimiseks piirkonnas. Rõhutan sõna järjekordne, sest taolisi pöördumisi oli Mashadov viimaste aastate jooksul teinud korduvalt – ja saanud samavõrd kindlalt vastuseks kas vaikuse või eituse.
Just Moskva jäärapäine keeldumine Mashadovi pakutavat rahukätt vastu võtmast näitab, kui kindlalt president Vladimir Putin ja tema anturaaž on otsustanud Tšetšeenia küsimuse jõuga lahendamise kasuks. Samas näitab see aga ka tšetšeenide massilist tapmist suhteliselt jõuetult pealt vaadanud Mashadovi vastutustunnet oma rahva ees ning soovi rahvast lõplikust hävingust päästa.
Õigupoolest oli Aslan Mashadov tšetšeenide ladvikus viimane suurt autoriteeti ning toetust omav mõõdukas liider. Tema tapmisega on vastupanuliikumise juhtimine koondunud lõplikult radikaalide kätte, kes on juba 1995. aastast alates pidanud kõige efektiivsemaks viisiks Venemaa vastu võitlemisel piiramatut terrorisõda ą la Beslan.
Moskvale on asjade seesugune käik kahtlemata meeltmööda, kuna annab võimaluse tšetšeenide vastupanuliikumise ja rahvusvahelise terrorismi vahele üha kindlamalt võrdusmärki tõmmata. See omakorda sobib Putini plaaniga kasutada TsŠetsŠeeniat rahvusvahelise kontrollita polügoonina, kus anda oma sõjaväelastele lahingukogemusi ning katsetada relvastuslikke uuendusi ning täiendusi. Et sõjaväelasi konfliktis osalema stimuleerida, on armees kehtestatud süsteem, mille kohaselt karjääriredelil tõusmine pole võimalik, ilma et eelnevalt oleks 4-6 kuud teenitud Tšetšeenias. Tunnistagem, et meie sõdurite Iraagis omandatav lahingukogemus jääb sellele mastaapidelt võrreldamatult alla.
Selge poliitiline mõrv
Mashadovi tapmisel ja olukorral Tšetšeenias on aga teisigi aspekte. Kõigepealt, kui väga Moskva Mashadovit ka terroristiks ristida pole püüdnud, ei saa ta ometi kuidagi eitada fakti, et 1997. aasta jaanuaris valiti Mashadov Tšetšeenia presidendiks täiesti seaduslikult. Ja seda isegi Moskva poolt legaalseks tunnistatud valimistel, mida jälgisid ka rahvusvahelised vaatlejad, kes need samuti demokraatlikuks tunnistasid. Toonaseid valimisi pole ligilähedaseltki võimalik võrrelda nende farssidega, mida Putin valimiste nime all viimastel aastatel on Tšetšeenias korraldanud. Seepärast polegi Putinile korduvalt läbirääkimisi pakkunud Mashadovi tapmine praegu käsitletav teisiti kui poliitilise mõrvana.
Veelgi enam. Me võime Mashadovi tapmise kõhklematult seada ühte ritta nende kuritegudega, mida saatis omal ajal personalipoliitika vallas korda Jossif Stalin. Nimede ritta, mis võiks alata Lev Trotskiga, mahuvad muuhulgas ju lahedasti ka meie Konstantin Päts ja Johan Laidoner, aga ka Ungari 1956. aasta ülestõusu juht Imre Nagy.
See tähendab, et putinlik restauratsioon Venemaal on praeguseks omandanud juba selgelt stalinistliku olemuse ning arenguloogika ei luba sellel poolele teele seisma jääda. Ehk teiste sõnadega – Venemaast kujuneb lähematel aastatel varjamatult revanšistlik paariariik, kus ksenofoobne sisepoliitika dikteerib agressiivse ning avantüristliku välispoliitika ning kus riigi ressursse ei rakendata mitte sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, vaid deržaava eesmärkide saavutamiseks.
