Tiit Saare: sümboolika annab edasi ajaloo nüansid
Riigi sümboolika toob esile ajaloo nüansid, jutustades meile möödunust rohkem kui lihtsalt mingi sündmuste jada, teab magistriõppes ajalugu tudeeriv ja Mäetaguse koolis ajalugu õpetav Tiit Saare (47), kelle poisipõlvest alguse saanud hobist uurida lippe ja vappe on sündinud raamatud “Lipud enne ja nüüd” ning “Sümboolikaleksikon”. Avaldamisjärge ootavad Saare käsikirjad “Eesti lipp ja vapp” ning “Baltisaksa mõisnike vapid”.
Raamatus “Lipud enne ja nüüd”, milles Saare annab ajaloolise ülevaate lippude tekkimisest ja arenemisest, meenutab ta üht varakevadist seika 1967. aastal, mil ta 12aastase poisikesena kinnitas kepi külge omavalmistatud lipu, et sellega kevadet tervitada.
“Mulle meeldis lapsepõlves lippe joonistada ja nendega mängida,” räägib Saare. “Riidetükki, millel olevat mustrit kasutati sümbolina, oli põnev uurida.”
Saare uurimisobjektiks on sümbol ise ning see, kus ja miks see tekkinud on. Oma huvi lippude uurimise vastu põhjendab Saare sellega, et sümbolite maailmas on lipp üks omapärasemaid ja müstilisemaid nähtusi. Kõigepealt juba see, et lipusümbolid – olgu need siis lehvival kangal või vardaehiseks – peavad asuma kõrgemal kui inimese pea. Lippude suhtes ei jää vist mitte keegi ükskõikseks, lipud võivad tekitada nii pühalikku hardust kui ka vihkamist – olenevalt sellest, millega mingi lipp kellelgi seostub.
Uurida võis, avaldada mitte
Nõukogude ajal võis toonastelt liiduvabariigi lippudelt Saare sõnul nii mõndagi huvitavat välja lugeda – ehkki nendel kangastel domineeris punane, oli seal ka teisi värve, mis iseloomustasid rahvuse identiteeti.
“Kui hiljem selgusid nende rahvuste tegelikud rahvusvärvid, siis oli huvitav võrrelda, kui paljud rahvusvärvidest olid esindatud nõukogudeaegsetel sümbolitel,” ütleb Saare.
Saare sõnul oli punalippude ja viisnurkade ajal suhteliselt lihtne kaevuda eelnenud ajastu sümbolitesse – heades raamatukogudes ei olnud tsaariaegsed entsüklopeediad peidetud.
“Vene Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis olid nõukogude korrale vaatamata väga tugevad heraldika- ja sümboolikauurijad. Samas kui meil Eestis nagu eirati seda ning sümboolika uurimine oli rohkem asjaarmastajate asi,” sõnab Saare. “Venemaal oli see mõnes mõttes isegi objektiivsem. Nii näiteks trükiti 1972. aastal suures tiraaþis ära Ivanovi raamat “Flagi gossudarstv mira”, kus Eesti, Läti ja Leedu trikoloorid sees olid. Ilma igasuguste kommentaarideta, et kodanlikud või klassiteadlikud. Eesti jaoks oli see aga seotud poliitikaga, seal oli meie ajalugu, mida oli vaja eitada ja mille suhtes oldi väga närvilised. Seega oli kaks erisugust seisukohta.”
Lippude ja sümbolitega tol ajal lehvitada ei tohtinud, kitsas ringkonnas võis neid uurida, nende avaldamine aga oli iseküsimus.
Palju legende
Lippude ajalooga tegelnud Saarel kulus esimestest lippe ja vappe täisjoonistatud vihikutest artiklite avaldamiseni peaaegu kolm aastakümmet.
Oma artiklites ja raamatutes püüdis Saare enda sõnul kõrvaldada mõningaid lippudest ja vappidest kujunenud väärtõlgendusi.
“Püüdsin mitmesuguseid allikaid võrreldes tõde leida ja selgust saada, millised legendid ja müüdid on rohkem tõepärased, ning neid siis niimoodi esitleda,” ütleb Saare. Müüte on sümboolika maailmas väga palju.
