Vennad Urbid nautisid kõikjal publikumenu
 Romi Erlach
 Pärast kaheaastast pausi kodulavadel käinud
Tarmo ja Toomas Urb said fännidelt oodatult sooja vastuvõtu
Vennad Tarmo ja Toomas Urb lõpetasid eile kontserdiga Tallinnas Estonia kontserdisaalis oma Eesti tuuri, mille kõik neli kontserti läksid täissaalile.
“Estonia laval esinemine on meile kindlasti auasi – üldse mitte pugemise mõttes, aga meie jaoks on see lava püha koht,” ütles Toomas Urb eile Tallinnas kontserdieelset heliproovi lõpetades. 1988. aastal olid Urbid ühed esimesed inimesed, kellel Estonia laval n-ö soolokontsert lubati anda. “Vaatasime just selle 15 aasta taguse esinemise videosalvestust, päris naljakas – kontsert oli puhta saundi huvides ilma võimenduseta,” ütles Toomas Urb.
Lihtne ja minimalistlik
Soundchecki käigus paneb helireþissöör vendade hääled omavahel tasakaalu, timmib kitarri kõla monitoris ja valgustaja seab paika eriti minimalistliku valguslahenduse, kus peale ühe valgusvihu on lava kottpime. “Kõike, mida me teeme, iseloomustab lihtsus ja minimalistlikkus,” kommenteerib Toomas, kes läheb venna kitarrisaunde kontrollima päris saali tagaossa. “Mõtlesime kunagi, et laiendame oma kõlapilti ja proovisime anda kontserti koos pianistiga, aga see lõppes läbikukkumisega. Mees mängis oma süntesaatoril hoopis mingit muud asja kui meie, ta ei elanud absoluutselt sisse.”
</SCRIPT>“On väga meelitav saundiga mängida, aga pahatihti tehakse heliga igasuguseid imetrikke ka selleks, et täita tühjust,” nendib Tarmo Urb. “Mina pooldan Idamaade kunstis levinud arusaama, et tühjus annab mõttele ruumi.”
Tarmo Urb avastab pooletunnise proovi lõppedes oma mobiiltelefonist 12 vastamata kõnet. “Halloo, tere…piletid on 180 krooni, aga asi selles, et pileteid pole,” vastab ta järgmisele helinale. “No ikka on nii, et suur osa sõpru avastab alles viimaste kontserdieelsete tundide ajal, et nad tahavad kindlasti tulla.”
Unikaalne publik
Kolme esimese kontserdi põhjal on vennad veendunud, et eesti publikukultuur on unikaalne. “Eestlane on kontserdikuulajana heas mõttes väga tsiviliseeritud ja orienteeritud sellele, mida ta on kuulama tulnud,” märkis Toomas Urb. “Kui laval seisavad kaks meest ühe kitarriga ja laulavad-mängivad kaks tundi jutti ilma mingite efektideta ja saalist ei kosta nohinat ka, siis see on märkimisväärne.”
Urbidel on eriliselt hea meel, et nende kontserdid müüdi välja pea olematu eelreklaamiga. “Eks meie fännid teavad, kes me oleme, ja küsimus oli vaid selles, kas ja kuhu neil õnnestus pileteid hankida. Ja enamlevinud küsimus, mis meieni jõudis, oli see, et teete tuuri vahetult pärast jõule – ega teil ometi pole plaanis jõululaule laulda?” rääkis Tarmo. “Mille peale rahustasin neid, et ei – olen pagan.”
Ebakindlaim oli vendade meelest esimene, Pärnu kontsert. “Sealne saal oli meile täiesti avastamata maa, tundsime ennast seal nagu rallisõitjad rajal, mida pole varem proovinudki.” “Tartu on meie kodulinn, seal laulda oli äraütlemata soe tunne. Viljandlased jälle on vaieldamatult parimad kaasalauljad. Peaasi on aga kindlasti see, et live-esinemise maagia toimiks ja iga kuulaja leiaks oma laulu.”
|
Uudised
VE: Urb, Tarmo ja Toomas – vennad muusikas
Vennad Tarmo ja Toomas Urb lõpetasid eile kontserdiga Tallinnas Estonia kontserdisaalis oma Eesti tuuri, mille kõik neli kontserti läksid täissaalile.
