|
xxx
KollTanel Veenre Eesti Ekspress, 14.07.2004
Lugu sellest, kuidas kartmatu visionäär ja jõuline inimgeneraator Tõnu Kaljuste annab elu ühele saarele.
Tõnu Kaljuste ei ole puhanud kodumaal nõnda pikalt juba kümme aastat. Kaks kuud ühtejutti! Kui mõni teine oleks pagenud mõnele lõunamere saarele end praadima, siis Tõnu Kaljustele tähendas see aega viia ellu oma pöörasemad ideed. Pühapäeval oligi võimalus näha Laulasmaal üht “puhkuse” vilja – Jaan Tätte jandi “Latern” esietendust, mille rühmatöö dirigendiks Tõnu Kaljuste.
Hõõguv päike kumab küpselt ja võimukalt männilatvades. Evelin Pang, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Taavi Teplenkov ja Priit Võigemast mängivad okkalisel rannaliival rahvalike naljadega pikitud stseene Naissaare Naise elust. Tükk ise ehk ei olegi see, millest nii väga rääkida – oluline on visioon, mille mootor on üks lihtsurelik me hulgast.
Paadiga Lohusalust merel käia Tõnule Kaljustele meeldib. Meri on vabadus. Ja meri on vabandus – hetkeks kiirteelt kõrvale põigata. Teda huvitab randlase elu võimalikkuse uurimine moodsas ühiskonnas. Ning seda eksperimenti korraldab ta endaga. Kuid peagi tahab ta appi võtta ka teisi kaasmaalasi.
Kui Tõnu Kaljuste tuli kahe aasta eest välja pöörase ideega rajada kontserdisaal Naissaarele, võttis avalikkus selle vastu kui ühe veidrik-geeniuse provokatsiooni. Nojah, epatee osa ei tasuks siin alahinnata, kuid praegu võtab mees oma suvekodust Laulasmaal nädalas mõned korrad ette treti Naissaarele, et töölistele bensiini viia. Elektrit seal ju ei ole.
Naissaarest on saanud Tõnu Kaljuste eesmärk ja ideç fixe – ta rajab parajasti oma soetatud maatükile, kus kunagi sündinud kuulus optik Bernhard Schmidt, üht iselaadset talu. Mitte tavalist, vaid sellist, mille suvesaalist saaks energiapesa, kus toimuksid festivalid, kontserdid, etendused ja näitused – ideeks kanda kultuuride sõlmpunktis kükitav saar rahvusvahelisele kultuurikaardile. Just seepärast tellis Naissaart armastav mees (ehk Tõnu Kaljuste) etenduse Vilsandit armastavalt mehelt (ehk Jaan Tättelt) spetsiaalselt just selle koha tarbeks ning loo taustsüsteemiks on Naissaare müüdid Üksiku Naise ootusest. Oodates vaadatakse saarelt muidugi merele. Sealt tulevad saarerahva kaks kõige olulisemat asja – söök ja armastus.
Tuleval suvel toob meri Naissaare randa ka ehk juba kultuurihuvilisi, kes Kaljuste pöörasusest kohapeal aimu saavad. Nõnda sünnib üks uus Naissare müüt.
Kindlasti on Tõnu Kaljuste suurejooneline ja enesekindel visionäär. Üle keskea mees tunneb ühtäkki, et temas on veel jõudu ja edevust viia ellu peas ja südames idanevaid ideid. Tema looming on suurepärane illustratsioon ideede jõust. Kaljuste ise toonitab muidugi mõttekaasluse tähtsust julgete projektide lihakssaamise puhul. Koos Erkki-Sven Tüüri, Guido Kanguri ja Peeter Schneideriga on kokku kutsutud Sihtasutus Lootsi Koda, mis loodud verivärske projektiteatri Nargen Opera juhtimiseks. Nargen on muide Naissaare ajalooline nimi. Peale Tätte “Laterna”, mis ongi Nargen Opera esimene pääsuke, on sel hooajal plaanis lavale tuua ka kolm Haydni lühiooperit. Ning Jaan Krossilt on tellitud Naissaare tarvis teatritükk “Vastutuulelaev” samanimelise romaani põhjal.
