2003. aastal täitus praegusel jõutõstmise (powerlifting) föderatsioonil kümme aastat, kuigi ala ise sündis varem. Tahakski meenutada unustatud aastaid ja nende aastate elavaid legende.
115 aastat tagasi asutas Gustav Boesberg Tallinnas atleetide klubi, mis pani aluse raskejõustikule Eestis. Eestist on sirgunud palju tähelepanuväärseid sportlasi, näiteks Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, mitmekordsed maailmameistrid ja mitmesuguste raskustega sooritatud harjutuste rekordiomanikud. Nõukogude ajalgi ei saanud Eesti raskejõustik tagasikäiku.
Üks populaarsemaid raskejõustikualasid maailmas on jõutõstmine, kuhu kuuluvad kangiga kükkimine, kangi lamades surumine ja kangi tõstmine vöökohani – jõutõmme, mille Nõukogude Liidus avastas enda jaoks esimesena just Eesti.
Juhtus see 1979. aasta mais. Võistlustele, mille Alar Laev ja Mati Õun Tallinnas korraldasid, kogunesid üle vabariigi mitmesugused sportlased: nii kerge- kui ka raskejõustiku esindajad, kuulitõukajad, kettaheitjad, kulturistid ja tõstjad. Kohtla-Järvelt osalesid NSV Liidu meistersportlane klassikalises kahevõistluses, Eesti meistrivõistluste medalimees, raskekaallane Wilhelm Strants ja poolraskekaallane Georgi Ðitov. Viimane neist tuli vabariigi rekordiga – 172,5 kiloga – esikohale. Ðitov tuli 1980. aastatel veel mitu korda Eesti meistriks ja püstitas mitu rekordit. Tema parim tulemus oli 735 kilo (245+200+290).
Wilhelm Strants sai Tallinnas teise koha, jäädes alla ainult Toivo Kurele, ühele NSV Liidu ja maailma tugevamale tõstjale. Strantsi parim tulemus oli 770 kilo (280+180+310).
Sportlastel ei õnnestu alati üksikute harjutuste tulemusena parimat summat saada. Siiani on tulemus, mille Toivo Kurg nendel võistlustel saavutas, Eesti absoluutselt parim tulemus – 900 kilo (330+220+350). Meie omakandimees Ahto Paavo võinuks ühest tulemusest jagu saada, surudes 220,5kilost kangi. Ahto Paavo oli tol ajal üks Eesti tugevamaid kuulitõukajaid, NSV Liidu meistersportlane, kes ühendas edukalt kergejõustiku jõutõstmisega. Ta oli Eesti meister ja saavutas hea tasemega tulemusi (290+210+260=760 kg).
Esimeselt vabariiklikult võistluselt võtsid teatepulga üle teised kohtlajärvelased. Järgmisel aastal tuli Eesti meistriks ja rekordiomanikuks Aleksandr Rumjantsev ning jäi selleks mitmeks aastaks. 1985. aastal tuli ta Leedus Ðiauliais toimunud NSV Liidu mitteametlikel meistrivõistlustel kuni 75 kilo kaaluvate meeste seas esimeseks. Raskus, mida ta tookord paigalt liigutas, oli Nõukogude Liidu rekord (240+165+247,5=625,5).
1980. aastate algul hakkas esinema Valdur Paavilainen. Tulnud kuni 110 kilo kaaluvate meeste hulgas Eesti parimaks, sai ta sealtsamast Ðiauliaist hõbemedali, püstitades kükkimises rekordi 305 kilo. Tema absoluutselt parim tulemus ületas 800 kilo (320+200+300=820). Oma ala tõelise entusiastina tegi Paavilainen suuri jõupingutusi Eesti jõumeeste sidemete sõlmimiseks välismaa sportlastega ja rahvusvaheliste turniiride korraldamiseks.
Eesti meister ja mitmekordne jõutõstmise võistlustel osaleja oli ka Anatoli Sosnovski, NSV Liidu meistersportlane klassikalises tõstmises, kes esines kehakaalus kuni 75 kilo. Kogenud sportlane ja suurepärane treener, kes kasvatas neil aastatel üles Eesti tugevaima kahevõistlejate meeskonna, oli ka ise väga hea jõutõstja: 212,5+125+220=557,5 kilo.
Austust väärib Eesti võistluste mitmekordse medalimehe Evald Schwentke tulemus 250+160+250=660 kilo. Tänu temale rajati Jõhvi külla jõusaal, kus sirgusid paljud Eesti meistrid, sealhulgas ka Sergei Lobõntsev ja praegugi esinev Eduard Dobrõi.