Bush ja Schröder jäägu koju
Selles kontekstis mõjub üksnes tülgastava illustratsioonina Mashadovi tapjate autasustamine, veel enam aga ehtstalinliku nukuvalitsuse pseudopresidendi Kadõrovi lubadus, et varsti tapetakse ka Šamil Bassajev ning siis pannakse tema laip Groznõis kõigile vaatamiseks välja! Tekib õigustatud küsimus: kui palju on Venemaa Ivan Groznõi aegadest alates muutunud? Ilmselt ootavad meid varsti uudised ka teibasse aetud imikutest ja emaihust välja lõigatud beebidest, kelle hukkamine on igati õige tegu, sest nagunii saaksid neist tulevikus ju terroristid!
Mashadovi tapmise taustal omandab uue värvingu ka president Arnold Rüütli otsus Moskvasse mitte sõita. Õigupoolest peaksid praegu kaaluma Vladimir Putini kutse tagasilükkamist ka kõik need demokraatlike riikide juhid, kes siiani on otsustanud 9. mai pidustustele sõita.
Demokraatiast ja inimõigustest jutlustavad tegelased peaksid tšetšeenide demokraatlikult valitud presidendi mõrvamise järel endale täiel määral aru andma, et tegelikult ei võta nad Punasel väljakul vastu mitte Hitleri põrmustanud armee, vaid süütute inimeste vastu genotsiidi teostava armee paraadi. Kätt suruvad nad aga tegelastel, kes on selle armee toime pandud massimõrvad sanktsioneerinud ja peaksid sarnaselt Slobodan Miloseviciga oma tegudest rahvusvahelisele tribunalile aru andma.
Samuti teen vähemalt meie riigikogu Tšetšeenia toetus-rühmale ettepaneku vastu võtta kaastundeavaldus tšetšeeni rahvale ning saata see Aslan Mashadovi Londonis resideerivale eriesindajale Ahmed Zakajevile. Sest maskid on langenud. Putin ja tema režiim on tõestanud, et jutud “uuest” Venemaast on vaid propagandamull.
Igasugune lepituspoliitika Venemaa suhtes saab anda vaid samasugust efekti, nagu andis 30. aastate lepituspoliitika Saksamaa suhtes. Põrgutee on ikka sillutatud heade kavatsustega. Lõpeb aga ometi põrgus.
xxx
Mart Helme: Tšetšeenia – in memoriam
(14.05.2004)
Mart Helme ei nõustu väitega, et Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikusse jõudnud.
Groznõis 9. mail kärgatanud pommiplahvatus, mis tappis Tðetðeenia Moskva-meelse nukuvalitseja Ahmad Kadõrovi, vallandas otsemaid poleemika selle üle, mis saab mässulisest vabariigist edasi. Nagu paljudel puhkudel varemgi, leiti, et keskvalitsus on oma poliitikaga jooksnud ummikusse ning et samal kursil jätkata ei saa.
Tõesti, kuigi tðetðeenid on väljaspool oma ajaloolist kodumaad arvestatavaid kogukondi omav rahvus, pole Moskval endale truude käsilaste leidmine kuigi hõlbus. Seda põhjusel, et tðetðeenid on tänaseni säilitanud oma klannilise struktuuri ning absoluutne enamus klanne ehk teipe on Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud. See tähendab, et venemeelsed tegelased peavad oma askeldamisi tegema tðetðeeni rahva massiivse enamuse põlguse ning viha tingimustes.
</SCRIPT>
Putini ja Jeltsini erinevad teed
Ometi ei saa ma nõustuda nendega, kes väidavad, et Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikusse jõudnud. Ei ole. Moskva on oma poliitikaga Tðetðeenias ummikus olnud algusest peale, kui asju vaadata lääne demokraadi ja inimõiguslase silmade läbi. President Vladimir Putinil ja Venemaa valitsusel pole juba 1999. aastast alates olnud mingit Tðetðeenia kriisi reguleerimise kava ning kõik toimetamised Kadõrovi-taoliste tegelastega on silmamoondus tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellelt, mis on Moskva tegelik poliitika mässulises vabariigis. Poliitika eesmärk koondub ühteainsasse sõnasse ja selleks on – genotsiid.