Tõnu ei raiska end kõigile. Kergelt aristokraatlikul moel eelistab ta hoida distantsi ja jagada tõelist essentsi vaid vähestele väärikatele. Nagu Tormis, Pärt, Tüür.
Kui ma pärast jandi lõppu Tõnu Kaljustega õhtupäikeses juttu rääkisin, meenusid Rooma keiserfilosoofi Marcus Aureliuse sõnad: “Kui see vili, mis tema sisimas valitseb, on loodusega kooskõlas, võtab ta juhtuva suhtes sellise hoiaku, et tal on alati kerge kohaneda sellega, mis on võimalik ja mis talle antakse. Sest ta ei armasta mingit kindlalt piiritletud ainet, vaid püüdleb mööndustega etteseatu poole, selle aga, mis talle vastu tuleb, teeb ta endale aineks, just nagu tuli saavutab ülemvõimu temasse heidetava üle, /…/ lõõmav tuli aga teeb temale ette jääva kiiresti omaks, neelab alla ning tõuseb just selle abil veelgi kõrgemale.”
Näilise kergusega põleb Kolli (nõnda hüüavad Tõnu Kaljustet tema lauljad ja orkestrandid) leek, mille küte võib olla ülimalt kapriisne ja hõrk süvakultuur või siis rahvapärane mütoloogia. Tema kohanemisvõime on aukartustäratav. Kui Koll Eesti Filharmoonia Kammerkooriga alustas, oli kõigepealt Tormis. Olles välja teeninud hiilgava Tormise-koori reputatsiooni, mindi kriitikutele ootamatult Bachi ja Pärdi kallale. Ning taas tehti seda nii hästi, et Tõnu Kaljustest on saanud ka Pärdi ihudirigent. Nüüd siis üsna paolocoelholik rahvatükk Laulasmaa mändide all. Þanrimääratlused jäägu teiste mureks – Kaljustele on olulisim kriteerium materjali sisu, mis lihtsalt peab olema nii hea, et oleks paslik jagada ka teistega. Mitte kunst ise ei ole oma olemiselt kõrge või madal, vaid suhe kunstiga on seda. “Aus suhe on alati kõrge,” räägib dirigent.
Tõnu Kaljustele mõeldes kerkib mõttepildile imposantne ja enesekindel Metsjeesus, kelles on ühendatud kultuuri ja barbari parimad jooned. Ürgne jõud ristatud parima osaga õhtumaisest kultuurist.
Nii dirigendi kui ka lavastaja loomisvorm on koostöö. Kuid suure joone ja julgete ideedega loojad ei tarvitse alati olla just kõige mugavamad koostööinimesed. Jah, ta ei tõsta oma koori või orkestri peale eales häält, kuid imposantsel Kaljustel ei olegi seda vaja. Kui tal juba on sees süttinud tuli, siis oma silmist pillutavate sädemetega loodab ta nakatada kogu kollektiivi. Enamasti see õnnestub.
Kuid võib ka juhtuda, et kui suurel juhil on pilt klaar ja siht silme ees, siis teised tunnevad end etturitena juhi mängulaual. Julge eksperimendi lõppjaam võib olla sama mis alguspunkt… Kuid tasub meeles pidada – et vaid nõnda saavad sündida Suured Asjad, mis ei lämbu ühistöö keskpärasusse. Suurele loojale ei ole salakavalamat vaenlast kui demokraatlik nivelleerumine.
Ja ka ajale proovib Tõnu Kaljuste üha enam päitseid pähe panna – kui kunagi paarikümne aasta eest ei planeerinud ta ette rohkem kui mõni nädal, siis nüüd eelistab Tõnu ettevalmistatud sündmusi. Stiihia vähenemise arvelt on lootus rohkem ellu viia.
|
Uudised
VE: Kaljuste Tõnu – vaba dirigent
Dirigent Tõnu Kaljuste plaanib Naissaarele kontserdipaika
Anneli Ammas, EPL, 30.12.2003
Foto: Toomas Volmer
Dirigent Tõnu Kaljuste plaani kohaselt peab Naissaarele kerkima kontserdimaja, millega väärtustataks ühtlasi maailmakuulsa naissaarlase, optik Bernhard Schmidti mälestust.
