Danilov, Hannes – haigekassa juht

Hannes Danilov Foto: Pille-Riin Pregel

Haigekassa juht Hannes Danilov selgitab intervjuus Eesti Päevalehele, miks keerleb meditsiinis kõik raha ümber ning kas haigekassa saab seda kuidagi muuta.

Mida vastaksite neile, kes ütlevad, et haigekassa tuleks laiali saata?

Meie raha ei trüki ja juurde ei too, jagame seda raha, mis maksudest koguneb. Meie seda massi suurendada ei saa. Küsimus on selles, kui palju teda jätkub. Tavaliselt on ikka puudu.

Probleem on selles, et inimesed, kes raviteenust saavad, ei näe, et raha liigub. Neile tundub, et see on tasuta. Seetõttu võib tekkida ootusi, mis tegelikult ei ole reaalsed. Inimesed ei tunneta, kui palju tervishoiuteenus maksab, ja neile tundub, et see on lõputu.

Aga mis siis teha?

Teine võimalus on riiklikult kindlustatud tervishoid ehk kõigil on õigus saada tervishoiuteenust. Nii on see Soomes, Rootsis ja Inglismaal. Aga viimased arengud näitavad, et riiklik kindlustus ei motiveeri inimest tööd saama. Belgias võib näiteks inimene olla elu aeg töötu ja tal on kogu aeg tervisekindlustus – teised maksavad tema eest.

Aga me võrdleme ennast võrreldamatute asjadega. Peaks võrdlema end Läti ja Leeduga. Lätist oleme veel veidi ees, aga Leedust juba taha jäänud.

Meil on konflikt, sest meil on liberaalse maailmavaatega ühiskond ja me pakume väga solidaarset ravikindlustust. Siin on käärid sees ja praegu on esimesed ilmingud, et me ei suuda seda teha.

Kuidas jagatakse haigekassa raha?

Jagab nõukogu, mis on nagu väike sotsiaalparlament. On esindatud valitsus, riigikogu, tööandjad, töövõtjad. See mudel peaks raha õiglaselt ära jagama arstidele, järjekordadele ja nii edasi.

Asja jagab kõikide ühiskonnagruppide esindus ja nii peaks see paremini eri huvigruppide huve esindama.

Haigekassa eelarve kasvab igal aastal kümme protsenti. Inimesel tekib küsimus, et kui reservi on, siis miks seda raha siis tema ravimiseks ei anta.

Antakse küll ja kogu raha. Haigekassa tunnistati teist aastat järjest läbipaistvaima finantsaruandega asutuseks avalikus sektoris, nii et varjatud ei ole midagi. Lihtsalt ootused on suuremad kui võimalused. Raha juurde trükkimise õigust meil ei ole.

Tuletan meelde 1999. aasta algust, kui oli Vene kriis ja Maapank vajus. Siis oli haigekassa 250 miljoniga miinuses ja raha toodi riigi reservist. Reservid ongi selleks, et tasandada maksulaekumise auke. Kui neid ei ole, on kõik tore, aga kui need tulevad, siis küsivad kõik, kus reserv on.

Võib ka ilma reservita, mul pole selle vastu midagi. Praegu läheb meil hästi, aga kas kogu aeg läheb hästi?

Kuidas järgmisel aastal ravijärjekordadega on?

Raske on öelda, mis toimub 2005. Aga kui lisaraha haigekassasse ei tule, siis järjekorrad pikenevad. Milliste raviteenuste arvelt, pole veel teada.

Ega nüüd ei antud raha juurde, reserve võeti vähemaks – jagati seda tekki ringi. Võeti ja palgaks pandi kogu raha ja tulevikus tekib probleem järjekordadega.

See oli poliitiline otsus.

Kuidas kontrollitakse perearstide rahakasutust?

Nad on ettevõtjad. Nad võivad oma kulud näidata kuludesse ja otseselt palgast seal rääkida ei saa. Mis puudutab tervishoiuteenust, siis kuidas seda kasutatakse, saame kontrollida. Aga kuidas nad oma kulusid deklareerivad ja kui palju kätte jääb, on maksuameti asi.

Muide, 80 protsenti perearstide autokulust maksab haigekassa kinni. Sest mudelis on sees, et auto on koduvisiitideks. Aga samas koduvisiitide arv väheneb, siin on vaidluskohti.

