Mustad ja valged oad ning flöödimängijad
24.12.2003 00:01Enn Vetemaa, kirjanik
Postimees andis Enn Vetemaale rea märksõnu – valitsus, demokraatia, võrdsus, kultuurikiht –, mille kohta päris kirjaniku arvamust.
Telerit vaadates, kus aina looduskatastroofe ning terroriakte näeme, saab selgeks, et maakeral on palju kohti, kus elatakse meist märksa hullemat elu. Meie käekäik ei ole sedavõrd juhuste meelevallas ja oleneb seni suuresti meist endist. Peame suutma muutuvaga kohaneda, veelgi parem, kui suudame protsesside kujundamisel ka ise kaasa rääkida.
Eks valitsust siunatakse ikka, ja see võimalus on ka demokraatia mõõdupuu. Kiidulaulud osutavad ikka diktatuurile. Mõelgem Stalinile, Hitlerile, Husseinile! Ent targad mehed on ka seda möönnud, et «iga rahvas väärib oma valitsejaid» (ainult anneksioonide puhul see reegel ei kehti).
Ka meie valime oma valitsejad ise. Ent eks valimistega ole nagu on. Sokrates imestas, et kui valitakse senaatoreid, lastakse urnidesse valgeid või musti ube – niisiis üks salajane värk. Aga flöödimängijaid nii küll keegi ei vali. Meie valime oma parlamenti ja sealtkaudu valitsust pahatihti n-ö flöödimängijate piltide järgi, mis riputet, kuhu vähegi annab. Paljusid neist pole veel mängimas kuuldudki; vahel selgub hiljem, et valitu ei tunne nootigi.
Õhuke kultuurikiht
Suuresti määrab rahvaste saatuse nn kultuurikiht. Selle paksus oleneb otseselt ühiskonnas toimunud kardinaalsete muutuste sagedusest.
Kui hakkasin oma esimese gladioolipeenra tarvis maad ette valmistama, alustasin umbrohu hävitamisest. Herbitsiidide kahjulikkusest ei teatud tollal palju. Eks neid kasutasingi. Kangeid. Olin radikaalne: «Plats puhtaks!» Ja puhtaks tema ka sai.
Esimesel aastal oli maa must nagu pärast tulekahju. Külvasin lillesibulad mujale ja jäin mõneti filosoofilise huviga vaatama, mis «puhtast platsist» edasi saab.
Teisel aastal pilt muutus. Ei jäänud maa mustaks ühti – ilmus esimese põlvkonna kultuurkiht: kobrulehed, takjad, ohakad, nõgesed – väga karismaatiline seltskond, kelle suurim mure oli see, kuidas haarata kogu valgus, kogu niiskus, aga ka varjulisemad, rammusama mullaga kasvukohad. Veel parem! – kogu maa endale! Nii läkski. Järgmisel aastal aga polnudki nad imekombel enam ainuvalitsejad. Kusagilt ilmusid lagedale tagasihoidlikud, vastupidavad ja ilmetud naadid, ka võililled ja üsna palju visa hingega tavataimi.
Kolmandal aastal – oh imet! – hakkas silma juba mõni moon ja neljandal koguni käpaline. Kultuurkiht paksenes ja ilmusid vormid, kes esindasid kobrulehtedele arusaamatut mittepragmaatilist kategooriat – ilu!
Esimene Eesti riik jõudis kasvatada endale kultuurikihi. Enne meie rahvuslikku katastroofi, osalt ka pärast seda, jõudsid end ilmutada Heino Eller, Endel Lippmaa, Hans Trass, Jaan Kross, Lennart Meri ja paljud teised.
Hetkel me oma uute põlvkondadega nii kaugele veel pole jõudnud. Suur osa valitsusest ja ka esimese põlve rikkureist pärineb veel kobruleheliste klubist. Eks valijaistki – nii et tegu on mõneti liigisisese võitlusega.
Oodatud heategevus
Heategevus, maailmas nii iseenesestmõistetav, on esimese põlve kultuurkihile võõras. Soovid tuginevad veel tingimatutele refleksidele: ennekõike söök, eluase, riided – need on oma triviaaluses ka mõistetavad.
Igatahes seni, kuni sesse sfääri kuuluv ei pea olema parim: maja merekaldal, kalleim mööbel, parim auto, miks mitte ka jaht. Kultuur on esiotsa veel teisejärguline ning väärib tähtsust vaid kui võimalus silma paista ja prominenditseda.
Kunsti ja raamatute ostmine on siiski tasapisi suurenemas. Kui ostjad ise veel mitte, siis märkavad hangitud väärtusi ehk nende lapsed. Üht-teist on avastatud, kuid palju on veel avastamata. Maalikunsti mingil määral hinnatakse, kuid vähe on neid, kes teavad midagi Elo Järve nahaplastikast, mis kuulub vaieldamatult maailmanähtuste hulka. Ma ei räägi kunstist investeerimise mõttes, kuigi seegi asjatundmise korral väga tark tegu on.