Viimsi valla peaarhitekti Haldo Oravase sõnul on vallavolikogu Tõnu Kaljuste taotlusel algatanud Naissaare üldplaneeringu muutmise, et Bernhard Schmidti kunagise kodutalu maadele ehitada kontserdimaja. “Sellega seotud detailplaneering on praegu kooskõlastamisel muinsuskaitse, looduskaitse ja teiste ametkondadega,” ütles Oravas.
Näitus varemetel
Kunagise Schmidti talu maa praegune omanik Kaljuste ei soovinud oma plaanidest veel täpsemalt rääkida, kuid lähim ettevõtmine on kavandatud juba tuleva aasta kevadeks.
Nimelt möödub aprilli algul Schmidti sünnist 125 aastat, selleks puhuks avatakse tema kodutalu varemeis näitus.
Kirjanik Jaan Kross kirjutas aastaid tagasi romaani “Vastutuulelaev”, mis jutustab noorelt ühe käe kaotanud Schmidti elust. Nüüd on Krossil valminud näidend, mis mõeldud esitamiseks Naissaarel.
“See saab etenduda, kui maja valmis,” ütles Kross. “See pole vabaõhuetendus.”
Valla peaarhitekti sõnul toimus arhitektuurse lahenduse eskiisikonkurss juba üle poole aasta tagasi.
“Võitnud töö oli igal juhul huvitava lahendusega,” kinnitas Oravas.
Kirik restaureeritakse
Spetsiaalselt Naissaarel esitamiseks on lubanud näidendi kirjutada ka Jaan Tätte. “Ma ei ole veel kirjutama hakanud, aga see tuleb ilmselt nelja inimese tükk meremeestest ja meremeeste naistest,” ütles Tätte.
Oravase sõnul toetab Viimsi vallavalitsus nii Kaljuste ideed kui ka laiemalt Naissaare Lõunaküla taastamist. Nõukogude sõjaväe käes olnud saarel ei ole kunagi tihedalt asustatud Lõunakülast suurt midagi säilinud. Valla toel on juba valminud Lõunaküla kiriku esialgne restaureerimisprojekt.
Tallinnas tegutsev Rootsi-Mihkli kogudus koos endiste naissaarlastega on restaureerimise oma südameasjaks võtnud, esialgu plaanitakse varemed konserveerida ja vähemalt katus peale ehitada. Naissaarega pole siiani püsivat laevaühendust, kuna sadam pole selleks piisavalt korras. “Väiksemaid laevu võtab sadam vastu küll,” kinnitas Oravas, lisades, et sadama korrastamine on vallal kindlasti kavas.
Kes on Bernhard Schmidt?
Maailmakuulus optik Bernhard Schmidt sündis 11. aprill 1879 Naissaarel, taevavaatlusi alustas ta Eestis enne 1901. aastat. Suurimad avastused teleskoopide täiustamisel tegi Schmidt hiljem Saksamaal elades.
Vaatlustehnikas oli murrangulise tähtsusega tema poolt 1930. aastal leiutatud kaamera, nn Schmidti kaamera. Seda kasutatakse siiani maailma observatooriumides, suurim Schmidti süsteemi järgi ehitatud teleskoop asub Hiinas. Tema nime kannab ka üks 1960. aastal avastatud väikeplaneet. Schmidt töötas aastaid Hamburgi lähedal observatooriumis, ta suri 1. detsembril 1935. aastal Saksamaal.
xxx
KollTanel Veenre Eesti Ekspress, 14.07.2004
Perpetuum Mobile Tõnu Kaljuste:
23. juuli – 1. august, (v.a 25.07), Jaan Tätte “Latern” Laulasmaal (Nargen Opera)
27. juuli, Brett Deani “Carlo” ja Pärdi “Tabula rasa” Pärnu Kontserdimajas (Tallinna Kammerorkester)
31. juuli, Mozarti ja Beethoveni kirikumuusika XII Rapla Kirikumuusika Festivalil (festivali koor ja orkester)
8. august, Haydni festival Vancouveris (CBC Radio Orchestra, CBC Radio Orchestra ja Festival Vancouver Chorus)
14. august, Leigo Järvemuusika (Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja TKO)
18., 20.-25. august, Veljo Tormise “Eesti Ballaadid” Kuusalu vallas Soorinna küla heinaküünis (Von Krahli Teater)
27. august, Haydni missa ja Beethoveni 6. sümfoonia Metodisti kirikus (ERSO)
6-10. september, Arvo Pärdi teosed Torino Settembre Musica festivalil (EFK ja TKO)
Lugu sellest, kuidas kartmatu visionäär ja jõuline inimgeneraator Tõnu Kaljuste annab elu ühele saarele.