Siinkohal palun mind mõista õigesti. Genotsiid ei tähenda antud juhul mitte tðetðeenide osalist mahatapmist ja kodudest väljakihutamist. Niisugust, praegusega võrreldes leebet varianti üritas oma võimuloleku viimastel aastatel Boriss Jeltsini administratsioon. Paraku mõisteti õige kiiresti, et see tähendab probleemi importimist teistesse Venemaa piirkondadesse, eelkõige Dagestani ja Inguðeetiasse. Kui presidendiametisse astus Putin, võttiski ta Tðetðeenia küsimuse talle omase tarmukuse ning efektiivsusega käsile teistmoodi, asudes ellu viima genotsiidi kõige jõhkramat varianti ehk siis tðetðeenide kui rahvuse pikaajalist füüsilist likvideerimist otsese sõjategevuse, vangistamiste, bürokraatliku terrori ning kõigi muude impeeriumi käsutuses olevate vahenditega.
Targa poliitikuna mõistab Putin, et praegu, kui maailma, eriti aga USA tähelepanu on keskendunud Lähis-Idale, Euroopa Liit on aga hädas laienemise ning sisemiste reformidega, võib ta tðetðeenidega käituda karistamatult. Targa poliitikuna mõistab ta ka, et genotsiidi pole vaja läbi viia rutakalt ning forsseeritult, vaid pikkamööda, kasutades kattevarjuna võitlust terroristide vastu. Kõik see ei muuda aga asja sisu ning praegu oleks maailma poolt vastutustundlik konstateerida, et välise sekkumiseta on tðetðeeni rahvas lähema kümnendi jooksul määratud hävingule.
Surmaotsus demokraatiale tervikuna
Kahjuks ei suuda nn demokraatlike riikide juhid mõista, et Tðetðeenia küsimuse putinlik lahendus tähendab surmaotsust ka demokraatiale tervikuna. Kõigepealt muidugi Venemaal, mida kõikvõimalike järeleandmiste ja laenudega on nii väga püütud integreerida, seejärel aga ka Euroopas ning USA-s, sest kummist standardid, mida kord demokraatia mõõtmiseks ühe või teise riigi puhul kasutama hakatakse, kipuvad aja jooksul üha enam venima ning rakenduvad ühel hetkel igal pool ning absoluutselt kõige suhtes. Nagu nad on juba rakendunud näiteks Eesti ja Läti suhtes.
Tðetðeenias käinud eesti ajakirjanikud on sealsetest võitlejatest olnud vaimustuses ning kinnitanud, et tðetðeene pole võimalik võita. On küll. Kui nad kõik maha tappa.
Nüüd, pärast 9. maid kinnitavad naiste ja vähemuste õiguste eest võitlemisega reaalses maailmas orientiirid kaotanud poliitikud meile, et Venemaa peab Tðetðeenias poliitikat muutma. Ei pea. Sest Moskva lähtub tõdemusest, et surnud ei hammusta. Nagu 150 aastat tagasi Washington lähtus tõdemusest, et üksnes surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Ja nii nagu Washington toona, nii viib oma tahmise praegu läbi ka Venemaa. Seda põhjusel, et keegi ei sekku. Reaalpoliitika seisukohast võttes saab maailm ju suurepäraselt hakkama ka tðetðeeni rahvata. Nagu ta, muide, sai suurepäraselt hakkama ilma iseseisvate Balti riikideta.
xxx
Miks nad tapavad? Sest see loeb!
19. märts 2004 6:00
Maailm muutus jälle oluliselt ohtlikumaks ja ebakindlamaks, kuid mitte sel päeval kui Madridi rongides toimus massimõrv, vaid siis, kui esmakordselt terrorisõja ajastul sai selgeks — terroriga on võimalik kukutada valitsust ja tuua võimule terroristidele meelepärased jõud. Hispaanlased esitasid avatud kutse terroristidele osaleda tapmise kaudu valimistel ka edaspidi, et saavutada oma eesmärke.