“Estonia laval esinemine on meile kindlasti auasi – üldse mitte pugemise mõttes, aga meie jaoks on see lava püha koht,” ütles Toomas Urb eile Tallinnas kontserdieelset heliproovi lõpetades. 1988. aastal olid Urbid ühed esimesed inimesed, kellel Estonia laval n-ö soolokontsert lubati anda. “Vaatasime just selle 15 aasta taguse esinemise videosalvestust, päris naljakas – kontsert oli puhta saundi huvides ilma võimenduseta,” ütles Toomas Urb.
Lihtne ja minimalistlik
Soundchecki käigus paneb helireþissöör vendade hääled omavahel tasakaalu, timmib kitarri kõla monitoris ja valgustaja seab paika eriti minimalistliku valguslahenduse, kus peale ühe valgusvihu on lava kottpime. “Kõike, mida me teeme, iseloomustab lihtsus ja minimalistlikkus,” kommenteerib Toomas, kes läheb venna kitarrisaunde kontrollima päris saali tagaossa. “Mõtlesime kunagi, et laiendame oma kõlapilti ja proovisime anda kontserti koos pianistiga, aga see lõppes läbikukkumisega. Mees mängis oma süntesaatoril hoopis mingit muud asja kui meie, ta ei elanud absoluutselt sisse.”
</SCRIPT>“On väga meelitav saundiga mängida, aga pahatihti tehakse heliga igasuguseid imetrikke ka selleks, et täita tühjust,” nendib Tarmo Urb. “Mina pooldan Idamaade kunstis levinud arusaama, et tühjus annab mõttele ruumi.”
Tarmo Urb avastab pooletunnise proovi lõppedes oma mobiiltelefonist 12 vastamata kõnet. “Halloo, tere…piletid on 180 krooni, aga asi selles, et pileteid pole,” vastab ta järgmisele helinale. “No ikka on nii, et suur osa sõpru avastab alles viimaste kontserdieelsete tundide ajal, et nad tahavad kindlasti tulla.”
Unikaalne publik
Kolme esimese kontserdi põhjal on vennad veendunud, et eesti publikukultuur on unikaalne. “Eestlane on kontserdikuulajana heas mõttes väga tsiviliseeritud ja orienteeritud sellele, mida ta on kuulama tulnud,” märkis Toomas Urb. “Kui laval seisavad kaks meest ühe kitarriga ja laulavad-mängivad kaks tundi jutti ilma mingite efektideta ja saalist ei kosta nohinat ka, siis see on märkimisväärne.”
Urbidel on eriliselt hea meel, et nende kontserdid müüdi välja pea olematu eelreklaamiga. “Eks meie fännid teavad, kes me oleme, ja küsimus oli vaid selles, kas ja kuhu neil õnnestus pileteid hankida. Ja enamlevinud küsimus, mis meieni jõudis, oli see, et teete tuuri vahetult pärast jõule – ega teil ometi pole plaanis jõululaule laulda?” rääkis Tarmo. “Mille peale rahustasin neid, et ei – olen pagan.”
Ebakindlaim oli vendade meelest esimene, Pärnu kontsert. “Sealne saal oli meile täiesti avastamata maa, tundsime ennast seal nagu rallisõitjad rajal, mida pole varem proovinudki.” “Tartu on meie kodulinn, seal laulda oli äraütlemata soe tunne. Viljandlased jälle on vaieldamatult parimad kaasalauljad. Peaasi on aga kindlasti see, et live-esinemise maagia toimiks ja iga kuulaja leiaks oma laulu.”