Erudeeritud, parimas mõttes elitaarne Hans H. Luik lõi kultuuripreemia. Eeskuju vääriv! Kui targalt oleks teinud Eesti Loto eksjuht, kui ta oleks mingigi osa ootamatult suurest rahasajust kultuurile või lastele annetanud. Pärast sedagi oleks veel miljoneid järele jäänud. Ent tolle proua intellekt nii kõrget latti ei ületanud.
Tihti räägitakse võrdsusest. Mina pean kommunismi kõige ilusamaks ideoloogiaks maailmas, kuid näen kahjuks tema teostamise lootusetust lähemate inimpõlvede jooksul. Mis siis saaks, kui ühel päeval tõesti jagataks kogu maailma varandus inimeste vahel laiali? Kas tuleks võrdsus? Oh ei!
Üks mees ostaks saadud raha eest torti ja veine, teine maad ja metsa… Ja kümne aasta päras poleks enam ei võrdsust ega vennaarmu. Üks mees istuks tordikarpide ja pudelite virna otsas, teine aga sõidaks temast uue autoga mööda, et poeg ülikooli sisseastumiseksamitele sõidutada.
Aasta kultuurishokk
Kui tervikuna tuleb öelda, et mingeid kataklüsme pole möödunud aastal tulnud eriti kogeda, siis tuleks siiski teha väike korrektiiv. Just kultuurisfääris toimuski äsja sündmus, mis oli ootamatu nagu maavärin.
Reformlane Rein Lang minetas telesaates, kus autasustati kultuuripidurit, poliitikule vajaliku oskuse väärikalt kaotada. Talle pakutud shampus ja viinamarjad tunnistati odavaks solgiks, Tartu kunstiõpilaste kingitud rahvuslik kaltsuvaip lubati panna garaaþis mersu all. Lang-Tshapai kahtles koguni saates osalejate lugemisoskuses.
Teiste suhtes ülikriitiline ja vaieldamatult vaimukas mees ei kannatanud välja esimest teda ennast tabanud kriitikanoolt. Mimikril oli lõpp! Jah, on taimi, kelle kõrval kobruleht on oma primitiivsuses täiesti talutav, kuna ta vähemalt mürki ei pritsi.
Uudised
VE: Vetemaa, Enn – kirjanik
Mustad ja valged oad ning flöödimängijad
24.12.2003 00:01Enn Vetemaa, kirjanik
Telerit vaadates, kus aina looduskatastroofe ning terroriakte näeme, saab selgeks, et maakeral on palju kohti, kus elatakse meist märksa hullemat elu. Meie käekäik ei ole sedavõrd juhuste meelevallas ja oleneb seni suuresti meist endist. Peame suutma muutuvaga kohaneda, veelgi parem, kui suudame protsesside kujundamisel ka ise kaasa rääkida.
Eks valitsust siunatakse ikka, ja see võimalus on ka demokraatia mõõdupuu. Kiidulaulud osutavad ikka diktatuurile. Mõelgem Stalinile, Hitlerile, Husseinile! Ent targad mehed on ka seda möönnud, et «iga rahvas väärib oma valitsejaid» (ainult anneksioonide puhul see reegel ei kehti).
Ka meie valime oma valitsejad ise. Ent eks valimistega ole nagu on. Sokrates imestas, et kui valitakse senaatoreid, lastakse urnidesse valgeid või musti ube – niisiis üks salajane värk. Aga flöödimängijaid nii küll keegi ei vali. Meie valime oma parlamenti ja sealtkaudu valitsust pahatihti n-ö flöödimängijate piltide järgi, mis riputet, kuhu vähegi annab. Paljusid neist pole veel mängimas kuuldudki; vahel selgub hiljem, et valitu ei tunne nootigi.
Õhuke kultuurikiht
Suuresti määrab rahvaste saatuse nn kultuurikiht. Selle paksus oleneb otseselt ühiskonnas toimunud kardinaalsete muutuste sagedusest.
Kui hakkasin oma esimese gladioolipeenra tarvis maad ette valmistama, alustasin umbrohu hävitamisest. Herbitsiidide kahjulikkusest ei teatud tollal palju. Eks neid kasutasingi. Kangeid. Olin radikaalne: «Plats puhtaks!» Ja puhtaks tema ka sai.
Esimesel aastal oli maa must nagu pärast tulekahju. Külvasin lillesibulad mujale ja jäin mõneti filosoofilise huviga vaatama, mis «puhtast platsist» edasi saab.