Mitte keegi ei ennustanud sotsialistide võitu enne Madridi plahvatusi. Võimatu on eitada otsest seost, mis oli terrori ja hääletustulemuse vahel. Eelmine valitsus oli eiranud patsifistlikke ja kapitulantlikke meeleolusid oma riigis ning kompromissitult liitunud USA juhitava terrorismivastase sõjaga. Patsifistlikud meeleolud valijate hulgas ei toonud aga kaasa valitseva partei massilist ebapopulaarsust. Hispaania uue peaministri lubadus valimisvõidu puhul väed Iraagist välja tuua oli ammu teada, see ei veennud rahvast veel toetama tema parteid. Alles sajad tapetud kolm päeva enne valimisi pani hispaanlased valget lippu lehvitama ja rahustuspoliitikat toetama. Järeldus on lihtne: seni kuni on kapitulatsioonipoliitikuid, on mõtet ka terroril.
Sama küüniline kui on terroristide käitumine, valides välja USA kõige haavatama liitlase Euroopas, sama küüniline on ka Euroopa poliitikute võidujooks hispaania hukkunute pealt poliitilist profiiti lõigata. Prantsuse ja Saksa liidrid suutsid vaevalt varjata oma rõõmu selle üle, et Hispaanias kukkus võimult parempoolne valitsus, kes oli kangekaelselt seisnud vastu Saksa-Prantsuse võimu suurenemisele Euroopa Liidu Põhiseaduse läbi. Lahkuv Hispaania valitsus oli koos Poolaga peamine takistus EL-i muutmisel kahe tuumik-Euroopa riigi ühisimpeeriumiks. Hispaania uus peaminister ongi juba teatanud, et ei kavatse teha edasisi takistusi EL põhiseaduse vastu võtmisele, pannes Poola sellega paratamatult isolatsiooni.
Ka välispoliitiliselt on Hispaania kannapööre tõeline kingitus Prantsuse-Saksa ambitsioonidele rivaalitseda mitme-pooluselise maailmakorra jutu varjus USA-ga. Prantslased ongi juba tervitanud Hispaania tagasipöördumist tuumik-Euroopasse.
Kuid ka EL institutsioonid võtavad viimast Hispaania tragöödiast. Komisjoni president Romano Prodi on teinud ettepaneku koondada veelgi rohkem võimu EL institutsioonidele, et luua üle-euroopaline terrorismivastane struktuur ning võtta veelgi rohkem korrakaitse funktsioone rahvusriikidelt Brüsseli pädevusse. Raske on ette kujutada, milline reaalne efekt peale järjekordse portsu võimu kaaperdamise on terrorismivastase võitluse andmisel organisatsiooni kätte, mis on läbi imbunud korruptiivsusest, ebaefektiivsusest, ebademokraatlikkusest, läbipaistmatusest ja mille lahendus igale kerkivale probleemile on „andke meile rohkem võimu“.
Ka Eestis on mõningaid väsimatuid valge lipu lehvitajaid, kes sooviks, et me iga hinna eest maailma asjadest eemale tõmbuks ja võõrad sõjad võõrastele jätaks. Mõistetavalt ei saa sotsialistid aru, et tasuta asju ei ole ja kui me soovime oma julgeolekut garanteerima maailma võimsamat demokraatiat, siis peame omalt poolt midagi pakkuma. Selles rollis on oluliselt usaldusväärsem riik, kelle vastus oma kodanike massimõrvamisele oli asuda jõuga likvideerima terrorismi kasvulavasid, mitte saba jalgevahele tõmbamine, uue ametkonna loomine Brüsselis ja arutelu algatamine ÜRO-s.
New Yorgi terrorirünnak oli aastatepikkuse rahustamis- ja kokkuleppe poliitika tulemus, mis võimaldas islami fundamentalistidel luua baasid agressiooniks valge maailma vastu. Madridi rünnak oli küll hirmus, kuid saab kahvatuma järgmiste rünnakute kõrval, kui terroristidele ei astuta vastu vaid antakse aega hankida endale veelgi parem arsenal. Sest mitte kuhugi ei ole kadunud fundamentalistide kaks eesmärki: muuta kogu maailm islamiuskseks ja hankida selle saavutamiseks massihävitusrelvad. Loodetavasti ei muutu rahustuspoliitika propageerimine meie sotsidel sedavõrd oluliseks, et võiks karta terroristide appi tõttamist nende valimiskampaaniale.
xxx
Mart Helme: Aasta 2010: maailm täna
06.01.2004
Mart Helme ennustab, et aastaks 2010 kujuneb välja uus jõudude jaotus, kus USA haarab enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki ja ainus, kes talle mingitki tasakaalu pakub, on Hiina.