Tõnu Kaljuste ei ole puhanud kodumaal nõnda pikalt juba kümme aastat. Kaks kuud ühtejutti! Kui mõni teine oleks pagenud mõnele lõunamere saarele end praadima, siis Tõnu Kaljustele tähendas see aega viia ellu oma pöörasemad ideed. Pühapäeval oligi võimalus näha Laulasmaal üht “puhkuse” vilja – Jaan Tätte jandi “Latern” esietendust, mille rühmatöö dirigendiks Tõnu Kaljuste.
Hõõguv päike kumab küpselt ja võimukalt männilatvades. Evelin Pang, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Taavi Teplenkov ja Priit Võigemast mängivad okkalisel rannaliival rahvalike naljadega pikitud stseene Naissaare Naise elust. Tükk ise ehk ei olegi see, millest nii väga rääkida – oluline on visioon, mille mootor on üks lihtsurelik me hulgast.
Paadiga Lohusalust merel käia Tõnule Kaljustele meeldib. Meri on vabadus. Ja meri on vabandus – hetkeks kiirteelt kõrvale põigata. Teda huvitab randlase elu võimalikkuse uurimine moodsas ühiskonnas. Ning seda eksperimenti korraldab ta endaga. Kuid peagi tahab ta appi võtta ka teisi kaasmaalasi.
Kui Tõnu Kaljuste tuli kahe aasta eest välja pöörase ideega rajada kontserdisaal Naissaarele, võttis avalikkus selle vastu kui ühe veidrik-geeniuse provokatsiooni. Nojah, epatee osa ei tasuks siin alahinnata, kuid praegu võtab mees oma suvekodust Laulasmaal nädalas mõned korrad ette treti Naissaarele, et töölistele bensiini viia. Elektrit seal ju ei ole.
Naissaarest on saanud Tõnu Kaljuste eesmärk ja ideç fixe – ta rajab parajasti oma soetatud maatükile, kus kunagi sündinud kuulus optik Bernhard Schmidt, üht iselaadset talu. Mitte tavalist, vaid sellist, mille suvesaalist saaks energiapesa, kus toimuksid festivalid, kontserdid, etendused ja näitused – ideeks kanda kultuuride sõlmpunktis kükitav saar rahvusvahelisele kultuurikaardile. Just seepärast tellis Naissaart armastav mees (ehk Tõnu Kaljuste) etenduse Vilsandit armastavalt mehelt (ehk Jaan Tättelt) spetsiaalselt just selle koha tarbeks ning loo taustsüsteemiks on Naissaare müüdid Üksiku Naise ootusest. Oodates vaadatakse saarelt muidugi merele. Sealt tulevad saarerahva kaks kõige olulisemat asja – söök ja armastus.
Tuleval suvel toob meri Naissaare randa ka ehk juba kultuurihuvilisi, kes Kaljuste pöörasusest kohapeal aimu saavad. Nõnda sünnib üks uus Naissare müüt.
Kindlasti on Tõnu Kaljuste suurejooneline ja enesekindel visionäär. Üle keskea mees tunneb ühtäkki, et temas on veel jõudu ja edevust viia ellu peas ja südames idanevaid ideid. Tema looming on suurepärane illustratsioon ideede jõust. Kaljuste ise toonitab muidugi mõttekaasluse tähtsust julgete projektide lihakssaamise puhul. Koos Erkki-Sven Tüüri, Guido Kanguri ja Peeter Schneideriga on kokku kutsutud Sihtasutus Lootsi Koda, mis loodud verivärske projektiteatri Nargen Opera juhtimiseks. Nargen on muide Naissaare ajalooline nimi. Peale Tätte “Laterna”, mis ongi Nargen Opera esimene pääsuke, on sel hooajal plaanis lavale tuua ka kolm Haydni lühiooperit. Ning Jaan Krossilt on tellitud Naissaare tarvis teatritükk “Vastutuulelaev” samanimelise romaani põhjal.