Klassikalise näitena toob Saare Taani lipu: see, et punane valge ristiga lipp 1219. aastal Tallinna all toimunud lahingus taevast alla langes, on puhas legend, mis tekkis 17. sajandil. Lipu enda ajalugu, mida Taani ajaloolased on uurinud, räägib sellest, et tegelikult kasutati Danneborgi (taani keeles Taani kangas) esimest korda hoopis 14. sajandi teisel poolel.
Legendide väljamõtlemine ei ole Saare sõnul haruldane, osalt on see prestiiþi küsimus – tagantjärele püütakse tunnistada, et meil on need ja need sündmused aset leidnud ajal, mil neid tegelikult polnud.
“Sama asi kehtib ka Eesti vapi puhul, mille kohta on levinud väide, et seda kasutati 13. sajandil Harju-Viru vasallkonna embleemina. See on väär. Kuninga pitseri tagakülge lihtsalt tõlgendatakse Eesti vapina. Allikad näitavad, et tegelikult saame Eesti vapist rääkida kõige varem alates 16. sajandi lõpust, 17. sajandi algusest,” teab heraldikauurija.
Legendid on Saare sõnul põhjendatud sellega, et sümbolite abil püütakse rõhutada oma ajaloolisust. Sooviga teha ennast iidsemaks ja auväärsemaks. Meie kultuur põhinebki ajaloolisusel ja ajaloolistel traditsioonidel. Kui meil on mingisugused pidepunktid ja me saame hüpoteetiliselt väita, et meil oli see asi olemas, kuigi tegelikult seda ei olnud, siis miks mitte.
“Ajaloolased on kriitilised, nad lähtuvad tõsiasjast, et usu, aga kontrolli,” ütleb Saare. Tema sõnul on muidugi tore, kui legendid kinnitust leiavad. “Aga samas on siin ka intrigeeriv moment sees, kui saad näidata, et see, mida kõik räägivad, on tegelikult vale.”
Kolme vapi autor
Kui nõukogude ajal mõtles Saare, millised võiksid olla Eesti sümbolid, ja tegi vihikutäie vapikavandeid, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kolme Ida-Virumaa valla – Mäetaguse, Jõhvi ja Maidla vapid tema ideedest sündinud.
“Ega nende väljamõtlemine kerge töö ole. On vaja leida sobiv motiiv, mida kasutada,” ütleb Saare. Näiteks Mäetaguse valla vapi väljamõtlemine oli väga raske, sest Mäetagusel ei olnud peale vallas oleva kolmetipulise mäe vapil midagi esile tõsta. Et sellest aga korralikku vappi teha, tuli mäe taustaks midagi lisada.
“Kolmekümnendatel aastatel osales Mäetaguse koorejaam Berliini võistlustel ja sai sealt ergutusauhinna. Et Berliini vapil oli karu, siis arvasin, et seda motiivi võiks ka Mäetaguse valla vapil kasutada, liiatigi on ümberringi Alutaguse metsad, kus on palju karusid.”
Jõhvi ja Maidla vapi väljamõtlemine oli kergem.
“Jõhvi valla vapil tahtsid vallajuhid näha eesti rahvusmustrile tuginevat motiivi, mida nemad kutsusid karukelladeks, aga mis tegelikult on Jõhvi naise käisemuster, tulbimuster, seega tegin ettepaneku teha need vapil sellistena, nagu on kohalike rahvarõivaste käistel.”
Maidla valla vapi idee on saadud ajaloolise Maydelli suguvõsa vapi algselt kujutiselt. Vapil on kuldsel kilbil sinine ärastala kolme hõbedase kalaga.