1980. aastatel tulid mitmekordseteks Eesti meistriteks ja meistrivõistluste medaliomanikeks Viktor Guðtðin, paljude Oktoobri kolhoosi turniiride korraldaja, Aleksandr Golov ja Viktor Muhhin. Nende kolmevõistluse kogusumma ületas 600 kilo. Neil aastail oli tugev keskkaallane Anatoli Gorski, kes 1986. aastal võitis Georg Lurichi mälestusvõistlused. Tookord esinesid suurepäraselt Andrei Jakuð ja Jevgeni Kondraðov.
Alates 1986. aastast on endast teada andnud Juri Uit. Mitmekordne meistriks tulek ja head tulemused kehakaalus kuni 110 kilo jäid kauaks meelde suure jõu hindajatele – 285+197,5+285=767,5 kilo. Umbes samal ajal osalesid Uit ja nende ridade autor jõutõstmise sõpruskohtumises USA meeskonnaga – selle spordiala tunnustatud liidriga. Nendel võistlustel esinesime me väärikalt. Ette rutates ütlen, et praegu on olukord jõutõstmises veidi muutunud: kui rekordiomanikeks on peamiselt ameeriklased, siis mitmesugustel meistrivõistlustel võidavad venemaalased ja ukrainlased.
Tol ajal oli praegune tuntud kulturist Pavel Kossenko suurepärane keskkaallane ja poolraskekaallane. Ta oli Eesti võistluste mitmekordne medaliomanik kolmevõistluses tulemusega 600 kilo (220+140+240). 1980. aastate lõpus tulid Eesti meistrivõistluste võitjateks teisedki Kohtla-Järve atleedid: Valeri Kvitko, Hillar Ojamu ja Igor Poljakov.
1988. aastal toimunud Nõukogude Liidu esimestel karikavõistlustel täitsid kolm sportlast – Rain Suurkivi, Sergei Dermeljov ja Juri Tðelobitðikov – esimesena Eestis NSV Liidu meistersportlase normi jõutõstmises. Veidi hiljem lisandusid neile Georgi Ðitov ja Juri Uit.
Eraldi tahaks ära märkida Juri Tðelobitðikovi, kelle parim tulemus oli 870 kilo (310+260+300). Tänu rinna- ja käelihaste uskumatule tugevusele olid tema tulemused kangi lamades surumises lihtsalt fenomenaalsed ning 1990. aastate algul tõid need talle lamades surumise maailmameistri tiitli.
Ära ei tohi unustada ka selliseid sportlasi nagu Arkadi Aju, Albert Frolov ja Nikolai Plohhihh. Aju oli tugev kulturist, kes surus 200kilost kangi – praegu on see paljude unistuste piiriks. Frolov tegeles omal ajal maadlusega ja oli kuulsa Avo Talpase treeningpartneriks, kuid proovis end ka jõutõstmises. Hiljuti läks manala teele Nikolai Plohhihh – hea inimene ja väärikas sportlane, keda jäävad paljud mäletama.
Paljud loetletud atleetidest on töötanud või töötavad praegu Eesti Põlevkivi süsteemis. Seepärast tahaks meenutada aastatel 1988-1991 Estonia kaevanduse auhindadele peetud jõutõstmisvõistlusi. Laialdast vastukaja tekitanud turniirile tuli sportlasi paljudest liiduvabariikidest ja välismaalt. Võistlused toimusid nii heal tasemel, et nendeni ei küündinud paljude üleliiduliste ja rahvusvaheliste turniiride korraldus. Aitäh toetuse eest Eesti Põlevkivi juhtkonnale, sealhulgas peakorraldajale ja ürituse hingele Aleksandr Tultðinskile, aga ka Enn Lokole, Rein Rahuojale, Endel Paabile ja teistele.
14 aastat jõutõstmist on olnud sündmusterohked, ühes artiklis on seda kõike võimatu meenutada, seepärast tahab nende ridade autor vabandada kõigi mainimata jäänud sportlaste ees.
Elu läheb edasi – sirgub sportlaste noor põlvkond, kellel seisab ees võidukate traditsioonide jätkamine. 2003. aastal tulid juba kümneaastaseks saanud klubi Muskel Sport atleedid Eestis üldarvestuses teiseks.
Autor teeb omalt poolt ettepaneku parandada viga ja pidada jõutõstmise föderatsiooni asutamisaastaks 1979. aastat. Veel teen ettepaneku tähistada juubelit selle vääriliste võistlustega.