Tõnu ei raiska end kõigile. Kergelt aristokraatlikul moel eelistab ta hoida distantsi ja jagada tõelist essentsi vaid vähestele väärikatele. Nagu Tormis, Pärt, Tüür.
Kui ma pärast jandi lõppu Tõnu Kaljustega õhtupäikeses juttu rääkisin, meenusid Rooma keiserfilosoofi Marcus Aureliuse sõnad: “Kui see vili, mis tema sisimas valitseb, on loodusega kooskõlas, võtab ta juhtuva suhtes sellise hoiaku, et tal on alati kerge kohaneda sellega, mis on võimalik ja mis talle antakse. Sest ta ei armasta mingit kindlalt piiritletud ainet, vaid püüdleb mööndustega etteseatu poole, selle aga, mis talle vastu tuleb, teeb ta endale aineks, just nagu tuli saavutab ülemvõimu temasse heidetava üle, /…/ lõõmav tuli aga teeb temale ette jääva kiiresti omaks, neelab alla ning tõuseb just selle abil veelgi kõrgemale.”
Näilise kergusega põleb Kolli (nõnda hüüavad Tõnu Kaljustet tema lauljad ja orkestrandid) leek, mille küte võib olla ülimalt kapriisne ja hõrk süvakultuur või siis rahvapärane mütoloogia. Tema kohanemisvõime on aukartustäratav. Kui Koll Eesti Filharmoonia Kammerkooriga alustas, oli kõigepealt Tormis. Olles välja teeninud hiilgava Tormise-koori reputatsiooni, mindi kriitikutele ootamatult Bachi ja Pärdi kallale. Ning taas tehti seda nii hästi, et Tõnu Kaljustest on saanud ka Pärdi ihudirigent. Nüüd siis üsna paolocoelholik rahvatükk Laulasmaa mändide all. Þanrimääratlused jäägu teiste mureks – Kaljustele on olulisim kriteerium materjali sisu, mis lihtsalt peab olema nii hea, et oleks paslik jagada ka teistega. Mitte kunst ise ei ole oma olemiselt kõrge või madal, vaid suhe kunstiga on seda. “Aus suhe on alati kõrge,” räägib dirigent.
Tõnu Kaljustele mõeldes kerkib mõttepildile imposantne ja enesekindel Metsjeesus, kelles on ühendatud kultuuri ja barbari parimad jooned. Ürgne jõud ristatud parima osaga õhtumaisest kultuurist.
Nii dirigendi kui ka lavastaja loomisvorm on koostöö. Kuid suure joone ja julgete ideedega loojad ei tarvitse alati olla just kõige mugavamad koostööinimesed. Jah, ta ei tõsta oma koori või orkestri peale eales häält, kuid imposantsel Kaljustel ei olegi seda vaja. Kui tal juba on sees süttinud tuli, siis oma silmist pillutavate sädemetega loodab ta nakatada kogu kollektiivi. Enamasti see õnnestub.
Kuid võib ka juhtuda, et kui suurel juhil on pilt klaar ja siht silme ees, siis teised tunnevad end etturitena juhi mängulaual. Julge eksperimendi lõppjaam võib olla sama mis alguspunkt… Kuid tasub meeles pidada – et vaid nõnda saavad sündida Suured Asjad, mis ei lämbu ühistöö keskpärasusse. Suurele loojale ei ole salakavalamat vaenlast kui demokraatlik nivelleerumine.
Ja ka ajale proovib Tõnu Kaljuste üha enam päitseid pähe panna – kui kunagi paarikümne aasta eest ei planeerinud ta ette rohkem kui mõni nädal, siis nüüd eelistab Tõnu ettevalmistatud sündmusi. Stiihia vähenemise arvelt on lootus rohkem ellu viia.