Mis seis on teil Res Publicaga, kes soovitas sotsiaalministril teid ametist vabastada?

Minul pole Res Publicaga midagi, aga neil on vist minuga midagi.

Mis siis?

Ei tea, minule pole peale vihjete ja kuulujuttude midagi teada.

Aga me leppisime ministriga kokku, et lahendame probleemid ära, et arstiabi jätkuks sellisel kujul ka uuel aastal. Siis vaatame, mis on keegi valesti ja mis õigesti teinud.

Te ju teate, mis neil teie vastu on?

Ausalt öeldes väga täpselt ei tea. Arvan, et probleem oli selles, kuidas 365 miljonit ikka palkades peegeldub. Üks probleem on ka selles, et kuigi see raha läheb haiglatele, siis kõik väikehaiglad pole ka selle rahasüstiga suutelised kogu personalile miinimumtunnipalka maksma. Sest nad ei tee teenust sellisel hulgal, kui oleks vaja.
Erinevus on suurtel ja väikestel haiglatel: suured elavad väga hästi, väikesed mitte eriti. Selle rahaga palgakokkulepet tagada on üsna suur probleem. Ilmselt kerkis teema ka nii üles, et kas haigekassa on raha ikka õigesti pannud.

Aga arstide poolt on kuulda olnud arvamusi, et reservid tuleks ära kaotada, et see on nagu punane rätik haigekassa bilansis. Et teil on siin 500 miljonit krooni ja te ei anna seda arstide palgaks. Aga reservid pole asi, mida haigekassa juhatus otsustab, vaid valitsus.

Kuidas seletate pea iga-aastast muret, et haiglatel saab aasta lõpus raha otsa?

Meie teeme iga aasta alguses lepingu kõikide raviasutustega. Selles on ravijuhtude arv, mida nad osutama peavad, ja summa. Haigekassa jagab aasta alguses kogu raha välja. Aga aasta jooksul võib tulla muutusi – kas juhtimisprobleemid või on palju kallimaid patsiente, siis selleks on teatud reservid nii haigla eelarves kui ka väga pisike reserv haigekassa piirkonna eelarves. Nende reservide jagamise ümber käib vaidlus.

Eks see on ka surve, saamaks näidata, et meile eraldi on järgmisel aastal rohkem vaja.

Haigekassa on pidevalt rääkinud vajadusest efektiivsust suurendada. Kas on siis näha, kuidas raha ebaefektiivselt kasutatakse?

Otseselt me seda ei kontrolli. Efektiivsus on see, et haigla peab planeeritud ülesanded (ravijuhud) talle antud summa ulatuses täitma.

Aga kui te ei kontrolli, siis ei saa ju väita ebaefektiivsust?

Me ei käsuta otseselt haigla eelarvet. Kontrollime tervishoiuteenuse kvaliteeti, aga ei saa kontrollida haiglate rahakulutust. Kulupõhine hinnakiri oleks teinud asja läbipaistvamaks, aga ühiskond pole selleks veel valmis.

Kas see tähendab, et tegelikult polnudki küsimus rahas?

Ma arvan küll. Küsimus oli selles, et ei läheks nii läbipaistavaks, kui haigekassale meeldiks.

Aga kuna teie ei saa kontrollida, siis ei saa te ka öelda, kui suured käärid seal vahel on?

Ei saa jah. Aga meie anname raha vastavalt teenuste hinnale. Kui teame, mida hind sisaldab, siis saame öelda, et seal on nii palju palka, nii palju masinat või materjale. Kui keegi tahab öelda, et seal peaks olema rohkem palka, siis peab seda meile tõestama. Vana hinnakirjaga seda teha ei saa, uuega oleks see võimalus olnud.
Tahtsime tunnelisse natuke valgust tuua, aga proþektor löödi käest.

Ei saa öelda, et keegi tegi midagi tohutult valesti, aga kindlasti saab teha ratsionaalsemalt, paremini.
Kui iga aasta saad 10?15 protsenti raha juurde, siis ei ole vaja poes hindu vaadata, lihtsalt lähed ja laod kotti. Aga kui protsent ei ole nii suur, siis tuleb vaadata võimalusi, kuidas saada odavamalt ja praktilisemalt. Seda peab tegema. Ükskord saadakse sellest aru ka, aga siis võib olla läbi skandaali või plahvatuse.