SERGEI DERMELJOV
Teisipäev, 6.01.2004
Uudised
VE.: jõutõstmine Kohtla-Järvel
2003. aastal täitus praegusel jõutõstmise (powerlifting) föderatsioonil kümme aastat, kuigi ala ise sündis varem. Tahakski meenutada unustatud aastaid ja nende aastate elavaid legende.
115 aastat tagasi asutas Gustav Boesberg Tallinnas atleetide klubi, mis pani aluse raskejõustikule Eestis. Eestist on sirgunud palju tähelepanuväärseid sportlasi, näiteks Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, mitmekordsed maailmameistrid ja mitmesuguste raskustega sooritatud harjutuste rekordiomanikud. Nõukogude ajalgi ei saanud Eesti raskejõustik tagasikäiku.
Üks populaarsemaid raskejõustikualasid maailmas on jõutõstmine, kuhu kuuluvad kangiga kükkimine, kangi lamades surumine ja kangi tõstmine vöökohani – jõutõmme, mille Nõukogude Liidus avastas enda jaoks esimesena just Eesti.
Juhtus see 1979. aasta mais. Võistlustele, mille Alar Laev ja Mati Õun Tallinnas korraldasid, kogunesid üle vabariigi mitmesugused sportlased: nii kerge- kui ka raskejõustiku esindajad, kuulitõukajad, kettaheitjad, kulturistid ja tõstjad. Kohtla-Järvelt osalesid NSV Liidu meistersportlane klassikalises kahevõistluses, Eesti meistrivõistluste medalimees, raskekaallane Wilhelm Strants ja poolraskekaallane Georgi Ðitov. Viimane neist tuli vabariigi rekordiga – 172,5 kiloga – esikohale. Ðitov tuli 1980. aastatel veel mitu korda Eesti meistriks ja püstitas mitu rekordit. Tema parim tulemus oli 735 kilo (245+200+290).
Wilhelm Strants sai Tallinnas teise koha, jäädes alla ainult Toivo Kurele, ühele NSV Liidu ja maailma tugevamale tõstjale. Strantsi parim tulemus oli 770 kilo (280+180+310).
Sportlastel ei õnnestu alati üksikute harjutuste tulemusena parimat summat saada. Siiani on tulemus, mille Toivo Kurg nendel võistlustel saavutas, Eesti absoluutselt parim tulemus – 900 kilo (330+220+350). Meie omakandimees Ahto Paavo võinuks ühest tulemusest jagu saada, surudes 220,5kilost kangi. Ahto Paavo oli tol ajal üks Eesti tugevamaid kuulitõukajaid, NSV Liidu meistersportlane, kes ühendas edukalt kergejõustiku jõutõstmisega. Ta oli Eesti meister ja saavutas hea tasemega tulemusi (290+210+260=760 kg).
Esimeselt vabariiklikult võistluselt võtsid teatepulga üle teised kohtlajärvelased. Järgmisel aastal tuli Eesti meistriks ja rekordiomanikuks Aleksandr Rumjantsev ning jäi selleks mitmeks aastaks. 1985. aastal tuli ta Leedus Ðiauliais toimunud NSV Liidu mitteametlikel meistrivõistlustel kuni 75 kilo kaaluvate meeste seas esimeseks. Raskus, mida ta tookord paigalt liigutas, oli Nõukogude Liidu rekord (240+165+247,5=625,5).
1980. aastate algul hakkas esinema Valdur Paavilainen. Tulnud kuni 110 kilo kaaluvate meeste hulgas Eesti parimaks, sai ta sealtsamast Ðiauliaist hõbemedali, püstitades kükkimises rekordi 305 kilo. Tema absoluutselt parim tulemus ületas 800 kilo (320+200+300=820). Oma ala tõelise entusiastina tegi Paavilainen suuri jõupingutusi Eesti jõumeeste sidemete sõlmimiseks välismaa sportlastega ja rahvusvaheliste turniiride korraldamiseks.
Eesti meister ja mitmekordne jõutõstmise võistlustel osaleja oli ka Anatoli Sosnovski, NSV Liidu meistersportlane klassikalises tõstmises, kes esines kehakaalus kuni 75 kilo. Kogenud sportlane ja suurepärane treener, kes kasvatas neil aastatel üles Eesti tugevaima kahevõistlejate meeskonna, oli ka ise väga hea jõutõstja: 212,5+125+220=557,5 kilo.
Austust väärib Eesti võistluste mitmekordse medalimehe Evald Schwentke tulemus 250+160+250=660 kilo. Tänu temale rajati Jõhvi külla jõusaal, kus sirgusid paljud Eesti meistrid, sealhulgas ka Sergei Lobõntsev ja praegugi esinev Eduard Dobrõi.