Nagu tosin aastat tagasi, nii võime praegugi väita, et maailm on sisenenud kiirete ja radikaalsete muutuste aega. Terrorismivastane sõda, NATO teisenemine, Euroopa Liidu laienemine ning transformeerumispüüded, arengud Venemaal – need on märksõnad, mis olukorda kirjeldavad ja Eestit kõige otsesemalt puudutavad, ei ole aga maailma kui terviku seisukohast kaugeltki ammendavad.
Alustagem Euroopast. Kui 1990. aastate esimesel poolel iseloomustas kontinenti idealistlik ühiskodu loomise eufooria, siis aastakümne teine pool tõi kaasa kainenemise. Uue sajandi algus veenis kõiki selles, et inimeste iseloom ja riikide egoistlikud püüdlused pole sajandite vältel märkimisväärselt muutunud. Selle esimeseks avalikkusele selgelt nähtavaks tõestuseks oli 2000. aastal Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci välja käidud idee Euroopa riikide erikiiruselisest integratsioonist, millega kommunismipainest kosuvatele Kesk- ja Ida-Euroopa maadele anti mõista, et suures Euroopa klubis kavandatakse sakstekambrit, millesse igaühel asja pole.
Euroopa põhiseaduse vastuvõtmise läbikukkumine 2003. aasta lõpul on nimetatud mõtte teostamisele lõplikult ukse avanud. Arvatavasti saamegi seepärast lähiaastatel näha seni üha suurema integreerituse poole püüelnud Euroopa Liidu fragmentariseerumist ning regionaliseerumist. Ja algust teevad sellega mitte Euroopa piduriteks nimetatavad Poola ja Hispaania, vaid senised Euroopa vedurid Prantsusmaa ning Saksamaa.
Eraldusjooned Euroopas
Paraku on tuumik-Euroopa loomisel neile enestele kõige raskemad tagajärjed, sest see tõmbab taas kord Euroopasse eraldusjooned, mida eriti valuliselt tunnetavad vastselt liidu liikmeks saanud väiksemad ja vaesemad riigid. Samuti tekitab see nimetatud riikides, kellest paljud ühinesid Euroopa Liiduga turvalisuskaalutlustel, akuutse vajaduse usaldusväärse vanema venna järele.
Kuna need riigid on saanud ka NATO liikmeteks, pole midagi loomulikumat, kui et eestkoste otsingul pöördutakse USA poole. USA-le tähendab tekkinud olukord nii ebameeldivaid kohustusi kui ka uusi võimalusi. Ühelt poolt arvestati Washingtonis külma sõja järel kogu aeg sellega, et Ida-Euroopa läheb Vana Maailma juhtriikide eestkoste alla. Teisalt nähti Ida-Euroopa riike ka lojaalsete liitlastena. Et viimane arvestus paika pidas, näitas Iraagi ümber toimunu, kui endised kommunistlikud riigid üsnagi entusiastlikult ameeriklaste samme toetasid.
Euroopa regionaliseerumine seabki USA olukorda, kus tal sisuliselt pole muud valikut, kui Ida-Euroopa väikesed ja nõrgad riigid oma kaitse alla võtta. Vastasel korral saavad need riigid (eriti Balti riigid) Lääne-Euroopa suurte ja Venemaa vaheliste ambitsioonide ja kauplemiste tallermaaks, mis plahvatusohtliku ainese olemasolu arvestades võib teatud tingimuste kokkulangemisel viia äärmiselt ebameeldivate tagajärgedeni.