Ja kui haigekassal on reservid otsas, siis tekib surve, et riik annab juurde. Aga mis on riik? See tähendab, et tuleb kas makse tõsta, osalustasu tõsta või anda juurde kaudsetest maksudest. Kolm varianti. See ei ole riik, see tuleb ikka lõpuks meie taskust. Me ise olemegi riik. Kõik on maksumaksjad. Haigekassa juht maksab ka maksu.

Kas olete kuu aja pärast ametis?

Arvan, et kuu pärast ikka olen. Jõulurahu ja aastavahetusega rahunevad natuke kõik inimesed, pinged lähevad veidi väiksemaks.

Ma ei hakka küsima, kas riik eraldab piisavalt raha, niikuinii ütlete, et pigem vähe.

Alati võiks rohkem olla. Riik ja poliitikud peavad otsustama, mida teha. Kui prioriteediks on haridus ja kaitsesüsteem, siis on tervishoius nii, nagu praegu. Kui prioriteedid muutuvad, siis on teistmoodi.

Praegu on ka valitsuses noored mehed, nemad tervise peale ei mõtle, vaid mõtlevad laste hariduse peale. Kui vanemad mehed saavad valitsusse, siis räägitakse ehk rohkem tervisest. Demokraatia ongi aeglane protsess.

Arstiabi kättesaadavus koosneb mitmest tegurist, kuid ühest olulisest tahust on hoopis vähem räägitud. See on nimelt arstiabi tsentraliseerituse, kvaliteedi ja ökonoomsuse suhe. Viimase viie aasta jooksul on eriarstiabi suuresti koondatud Tallinna, Tartusse ning maakonnakeskustesse. Väiksematest linnadest ja asulatest on haiglad kadunud või on need muudetud hooldushaiglateks. Tsentraliseerimise eesmärk oli ja on parandada arstiabi kvaliteeti. Kindlasti on kvaliteet parem seal, kus kirurg teeb viis pimesooleoperatsiooni päevas, kui haiglas, kus kirurg opereerib kaks korda nädalas või veelgi harvem. Samuti jõuab ühiskond paremini ülal pidada vähemat arvu, ent kvaliteetsemat teenust pakkuvaid haiglaid.

Täna ei jaksa me kvaliteetset arstiabi andvaid haiglaid ka majanduslikult nõutud tasemel üleval pidada, kuigi seda sooviksime. Küllap oleks kõiki rahuldav variant, kui suudaksime Tartu Ülikooli kliinikumi või Põhja-Eesti regionaalhaigla võimsusega haiglaid ehitada ja kaasaegsel tasemel varustada iga 30 kilomeetri järel. Niisugusel puhul saaks patsient tõesti kõikidel erialadel ilma järjekorrata abi parimal tasemel. Kuid seda meie ühiskond praegu ei suuda.
Kellele aga on tarvis haiglat, kus keegi ennast ravimas ei käi ja mis ei ole võimeline tänapäevasel tasemel ravi pakkuma, sest pole vajalikke, ajakohaseid seadmeid? Kui nii küsida, on vastus ühene – niisugust raviasutust ei ole meie patsientidele vaja. Küsides teisipidi – kas te olete nõus arsti juurde sõitma 70 kilomeetrit ja enne neli nädalat järjekorras olema, on oodatav loomulik vastus – ei ole nõus. Ja sellest vastuolust kasvabki välja peamine põhjus rahulolematuseks eriarstiabiga – see kõik läheb inimesest kogu aeg kaugemale, ehkki on samal ajal järjest kvaliteetsem ja efektiivsem.
Emori uuring inimeste rahulolust arstiabiga näitab, et hoolimata kõigest on arstide tegevusega rahul koguni 86% vastanutest. Sellest järeldub, et kui juba arsti juurde pääsed, on abi korralikul tasemel. Kvaliteedinõuete täitmine ongi olnud tsentraliseerimise üks eesmärke.
Nüüd on päevakorrale tõusnud uus liitmine – Tallinna haiglate kontsentreerimine. Missugused haiglad liituvad ja kas kava ellu viiakse, ei ole teada, ent üks on kindel – järjest kvaliteetsema eriarstiabi saamist tuleb ka kauem oodata ning nende inimeste hulk, kes arstiabi olukorraga rahul ei ole, kasvab paratamatult.