1980. aastatel tulid mitmekordseteks Eesti meistriteks ja meistrivõistluste medaliomanikeks Viktor Guðtðin, paljude Oktoobri kolhoosi turniiride korraldaja, Aleksandr Golov ja Viktor Muhhin. Nende kolmevõistluse kogusumma ületas 600 kilo. Neil aastail oli tugev keskkaallane Anatoli Gorski, kes 1986. aastal võitis Georg Lurichi mälestusvõistlused. Tookord esinesid suurepäraselt Andrei Jakuð ja Jevgeni Kondraðov.
Alates 1986. aastast on endast teada andnud Juri Uit. Mitmekordne meistriks tulek ja head tulemused kehakaalus kuni 110 kilo jäid kauaks meelde suure jõu hindajatele – 285+197,5+285=767,5 kilo. Umbes samal ajal osalesid Uit ja nende ridade autor jõutõstmise sõpruskohtumises USA meeskonnaga – selle spordiala tunnustatud liidriga. Nendel võistlustel esinesime me väärikalt. Ette rutates ütlen, et praegu on olukord jõutõstmises veidi muutunud: kui rekordiomanikeks on peamiselt ameeriklased, siis mitmesugustel meistrivõistlustel võidavad venemaalased ja ukrainlased.
Tol ajal oli praegune tuntud kulturist Pavel Kossenko suurepärane keskkaallane ja poolraskekaallane. Ta oli Eesti võistluste mitmekordne medaliomanik kolmevõistluses tulemusega 600 kilo (220+140+240). 1980. aastate lõpus tulid Eesti meistrivõistluste võitjateks teisedki Kohtla-Järve atleedid: Valeri Kvitko, Hillar Ojamu ja Igor Poljakov.
1988. aastal toimunud Nõukogude Liidu esimestel karikavõistlustel täitsid kolm sportlast – Rain Suurkivi, Sergei Dermeljov ja Juri Tðelobitðikov – esimesena Eestis NSV Liidu meistersportlase normi jõutõstmises. Veidi hiljem lisandusid neile Georgi Ðitov ja Juri Uit.
Eraldi tahaks ära märkida Juri Tðelobitðikovi, kelle parim tulemus oli 870 kilo (310+260+300). Tänu rinna- ja käelihaste uskumatule tugevusele olid tema tulemused kangi lamades surumises lihtsalt fenomenaalsed ning 1990. aastate algul tõid need talle lamades surumise maailmameistri tiitli.
Ära ei tohi unustada ka selliseid sportlasi nagu Arkadi Aju, Albert Frolov ja Nikolai Plohhihh. Aju oli tugev kulturist, kes surus 200kilost kangi – praegu on see paljude unistuste piiriks. Frolov tegeles omal ajal maadlusega ja oli kuulsa Avo Talpase treeningpartneriks, kuid proovis end ka jõutõstmises. Hiljuti läks manala teele Nikolai Plohhihh – hea inimene ja väärikas sportlane, keda jäävad paljud mäletama.
Paljud loetletud atleetidest on töötanud või töötavad praegu Eesti Põlevkivi süsteemis. Seepärast tahaks meenutada aastatel 1988-1991 Estonia kaevanduse auhindadele peetud jõutõstmisvõistlusi. Laialdast vastukaja tekitanud turniirile tuli sportlasi paljudest liiduvabariikidest ja välismaalt. Võistlused toimusid nii heal tasemel, et nendeni ei küündinud paljude üleliiduliste ja rahvusvaheliste turniiride korraldus. Aitäh toetuse eest Eesti Põlevkivi juhtkonnale, sealhulgas peakorraldajale ja ürituse hingele Aleksandr Tultðinskile, aga ka Enn Lokole, Rein Rahuojale, Endel Paabile ja teistele.
14 aastat jõutõstmist on olnud sündmusterohked, ühes artiklis on seda kõike võimatu meenutada, seepärast tahab nende ridade autor vabandada kõigi mainimata jäänud sportlaste ees.
Elu läheb edasi – sirgub sportlaste noor põlvkond, kellel seisab ees võidukate traditsioonide jätkamine. 2003. aastal tulid juba kümneaastaseks saanud klubi Muskel Sport atleedid Eestis üldarvestuses teiseks.
Autor teeb omalt poolt ettepaneku parandada viga ja pidada jõutõstmise föderatsiooni asutamisaastaks 1979. aastat. Veel teen ettepaneku tähistada juubelit selle vääriliste võistlustega.
SERGEI DERMELJOV
Teisipäev, 6.01.2004