Ida-Euroopa riikide võtmine oma julgeolekukontrolli alla on USA-le olulisem laiemaltki. Arvestades Venemaal aset leidva restauratsiooniga ning Vene välispoliitika muutumisega senisest märksa agressiivsemaks, seisab Kaukaasia ja Kesk-Aasia energiakandjatest eluliselt huvitatud USA vajaduse ees vahekorrad Venemaaga täpselt selgeks rääkida.
Lahingu andmist alustas tegelikult Venemaa ise, tehes oligarhide, eriti Mihhail Hodorkovski juhtumiga USA-le selgeks kaks fundamentaalse tähtsusega asja. Esiteks, et rahajõmme, eriti kui on kahtlust, et neid manipuleeritakse Washingtonist, ei lasta võimu juurde. Ja teiseks, et ameeriklased võivad Venemaa nafta- ja gaasivarude oma kontrolli alla võtmisest suu puhtaks pühkida.
Washingtonis tõlgendati saadud sõnumeid avalikkuse ees kui rünnet demokraatlike ja turumajanduslike vabaduste vastu, ehkki solvumise tõeline põhjus on muidugi nafta, gaas ja Venemaa unikaalne geopoliitiline positsioon, mida oma huvides ära kasutada loodeti. Sestap antigi Moskvale pikema jututa lahing Gruusias. Lähiaastatel saame ilmselt näha Venemaa ja USA vaheliste jõujoonte paika panemist Venemaa piiride vahetus läheduses – asi, millega ameeriklased on Venemaa moosimise kõrval siiani kannatlikult oodanud.
Sellega seoses nende kahe suurriigi vahelised suhted ajutiselt muidugi jahenevad. Pärast modus vivendi leidmist alustavad Moskva ja Washington ilmselt üsnagi pragmaatilist koostööd eesmärgiga taltsutada Kesk-Aasias islami fundamentalismi levimist ning loomaks Venemaa Kaug-Idas pidav tõke hiinlaste migratsioonile ja sedakaudu vaikselt teostuvale Hiina ekspansioonile Siberis asuvate rikkuste suunas.
Islamifundamentalism
USA ja Venemaa pingutustele vaatamata saame lähema kümnendi jooksul mitmes Kesk-Aasia riigis (Tadžikistan, Usbekistan, Türkmeenia) näha isikudiktatuuride asendumist teokraatlike ning äärmiselt šovinistlike režiimidega. Seda paljuski lihtsalt põhjusel, et islamifundamentalism koondab kujunenud tingimustes endasse allasurutud poliitilise opositsiooni kogu spektri. Iroonilisel kombel ei saa islami kohaliku traditsiooni lahutamatuks osaks kuulutanud diktaatorid seda kuidagi elimineerida.
Arengud Kesk-Aasias pole paraku siiski perifeerse tähendusega. George W. Bushi juhtimisel, kes eelseisvad presidendivalimised tõenäoliselt ülekaalukalt võidab, jätkab USA jõulist ekspansiooni Pärsia lahe piirkonnas. Ekspansioon Kesk-Aasiasse, et sealsed suuresti alles kasutusele võtmata toormemaardlad kontrolli alla saada ja lõuna suunas juhtida, on selle loogiliseks jätkuks. Loomulikult ei toeta USA-d selles ei Venemaa ega Euroopa Liit, kuid mõlemad peavad oma nõrkuses sellega lihtsalt leppima.
USA ja ta liitlaste massiivne ja püsiv kohalolu Pärsia lahe piirkonnas mõjub katalüsaatorina Iisraeli-Palestiina konflikti süvenemisele, sest araablased näevad puhtpsühholoogiliselt siin võimalust kaudselt USA-le kätte maksta. Paradoksaalsel kombel vähendab USA vahetu kohalolek piirkonnas Washingtoni huvi Iisraeli kui oma senise tähtsaima strateegilise partneri vastu. Tulemuseks on ummiku jätkumine ning Iisraeli sattumine üha suurenevasse rahvusvahelisse isolatsiooni kuni juudiriigi poolpaariariigi staatusesse langemiseni.
