Tuhala veed keevad üle
 Veiko Pesur
Pühapäeva hommikul tõusis Kose valla Virulase koopa ava kohal 2,35 meetrit üle Tuhala Nõiakaevu rakete servast ja üllatuslikult läks keset talve käima Eesti unikaalsemaid loodusnähtusi. Kuigi rahvapärimus süüdistab vee keema ajamises vihtlevaid nõidu, ei pea nõiajutt paika.
Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja on juba üheksanda põlve tuhalane ja mäletab, et neli-viis korda on kaev ka varem talviti keenud. “Korra ka vana-aastaõhtul, 1994. ja 1995. aasta vahetusel, kui võtsime siin kohaliku rahvaga uut aastat vastu,” märkis Talioja. Kohalik rahvas nimetab seda keemiseks, sest rahvapärimuse järgi hakkab vesi keema siis, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.
Enne vesi keema ei hakka, kui kaevust poolteist kilomeetrit ülespoole, Virulase koopa kohal on vee ase 2,35 meetrit kõrgem kui Nõiakaevu plate. “Tööle hakkab see ühendatud anumate põhimõttel – kui seal surve suureneb, siis hakkab Nõiakaev keema,” ütles Talioja, kes käib ise iga päev koopa juures veetaset kontrollimas.
“Kõigepealt hakkab vesi üle kaevu ääre nirisema, surve suureneb ja lõpuks hakkab vett tulema ümberringi, kohin suureneb kogu aeg,” kirjeldas ta.
Tänaseks võivad kraanid juba kinni olla
Kevadise keemisega praegust võrrelda ei saa. “Leva rabas alles lumi sulab ja mida rohkem seda sulab, seda rohkem vett peale tuleb. Täna õhtuks keeb ta kindlasti palju rohkem, aga mis öösel saab, seda me ei tea veel. Kui on miinus viis kraadi, siis tõmbab vee tagasi,” rääkis Talioja.
Kuigi põhiline keemisaeg on kevadeti, ei hakka kaev “tööle” mitte igal kevadel, pikim vaikuseaeg kestis neli aastat. Praegu kaevust väljuva vee kogus on umbes pool tavalisest. “Kui muidu tuleb välja sada liitrit sekundis, siis praegu ehk 50,” oletas looduskeskuse juhataja. Vesi voolab mööda orgu edasi Tuhala jõkke, sealt edasi Pirita jõkke, kust lõpuks suubub merre.
Taliojale teadaolevalt on kaev ühe aastaga enim kordi keenud 1981. aastal – siis tõusis vesi üle serva kuus korda. Isegi südasuvel on kaev keenud. 1999. aasta aprillis kestis vaatemäng aga kolm nädalat jutti.
Kaevust koos veega ka kala
Tuhala vesi on Talioja kinnitusel poole puhtam kui Tallinna joogivesi. “Kogu meie üheksa põlve on selle vee peal üles kasvanud. See on rabavesi, pruunika värvusega puhas vesi.”
“Kaevust tuleb välja ka kalu ja see ei ole udujutt. Alles mõni päev tagasi oli siin üks Paide grupp. Nii kui nad kaevu kaane lahti tegid, suur luts oli sees. Ka haugi on tulnud,” rääkis Talioja.
Majadele veed liiga ei tee, sest taluhooned on sada aastat tagasi nii täpselt paika pandud, et eluruumide all ei ole ühtegi veesoont.
|
Uudised
VE: Nõiakaev, ka Tuhala Nõiakaev
(30.12.2003)
Pühapäeva hommikul tõusis Kose valla Virulase koopa ava kohal 2,35 meetrit üle Tuhala Nõiakaevu rakete servast ja üllatuslikult läks keset talve käima Eesti unikaalsemaid loodusnähtusi. Kuigi rahvapärimus süüdistab vee keema ajamises vihtlevaid nõidu, ei pea nõiajutt paika.
Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja on juba üheksanda põlve tuhalane ja mäletab, et neli-viis korda on kaev ka varem talviti keenud. “Korra ka vana-aastaõhtul, 1994. ja 1995. aasta vahetusel, kui võtsime siin kohaliku rahvaga uut aastat vastu,” märkis Talioja. Kohalik rahvas nimetab seda keemiseks, sest rahvapärimuse järgi hakkab vesi keema siis, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.
Enne vesi keema ei hakka, kui kaevust poolteist kilomeetrit ülespoole, Virulase koopa kohal on vee ase 2,35 meetrit kõrgem kui Nõiakaevu plate. “Tööle hakkab see ühendatud anumate põhimõttel – kui seal surve suureneb, siis hakkab Nõiakaev keema,” ütles Talioja, kes käib ise iga päev koopa juures veetaset kontrollimas.
“Kõigepealt hakkab vesi üle kaevu ääre nirisema, surve suureneb ja lõpuks hakkab vett tulema ümberringi, kohin suureneb kogu aeg,” kirjeldas ta.
Tänaseks võivad kraanid juba kinni olla
Kevadise keemisega praegust võrrelda ei saa. “Leva rabas alles lumi sulab ja mida rohkem seda sulab, seda rohkem vett peale tuleb. Täna õhtuks keeb ta kindlasti palju rohkem, aga mis öösel saab, seda me ei tea veel. Kui on miinus viis kraadi, siis tõmbab vee tagasi,” rääkis Talioja.
Kuigi põhiline keemisaeg on kevadeti, ei hakka kaev “tööle” mitte igal kevadel, pikim vaikuseaeg kestis neli aastat. Praegu kaevust väljuva vee kogus on umbes pool tavalisest. “Kui muidu tuleb välja sada liitrit sekundis, siis praegu ehk 50,” oletas looduskeskuse juhataja. Vesi voolab mööda orgu edasi Tuhala jõkke, sealt edasi Pirita jõkke, kust lõpuks suubub merre.
Taliojale teadaolevalt on kaev ühe aastaga enim kordi keenud 1981. aastal – siis tõusis vesi üle serva kuus korda. Isegi südasuvel on kaev keenud. 1999. aasta aprillis kestis vaatemäng aga kolm nädalat jutti.
Kaevust koos veega ka kala
Tuhala vesi on Talioja kinnitusel poole puhtam kui Tallinna joogivesi. “Kogu meie üheksa põlve on selle vee peal üles kasvanud. See on rabavesi, pruunika värvusega puhas vesi.”
“Kaevust tuleb välja ka kalu ja see ei ole udujutt. Alles mõni päev tagasi oli siin üks Paide grupp. Nii kui nad kaevu kaane lahti tegid, suur luts oli sees. Ka haugi on tulnud,” rääkis Talioja.
Majadele veed liiga ei tee, sest taluhooned on sada aastat tagasi nii täpselt paika pandud, et eluruumide all ei ole ühtegi veesoont.
xxx
Tuhala nõiakaev hakkas üle ajama
TALLINN, 29. detsember (EPLO) – Soojad ja vihmased ilmad panid pühapäeval niiöelda keema Tuhala nõiakaevu. Tavaliselt juhtub see kevadiste suurvete aegu.
Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal, mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Tuhala kaevu juures asub ka Eesti võimsaim energiasammas, vahendas ETV.
Teadlaste arvates on nõiakaev üks unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas. Kaevu sügavus on ligi kaks ja pool meetrit ning selle vesi on soopäritolust tingituna veidi pruunikas.
Rahvapärimuse järgi hakkab Tuhala kaev keema siis kui kohalikud nõiad seal vihtlevad.