Endale mõtles Saare vapi välja juba poisipõlves. “Sellest ajast on pärit üks vapimotiiv, mis mulle väga meeldis. Mõnes mõttes ma varastasin selle motiivi – see kujutab endast kilpi, millel on kahel väljal punane rist ning kahel väljal hõbedane ja sinine rist.” Seda vappi ei ole Saare ametlikult registreerinud. “Aga sellega on hea näiteks visiitkaardil tekkivaid tühje kohti täita,” ütleb ta.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 3.01.2004
Uudised
VE: Saare, Tiit – heraldik
Tiit Saare: sümboolika annab edasi ajaloo nüansid
Riigi sümboolika toob esile ajaloo nüansid, jutustades meile möödunust rohkem kui lihtsalt mingi sündmuste jada, teab magistriõppes ajalugu tudeeriv ja Mäetaguse koolis ajalugu õpetav Tiit Saare (47), kelle poisipõlvest alguse saanud hobist uurida lippe ja vappe on sündinud raamatud “Lipud enne ja nüüd” ning “Sümboolikaleksikon”. Avaldamisjärge ootavad Saare käsikirjad “Eesti lipp ja vapp” ning “Baltisaksa mõisnike vapid”.
Raamatus “Lipud enne ja nüüd”, milles Saare annab ajaloolise ülevaate lippude tekkimisest ja arenemisest, meenutab ta üht varakevadist seika 1967. aastal, mil ta 12aastase poisikesena kinnitas kepi külge omavalmistatud lipu, et sellega kevadet tervitada.
“Mulle meeldis lapsepõlves lippe joonistada ja nendega mängida,” räägib Saare. “Riidetükki, millel olevat mustrit kasutati sümbolina, oli põnev uurida.”
Saare uurimisobjektiks on sümbol ise ning see, kus ja miks see tekkinud on. Oma huvi lippude uurimise vastu põhjendab Saare sellega, et sümbolite maailmas on lipp üks omapärasemaid ja müstilisemaid nähtusi. Kõigepealt juba see, et lipusümbolid – olgu need siis lehvival kangal või vardaehiseks – peavad asuma kõrgemal kui inimese pea. Lippude suhtes ei jää vist mitte keegi ükskõikseks, lipud võivad tekitada nii pühalikku hardust kui ka vihkamist – olenevalt sellest, millega mingi lipp kellelgi seostub.
Uurida võis, avaldada mitte
Nõukogude ajal võis toonastelt liiduvabariigi lippudelt Saare sõnul nii mõndagi huvitavat välja lugeda – ehkki nendel kangastel domineeris punane, oli seal ka teisi värve, mis iseloomustasid rahvuse identiteeti.
“Kui hiljem selgusid nende rahvuste tegelikud rahvusvärvid, siis oli huvitav võrrelda, kui paljud rahvusvärvidest olid esindatud nõukogudeaegsetel sümbolitel,” ütleb Saare.
Saare sõnul oli punalippude ja viisnurkade ajal suhteliselt lihtne kaevuda eelnenud ajastu sümbolitesse – heades raamatukogudes ei olnud tsaariaegsed entsüklopeediad peidetud.
“Vene Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis olid nõukogude korrale vaatamata väga tugevad heraldika- ja sümboolikauurijad. Samas kui meil Eestis nagu eirati seda ning sümboolika uurimine oli rohkem asjaarmastajate asi,” sõnab Saare. “Venemaal oli see mõnes mõttes isegi objektiivsem. Nii näiteks trükiti 1972. aastal suures tiraaþis ära Ivanovi raamat “Flagi gossudarstv mira”, kus Eesti, Läti ja Leedu trikoloorid sees olid. Ilma igasuguste kommentaarideta, et kodanlikud või klassiteadlikud. Eesti jaoks oli see aga seotud poliitikaga, seal oli meie ajalugu, mida oli vaja eitada ja mille suhtes oldi väga närvilised. Seega oli kaks erisugust seisukohta.”
Lippude ja sümbolitega tol ajal lehvitada ei tohtinud, kitsas ringkonnas võis neid uurida, nende avaldamine aga oli iseküsimus.
Palju legende
Lippude ajalooga tegelnud Saarel kulus esimestest lippe ja vappe täisjoonistatud vihikutest artiklite avaldamiseni peaaegu kolm aastakümmet.
Oma artiklites ja raamatutes püüdis Saare enda sõnul kõrvaldada mõningaid lippudest ja vappidest kujunenud väärtõlgendusi.
“Püüdsin mitmesuguseid allikaid võrreldes tõde leida ja selgust saada, millised legendid ja müüdid on rohkem tõepärased, ning neid siis niimoodi esitleda,” ütleb Saare. Müüte on sümboolika maailmas väga palju.