Jõumonopoli jätkuv koondumine USA kätte toob veel ühe paradoksina kaasa üldise julgeolekualase destabiliseerumise ja seda just nn asümmeetriliste ohtude nagu terrorismi ja massihävitusrelvade leviku näol. Viimasele aitab kaasa vastavate materjalide, oskusteabe ja spetsialistide jõudeolek mitmes N Liidu järglasriigis.
Olles praktikas korduvalt veendunud, et moodsas sõjas pole ühestki armeest maailmas ameeriklastele vastast, sublimeerubki rahvuslik, usuline ja majanduslik vastupanu Ühendriikidele mitmesugustesse alternatiividesse, mille tulemusena paljud riigid (aga ka
terroristlikud rühmitused) hakkavad tegema forsseeritud jõupingutusi salajaste (algul) keemiliste, bioloogiliste ja tuumaarsenalide loomiseks, nähes selles ainsat tõhusat abinõu oma (hirmutus)poliitikate elluviimiseks. Näide Põhja-Korea näol on siinkohal juba olemas.
Hiina tõuseb
USA suurenev ning agressiivsem kohalolek Lõuna- ja Kesk-Aasias häirib Hiinat, kellest saab lähima aastakümne jooksul Aasia vaieldamatu poliitiline, sõjaline ja majanduslik liider. Sellena jätab ta perifeerseks suurriigiks vananeva ja oma heaolu pärast muretseva Jaapani, aga ka ülerahvastatud ja sisemiselt lõhestatud India.
Samas põhjustab Hiina kiire tõus riigile tõsiseid probleeme, eriti jätkuvate investeeringute leidmisel ja uute turgude hõivamisel. Hiina põhiprobleemiks kujuneb aga hoopis energiakandjate nappus, milleta kaugemas perspektiivis pole võimalik majanduse jätkusuutlikkust tagada. See sunnib Hiinat kodumaiste rahutuste vältimiseks säilitama senist autoritaarset režiimi, teisalt surub Pekingile peale ka omapoolsed katsed Venemaa Kaug-Idas teatud eelisõigusi omandada.
Üldiselt mõjuvad USA jahenenud suhted tuumik-Euroopa ja Venemaaga katalüsaatorina viimaste omavahelise koostöö edasisele aktiviseerumisele. Tihenevale partnerlusele lisab hoogu USA protektoraat Ida-Euroopa riikide üle, mille raames USA on alustanud varem Lääne-Euroopas dislotseerunud vägede ümberpaigutamist Ida-Euroopasse, aga samuti kibedus selle üle, et ameeriklased on nii Lääne-Euroopa suurriigid kui ka Venemaa jätnud kõrvale oma suurest mängust Lähis-Idas ja Kesk-Aasias.
Lõplikult uus jõudude paigutus maailmas aastaks 2010 siiski veel välja ei kujune, sest nii Euroopa Liit, NATO kui ka ÜRO töötavad inertsist vanade mallide kohaselt. Toetuspunktid uue tasakaalu kujunemiseks pannakse laias laastus siiski paika. Need toetuspunktid tähendavad, et USA haarab piltlikult öeldes enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki. Selle käigus kujuneb kahjuks olukord, kus riskid külma sõja aegse maailmaga võrreldes mitmekordistuvad.
USA võimsuse ja ekspansiooni taustal marginaliseeruvad lõplikult nii sisemistest vastuoludest lõhestatud Euroopa Liit kui ka autoritaarsesse riigikapitalismi suubuv Venemaa. Ainus, kes USA-le mingitki tasakaalu suudab pakkuda, on Hiina. See tõstab riskiastme maailmas kohati aga talumatule tasemele.
Kummalisel kombel pärsib kõige enam USA ekspansiooni massihävitusrelvade levik ja asümmeetriliste ohtude kasv. See sunnib Washingtoni koduse avaliku arvamuse hirmus ajuti tempot maha võtma. Kuid ainult ajuti, sest üha selgemaks saavad ka demokraatlike vabaduste piiramise ja ignoreerimise tendentsid Ameerikas endas, mis USA sisemise julgeoleku garanteerimise vajadust arvestades on paratamatu. Kas ka pöördumatu?