Teisel aastal pilt muutus. Ei jäänud maa mustaks ühti – ilmus esimese põlvkonna kultuurkiht: kobrulehed, takjad, ohakad, nõgesed – väga karismaatiline seltskond, kelle suurim mure oli see, kuidas haarata kogu valgus, kogu niiskus, aga ka varjulisemad, rammusama mullaga kasvukohad. Veel parem! – kogu maa endale! Nii läkski. Järgmisel aastal aga polnudki nad imekombel enam ainuvalitsejad. Kusagilt ilmusid lagedale tagasihoidlikud, vastupidavad ja ilmetud naadid, ka võililled ja üsna palju visa hingega tavataimi.
Kolmandal aastal – oh imet! – hakkas silma juba mõni moon ja neljandal koguni käpaline. Kultuurkiht paksenes ja ilmusid vormid, kes esindasid kobrulehtedele arusaamatut mittepragmaatilist kategooriat – ilu!
Esimene Eesti riik jõudis kasvatada endale kultuurikihi. Enne meie rahvuslikku katastroofi, osalt ka pärast seda, jõudsid end ilmutada Heino Eller, Endel Lippmaa, Hans Trass, Jaan Kross, Lennart Meri ja paljud teised.
Hetkel me oma uute põlvkondadega nii kaugele veel pole jõudnud. Suur osa valitsusest ja ka esimese põlve rikkureist pärineb veel kobruleheliste klubist. Eks valijaistki – nii et tegu on mõneti liigisisese võitlusega.
Oodatud heategevus
Heategevus, maailmas nii iseenesestmõistetav, on esimese põlve kultuurkihile võõras. Soovid tuginevad veel tingimatutele refleksidele: ennekõike söök, eluase, riided – need on oma triviaaluses ka mõistetavad.
Igatahes seni, kuni sesse sfääri kuuluv ei pea olema parim: maja merekaldal, kalleim mööbel, parim auto, miks mitte ka jaht. Kultuur on esiotsa veel teisejärguline ning väärib tähtsust vaid kui võimalus silma paista ja prominenditseda.
Kunsti ja raamatute ostmine on siiski tasapisi suurenemas. Kui ostjad ise veel mitte, siis märkavad hangitud väärtusi ehk nende lapsed. Üht-teist on avastatud, kuid palju on veel avastamata. Maalikunsti mingil määral hinnatakse, kuid vähe on neid, kes teavad midagi Elo Järve nahaplastikast, mis kuulub vaieldamatult maailmanähtuste hulka. Ma ei räägi kunstist investeerimise mõttes, kuigi seegi asjatundmise korral väga tark tegu on.
Erudeeritud, parimas mõttes elitaarne Hans H. Luik lõi kultuuripreemia. Eeskuju vääriv! Kui targalt oleks teinud Eesti Loto eksjuht, kui ta oleks mingigi osa ootamatult suurest rahasajust kultuurile või lastele annetanud. Pärast sedagi oleks veel miljoneid järele jäänud. Ent tolle proua intellekt nii kõrget latti ei ületanud.
Tihti räägitakse võrdsusest. Mina pean kommunismi kõige ilusamaks ideoloogiaks maailmas, kuid näen kahjuks tema teostamise lootusetust lähemate inimpõlvede jooksul. Mis siis saaks, kui ühel päeval tõesti jagataks kogu maailma varandus inimeste vahel laiali? Kas tuleks võrdsus? Oh ei!
Üks mees ostaks saadud raha eest torti ja veine, teine maad ja metsa… Ja kümne aasta päras poleks enam ei võrdsust ega vennaarmu. Üks mees istuks tordikarpide ja pudelite virna otsas, teine aga sõidaks temast uue autoga mööda, et poeg ülikooli sisseastumiseksamitele sõidutada.
Aasta kultuurishokk
Kui tervikuna tuleb öelda, et mingeid kataklüsme pole möödunud aastal tulnud eriti kogeda, siis tuleks siiski teha väike korrektiiv. Just kultuurisfääris toimuski äsja sündmus, mis oli ootamatu nagu maavärin.
Reformlane Rein Lang minetas telesaates, kus autasustati kultuuripidurit, poliitikule vajaliku oskuse väärikalt kaotada. Talle pakutud shampus ja viinamarjad tunnistati odavaks solgiks, Tartu kunstiõpilaste kingitud rahvuslik kaltsuvaip lubati panna garaaþis mersu all. Lang-Tshapai kahtles koguni saates osalejate lugemisoskuses.
Teiste suhtes ülikriitiline ja vaieldamatult vaimukas mees ei kannatanud välja esimest teda ennast tabanud kriitikanoolt. Mimikril oli lõpp! Jah, on taimi, kelle kõrval kobruleht on oma primitiivsuses täiesti talutav, kuna ta vähemalt mürki ei pritsi.