Klassikalise näitena toob Saare Taani lipu: see, et punane valge ristiga lipp 1219. aastal Tallinna all toimunud lahingus taevast alla langes, on puhas legend, mis tekkis 17. sajandil. Lipu enda ajalugu, mida Taani ajaloolased on uurinud, räägib sellest, et tegelikult kasutati Danneborgi (taani keeles Taani kangas) esimest korda hoopis 14. sajandi teisel poolel.
Legendide väljamõtlemine ei ole Saare sõnul haruldane, osalt on see prestiiþi küsimus – tagantjärele püütakse tunnistada, et meil on need ja need sündmused aset leidnud ajal, mil neid tegelikult polnud.
“Sama asi kehtib ka Eesti vapi puhul, mille kohta on levinud väide, et seda kasutati 13. sajandil Harju-Viru vasallkonna embleemina. See on väär. Kuninga pitseri tagakülge lihtsalt tõlgendatakse Eesti vapina. Allikad näitavad, et tegelikult saame Eesti vapist rääkida kõige varem alates 16. sajandi lõpust, 17. sajandi algusest,” teab heraldikauurija.
Legendid on Saare sõnul põhjendatud sellega, et sümbolite abil püütakse rõhutada oma ajaloolisust. Sooviga teha ennast iidsemaks ja auväärsemaks. Meie kultuur põhinebki ajaloolisusel ja ajaloolistel traditsioonidel. Kui meil on mingisugused pidepunktid ja me saame hüpoteetiliselt väita, et meil oli see asi olemas, kuigi tegelikult seda ei olnud, siis miks mitte.
“Ajaloolased on kriitilised, nad lähtuvad tõsiasjast, et usu, aga kontrolli,” ütleb Saare. Tema sõnul on muidugi tore, kui legendid kinnitust leiavad. “Aga samas on siin ka intrigeeriv moment sees, kui saad näidata, et see, mida kõik räägivad, on tegelikult vale.”
Kolme vapi autor
Kui nõukogude ajal mõtles Saare, millised võiksid olla Eesti sümbolid, ja tegi vihikutäie vapikavandeid, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kolme Ida-Virumaa valla – Mäetaguse, Jõhvi ja Maidla vapid tema ideedest sündinud.
“Ega nende väljamõtlemine kerge töö ole. On vaja leida sobiv motiiv, mida kasutada,” ütleb Saare. Näiteks Mäetaguse valla vapi väljamõtlemine oli väga raske, sest Mäetagusel ei olnud peale vallas oleva kolmetipulise mäe vapil midagi esile tõsta. Et sellest aga korralikku vappi teha, tuli mäe taustaks midagi lisada.
“Kolmekümnendatel aastatel osales Mäetaguse koorejaam Berliini võistlustel ja sai sealt ergutusauhinna. Et Berliini vapil oli karu, siis arvasin, et seda motiivi võiks ka Mäetaguse valla vapil kasutada, liiatigi on ümberringi Alutaguse metsad, kus on palju karusid.”
Jõhvi ja Maidla vapi väljamõtlemine oli kergem.
“Jõhvi valla vapil tahtsid vallajuhid näha eesti rahvusmustrile tuginevat motiivi, mida nemad kutsusid karukelladeks, aga mis tegelikult on Jõhvi naise käisemuster, tulbimuster, seega tegin ettepaneku teha need vapil sellistena, nagu on kohalike rahvarõivaste käistel.”
Maidla valla vapi idee on saadud ajaloolise Maydelli suguvõsa vapi algselt kujutiselt. Vapil on kuldsel kilbil sinine ärastala kolme hõbedase kalaga.
Endale mõtles Saare vapi välja juba poisipõlves. “Sellest ajast on pärit üks vapimotiiv, mis mulle väga meeldis. Mõnes mõttes ma varastasin selle motiivi – see kujutab endast kilpi, millel on kahel väljal punane rist ning kahel väljal hõbedane ja sinine rist.” Seda vappi ei ole Saare ametlikult registreerinud. “Aga sellega on hea näiteks visiitkaardil tekkivaid tühje kohti täita,” ütleb ta.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 3.01.2004